Meie laste lood

Laseb lahti

2011-11-28T23:45:00.000-08:00

R on seoses kooli minekuga märgatavalt muutunud. Mulle see muutus meeldib. 7-aastaselt pidigi olema üks oluline murranguaeg: esimene iseseisvumine, eneseteadlikkuse tõus. Need jooned on väga selgelt meilgi avaldunud. Kool on R-le tõesti hästi mõjunud ja ta tuleb iga päev koju hea tujuga. Ta on hakanud kuidagi teistmoodi rääkima, hästi asjalikult. Sugulasedki mainisid siin üks päev, et enam pole tegu väikelapsega, nüüd on päris Tüdruk.

Aga see toob kaasa ka teistsuguseid hetki. Eilne päev oli märgilise tähendusega. Las ma räägin teile. R tahtis, et ma ta koolist trenni saadaksin. Seda ma esmaspäeviti ikka teen, sest koju me ei jõua. Jalutame tavaliselt käsikäes. Nii eilegi. Lapse käsi mõnusasti minu käes, jalutame ja siis korraga tuleb meie juurde üks R trennikaaslane, ühineb meiega teel trenni. Kui kaaslane jõudis meie juurde, lasi R minu käest lahti... Kohe tõmbas käe eemale. Vägagi seostatatult. Ja murdis tükikese mu südamest, sest ma teadsin: nüüd on see käes.

Emaduse järgmine faas. Lasta lahti, lasta minna, lasta lennata. Eks me elame kõik oma elu suuresti katse-eksituse meetodil, aga praegune tunne ja teadmine ütleb, et see ongi emaduse suurim proovikivi: hoida oma käsi valmis, kui lapsel on seda vaja, aga mitte ise oma kätt teisele pihku suruda. Ma räägin kujundlikult, eks ole. Et peaks olema valmis toetama, olemas olema, kui laps seda vajab, aga lasta tal minna, kui ta tahab ja tunneb, et selleks valmis on. Ehkki sellised konkreetsed hetked, nagu see eile, on valusad. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes on ise emad... Ma ei tea, kas isad ka. Võib-olla.

õpib ja areneb

2011-11-06T01:34:00.000-07:00

Seda, et P-l nutti jagub, oleme me juba ammu märganud.
Tundub, et ka lugemine tuleb tal lihtsamalt kui R.-l. Eile näiteks vaatasime gloobust, kuna isa on teisel pool ookeani, et kus ta siis on. Lapsed jäid gloobust pikemalt uurima ja õige vasrti võis kuulda, kuidas P võidukalt gloobuselt riike ja muid nimesid kokku loeb: Brasiilia! Vaikne ookean! Venemaa! Pakistan! Kolumbia! India ookean!
Arvutamisest rääkimata. R ikka treenib teda. Juba kõlavad keerukamat sorti tekstülesanded:
Üks kapten läks laevaga reisile. Ta võttis kaasa kümme madrust. Mitu inimest on laevas kokku?
P. mõtles tõesõna vaid pool sekundit ja siis juba kõlas õige vastus. Ma arvan, et 4-aastase jaoks liita hoobilt kokku 1+10 ei pruugi olla kõige lihtsam tehe. Oleks 10+1, siis veel.

10 piires ta veel päris vabalt ei arvuta, aga on sinnapoole kindlalt teel. Ütleme nii, et R. oli samal tasemel umbes aasta tagasi või veidi varem, seega on P arvutamises peaaegu 2 aastat ees. Eks oma mõju on ka sellel, ehk, et P on teine laps ja ta õpib lihtsalt jooksvalt rohkem. teine asi ka see, et nad lihtsalt on erinevad: P-l on arenenud pigem nn akadeemiline intelligents, R-l aga selgelt ja väga tugevalt emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents.

Pärtel viskab jälle kildu

2011-11-04T13:01:00.000-07:00

Oleme Pärtliga kodus, haiged. Mõlemad. No mitte hullult, aga piisavalt, et kodus istuda.
Pärtel on ehitanud legodest mingi väikse helikopteri, tuleb minu juurde (kes ma mõnusasti diivanil lugeda püüan) ja hakkab küsima:
"Emme, kas see on ilus?"
"Mhmh"
Tõstab mingid osad ringi, küsib:
"Aga kas nii on ilus?"
"Jah"
Jälle nokitseb paar sekundit, küsib:
"Kas see on ilus?"
"Mhmh"
Jälle veits pusimist, ja küsimus:
"Kas nii on ilus?"
"Mhmh"
Tundub, et see vastus poissi enam ei rahulda ja ta küsib:
"Kas nii ilus nagu naine?"

Jessuke. Ma nii naersin. Kirjapanduna ehk polegi nii naljakas, aga kui see parajasti toimus, siis küll oli.

Legomees

2011-11-03T06:11:00.000-07:00

Legod on meie kodus üha tähtsamat rolli etendamas. Eriti innustunult tegeleb nendega P., aga külallt sageli nokitsevad ka koos. Esialgu pigem küll kumbki oma projektide kalal, mitte ühistöö kallal, aga ikkagi, koos on ilmselt kuidagi mõnusam.
P. ilmutab legodega mängides ka märkimisväärset kannatlikkust. Nüüd sel sügisel on ta hakanud jooniste järgi autosid kokku monteerima. Ma olen ka proovinud ja uskuge, see nõuab kannatlikust, tähelepanelikkust ja süvenemist. Tehnilist taipu ka minu arust. Nii et see on jah, P. jaoks uus võimalus end parasjagu proovile panna.

Tegelikult meil legosid väga palju pole. Mõtlesin, et surfan veidi, äkki leian kasutatut mingi portsu. Aga see on ka nt vanaemade ja teiste lähedaste jaoks potentsiaalne jõulukingiidee.

Pekki!

2011-11-01T10:57:00.000-07:00

Kui keegi nüüd esimese hooga arvab, et see on mingi noortepärane viis enda meelepaha väljendamiseks, siis see paraku eksib:). Sest juttu tuleb tõesti pekist!

Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...

Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.

Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.

Hästi on!

2011-09-15T12:03:00.000-07:00

Kuidas siis läheb?

R.-l läheb koolis hästi. Iga päev ütleb, et äge oli!
Tema lemmiktund on inglise keel, kusjuures tal on ju iga päev inglise keele tund. Inglise keelt annab aineõpetaja, samuti muusikat, kehalist ja usuõpetust. Ülejäänud aineid annab klassijuhataja, kes on üks armas ja särasilmne inimene. Mulle hirmsasti meeldib, et tal on vunk ja särts sees.
R. tuleb nüüd juba ise koolist koju. Tavaliselt koos kahe klassiõega, kelle kodutee samuti meie majast mööda läheb. Hommikusi saatmisi ta veel tahab.
Esialgu suurt õppimist pole. Natuke aabitsalugemist, aga kuna ta siin ükspäev ajaviiteks nii kümmekond lehekülge luges, siis on vähenalt nädalal aja kodutöö tehtud :)

P.-l läheb ka hästi. Ta käin nüüd kahes trennis: akrobaatikas ja jalgpallis. Jalgpall on neil lasteaias, päeva sees, ja sellest ei tea ma suurt midagi, aga akrobaatikatrenne olen vaadanud ja see on ülilahe, mida ja kuidas see treener nende väikeste kuttidega teeb. Ma ei oskaks P.-le kohe mitte kuidagi välja mõelda sobivamat spordiala kui akrobaatika: ta on sitke, aga kerge. Mitte liiga pikk ega liiga lühike. Paindlik, tugevate kätega, tugevate lihastega, hea koordinatsiooniga, väga kiire. Ta jumaldab hüppamist ja ronimist, rippumist ja kõõlumist. Seda kõike nad seal trennis saavad, koos 15 teise väikese poisiga.
Mis mind väga üllatab, on see, kui distsiplineeritult Pärtel trennis käitub. Seal on neid kutte ikka omajagu, kes teevad seda, mis pähe tuleb ja seda vaatamata korduvale keelamisele-suunamisele. Pärtel on lisaks korralik olemisele seal ka ilmselt üks tugevamaid ja ehk kõige enam valmis mingile uuele tasemele minema. Loodame, et tal seal igav ei hakka... No esialgu kindlasti mitte.
Tegelikult, kui järgi mõelda ja poisse üldiselt vaadata, siis Pärtel ongi väga kenasti käituv poiss. Suuremad jonnihood on unund kaugemasse minevikku, viimased olid suvel suuuuure väsimusega. Nüüd on meil üks väga lahe ja mõnus tüüp, kes väga naudib sporti ja võimlemist ja seda, et meil on nüüd kodus palju ruumi!

Uus kodu areneb tasapisi, aga siiski. Kui teha iga päev mingi väike asi, siis ehk järgmiseks suveks saame mingi korra ja olemise :) No olgu, vast veidi varem. Aga kogu selle lastelogistika ja oma töö ja muu kõrvalt pole see kodukaunistamine väga lihtne...
Lastel on küll siisn hästi mõnus. Vanas kodus polnud neid tegelikult kusagil olla. Nüüd on neil hea ja ruumikas oma toas, kus nad palju aega veedavad ja ka suures toas, kuhu nt eile ehitati tekkidest onn ja mis on nüüd väga aktiivses kasutuses. Rahu ja vaikus, õndsad mängud. Ruum eralduda ja võimalus teha asju koos. Ja koos mõnusate naabrilastega ka. See on ikka väga suur boonus. Kord on nad üleval, kord all, vahel paarikaupa, vahel kõik neljakesi. Kojuminekuks pole ju vaja isegi õue minna!

Ma ju oskan eesti keelt!

2011-09-02T00:35:00.001-07:00

R. vaatab oma esimesel koolipäeval imestunult järgmise päeva tunniplaani: "Miks ma pean eesti keelt õppima? Ma ju oskan eesti keelt!"

Neli pool!

2011-08-30T13:21:00.000-07:00

Ükspäev rääkisime lastega sünnipäevadest ja aastaaegadest ja et millal kellelgi sünnipäev on. Vestluse käigus ilmnes, et P. on juba (peaaegu) neli ja pool. Nüüd käib P. ringi, rind uhkusest paisumas ja teatab kõigile, et ta on JUBA NELI POOL! See on vahel väga naljakas, täielik situatsioonikoomika. Näiteks seltsis ta täna R. uute klassikaaslastega ja üritas neile selgeks teha, kui äss mees ta on, sest ta on juba NELI POOL!

P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.

Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.

Sõber juba leitud

2011-08-30T13:11:00.000-07:00

Täna oli R. klassil tutvumisõhtu. Hästi tore, enne päris kooli algust veidi tuttavaks saada. Kuna see oli pereüritus, siis oli rahvast väga palju. Ja palju lärmika. Aga R.-l, kes ei tundnud ühtegi last, kulus umbes 5 minutit, et endale tulevaste klassikaaslaste seast see parim välja valida. Üks armas tüdruk, kellega nad siis õhtu otsa kogu aeg ninapidi koos olid ja kui klassi mindi vaatama, siis ruttu end ühte pinki sokutati. Nagu nõiaväel käib lastel see värk. Käest kinni ja lahkumiskallistused. R. tundus selles uues suhtes olevat aktiivsem pool, aga klapp oli igatahes imeline. No ühe õhtu põhjal vähemalt. Nüüd tahab R. veelgi rohkem kooli minna. Ja nii mõnus, et tulevadki uued sõbrad ja maailm avardub jälle. Parimad vanadest ei kao õnneks ka kuhugi.

Tegus aeg

2011-06-18T11:20:00.000-07:00

Peale remondi on meil veel mõned "projektid".

Üks neist on "Kogu pere kahele rattale" ehk P. abiratastest priiks. Mart käis temaga eelmisel nädalal harjutamas ja sõit tuli suht kohe kenasti välja, aga pidurdamine ja rattale saamine olid päris lootusetud. Nüüd võtsin mina omakorda järje üle. Keerasin sadula allapoole ja võtsin nõuks temaga muudkui harjutada. Algus oli nutune, sest P. laseb oma emotsioonid ja pettumused kohe täiel häälel taevasse ja seda kukkumist ja kobistamist oli palju. Eile veel ta nõksu lätte ei saanud. Aga täna sai! Jah, vahel natuke veel koperdab, aga üha rohkem on seda, et saab ühe hooga peale nagu vana kala. Täna ma toetasin vaid paar esimest korda sadulast ja rohkem enam mitte.

Arvestades P. iseloomu ja seda, kui ruttu tekkis tal tahtmine ratas nurka visata, sest ei tule kohe välja, on meil olnud väga edukad ja rõõmurikkad kaks päeva. Ta soostus siiski edasi proovima ja sai õnnestumistest palju jõudu. Täna käisime juba igal pool sõitmas, mina esialgu veel rattata kaasas jooksmas. Üks kord veel ja siis ma võin juba ise oma ratta selga istuda. Praegu on see, et ma pean olema valmis teda toetama, kui ta pealeminekul nt vastu majaseina on suundumas.

R.-l on omad arengud. Olen teda nüüd veidi üksi rattaga sõitma lubanud. Praegu on linn üsna autotühi ja hea natuke iseolemist harjutada. Kuna me oleme rattaga hästi palju sõitnud, pea terve kevade ratastel lasteaeda ja tagasi, peaks tal reeglid selged olema. Eks ma muretsen ka, aga ma pean laskma tal minna ja teda usaldama. Ta pole varem tahtnud, aga niimoodi järk-järgult piire laiendada on hea. Praegu ta käib Karupargis jaa maal olles naaberkülas. Ma näen, kuidas see, et ma teda usaldan, annab talle vajalikku eneseusku ja -kindlust. Meie uues kodus saab see rattavärk muidugi palju raskem olema. Kurb, aga nii see on.

Remont

2011-06-18T11:06:00.000-07:00

Meil on praegu päris pingeline aeg. Nagu ikka neil, kes endale uue, aga tegelikult vana korteri ostavad ja seda siis remontima hakkavad. Remont on nüüdseks kestnud 6 nädalat, mis ei olegi teab mis pikk aeg. Tean inimesi, kes aastaid oma korterit remondivad, enne kui sisse kolivad. Ehkki mõned asjad on pisut topanud, on meil üldiselt siiski kenasti edenenud. Oleme ette võtnud 3 ruumi, neist kaks täiesti kapitaalselt - kõik: põrandad tuli puhastada paksu.paksu värvikihi alt, seinad lagedaks ja kuni krohvini paljaks, siis krohvi parandada, kohati lakke roomatt ja peale lubikrohv, siis pahtel ja värv. Elektrijuhtmed seina sisse uuristada ja pärast kanalid kinni panna. Need kõik on olnud väga mahukad tööd. Lisaks oleme laskunud puhastada ühe suure kahepoolse siseukse ja veel hulga värvitud puitpindu. Samuti tohutu töö. Kolmandas ruumis, väikeses vaheruumis tuli laest kogu vana krohv alla ja kõik tuli nullist teha, hõredale originaal-laudsõrestikule.
Kasutanud oleme vaid loodussõbralikke värve - kohupiimavärvi ja kriitvärvi. Väikese ruumi seinad värvisin ise, nii mõnus on selle kohupiimavärviga teha. Katab hullult hästi ja on niii mõnus.

Neljanda ruumina teeme korda ja ümber köögi. Ma väga loodan, et pääseme suurematest kohvitöödest, nt lage tahaks küll ainult üle värvida ja põrand on õnneks juba mingi eelmise remondi ajal värvist puhastatud. Aga kaetud mingi ebameeldiva lakiga, nii et kuigi palju tuleb kas seal põrandatööd teha. See on see kõige raskem.

Tahaksin väga kiita Tartu ökopoode - Hea Maja Poodi ja Safranit. Hea Maja pood on tõeliselt armas väike pood, kust ökoremondi tegija leiab värvidele ja krohvidele lisaks igasugu jubinaid. Ja sealsed müüjad oskavad väga head nõu anda. Põhiline, mida ma olen nende toel õppinud, on see, et kasutada tervet talupojamõistust. Pole vaja seitset sorti kipsisegu ja pahtlit, saab ka lihtsamalt. Mis tähendab soodsamalt ja kiiremini. Ja tulemus jääb just vanasse majasse sobiv. Tegelt mulle väga ei meeldigi, et meie maalrid seinad nii hirmus siledaks tegid. Köögis katsume ise rohkem käsi külge lüüa.

Igatahes jääb see suvi, st maal olemine veidi lühemaks kui varasematel aastatel, aga see remont lihtsalt tuleb ära teha. Sest praegu saame me veel vanas kohas elada ega pea remondi SEES elama. See on ikka täielik õnn.

Riinu 7

2011-05-24T13:01:00.000-07:00

Katsun jätkata traditsiooni vähemalt laste sünnipäevadel midagi neist kirjutada. iseendale, neile tulevikuks, lähedastele, sõpradele.

Lugesin just üle eelmise aasta vastava sissekande Riinust ja eks natuur on juba üsna välja kujunenud ja midagi põhjapanevat muutunud pole. Nii et täitsa sama laps.

Huvitavad, aga mitte olulist uut infot pakkuvad on olnud arenguvestlus ja koolide õppepäevad. Sel aastal tehakse lasteaedades kooliminevatele lastele mingid põhjalikud oskustekaardid, st ülevaade lapse oskustest. Ja see tuleb kooli viia. Huvitav lugemine. Tore on see, et Riinu kasvatajad tunnevad teda tõeliselt hästi. Kahel leheküljel tihe tekst ja ühtegi asja, millega ma ei saaks nõustuda. Üldiselt kõik ülivõrdes, või selle lähedal, aga...
Aga.

Keskendumisraskused. Et kirjalike ülesannete lahendamine läheb aeglaselt, kui keskkond segab.
St täielikult keskenduda suudab ta ainult absoluutses vaikuses. Jah, nii see on. Mis tähendab, et järgmisel aastal peab tagama, et ta õpiks oma koolitükid ära siis, kui Pärtlilt kodus pole. Sest muidu ta lihtsalt ei suuda. Või siis tuleb Pärtel selleks ajaks nt vannituppa kinni panna. Aga seal ta ka ilmselt karjuks...Igatahes ei sobi Pärtel ja Riinu õppimine kohe mitte kuidagi kokku. See on meil ikka aeg-ajalt probleem: Riinu tahab midagi vaikselt lugeda, joonistada, uurida või mängida, aga Pärtel ei talu mõtet vaikusest ega arusaama sellest, mis tähendab vaikselt olla, see lihtsalt pole Pärtel. Ma loodan muidugi ja usun, et see arusaam siiski aastatega tuleb...

Aga tagasi Riinu juurde!
Tgeelikult on Riinul hästi palju tugevaid külgi. Siin ja seal on välja toodud tema sotsiaalseid oskusi ja küpsust. Ta tõesti oskab suhelda, nii laste kui ka täiskasvanutega. Ma ise lisaks siia ka emotsionaalse intelligentsuse - ta on teiste inimeste tunnete ja tegude suhtes hästi tundlik. Paneb tähele, mis ühele või teisele meeldib ja aeg-ajalt üllatab inimesi selle teadmise tagasipeegeldamisega. Ta on ise ka tundliku, õrna natuuriga. Vajab turgutust ja täiskasvanupoolset kinnitust, et ta on tubli (kasvatajate sõnad, aga jutt õige) ja et kõik on õige, mida ta teeb. Ta armastab ja vajab kiitust, sõnalist tähelepanu, positiivset kinnitust. Jällegi, pean tunnistama, et Pärtli kõrvalt, kes on aeg-ajalt ikka korralik energiavampiir, on Riinu kui vaikne laps liialt vähe tähelepanu saanud ja vajanuks ehk kiitust ja tähelepanu enam kui saanud on. Ma tunnen end aeg-ajalt selle pärast süüdi. Mitte palju, aga siiski. Ma ise loodan, et sügisest see veidi muutub: Riinul on lühemad päevad ja me saame enne Pärtli kojutulekut ka kahekesi rohkem koos olla. Siis ehk tõuseb ka ta enesekindlus ja enesehinnag.

Silmad on tal märja koha peal, nagu minulgi. Ma pole veel iial näinud, et Pärtel meeleliigutusest nutma hakkaks, aga Riinul juhtub seda ülepäeviti. Filme vaadates, unistades, meenutades, mingi hea või halva sõna peale... Riinu on see, kes tahab hommikuti kümme korda kallistada, sellal kui Pärtel juba ammu õue, autosse või rühmatuppa on tuhisenud. Kahjuks juhtub liigagi sageli, et hommikune kiirustamine ja minu kärsitu loomus toovad lapsele pisarad silma. Ja siis me jälle kallistame ja rahuneme. Riinu puhul ei saa kasutada väga "konkreetset" hääletooni, mis nt Pärtli puhul toimib. Temale tuleb läheneda hellasti ja vaikselt. Aga vahel ju lihtsalt ei ole aega...

Riinule meeldib hirmsasti kunstiringis. Ehk ongi ta hoopis kunstnikuhing? Seda siis laiemas tähenduses - käsitöö, kaunid kunstid... Igatahes tundub kõrge emotsionaalse intelligentsus, teatud hajameelsus ja tundelisus seda suunda soosivat.

Riinu saab kõigiga hästi läbi, seda räägiti ka lasteaias. Vennaga muidugi kisuvad ikka. Mängivad ka.
Minu jaoks on Riinuga suhtlemisel märksõnad, mida meeles pidada: kannatlikkus, rahulikkus, positiivne tagasiside. Kiirus (kiired liigutused ja kiire taip) pole lihtsalt tema tugevaim külg. Aga küll on tore elada koos inimesega, kes paneb tähele, kui söök on ilusti serveeritud, või pakutakse tema lemmikkooki, või tuba on nii kenasti koristatud või et kevad tuleb ja ta teab, et see emale rõõmu teeb ja ütleb: "Emme, nüüd on kevad käes, sa ju nii ootasid seda" ja tuleb põimib käed kaela ümber...

Aga nüüd on Riinust kohe saamas koolilaps ja siit alates hakkan lastest kirjutamisel kasutama nende eesnimetähti R ja P. Mitte et ma midagi eriti kardaks, aga ehk on nii parem.

Popp poiss

2011-04-04T06:27:00.000-07:00

Poisteteemaliste raamatute lugemine on mind mõneti viinud ka muremõtteisse.
Koolikiusamine. Iga raamat väidab, et peaaegu kõiki mingil ajal kiusatakse. Ja et see on meie maailmas süvenev tendets.
Ma muidugi loodan, et Pärtlilt ei hakata kiusama ja ma ei tea ka, mis see võiks olla, mille pärast kiusata. Ehk kasv? Muidugi võib ta kasvada, aga arvestades tema kehvapoolset söögiisu ja tohutut liikuvust pole väga tõenäoline, et ta koolieas pikkade poiste sekka kuulub. Praegu on ta üsna keskmine või ehk veidi alla keskmise oma kasvult. Kaalust me muidugi üldse ei räägi.

Aga tüdrukute seas on ta igatahes popp ja ma usun, et see nii jääbki.
Juba eelmisel aastal, kui tal oli rühmakaaslasteks kaks temavanust tüdrukut, siis kasvataja sõnul olevat ikka täitsa sageli tõusnud tüli sellest, kes plikadest saab Pärtliga mängida ja temale lähemal olla.
Sel aastal on tal rühmas neli temavanust tüdrukut ja kui me täna läksime peale 1,5-nädalast pausi taas lasteaeda, kogunesid tüdrukud nagu mesilased tema ümber ja hakkasid sädistama, et tere Pärtel ja oi Pärtel ja tule Pärtel. See oli nii armas ja naljakas.

Ma tõesti arvan, et ta jääbki popiks :) Ja vast on tema elu selles mõttes mõneti lihtsam kui mõnel teisel eakaaslasel? Või siis mitte... ?
Enda last on küll keeruline kõrvalt hinnata, aga mulle tundub, et temas on mingi eriline sarm. Elujõud, elurõõm. Mingi positiivne energia ja sädelus, mis tõmbab naispoolt, olgu need siis kahe-, nelja- või kahekümneaastased (kahekümne aasta pärast, eks :)) )

Pärtel 4

2011-03-29T13:32:00.000-07:00

Meil on nüüd suur poiss majas. Minu jaoks on kolmesed ikka veel üsna tited, aga vat neljane, see on juba kõva (ise)tegija :)
Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.

Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.

Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):

rahmeldamine on normaalne, poisid ongi (üldjuhul, eks) liikuvamad kui tüdrukud, nad peavad saama oma energiat välja elada ja seda tuleb neile ka võimaldada;

piirid on olulised;

neil on raskem tundeid väljendada, sest miskipärast neile seda ei õpetata - ainult tüdrukutele õpetatakse. Nüüd ma siis püüan Pärtliga ka tunnetest rääkida (tema tasemel muidugi);
"mehed ei nuta" on jama - seda ma teadsin muidugi enne ka ja meil ei ole see teemaks olnud, et "Ära nuta, sa oled ju poiss, poisid ei nuta" - minu arust oleks see umbe rumal;

poisi elu on pidev võistlus ja võitlus ja võrdlus. See oli veidi uudne. Ma ei kujutanud ette, et see asi nii tõsine igal tasandil on. Kui ma nüüd selle teadmisega oma last vaatan, mõistan teda paremini küll.
ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse ja põhjus võib olla absoluutselt mis iganes. Kuulge mehed, kes te seda lugema satute, palun öelge ausalt, kas teid kiusati koolis ja kuidas ja mis tunde see teis tekitas? Väidetavalt on kiusamine seotud just sellega, et poistele pole õpetatud tundeid ja nad siiralt ei suuda mõista, et teisel on väga halb.

Need punktid tulid mul praegu spontaalselt meelde, aag neid on veel kümneid. Ma naudin seda lugemist ja mõistmist. Ei saa muidugi öelda, et elu nüüd kardinaalselt kohe ideaalseks muutuks, sest iseloomud ju jäävad, aga ehk õnnestub mõnigi tervam nurk ümaramaks siluda.

Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.

Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.

Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...

Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".

Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.

Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.

LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!

Tuulerõuged 2

2011-03-23T14:14:00.000-07:00

Kauaoodatud tuulerõuged on Pärtlile lõpuks pihta saanud.
Tõesõna, ma tõesti ootasin ja lootsin, et ta enne kooliaega ja ammugi enne meheiga selle haiguse läbi põeb.
Kurb on ainult see, et kuna ta oli esmaspäeval ja teisipäeval köha-nohuga kodus, siiis sel nädalal on mul ainult üks tööpäev - täna.
Nagu ka mitmel nädalal selle talve jooksul. Sest Pärtel köhis ligi kaks kuud ja lõpuks selgus, et tal oli kopsuklamüüdia, siis tuli otsa veel kõrvapõletik ja no nüüd on ta jälle nohus. Esimese pärislasteaiatalve taak?
Varem pole Pärtel kuigi palju haige olnud, aga see talv on küll vilets olnud. Kohe tõesti. Talv, mine ära. Tervis, tule tagasi. Aga täpid on tõesti teretulnud. Iseasi, kas nüüd mingi sünnipäevapidu ka võimalik on...

Veel üks kool :)

2011-03-14T06:11:00.000-07:00

Täna oli lasteaias kiri Riinu vanematele:
Lapsega toimunud vestluse põhjal kutsume last Karlova kooli muusikaklassi katsetele. (Sõnastus pole see, mis teates)

Selgus, et sealt koolist on käidud lasteaialapsi läbi kuulamas-vaatamas.
Päris huvitav.
Pole küll täheldanud, et Riinu eriliselt musikaalne oleks, aga ta laulab julgelt ja on ju laulnud küll ja küll, eriti rahvalaule.

Kuna Karlova jääb meist peaaegu "valgusaastate kaugusele", siis me sinna katsetele siiski ei lähe.

Kooliplaanid, lühidalt

2011-03-02T23:06:00.000-08:00

See aeg on siis nüüd käes. Laps läheb sügisel kooli.
Aga millisesse? Seda me veel ei tea.

Sõelal on kolm võimalust, mida on päris palju.

1) pärast kevadist kolimist saab meie piirkonnakooliks Kesklinna kool. See on põhikool, mis asub enam-vähem meie maja kõrval. Väike, hiljuti vingelt renoveeritud-juurdeehitatud. Seal käivad paar sõpra. Kelle vanemad on vist üldjoontes rahul.

2) teine kodule väga lähedal olev kool on Katoliku kool. See on katsetega kool, inglise keele erikallakuga kool, kus eripärana lisandub üks tund usuõpetust nädalas. Samuti põhikool. Inglise keelt iga päev alates 1. klassist. Seos kirikuga on: tähtpäevadel käiakse kirikus, hommikuti on koolis hommikuring. Algklassid (2 paralleeli) on eraldi majas, suurel vahetunnil käiakse õues. Kõik tuttavad vanemad, kelle lapsed seal käivad, on ülirahul. Ka need, kes algul pigem skeptilised olid. Kool on õppemaksuga (mis pole väga suur).

3) Miina Härma. Katsed. Sisse saavad pigem eelkoolitatud lapsed. Mina pole tahtnud eelkoolitust teha. Ma olen näinud seda, mismoodi lapsi treenitakse ja stressi aetakse. No ei ole vaja seda lapsele ega perele. Vanemate ja laste arvamused koolist on seinast seina. Mõnele meeldib, mõnele kohe üldse mitte. Selles ollakse ühel meelel, et õppimine on seal au sees. Meil on see värk, et seal koolis käivad kõik meie laste Tartu-sugulased (ühe erandiga) ja suure tõenäosusega saavad sinna sel aastal sisse ka kaks Riinu eakaaslast-sugulast (kõvasti eeltreenitud lapsed. Katsetele me siiski läheme, kui saab sisse, siis on see üks võrdväärne valik teiste seas. St ma pole küll kindel, et kui ta saaks sisse, siis oleks see ka kindel valik. Oleneb, oleneb... paljudest asjadest, nt õpetajast.

Mulle tundub, et Härmasse sissesaamise võimalus on üsna 50-50, nagu öeldakse. Riinu on tugevalt keskmine paljudes asjades, aga takistuseks võib saada ta aeglus. Lihtsalt mõtleb liiga kaua mingi ülesande peale, et see ikka perfektselt teha ja sinna see aeg kaob. Võib-olla.

Eks ole näha. Põnev aeg on, aga mingit survet pole ei lastele ega vanematele (ma loodan). Vähemalt esialgu ei ole keegi tugevat Härma-survet avaldanud, ehkki arvestades laste isapoolse suguvõsa ajalugu ja traditsioone, siis justkui isegi võiks olla. Huvi tuntakse küll.

Poisid on lahedad

2011-03-01T04:17:00.000-08:00

Täna on ühe Riinu ja Pärtli lasteaiarühma poisi sünnipäev. Ta on Riinu eakaaslane, saab 7-aastaseks.
Huvitaval kombel on Riinu ainus tüdruk oma rühmast, kes on sünnipäevapeole kutsutud.

Kui Mart tõmbas selle uudise peale esialgu kulmu kipra, siis mind see just rõõmustab. Minu arust on väga-väga hea, et ta saab poistega ka hästi läbi, mitte ei ela ainult mingis omas printsessimullis. Poisse on neil rühmas vähe - eakaaslasi 2, aasta nooremaid ka 2 ning lisaks käputäis pudinamaid, nagu Pärtel. Ma olen aru saanud, et suured poisid on hästi tihedas omaette kambas (kamba olulisust poiste puhul kinnitavad ka mitmed poiste kasvatamise teemalised raamatud, mis mul praegu käsil on) ning seetõttu mind tegelikult täitsa üllatab, et Riinu sünnipäevale kutsuti. Ma olen küll jutust aru saanud, et ta nendega ikka vahel mängib, lisaks on tal nende kahe eakaaslase seas ka oma silmarõõm (päriselt ka), aga ikkagi veidi üllatab, positiivselt.

Kui ma vaatan praeguseid teismelisi (eriti neid, kes on sugulased), siis ma näen, et elutervema ellusuhtumisega on just need, kes suudavad edukalt suhelda mõlema sugupoolega. Neil on elu kindlasti palju lihtsam, pingeid on mõneti vähem, sest neil on teist sugupoolt mõnevõrra kergem mõista.

Päris huvitav, mis juttu Riinu ise pärast räägib - siis, kui talle ilmselt mõneti ootamatult selgub, et ta on ainus tüdruk kambas :)

HILJEM:
Riinu oli väga-väga rõõmus ja õnnelik seal sünnipäeval. Ma pole teda kohe tükk aega niiii rõõmsana näinud. Oligi ainus tüdruk ja see oli väga lahe.

Kuidas kirjutada?

2011-02-28T13:41:00.000-08:00

Ma juba mitu kuud plaanin kirjutada üht pikka postitust sellest, kui erinevad on meie pere lapsed.
Mõtted on nii pikaks venind, et ei saa vedama.

Aga täna mängis elu juhuse kätte ja tõi seiga, mis osaliselt lapsi päris hästi iseloomustab.

Nimelt on Riinu selline ettevaatlik ja korralik ja kardab vigu teha. Võimalik, et esimese lapse kompleks. Näiteks kirjutamisel ta küsib-kontrollib enne pea kõik sõnad üle, enne kui kirjutama hakkab. Ehkki me pole muidugi kunagi ette heitnud, kui ta mõne vea teeb. Mitte sinnapoolegi, ma ütleks. Aga ta ise põeb.

Täna siis hakkas Riinu midagi kirjutama ja tuli minult küsima: "Kuidas Elis kirjutatakse?"
Pärtel juhtus seda kuulma, mõtles umbes pool sekundit ja teatas, absoluutse ensesestmõistetavusega hääles: "Häh: E, L, I, S!"

Ütleme nii, et Riinu sellest situatsioonist väga palju punkte ei korjanud :)

Aga Pärtel tundub kohe päris nutikas olevat. Ta tunneb kõiki tähti, sh Z, Y, W jms ning oskab päris hästi kirjutada. 4-tähelised sõnad loeb ka enam-vähem kokku. Ega keegi teda õpetanud pole, v.a. vanaema. Kui küsib, siis muidugi ütleme ja soodustame tema huvi.

Pärtel on hästi poisilik - julge, liikuv, pealehakkaja, valjuhäälne, tormakas.
Riinu on väga tüdrukulik - vahel veidi pelglik, õrnahingeline, pigem vaikne, isegi allaheitlik.

Mõne natuke õudsa filmi ajal on Riinu see, kes kartma hakkab, mitte Pärtel.
Ma ei mäleta üldse, et Pärtel oleks mingit filmi kartnud. Riinu julges nt Merineitsit alles 4-aastaselt vaadata, enne kartis neid mereelukaid.

Samas on Riinu hästi hoolitsev. Pärtel võib oma nõudlikkusega teinekord ikka päris tüütu olla, aga Riinu käib ja teenendab siis teda. Mulle tundub, et osaliselt hoolitsusinstinktist, osaliselt aga seetõttu, et ta kohe üldse ei kannata, kui keegi karjub. Karjumine on aga Pärtlil väga oluline suhtlusvahend. Sünnist saati. Ja kui meie Pärtliga vahel raksu läheme (mida kahe koleerilise tüübi puhul ikka juhtub), siis on Riinu see, kes kannatab ja kel silmad märjaks lähevad.

Pärtel küsib

2010-12-20T11:01:00.000-08:00

Kuidas inimesed ära surevad?
Miks nad surevad?
Aga kuidas ikka nad surevad?
Kas jääpurikas läheb südamesse ja siis?
Kuidas kõrvapõletik tuleb?
Kust tatt tuleb?

veel keelest

2010-11-08T12:24:00.000-08:00

Täna pidi küll keel sõlme minema.
Seletasin Riinule, et "'Öelma' ei saa öelda - 'ütlema' saab ütelda."
Ehkki tegelikult öelda=ütelda.
Vist oli nii?

Keelenalju

2010-11-07T11:10:00.000-08:00

Pärtel vaatab diivanil raamatut ning ühtäkki hüüatab erutunult: "Emme, vaata, kiisukakk!"
Emme hakkab segaduses olevana ringi vahtima, et kuhu see kiisu siis nüüd kakkind on, ta ju kakib alati korralikult oma kassikempsu. Aga tuleb välja, et raamat, mida Pärtel vaatab, on "Mirjam ja linnud" ning kiisukakk on hoopis kassikakk! :))
Oleks nagu sama asi, aga pole ka...
Vat kuidas lapsele on meelde jäänud: kass (tema ütleb ikka 'kiisu', nagu me kõik enamasti) ja kakk... Eks me siis selgitasime, et see linnuke on kakukene, aga kiisul ja teistel on kakikene...

Pärtel räägib üldiselt küll täiesti vabalt ja mu arvates ka väga hästi, aga üksikud veakesed veel on. Näiteks sõna "oskama". Ilmselt on ta seda sõna oma elus kuulnud/ise kasutanud valdavalt sõnastuses "ei oska", mis tema ajus on muundunud sõnaks 'joskama'. Nii et kui Riinu vahetevahel talle veidi üleolevalt ütleb: "Sa ei oska seda, Pärtel", siis Pärtel vastab sõnakalt: "Joskan küll!"
Või siis näiteks lause: "Emme, kas sa joskad seda sõlme lahti teha?"

"Paks-kõht" ??

2010-10-26T11:47:00.000-07:00

Pärtlil on väga äkki tekkinud mingi uus parasiit-väljend: "paks-kõht". Justnimelt nagu üks sõna, mitte kaks. Enam-vähem iga asja peale ütleb ta "paks-kõht". Seda heas tujus, see on sihuke hea tuju väljend. See on päris naljakas, aga tegelikult ka päris tüütu.
Lisaks oleks huvitav teada, kust see tuleb. Ma arvan, et see ei seostu konkreestelt mingi paksu kõhuga, vaid lihtsalt kõlab tema jaoks kuidagi huvitavalt. Kellelgi paksu kõhtu ju pole kah. Eriti hea on Pärtlit, kes on tuntud oma kiluja kehaehituse poolest (kaal hetkel 14,5 kg), vastu tögada nimetusega "Pärtel-paks-kõht". See teb talle nalja, ehkki ta alati väidab, et tema ei ole paks-kõht.

Aga kujutate ette, et iga lause või küsimuse peale tuleb vastuseks "paks-kõht"?... Meenub üks lapsepõlvemäng "vanaisa vanad püksid"....

Nii et kui keegi peaks lähiajal kogema seda, et Pärtel ütleb talle "paks-kõht", siis jumale eest, ärge võtke isiklikult ! :)))

Karm vend :)

2010-10-21T04:16:00.000-07:00

Käisime täna perearsti juures, sest lasteaed nõudis mingit tõendit ja pealegi ma tundsin, et nüüd oleks juba aeg üks süst ära teha. Kõige enam huvitavad mind teetanus ja lastehalvatus, aga eraldi neid ei saa, seega saime viiese komplekti, kus sees ka difteeria, läkaköha ja mingi meningiidivorm (mis aga Pärti-vanusele ei pidavat enam ohtlik olema).

Arst oli mures, et kuidas me nüüd nii suurele lapsele süsti teeme, ta ju ei lase teha. Aga Pärtel pole ju kunagi varem süsti saanud! Tema lõi käed puusa ja nõudis: "Noh, kus see süst siis juba on?" Tema rõõmuks tuligi õde, Pärtel istus rahulikult ja naeratas edasi. Ja nõela sissevajutamise ajal vaatas huviga ja vaid naeris. Tal ei liikunud ükski lihas ehmatusest ega valuaistingust. Niisamuti naeris pärast edasi ja oli varmalt nõus kuue nädala pärast jälle tulema.

Nii et minu kogemus ütleb küll, et nii suurt last on väga hea vaktsineerida. Tited karjuvad ALATI, aga näe, suurem ei pilguta silmagi.

Topitud loomad

2010-10-16T11:07:00.000-07:00

On selgunud, et meie lapsed ei tea, mis asi on topis. Tõsi, nad pole käinud ei Tartu ega Tallinna loodusloomuuseumides. Piinlik, jah.
Igatahes olen otsustanud selle vea kiiremas korras parandada ja homme ootab meid ees käik Tartu loodusmuuseumi.

Lapsed juba ootavad ja räägivad, et homme läheme täistopitud loomi vaatama :)

Minul on käes selle sügise esimene linnakodune nädalavahetus (lastel teine, aga eelmine oli koos vanaemaga). Uhh, ma naudin seda. Ma pole täna teinud ühtegi tööd (ma mõtlen arvutitööd, aga muu ongi selle kõrval mõnus vaheldus - triikimine, kütmine, koristamine, ajakirjade ja paberite sorteerimine). Ja ei tee kah.

Andekas tüdruk!

2010-10-15T08:34:00.000-07:00

See nädal on olnud Andeka Riinu nädal.

Algas see sellest, et ma vaatasin ükspäev Riinu iluvõimlemistrenni. Seal on koos tema lasteaia kõige vanemad (ehk temaealised ja aasta nooremad). See ehk tundub imelik, et ma seda ütlen, aga juba trennis oli näha, et Riinu on teistest väga palju üle. No hoopis teine klass. Õnneks on treener seda märganud (loomulikult on, eks) ja oli päris mitu harjutust, kus teised tüdrukud tegid ühtmoodi, aga Riinul palus treener teha teistmoodi - teisel tasemel, et temagi mingi koormuse kätte saaks ja areneks. Ilmselgelt oli Riinu kõige painduvam (mis on kaasasündinud) ja kõige graatsilisem (mis on mõnevõrra õpitav ka).

Pärast trenni, kui tüdrukud ära läksid, jäin Pärtlit riidesse panema ja treener tuli minu juurde ja ütles: "Riinu on väga-väga andekas!" Lisaks sünnipärasele heale painduvusele olla tal ka hea töövõime ja kavad jäävat väga hästi meelde. Ta ütles veel, et Riinu peaks sellega kindlasti tõsisemalt edasi tegema, sest eeldused on suurepärased. Et ta peaks tegelikult juba praegu minema Jaanika võimlemiskooli, aga tema muidugi ei tahaks Riinust loobuda. Ma arvasin, et sel aastal käime vast ikka veel lasteaiatrennis edasi. Ehkki temale on see pigem mäng, kui mingi trenn. Samas see trenn ongi mäng ja tüdrukutele meeldib hirmsasti. Treener on ka nii tore!

Riinule meeldib väga, kui teda kiidetakse. Ilmselt on siin ka ahelreaktsiooni efekti: kui treener kiidab, tahab laps veel paremini teha ja siis treener kiidab jälle ja...

Rääkisin siis Mardile ka, et sihuke asi. Mart ehmatas ära ja ei olnud tõsisemast spordimõttest just erilises vaimustuses. Ise on NLiidu noorte meister olnud! Ja meistrivõistlustel käib siiani. Mingid käärid siin on, eks ole. Ehk ta teab, et tõsine sport tuleb raskelt. Vahel väga raskelt.

Mina olen seisukoha kujundamise faasis alles. Hetkel tundub mulle, et võiks ju proovida. Me ju ei tea, kuidas ta võrreldes omaealiste proffidega on. Asi, mida ma EI taha, on ise hakata oma lapse spordi orjaks. Kui tema sportimine tähendaks, et teda peab lõputult ja pidevalt kuhugi vedama, siis see mulle ei sobi. Kui ta aga veidi sirgudes suudab iseseisvalt käia ja mingit taksoteenust, nt nädalavahetuseti Tallinna või Pärnusse ei eeldata, siis miks mitte. Kui ta ise tahab.

Üks, mis mind kõhklema paneb, on Riinu saialembus. Hetkel pole ta muidugi mingi trullike, aga ilmselt mainiks profitreener, et saiakeste söömist tuleks piirata. Riinu on hea isuga normaalne laps, kindlasti mitte piitspeenike pilbas, kes iga toidu peale nina kirtsutab. Igasugu saiakesed on tema nõrkus (tunnistan, ka tema emal käivad aeg-ajalt sellised nõrkushood)...

Aga ega tema andekus ometi sellega piirdu :))

Täna lasteaias rääkis kasvataja, et nad olid käinud raamatukogus ja Riinu sai seal tõeliselt hiilata. Et ta oli olnud väga taiplik ja omanud suuri teadmisi, eelkõige loodusest ja sellega seonduvast. Näiteks oli ta puulehetundmise ajal ära tundnud isegi aroonia lehe!

Nii et andekas tüdruk... Peame nüüd selle teadmisega kuidagi edasi elama :))

Stuudios

2010-10-15T05:12:00.001-07:00

Veel enne suurt suve jõudsime me lipata läbi fotograaf Andres Jalaku stuudiost, kus me tegime ühe toreda sessiooni.

Panen paar pilti siia üles, ülejäänud pilte (aga muidugi mitte kõik; nt minust ja Mardist kahekesi tehtud pilte ei pane ma kusagile üles) näete , kui klikkate SIIA.

Paar näidet:

uuesti

2010-09-29T08:05:00.000-07:00

Peale pikka blogipuhkust polegi eriti kerge taas alustada. Kas üldse alustada? Millest alustada? kas kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud? Lähemad inimesed ju tevaad meie tegemistest niikuinii, nii et pole vist mõtet kronoloogiliselt täpne olla.

Pigem on blogi selleks, et kirjutada üles mingeid hetki, emotsioone. Nii ma taasalustangi üsna suvaliselt.

Lapsed on lasteaias, vanemad tööl.

Pärtel on lasteaias kenasti kohanenud. Olen teinud talle (ja ka Riinule) nädalas ühe puhkepäeva - tavaliselt kas kolmapäeval või neljapäeval ja see õigustab end jube hästi. Muidu oleks vist raskem, sest mulle tundub, et lõunauni jääb tal lasteaias väga lühikeseks. Pärtel on seda tüüpi magaja, kel võtab magamajäämine ko-hu-ta-valt kaua aega. Kui ta lõuna- või ööunne jääb alla 45 minutiga voodisse minemisest, siis on väga hästi. Lisaks on see lasteaia lõunauni tema jaoks vist natuke vara - nad ärkavad kell 8 ja kl 13 sügavalt magada ei õnnestu kuidgi. Riinu muidugi ei maga päeval üldse, aga tema jääb õhtul magama kohe, kui pea patja puudutab.

Huviringidest nii palju, et Riinu jätkab iluvõimlemistrennis, mis toimub lasteaias, nii et sellega mingit logistikat ei kaasne (va kodustel kolmapäevadel - sel juhul viin ta ikkagi pärastlõunasesse trenni). Pärtel käib musaklubi lauluringis, aga ainult üks kord nädalas esialgu. Võib-olla talvel hakkame kaks korda käima - esialgu võtame elu hästi vabalt.

Nii et palju lisakäimisi meil pole, oleme niisama mõnusad. Praegu on veel see faas, kus peale pikka suve (lapsed olid rohkem kui 2,5 kuud järjest maal) on ka linnakodus veel tore olla. Kõiki mänguasju ja -võimalusi pole veel taasavastatudki.

Selline uus algus. Võtke heaks :)

Suvesse ära

2010-06-18T12:51:00.000-07:00

Olen kirjutamises nigelaks jäänud.

Asutame end suve ja setu poole, üha tugevamalt. Meie lastega jäämegi homsest sinna, Mardil on selles kuus veel mõned tööpäevad.

Lapsed olid vahepeal kolm päeva Tallinnas vanaema juures. Mina jõudsin selle ajaga käia Mikul, Värskas ja 3 tundi Tartus kingi otsida. Oi, kuidas ma ei armasta kingade ostmist! Sellepärast polegi ma seda juba ligi 5 aastat teinud ja see annab paratamatult tunda. Kui mulle mõni king meeldib, siis ei ole minu numbrit. Või on sel liiga kõrge konts. Või on sel poe kõige kõrgem hind. Midagi ma sain, aga ei midagi sellist, mida tegelikult oleks tahtnud.

Maal on niiiii mõnus. Uus ait on katuse all, lagi ja põrand ja veel üht-teist on puudu. Porgand on kõrge. Till ja hernes sirguvad. Kõrvitsad kosuvad. Pojengid on juba mõnda aega täies õies - 2 nädalalt varem, kui tavaliselt. Metsmaasikad on päris valmis. Rohi on hirmus kõrge, tuleks ruttu hein ära teha. See, et meil vesi õues kraanis on, on ikka täitsa super. Esimene veega suvi.

Plaane (millest osa jäävad unistusteks) on palju. Aga kindlasti katsume ikka puhata ka. Ja natuke Eestis, Venemaal ja Lätis ringi käia. Lapsed saavad ühekordse vene viisa, läheme nendega kindlasti Petserisse - siiani on see nende jaoks mingi unistuslik-müstiline koht, kus isa pidevalt käib ja sealt saia ja muud head toob.

Kõige parem on ikka kodus - oma setukodus. Seal me siis põhiliselt oleme.

Profid ikka oskavad

2010-06-07T12:19:00.000-07:00

Käisime Pärtliga lastekaitsepäeval ühel tasuta kiirpildistamisseansil. See oli tõeline kähkukas, kogu seanns umbes 3 minutit. Ja selle ajaga kaks suurepärast kaadrit!
Igatahes plaanime sinna stuudiosse peatselt koguperepildistamisele minna.
Suur aitäh hea algatuse eest!

Igatahes siin me oleme:

Fotod: Raili Adoson

Mehistub

2010-05-31T05:02:00.000-07:00

Pärtel on viimase nädala jooksul teinud kaks olulist füüsilise arengu hüpet: esiteks sai ta selgeks kiigel ise hoo tegemise. Kuna ta õppis selle selgeks maal, nii et Riinu lükkas hoo sisse, siis ta nüüd tahabki, et just Riinu talle hoo sisse lükkaks. Selle peale ostsime kohe teise samasuguse kiige veel, viskasime titekiige nurka (külalistittede jaoks) ning nii nad seal nüüd kahekesi kiiguvad, kohe päris suure osa ajast.

Teiseks sai Pärtel päris korralikult selgeks rattasõidu. See areng toimus ühe päevaga. Eks ta sõitis varem ka, aga kohmakalt ja ebakindlalt ning pikka maad ei olnud sõitnud. Aga kuna Riinu sõidab palju ja Pärtel oli seni minu rattal titetoolis, siis ta vist arvas, et ta tahab ka Riinu moodi suur ja osav olla. Nii siis leppisime üks päev kokku, et läheme lasteaeda nii, et ta ise sõidab oma rattaga. Ma küll kartsin, et ta mingil hetkel loobub ja teatab, et enam edasi ei sõida ja tegelt läkski nii, aga kohe alguses. Vaevalt olime tänavale jõudnud, kui ta üürgama pistis, et ei taha enam. Aga ma lihtsalt sundisin. Ütelsin, et ta ise tahtis ja nüüd me siiski läheme. Sõitis läbi nutu edasi, mina rääkisin rahulikult kõrval, kui tore ta on ja kuidas kõik lilled ja autod talle rõõmsalt lehvitavad. See mõjus. Poolel teel oli nina kuiv ja hoog kiirust kogumas. Juba samal päeval sõitis ta lasteaiast lasteparki, kus ta oli ka kogu aeg rattaga sõitnud, ja siis tagasi lasteaeda ja siis veel tagasi koju ka. Tagasitulek oli juba poole kiirem. Täna aga pidin tal lausa kõrval jooksma, et sammu pidada. Autoga ega minu rattaga ta minna ei taha, ainult oma rattaga. See sobib mulle ka, lisanduv ajakulu oli täna vaid ca 10-15 min (arvestades, et ma ei saa ise samal ajal rattaga sõitma, sest kohati pean teda assisteerima ja seega pean lasteaiast jala tööle ja tagasi tulema).

Lisaks tahab Pärtel väga Riinu rattaga sõita ja tegelt tuleb tal sellega veel paremini välja. Nüüd tuleb astuda otsustav samm ja osta Riinule uus, abiratasteta ratas. Sest muidu me teda vist suurte moodi sõitma ei saa. Ta ei taha lasta abirattaid ära võtta, pelgab. Pärtel aga saab Riinu ratta endale, sest praegune on üsna käula.

Pärtlile on see rattasõit tõeliselt hästi mõjunud. Tema eneseusk ja -teadvus on läbi teinud meeletu hüppe. Enam pole ta mingi titt, vaid suur poiss. Ta on nii uhke ja rahulolev. Mina samuti! Ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas see tema egole ja olemisele on hästi mõjunud.
Nii lahe!!!!

Meie malbeke

2010-05-21T12:04:00.000-07:00

Lisan väikse mõtteheietuse ka äsjase sünnipäevalapse kohta.

Riinu on kahtlemata üks pai ja malbe laps. Kui lasteaias arenguvestlusel käisime, siis kasvatajad küsisid imestusega, et kas tõesti on midagi, millest temaga üldse tüli võib tulla? No tegelt ikka on, eks temagi on ju inimene, aga sellest hiljem.

Jah, Riinu on üks sulnis tüdruk. Graatsiline, kena. Kuulekas ja sõbralik. Armastab vahel omaette nokitseda ja vahel seltskonda. Tundub hästi tasakaalus olevat.

Loeb nii enam-vähem, aga mitte veel päris libedalt. Kui püüa välja tuua, milles Riinu eriti tugev on, siis ma ütleks, et tema tugevus on selles, et ta on väga paljudes asjades ühtlaselt tugev. Võtame võrdluseks spordi: spordis oleks tema kindlasti hea mitmevõistluses, mitte niivõrd mõnel üksikalal. Ta on justnimelt ühtlaselt tugev paljudes asjades, aga väga teravat andekuse- või oskusetippu ei ole ma osanud eristada. Aga see pole kindlasti puudus, vaid ehk hoopis tugevus.

Siiski tundub mulle, et ta pigem sportlik. Lasteaia olümpiamängudel sai ta oma rühmas kaugushüppes II koha, kusjuures võistles ju 6-7-aastastega. Jooksus nii hästi ei läinud, ent seal võistles ta kogu lasteaia 6-7-aastastega koos. Ja ise ta alles sai 6. Milles on ta tugevam, kas võimlemises või pigem mingis lihasspordis (nt kergejõustikus), jääb tuleviku selgitada. KUna lasteaias on võimlemisrühm, jätkab ta sügisel ilmselt võimlejana. Eks siis ole näha, kui kooli läheb, mis siis saab. Füüsiline tegevus talle igatahes istub - igasugu ronimised ja liikumised. Ise ta selgitab, et ta on ju ahvi aastal sündinud.

Kui nüüd probleemalad ka kaardistada, et inimesest mitte inglit teha, siis on endiselt mureks hajameelsus ja aeglus. Ta tõepoolest sageli lihtsalt ei pane tähele, mis talle räägitakse. Ta on täitsa "ära". See pole kuidagi sihilik ega pahatahtlik - ta lihtsalt ON selline. Nii et kui on vaja talle mingi oluline sõnum edastada, siis ma vahel lähen ta juurde, loon füüsilise kontakti, palun tal endale otsa vaadata ja alles siis edastan sõnumi - nii võib vähemalt mingil määral arvata, et sõnum jõudis kohale. Aga nagu ikka, on ta vahel jälle väga tähelepanelik ja kuuleb iga, ka mitte temale pillatud lausejupi ära :)

Nüüd, suvel, on muidugi lihtsam just riietumise koha pealt - suur osa potentsiaalsetest lahkhelidest on seotud kuhugi minemise ja sellega seonduva sihipärase riietumise-liigutamisega. Riinule sobivad loomuomaselt kõige paremini aeglaselt kulgevad pühapäevahommikud, kui võib rahumeeli pidžaamas mööd elamist ringi vedeleda ja kuhugi pole vaja minna. Samas Riinule väga meeldib igale poole minna - ta on alati valmis midagi tegema, kusagile külla minema, kuhugi kulgema.

Aga vahel, väga harva, lööb temaski välja uksepaugutamis- ja kisamisalge. Aga harva, ikka väga harva. Eriti kui võrrelda tema ekstavertse ja üliemotsionaalse väikevennaga. Tundub, et mingil määral nad teineteist tasakaalustavad ja vanemad saavad kena võimaluse olla ühe rahuliku lapse ja ühe mitterahuliku lapse vanemad. Et oleks ikka igasugu kogemust.

Selline kena väike tavaline, kuid eriline tüdruk on meie armas Riinu.

Riinu 6, pikk päev

2010-05-19T12:08:00.000-07:00

Riinu sai eile 6-aastaseks. Pidu pole veel olnud, sest töine nädal on olnud, aga tuleb kindlasti.

Sünnipäev algas hommikuste perekondlike õnnitluste saatel. Kingiks haldja-Barbie, mis sünnipäevalapse üks kindel soov (lisaks mõnedele väikestele Pollydele).

Edasi läksime lasteaeda. Teel tegime ilupildi (koos kingi-Barbiega):

Riinu rühmas on kombeks, et iga lapse sünnipäeva puhul on hommikul rühmas väike piknik, kus pakutakse mingit sünnipäevalapse kaasatoodud väikest näksi ja limpsi. Ja enne veel lauldakse ja mängitakse üht ringmängu. Siis soovivad kõik sünnipäevalapsele õnne ja tõstavad ta õhku ka.
Meie Pärtliga olime ka kohal, peamiselt vaatluspositsioonil. Igatahes väga armas oli.

Päeval oli neil lasteaias kaugushüppevõistlus kogu selle nädala kestvate olümpiamängude raames. Riinu sai oma rühmas 2. koha, jäädes vaid 3 cm alla endast aasta vanemale võitjale. Spordisoolikas on tal igatahes tugev. Ja kui oli autasustamine, siis olevat kogu lasteaed talle sünnipäevalaulu laulnud...

Õhtul oli Riinu iluvõimlemisrühma spordiklubi kevadetendus. See oli pikk ja umbne üritus ühe kooli saalis, kus eriti midagi näha polnud ja õhku oli veelgi vähem, sest see oli vististi käesoleva kuumalaine kõige kuumem päev. Riinu rühm esitas kaks kava, neist üks kandis nime "Sünnipäeva ootus" ja kuna Riinul oligi just sünnipäev, siis oli tema see, kes kava lõpus kujuteldava tordi seest välja hüppas ja võidukalt teiste kohale püsti jäi. Siis laulis kogu saal talle veel sünnipäevalaulu ja oli näha, et ta oli päris õnnelik. Aga siin mõned pildid ka. Jah, pildid on udused. Leppigem asjaoluga... :)

Vaata puusanõksu:

Siin pildil laulavad kõik talle sünnipäevalaulu:

Ja õhtul kodus veidi väsinult küünlasse vaatamas:

Palju õnne, kallis-kallis-kallis Riinu!

Välja nutetud

2010-05-10T12:38:00.000-07:00

Olin kuuepäevasel reisil. Pärtel reageeris esimesel taaskohtumisõhtul ettearvatult: üliemotsionaalselt, pideva hingelise kokkukukkumise äärel. Nuttis ja naeris, rääkis kõva häälega. Jonnis, nuttis, peitis pead mu sülle. Hoidsin teda ja lasin tal end tühjaks nutta. Suurest erutusest ei jää ta kuidagi magama, aga näha on, et ta on koormast lahti saanud. Pikutab naeratava näoga voodil ja on üdini malbe.

Siiski oli hea ära käia. Et näha, kuulda, kogeda. Ja tulla tagasi oma koju, mis on kõige mõnusam koht kogu maailmas. Eriti peale väsitavaks kujunenud (lõpuga) reisi.

Hellad velled

2010-04-28T11:53:00.000-07:00

Huh, vaatasin just saadet Superlapseehoidjast. Seekord oli üksikema viie (5!) väikese lapsega. Ma algust ei näinud, aga see kõige vanem oli vast ehk 7-aastane. Ja noorim nii umbes kolmene. See tundus küll õudne. Aga lõpuks olid nad kõik nii kenad. Mul läks silm märjaks.

Meie lastel on viimasel ajal ka kuidagi eriline rahuaeg. Saavad kohe eriti hästi läbi. Riinu tundub kuidagi eriti rahul ja tasakaalus. On hästi rõõmus ja koostöövalmis. Tundub, et tal läheb hästi. Iluvõimlemises lähevat tal hästi, ta saab teistele päris tihti ette näidata, kuidas õige teha on. Eks need asjad tõstavad enesehinnagut tublisti. Ujumine läheb ka hästi.

Täna oli hästi armas hetk: sõime lasanjet ja Pärtlile hirmsasti meeldis see natuke krõbekam kiht seal peal. Riinule meeldis ka, aga ta on nii empaatiline, et andis oma tüki pealt krõbeda Pärtlile. Ja Pärtel pani seepeale käe ümber Riinu õlgade, vaatas talle otsa ja ütles: "Sa oled mulle natukene hea sõber". Riinu küll natuke naeris, et miks ainult natuke, aga mõtte tähtsusest sai ta aru küll. See oli niiiii armas hetk. Siis nad veel kallistasid ja sõid edasi. Riinu on selles mõttes hästi lahke, et kui ta näeb, et Pärtlile midagi väga meeldib, siis ta püüab seda ka talle võimaldada. Ta on väikeste lastega üldse hästi kena. Pärtlist oli aga tähelepanuväärne see, et ta ei võtnud Riinu tegu enesestmõistetavana, vaid peegeldas oma tänu, ma ütleks, et väga oskuslikult tagasi. Ma näen ka, kust see tuleb - Pärtlil on äärmiselt läbimõeldud ja südamlikku tundekasvatust pakkuv hoidja. Ta on lihtsalt imeline. Need kahe-kolme-aastased teavad juba nii palju sõprusest, asjade jagamisest, üksteisest hoolimisest.

Ma tahaks olla rohkem Pärtli hoidja moodi. Rahulik, sõbralik, lahke, aga järjekindel.

Ja Pärtel sai jalgrattaga sõitmise selgeks.

Kõik laabub

2010-04-21T11:52:00.000-07:00

Kenasti läheb.

Mart ajab Setus majaehituseasju ja - 3 korda üle vasaku õla - kõik läheb seni väga sujuvalt. Oodatust sujuvamaltki. Aga eks ise peab aktiivne olema, ja Mart on seda tõsiselt võtnud. Sest eks ta nii läheb, nagu lükkad, eks ole. Mul on hea meel, et sujub. Oleks ju päris mõnus, kui enne meie sinnakolimist suurema ehituse jalust ära saab.

Hommikuti oleme nüüd lasteaeda läinud nii, et Riinu sõidab tõukerattaga ja mina koos Pärtliga suure rattaga. Riinu kihutab päris kiirelt. Mulle meeldib, et ta sportlik on ja et ta seda naudib. Ujumistrennis olevat nad juba ilma abivahendideta suures basseinis käinud. See tähendab, et saab mingi ujumise algtunnetuse kindlasti kätte.

Kevad on tore. Varsti on looduses mu kõige lemmikum aeg: mai ja juuni esimene pool. Kahjuks olen ma sel aastal just sel ajal eriti hõivatud. Eks edaspidi olen targem - annab ju planeerida küll. Sel aastal oli ka lootus vähemalt üks suur raamatuprojekt enne kaelast ära saada, aga ei, ikka ta jääb sinna suve algusesse. Nagu ka mitmed muud asjad.

Suvetundes

2010-04-12T11:54:00.001-07:00

Meil oli imeilus kevadine nädalavahetus. Ideaalne. Kõik läks nii kenasti, kui üldse võimalik oli.
Olime peaaegu kolm päeva maal, päike paistis ja oli nii-nii kevadine, et tahtis hinge matta. Isegi pilti ei teinud, sest iga hetk oli lihtsalt olemiseks nii ilus ja mõnus.
Koristasin vana tare päris põhjalikult ära (ehkki muidugi mitte PÄRIS kõike) ja nüüd on hoopis teine tunne. Et hooaeg on avatud ja suvi pole enam kaugel. Kraanist tuleb vesi (ehkki lumesulaga tekkisid mõned tagasilöögid ja pühapäeval käis meil üks parandaja, aga nüüd jälle vesi soriseb). Kraan on muidugi õues, mitte toas. Põhimõtteliselt kokkulepped magamis/külaliste/mänguaida püstipanekuks on tehtud. Porgandid on maha külvatud. Maasikad puhastatud. Tuba kraamitud. Kõik riiulitel olnud nõud pestud. Kümne masinatäie jagu pesu linna kaasa võetud. Päikest näo peale lastud. Öösel rattaga Obinitsast Mikule sõidetud. Tantsitud.
Vanaema riisus terve õue puhtaks, see tegi kõik veel palju-palju ilusamaks. Nii tore, et vanaema ka kevadist Setumaad nägi. Lapsed olid teadagi lihtsalt õnnelikult ja tundsid end vabalt. Riinule meeldib puude otsas ronida. Ega meil väga häid ronimispuid pole, aga midagi siiski. Pärtel tahaks muidugi ka, aga kasvu jääb veel napiks. Siis ta läheb hoopis liivakasti, see on ka mõnus.

Avastasin just, et 3/4 meie perest saab juba juuni keskel suvepuhkusele. Pärtli hoid lõpetab juuni esimsetel päevadel, minu töö kulminatsioon peaks olema 11. juuni ja samal päeval on ka Riinul viimane lasteaiapäev, edasi on nad suletud. Nii et 12. juunist on meil puhkus. Kuni sügiseni välja. Mina pean küll pisut ka tööd tegema, aga eri "tehingute" ja kokkusattumuste tulemusena peaks mul suvel tööd olema vähem, kui ma kartsin. Aga enne seda tuleb sellevõrra kõvasti pingutada. Mai ja juuni algus tulevad väga tempokad. Aprilli lõpp ka. Mõni aasta peaks nii ka proovima, et kevad on vabam. Aga õnneks on just kevadel kõige rohkem energiat.

Pärtel 3

2010-04-03T03:59:00.000-07:00

Eelmisel aastal kirjutasin ma 2-aastaseks saanud Pärtlist sedasi.
Mis siis nüüdseks muutunud on? Ausalt öeldes on see kirjutis suures osas siiani kehtiv. Inimese iseloom on ikka vist kaasa antud. Siiamaani on ta aktiivne, üsna rahutu, tegija, alati tahab kõike teha ja igale poole minna ja olla. Söögiajad on endiselt rasked, sest ta lihtsalt ei suuda ühe koha peale üle ühe minuti püsida. Mistõttu me endiselt väldime temaga kohvikutes käimist... Kodused söögikorrad on vabakasvatust-mitte-harrastavate vanemate jaoks ka nii mõnigi kord närvesöövad.

Pärtel on ka üks suur kloun. Tal on kogu aeg mingi teater. Aga ta teeb tõesti päris head nalja ja kuna ta on niivõrd ekspressiivne, siis on emotsioonid pidevalt laes. Kui ikka Pärtel end viletsasti tunneb või on vihane või kurb või pahane, siis saavad kõik lähikondsed sellest tema hääleka kisa kaudu teada. Täpselt nagu siis, kui ta imik oli. Huh, see oli ikka õudne, kuidas ta siis karjus....

Nüüd on enamik kisasid sülega, kalliga ja arutamisega lahendatavad. Üldiselt on ta ikka rõõmsameelne, aga kui ikka paha tuju tuleb, siis jah, häälekalt...

Ja Pärtel on heas tujus, siis on kogu ruum tema rõõmu ja energiat täis. Kui ta rõõmustab, siis on naer ja rõõm tal silmas, suus, põselohus ja kõrvaaugus. Juuksetutis ka.

Hästi võistlushimuline on ta ka. Kogu aeg peab igale poole esimesena jõudma ja saama. Riideid vahetab kiiremini kui Riinu. On üldse hästi kiire, eriti võrreldes oma õega. Minu vanaema oli ka selline. Üldse paigal ei püsi. Noh, see on selline iseloomuomadus, mis vahel on nagu positiivne, aga vahel negatiivne ka. Eriti kui tegu on ühe kolme-aastase naaskliga. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt on Pärtlil pea kogu aeg kusagil mõni muhk või sinikas või paranev haav. Hetkel on tal pea/näo piirkonnas kaks sinikat, kaks paranevat haavakest ja üks väike kriimustus.

Kõige suurema arenguhüppe on Pärtel minu arust teinud kõne osas. Kui eelmisel aastal kirjutasin, et 3-sõnalised laused hakkavad vaikselt tulema, siis praegu pole vist asja, mida ta räägitud ei saaks. Ta on ikka hästi verbaalne ja väga suure sõnavaraga. Hirmus jutukas ka. Ega see suuke naljalt kinni ei püsi. Kui sinna lisada veel juurde keskmisest kõvema detsibelliga kõnemaneer, siis on selge, et väga tihti meil väga vaikne ei ole. Samas ega kisa ka väga palju pole.

Riinuga mängivad nad toredasti. Tõesti, neil on ikka tore koos olla. Olen nii tänulik, et nad kahekesi olemas on. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olla ainult ühe lapsega. Mul on tunne, et tegelt ikka palju raskem. Aga ma pole ise üksik olnud ja Riinu sai ka venna üsna kiiresti, nii et ma ei saagi ette kujutada. Igatahes on õde/vend tohutu varandus mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu eluks.

Sünnipäevast ka: seekord olime väga madala profiiliga. Kuna kodus meil ruumi pole, otsustasime teha seda, mis sünnipäevalapsele tõeliselt meeldib: minna Värska veekeskusesse möllama. Kaheksast kaasakutsutud sõberperest sai lisaks meile tulla vaid üks. Mis teha, haiguste hooaeg. Aga tore oli ikka ja torti sõime ka. Tõesti oli tore päev. Iga külaline sai basseinis ka jäätisekokteili. Minu arust väga meeldejääv ettevõtmine.

Kingituse osas oli poisil selge soov: tõstuk. Selle hankimine osutus päris keerukaks. Müügil on kümmet sorti tuletõrjeautosid ja viisteist sorti ekskavaatoreid, aga tõstukivalik on ausalt öeldes äärmiselt piiratud. Lõpuks siiski midagi leidsin, mis pole küll päris see, mida ette kujutasin, aga Pärtlile õnneks kohutavalt meeldib. Kahjuks liiga suur, et kaissu võtta. See-eest valvab tõstuk ta und otse voodi ees.

Väga hommikune. Sünnipäevahommikune.

Sellel pildil räägib Pärtel Koorvere-vanaemaga, kes talle õnne soovib.
Pärtlile hirmsasti meeldib telefoniga rääkida. Ja teda on kõrvalt väga naljakas kuulata.

Palju õnne, kallis Pärtel!

Suusad kappi!

2010-04-02T00:40:00.000-07:00

Suusatamisega nüüd selleks hooajaks lõpetame. Lapsed käisid viimati suusatamas 31. märtsil Tähtvere spordipargis.

Siin aga veel paar klippi meie laste stiilinäidetest suusarajal.

Riinu:

Pärtel:

Noppeid

2010-03-27T05:00:00.000-07:00

Suusk.
Käisime täna suusatamas. Üsna väga tõenäoliselt selle aasta viimane suusasõit. Sooja oli 10 kraadi (ka ilmajaama andmeil), päikese käes veel palju soojem. Ütleme nii, et tiba palav oli. Et mitte liialdada. Aga lapsed oli hoos. Vooremäel on üks umbes kilomeetrine ring - Pärtel sõitis selle esimest korda päris ise läbi, ainult vahepeal mäes üles minnes hoidsin tal käest kinni. Ja virisema hakkas alles viimase 100 m peal. Igatahes õudsalt tubli. Ta ju endiselt veel kahe aastane :) Täpsemalt küll 2 a 11 k ja 29 päeva vanune...
Riinu sõitis sama ajaga kaks ringi.

Olme.
Paar nädalakest tagasi kolisime Pärtli voodi lõpuks Riinuga kokku, st Riinu magamistoast sai laste magamistuba. Oh, mis õndsus. Lastele sobib, meile sobib. Nad jäävad seal üllatavalt kombel palju kiiremini magama kui varem meie voodis - eks oma mõju on ka sellel, et nad on küll lähestikku, mida nad vajavad, ent siiski eraldatud voodites. Pärtel magab seal toas kohe palju paremini. Minust rääkimata.

Lasteaed.
Sain Pärtlile järgmiseks aastaks, st 2010 sügiseks koha samasse lasteaeda, kus Riinu käib! Oh, mis rõõm! See eri kohtadesse vedamine õigustab end ilmselt sel aastal, ent järgmisel aastal oleks puha lisa-ajakulu. Kui läheb hästi (vist läheb), siis õnnestub nad isegi ühte rühma saada. Pärtlile nii väga meeldib Riinu lasteaias, ta tahab seal alati mängida ja olla. Ja kallistab kõik kasvatajad läbi, kui ära läheme. See on nii superrühm, et ma olen tõesti üliõnnelik. Kusjuures nädal tagasi öeldi mulle haridusosakonnast, et Pärtel on oma järjekorraga sealmaal, et on väga kahtlane, kas ta sügiseks üldse kusagile kohta saab. Nüüd on viimase paari päevaga mulle juba kolm pakkumist tulnud! Nii et kõik läheb nii, nagu planeeritud - just 2010 sügisel kavatsesingi ma ta aeda saata. Eks ta siis juba tubli 3,5 täis ka. Ta on igati hakkamasaav tegelane. Eriti Riinu rühma tuttavates oludes, koos vanema õega ja ühe hea sõbraga oma praegusest rühmast.

Suusajutt

2010-03-17T00:29:00.000-07:00

Postitan siia paar videot suusasõitudest.
Riinu on igatahes nii mäest laskumise kui ka murdmaanipid nii selgeks saanud, et ta NAUDIB suusatamist. Iga kord, kui spordiparki lähme, tahab ta kindlasti suusatada. See on väga lahe, kuidas Mart on neile laskumist õpeatnud. Riinu tuleb dendropargi mägedest naksti alla. Ja ronib pärast ise üles ka, et üha uuesti ja uuesti laskumisekaifi saada. On võimas vaadata, kuidas ta sealt adrenaliini kätte saab. Ja see, kuidas üks pisike kirp suure mäe otsast alla kihutab, on vaatamist väärt. Kahjuks ei ole video peal nn suure mäe tunnet näha, aga mingi ettekujutuse ikka saab.
Muide, see mees, kes Riinust keset mäge mööda libiseb, on Mart.
Tol päeval, kui ma seal neid videosid tegin, nägin kolme täiskasvanut sellel laskumisel kukkumas. Riinu ei kukkunud kordagi. Laskus mõned korrad ka ilma keppideta.
Aga vaadake ise:

Pärtel nii suurest mäest veel ei lase, aga spordipargi sprindiraja laskumistelt küll. Umbes pooltel kordadest jääb püsti, pooltel paneb pepu maha. Aga ühe ikka veel 2-aastase kohta on see igatahes super.

Lisaks veel paar meeleoluvideot.

Näiteks see- Pärtel sõidab ka täitsa kenasti!

Lihtsalt armas:

Riinu sõidab vahel ka lihtsalt spordipargi ringi. Viimane kord ma vaatasin, et ta lausa lendas. Kui ta vahepeal sõitis ainult paaristõugetega, siis nüüd on ta pihta saanud ka vahelduvtõukele ja see näib tal päris hästi välja tulevat. Igatahes kihutas ta mööda nii mõnestki palju suuremast lapsest. Lõpuspurti jäid kõrvalolevad inimesed lausa ammuli sui vahtima, sest see oli kiire ja võimas tõesti.
Muidugi on Eestis päris palju 5-aastaseid, kes temast paremini sõidavad, aga ma kahtlustan, et tema oskused on siiski Eesti omaealiste esimese 10% seas. Või koguni top-5% seas. Sest väidetavasti pole umbes pooled lapsed enne kooli suusatunde üldse kunagi suusatanud.
Muidugi on natuke kahju, et ta ilmselt suve jooksul oma õpitu vähemalt teatud mahus unustab, aga patt oleks küll siinkohal kurta, et Eestimaa talv on liiga lühike....

SUMMARY:
Our kids are skiers, just like their Dad, and Mom, to a certain extent. Here you can see them sky. On the first video Riinu is coming down from a pretty steep hill - unfortunately you can't tell that from the video. She loves the speed and snow!
I think they are both quite good skiers for their age.

Uus mäng

2010-03-10T12:20:00.000-08:00

Lastel on uus mäng: raamatukogu.
Mängitud on seda vast umbes kolmel õhtul (mitte järjest, vaid nii iga paari nädala takka).
Käib see nii, et lastetoast tuuakse kilode viisi raamatuid elutuppa, kus mänguasjade kasti peale tehakse raamatulaud, raamatud kenasti sorteeritult virnas. Üks läheb siis leti e. kasti taha ja on raamatukoguhoidja, teine tuleb viisakalt raamatuid laenutama. Tere ja aitäh ja palun ette ja taha. Tavaliselt tahab Riinu raamatukoguhoidja olla. See mäng kestab neil päris pikalt ja on üldjuhul meeliülendavalt rahumeelne. Selle mängu käigus maanduvad nad üsna kiirelt kas diivanile või mõnda teise pesasse ja haakavad raamatuid vaatama, kas siis koos või eraldi. Parem, kui eraldi :)

Täna oli Riinu nagu ehtne raamatukoist raamatukoguhoidja: juba enne külastajate saabumist süüvis ta ühte raamatusse ja ega pannud klienti suurt tähele. Too siis vaatas ise raamatuid ja valis lõpuks ühe välja.

Riinu ei saanudki nina raamatust välja (sse on üks põnev laste entsüklopeedia, mille ta jõuludeks sai) ja mäng tuli lõpetada lihtsalt teadaandega, et nüüd pannakse raamatukogu kinni ja töötajad peavad koju (st pesema) minema. Pärtel hakkas siis ruttu koristajaks ja tassis kõik raamatud vabatahtlikult teise tuppa tagasi, siis tõstsis kõik muud asjad korda, tegelt koristas kogu toa. Talle meeldib koristada!

Riinu oli kõik see aeg raamatu külge kleebitud. (Mardi) suguvõsas olemasolev raamatukoi-geen tundub tal igatahes olemas olevat. Ma ennustan, et kui ta ükskord soravalt lugema hakkab, siis veedab ta pikki tunde lihtsalt lugedes.

Link kunstigaleriile

2010-03-03T04:14:00.000-08:00

Panin mõned laste maalid üles facebooki.
Näha saab SIIT

Riinu võimleb

2010-03-02T06:01:00.001-08:00

Mõista, mõista, mis see on?

2010-03-01T12:56:00.000-08:00

Riinule meeldib mõistatamisemängu mängida. Sellist, kus üks kirjeldab mingit asja ja teine peab ära arvama, mis see on. See on täiskasvanu seisukohast üsna keeruline mäng, sest 5-aastase mõtlemine on hästi teistmoodi ja selliseid tema tasemel mõistatusi pole üldse kerge koostada. Kahjuks ei meenu mulle hetkel ühtegi head näidet. No midagi sellist: "Emme, arva ära, mis see on: suur ja roheline, seest punane ja hästi magus?"

Pärtel, elukutseline imiteerija, nagu nooremale vennale kohane, on nüüd hakanud ka selliseid mõistatusi ütlema. Ja need on ikka kohutavalt naljakad. Eriti kontektsis: Pärtel on päris heade näitlejavõimetega ja üldse naljakas. Tal on intonatsioon ja emotsioon ja näoilmed ja kehakeel. Kogu aeg. Üks tema viimaste päevade kildmõistatusi: "Arva ära, mis see on: kui on roheline, siis võib sõita?". Või siis: "Kui on punane, siis ei tohi sõita?".
Ja veel: "Arva ära, mis siis on, kui lumesahk sõidab?" Õige vastus viimase puhul on kusjuures: lumesahk.

Töö ja pere ja kodu ja...

2010-03-01T12:28:00.000-08:00

Kuhu see veebruar nüüd kaduski?
Juba läbi?

Meil läheb nii, nagu läheb.
Üks läbivaid hetketeemasid on kindlasti "Kuidas ühitada töö- ja pereelu minimaalsete kahjudega". Midagi pole teha, nõuab harjumist, kohandumist, painutamist. Esialgu julgen arvata, et vähemalt lapsed pole eriti kannatanud, pereelu tervikuna on aga kindlasti teistsugune (näiteks tundub, et mul pole enam üldse aega süüa teha!). Osa tööd olen julmalt edasi lükanud. Aga eks need tuleb ka varsti ära teha. Siis, kui tuleb valgus ja kevad!

Lastel on pikad pühad olnud. Alates vabariigi aastapäevast on nad kodused. Homme saab juba nädal. Miks siis? No kolmapäeval oli riigipüha ja ma tõesti tööd ei teinud. Neljapäeval läks Mart varakult ära ja ilma autota liikumiseks ja kahe lapse vedamiseks oli liiga külm - lihtsam oli nad koju jätta. Lisaks segadused Pärtli lastehoiuga, mis lõppes sellega, et kasvataja tuli meile koju ja hoidis mõlemat last siin.
Reedel oli Pärtel köhane. Riinuga käisime hommikul uisutamas, aga üldiselt oli näha, et ka teda hakkab tõbi kimbutama, seega oli ta ülejäänud päeva koos kasvataja ja Pärtliga kodus (sest teisi lapsi lastehoius poleks niikuinii olnud). Nädalavahetusel olid nad samuti tubased; Riinul jube nohu ja tugev köha. Pärtlil on veel vaid köha jääknähud, tema pääses väga kiirelt.
Täna oli aga täitsa keeruline olukord: Mart seotud õppetööga ja minul oli ka vaja kindlasti tööle minna. Kohe väga-väga kindlasti. Kedagi hoidma ei saanud. No ei ole kedagi, kes hommikuti vaba oleks. Palusin siis auto hommikuks omale ja vedasin lapsed töö juurde kaasa. Seal nad siis joonistasid ja vaatasid arvutist multikaid ja jõid (vett muidugi - meil on seal veeautomaat, mis neid muidugi hirmsasti köidab) ja lõpuks hakkasid peitust ja tagaajamist mängima, keset kümneid juhtmeid, mis meil seal eri tehnikat toidavad ja ühendavad. Päris kole. Seepeale tõmbasin ma ruttu otsad kokku ja tulime tulema. Tegelikult olid nad väga tublid ja ei kahjustanud midagi ega kedagi :)

Igatahes on õhus küsimus: kas keegi teab kedagi, kes oleks vahel, kui ootamatu vajadus tekib, hommikupoolne lastehoidja? See ei saa kindlasti olla väikeste lastega kodus olev inimene, sest mul on lapsi vaja üldjuhul hoida siis, kui nad on haiged. Tavaliselt saan ma küll ka ise kodus olla, aga vahel on vaja tööl just teatud päevadel olla, eeskätt enne uue numbri trükkiminekut - see on ajakirjatöö spetsiifika.

Homseks on Pärtel igatahes terve ja parim variant on vist see, et viin ka paraneva Riinu (ta on tegelikult ka kiiresti paranenud) veidikeseks Pärtli hoidu. Sest kuidagi tuleb ju ka töö ära teha.

Veel oleme avastanud enda jaoks vitamiinikokteilid. Organism ütles, et nüüd on vaja.
Tänane kokteil oli umbes selline:

kahe apelsini mahl

tubli peotäis astelpajumarju
pool peotäit jõhvikaid
3 tl mett
piima
sooja vett (sulatamaks külmutatud marju)
kompotivedelikku
Kõik sauseguriga mõnusaks joogiks segada ja juua!
Serveerisin lastele väikestest napsuklaasidest ja kolme peale jõime seda vitamiinipommi umbes 3/4 liitrit. Jube hea! Eriti meeldis neile vist klaasiaspekt, ehkki Riinu kinnitas, et see on ka kohutavalt maitsev.

Õnneks on sügavkülmas veel piisavalt varusid. Saame kõvasti katsetada! Väga põnev on, ja alati natuke uutmoodi-teistmoodi. Sobima peaks enam-vähem kõik, mida annab purustada.

Pipi

2010-02-15T05:12:00.000-08:00

Täna oli Riinu lasteaias sõbrapäeva tähistamine nii, et tüdrukud olid Pipid ja poisid Karlssonid:

Sportlikult

2010-02-15T04:33:00.000-08:00

Möödunud nädal möödus laste, eriti Riinu jaoks eriliselt sportlikult.

E: Riinul lasteaias võimlemistrenn
T: lastega Arenas ujumas (veidi üle tunni vees)
K: Riinul lasteaias võimlemistrenn
R: Riinu Lõunakeskuses uisutamas, lasteaiarühmaga
L: Setumaal sünnipäeval, paar tunnikest tiigile rajatud uisuväljal, kelgul, pepulaual
P: Tähtveres suusatamas, mõlemad. Riinu sõidab päris kenasti. Isa õpetab neid ikka mäest alla laskma. Eile sõitis Riinu mingist päris suurest mäest alla ja jäi lõpuks iga kord püsti ja oli ise selle üle hästi õnnelik. Ja siis veel suusatasime staadionil ka, ma arvan, et ta mingi 3 km sõitis küll kokku ära. Lauskmaal lükkab ta päris kiiresti. Ma vaatan, et kaks korda ma enam temast kiirem polegi. Pärtel sai ka laskumisnõksu uuesti kätte.

Peadpidi esivanemais - huvitavaid fakte

2010-02-09T12:52:00.000-08:00

Fakte laste esivanematest:

Riinu ja Pärtli isaisapoolse vanavanavanaisa ja vanavanavanaema perre sündis 13 last, kellest 7 suri lapsena ja üks teismelisena. Ellu jäi 5 last, neist tänasesse jõudnud järeltulijaid on vaid kahel. Kõige suurem ongi Mardi vanaisa (kes oli neist 13-st noorim) järelkasv, ehkki vanaisal-vanaemal endal oli/on vaid kaks last (üks neist siis Mardi isa, eks - keeruline, ma tean).
Mardi vanaisa ja ta 12 õde-venda sündisid ajavahemikus 1890-1907 ehk siis 17 aasta jooksul. Noorima ja viljakaima poja Märdi (või Martin-Eduardi) sündides oli ema Mai 42- ja isa Jakob 46-aastane.

Muidugi oli vanasti laste suremus suur, aga kas nii suur suremus oli siiski tavaline?

Teine huvitav teema oleks nende laste nimed - igaühel kaks nime (Mardi vanaisal isegi 3), kokku siis 27 eesnime 19.-20. sajandi vahetusest.
Muuhulgas Anna, Marta, Kaarel, Iida, Jaan, Eliise, Aukusd (pole minupoolne trükiviga), Wuldemar, Teerese ja Juhhanes.

Kolm tundi kastiga...

2010-02-07T13:26:00.001-08:00

... ehk lugu sellest, kuidas kõik geniaalne on lihtne ja vastupidi ka.

Meil tekkis majja üks kast, tugevast papist, selline paraja suurusega parajalt paks kast. Mõtlesin, et mis teen, kas viskan auto peale, et ära viia, või paneks sinna mingit kola või...

Ja siis tuli mõte: aga annaks kasti lastele ja laseks neil teha, mis tahavad. Lõigake, värvige, sodige, kleepige, rebige, lõhkuge. Ja täpselt seda nad tegidki. Kolm tundi järjest ja edasi sai kast ära pandud lubadusega, et nad võivad homme õhtul jätakata.

Viimases faasis oli kast muudetud kilpkonnakilbiks: Riinu nokitses Pärtli jaoks peaaugu ja siis Pärtel käis käpuli, kast seljas, pea kilbiaugust väljas ja oli kilpkonn. Kilp oli muidugi ohtralt kaunistatud.

Mulle meeldis. Lastel kolm tundi loomingulist ja füüsilist tegevust ning koristamist ja tülitsemist minimaalselt. Ma isegi kohe imestasin, kui kenasti nad koostööd tegid ja pikka aega arvestades oli lahkarvamusi tõesti väga vähe.

Läheb kindlasti kordamisele ja soovitan teistelegi mõnusateks vaikseteks pühapäevaõhtuteks, kui ise tahad natuke midagi muud teha...

Julgus rindu!

2010-02-07T12:59:00.000-08:00

Üks paari viimase päeva tugevamaid, rahuldust pakkuvamaid emotsioone on olnud seotud Riinuga.
No eks ma olen kirjutanud, et ta on pigem selline vaikne, vahel natuke kaasalohiseja (seda muidugi pigem endast vanemate sõbrannadega, mis on muidugi ka loogiline), vahel natuke tahtejõuetu.

Aga elu näitab, et saab asja küll :)

Riinul on juba teist satsi võimalik Lõuankeskuse uisuväljal oma lasteaiarühamaga uisutamas käia. Novembris käisime, kord nädalas, ja nüüd veebruaris uuesti. Kui varem oli tegemist ainult raamiga koperdamisega ja natukese ringitatsamisega, siis reedel käis mingi plõks ja mingi nõks ning laps läks lendama. Ei, mitte liuglema, kaugel sellest, aga hakkas vähemalt liikuma. Väga kiiresti kusjuures. Esialgu on see pigem jääd mööda jooksmine, aga treener ütles, et see on loomulik areng. Mulle meeldis, kuidas see plõks käis: treener korraldas neile ühe mängu, sihukese natuke võidu peale, aga laste jaoks huvitava ja tõesti mängulise. Kiiruse peale. Ja Riinu vist unustas ära, et ta ju veel ei oska, ja pani jooksu, nii et ma pidin teda vaadates imestusest jääle potsama. Lahe! Mulle meeldib, et temas lõi välja võiduind. Ma olen natuke kahelnud, kui palju temas seda on. Kuigipalju võiks ju ikka olla, on elus huvitavam. MInu jaoks nimelt polnud oluline see, et kui kiiresti ta sõidab või keda võidab, vaid just võiduind ja julgus proovida.

Teine tore oli see, et me käisime oma leelokooriga Baltica festivali ülevaatusel. Kuna enamusel on lapsed niikuinii kogu aeg sabas ja kaasas, siis tegimegi lastekava, st lapsed laulsid osad laulud ise. Neil oli üks päris keeruline laul, kus nad kordamööda pidid värsiridu eest ütlema. Nii on palju raskem laulda kui üksi tervet laulu eest võttes. Riinu oli eestütlejatest kõige väiksem. Proovis oli probleem, et nad kippusid liiga vaikselt laulma ja eks sai neid siis natuke ajupestud, et nad ikka kõva häält teeks. Riinul ikka juhtub, et ta langeb võõraste ees verest ära ja räägib nii vaikselt, et keski ei kuule. Ja pabinas võib suuremalgi segi minna, kus parajasti järjega ollakse. Aga õnneks ei osanud lapsed vist suurt pabistada (erinevalt mõnest kooriliikmest - aga mitte minust!) ja laulsid veatult, puhtalt ja kõval selgel häälel. No ikka palju paremini, kui olime arvestanud :) Ja Riinu oli nii julge ja nii vahva ja nii hästi hakkama saav, et ma olin tõesti südamest rahul. Sest esinemisjulgus kulub elus ikka väga-väga ära. See on tulevikuks üliväärtuslik pagas.

Natuke oli kahju, et Pärtel, kes proovides ka kaasa laulis, seda ülevaatusel ei teinud. Sest tema oleks žürii täiesti relvituks teinud. Proovis oli ikka kuulda, kuidas ta teised lihtsalt üle laulab. Kui tema suu lahti teeb, oleks teised justkui taustalauljad.

Suur vend

2010-01-28T10:11:00.000-08:00

Lihtsalt üks kiire postitus selleks, et öelda, kui väga ma naudin seda, et Mats O. meie pereliige on.
Ma mitte lihtsalt ei arva, vaid olen kindel, et ta kõige toredam 11/12-aastane poiss terves maailmas.
Kuidas ta viitsib oma väikeste õdede-vendadega möllata ja mängida! Ja kuidas nad teda jumaldavad! Kuidas ta on alati nii sõbralik, avatud ja abivalmis.
Eilegi sain vabalt veidi linna peal käia, kui Mats väikestega kodus filmi vaatas ja neil silma peal hoidis. Praegu käib esikus Matsi juhtimisel mingi vinge sporditegemine. Uskumatu, kui kannatlik ta nendega on. Põhiliselt on kuulda Pärtli hõisked: "Valmisolla, üks, start!" ja siis jälle mingi kohutav müdin :))

Kui Pärtlist ükskord midagigi sarnast kasvab, siis olen ma üks väga õnnelik ema. Ma olen juba praegu üks väga õnnelik inimene, et nii tore poiss mul peres on.

Kanaema

2010-01-28T05:39:00.001-08:00

Nagu igal talvel kombeks, lahkub Mart kõige külmemal talvenädalal nii umbes nädalaks soojale maale komandeeringusse. Ei, loomulikult ta ei planeeri seda nii, aga nii lihtsalt juhtub. Ega seegi kord mingi erand pole.
Just siis, kui tundus, et neam külmemaks minna ei saa, saabus tuul ja tuisk ja nüüd ongi veel hullem.

Aga miks kanaema? Sellepärast, et Mats Oskar elab ka meil ja nüüd on kogu vastutus ka tema eest minu õlul. Kooliminekuks peaks ta ärkama juba enne mind. Eile hommikul, kui oli tunda, et tuleb jälle külm, läks mul juba 7-st uni ära ja käisin kraadiklaasi piilumas - mine hullu tea, äkki lähebki veel kooli. Loomulikult oli külma nii -24 , siis käisin Matsile ütlemas, et ta magaks rahulikult, aga ise enam magama ei jäänudki.
Täna samamoodi.

Aga eile oli meil perekondlik külmapüha, kuna Mats kooli ei läinud (seal lihtsalt poleks kedagi olnud), Pärtli kasvataja oli haige ja hoid jäi ära ning siis tundus mulle ülekohtune Riinutki viia, kui teised kõik kodus. Riinu on meil see, kes kõige rohkem armastab kodus olla.

No aga täna jälle - umbes 7 paiku hakkan muretsema, mis temperatuur on. Täpselt 20. No mida teha? Mats ise tahab kooli minna küll. Ajasin siis ta teiseks tunniks koos meiega üles, helistasin kooligi, kust kosteti midagi ebamäärast: et lapsi jah eriti ei ole, aga tunnid ikka toimuvad. Aga ta tuli sealt üsna varakult tagasi, sest nende klassis oli vaid 8 last kohal ja enamik tunde jäi siiski ära. Pärtli kasvataja on endiselt haige, Riinu viisin siiski täna lasteaeda.

Õnneks olen seekord siiski heal positsioonil, sest varem on alati nii olnud, et kui Mart külmal ajal ära läheb, siis mina enam autot käima ei saa. Sel talvel on meil aga uus pereliige - lisaaku. Pereliige sellepärast, et ta nõuab palju hoolt, hellust ja tähelepanu. Igal õhtul tuleb ta tuppa sooja tuua, talle öö läbi süüa anda, hommikul kenasti välja viia, juhtmete külge kruvida, siis panna soojendusssüsteem käima, siis oodata 30 min, siis lülitada eelsoojendus välja, siis oodata 3 min, siis panna siduri abil auto käima, oodata 1 min. Aga lahe on see, et ta tõepoolest läheb käima!!
Sest vastasel korral me eriti välja ei saaks.

Nii et külmas ja tuisus üksi kolme lapsi, kassi, auto ja kahe akuga.
Toas on soe, sest puudetassimist võtan pühendumusega. Kõige vastikum on see, kui toas ka külmaks läheb.

Lapsesuu

2010-01-26T12:07:00.000-08:00

Lihtsalt hoiatus: kui Pärtel ütleb kellelegi teist, kes te temaga seotud olete, et "Hakka nüüd juba minema" või "Mine nüüd ära", siis ta ei mõtle sellega midagi muud, kui et ta tahab juba lehvitama hakata. Lisaks meeldib talle ilmselt, kui kokkulepetest kinni peetakse. Nii et kui keegi ütleb, et ta hakkab nüüd minema, siis Pärtel kiirustabki niimoodi takka.
Ta ütleb seda nii mulle (lastehoius), vanaemale kui ka erinevatele hoidjatele.
Umbes nii, et mis sa siin ikka pikka juttu ajad, kui öeldud, siis mine :)

Väga konkreetne. Ma loodan, et keegi ei solvu, kui Pärtel talle niiimoodi ütleb. Minule on see ausalt öeldes kergendus. Sest palju kergem on ju lapse juurest lahkuda, kui ta ütleb sulle: "Emme, hakka nüüd minema", kui et lahkumist saadab pikk nutt: "Emmmeeee, ära mine.... ei taha..... emmmmmmmeeeeee, EI, EI, EI!!" - sest see etapp on meil ka läbitud.

Üldhuvitavat, II osa

2010-01-23T06:24:00.000-08:00

Teate seda, et... ?

Keleetedalsaed on vljäa sgeltiaund, et täthdee jräjeokrd snõas ploe thäits. Auinke thäits asi on, et eesinme ja vimanie thät okles õgie. Üläejäund saõnst viõb olla täeiliuklt seagnimi ja sa suduad ikka sdea tsekti luedga. See on seeplslärlat, et inemise aju ei loe iagt täthe edlari viad leob tevret snõa kui üthe teirkuvt.

Või siis nii:

Aoccdrnig to a rscheearch at an Elingsh uinervtisy, it deosn't mttaer in waht oredr the ltteers in a wrod are, the olny iprmoetnt tihng is taht frist and lsat ltteer is at the rghit pclae. The rset can be a toatl mses and you can sitll raed it wouthit porbelm. Tihs is bcuseae we do not raed ervey lteter by it slef but the wrod as a wlohe. Ceehiro.

Hommikust õhtusse

2010-01-22T12:08:00.000-08:00

Meie pere naistel oli täna natuke puhkepäev. Riinu lasteaeda ei läinud, sest tal on sel nädalal pikad päevad olnud ja ta oli eile õhtuks tõeliselt väsinud, lisaks kippus ka nina kinni jääma. Aga "natuke puhkepäev" oli see seepärast, et ega naised ikka terve päeva kodus puhata ei saa, kodutööd ja muud tegemised tuleb paratamatult ära teha.

Igatahes oli meil äärmiselt tore ja ilus hommik. Mehed läksid lastehoidu/tööle/kooli (Mats Oskar nimelt kooli, tema on juba nädalakese meie juures veetnud) ja selleks ajaks, kui nõud pestud, põrandad pühitud, voodid tehtud, kola kokku korjatud, ahjud-pliidid köetud jne, oli päike parajasti nii kõrgele tõusnud, et hakkas meie magamistubadesse kollast valgust heitma. Algul Riinu tuppa - ma vaatasin esmalt imestusega, et miks Riinu korraga keset päeva kõik tuled põlema pani, aga see oli hoopis päike, kes kõik üle kuldas. Istusime siis Riinu voodil ja mõnulesime. Lihtsalt olime vaikselt ja lasime päikesel paista ja ajal voolata. Rääkisime, et jätame selle hetke endale alatiseks meelde - kuidas me ühel külmal talvehommikul kahekesi kodus olime ja tema voodis päikesepaistes pikutasime.

Pärast koristasime ja joonistasime, vaatasime filmi ja tegime natuke palgatööd - kes kuidas. Lõuna paiku läksime läbi 18-kraadise külma Pärtlile järgi, aga kuna kõik olime soojalt riides, ei olnud see kuigi ekstreemne. Lapsed oleks tahtnud vist pikemaltki õues olla, aga ma siiski ei pidanud seda mõistlikuks. Ja liikusime ühe peatuse jagu bussiga.

Õhtul tahtsin väga uisutamist vaadata, aga Pärtlil oleks nagu mingi radar peal, mis talle koheselt teatab, et ema tähelepanu on mujal ja ta muutub täiesti pööraseks. Temaga paraku ei saa pealiskaudselt suhelda - ta nõuab täit tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis muutub suht talumatuks. Ta viskleb, räägib, küsib, nõuab, tahab, tantsib, , laulab, naerab, nutab, kukub, ronib, korraldab, toob, viskab, pillub, vaatab, uurib, kisab ja kõike seda umbes korraga. Kuni hüsteeriani välja. Nii et päev ei lõppenud üldse nii kenasti, ma olin lõpuks ikka juba täiega tüdinud sest tüübist ja uisutamist ikkagi õieti jälgida ei saanud.

Aga neid Riinuga-kahekesi hommikuid on mul küll plaanis nii paari nädala tagant tegema hakata, kui töö vähegi laseb, ja tundub, et laseb. Nii mõnus on temaga kahekesi koos kodus olla. Nii rahulik. Sest kui Pärtel on ka kodus, siis on Pärtel niivõrd domineeriv, et ma pean kogu aeg teadlikult tegelema sellega, et Riinu ka natukenegi nö pildil oleks ja tähelepanu saaks. Sest kõik kohad on lihtsalt Pärtlit täis! Pärtliga on ka vahel vägagi mõnus kahekesi koos kodus olla. Just need kolmekesi-olemised, kui päevane väsimus juba ka murdmas, on kõige raskemad. Täna olid nii Mart kui ka Mats pikalt ära ja me olime kolmekesi... Mats käis õhtul veel uisutamas, no ta on ikka täielik pingviin!

Sammumõõtja

2010-01-14T07:32:00.001-08:00

Arvutasin huvi pärast välja oma igapäevase jalgsikäigu kilometraaži. Internetikaardi põhjal.

Tulemus on selline:
Tavaliste päevade (st sellised päevad, mil Mart viib Riinu lasteaeda ja mina Pärtli) miinimum on hommikupoolikul 3 km. Juhul, kui me üht peatust bussiga ei sõida, aga 4,2 km. Siin sees on siis otsad Pärtel hoidu - mina tööle - töölt hoidu - koos Pärtliga koju.

Neil päevil, kui ma ise ka Riinu ära toon, lisandub veel ca 2,5 km. Kui ilmad pole liiga külmad või mul parasjagu vene keelt pole, siis ma tavaliselt toongi ise Riinu ära. Ja kuna siin mingit bussivarianti pole, siis ikka ainult jala. Soojal aastaajal saab ka ratastega sõita, see on muidugi eriti mõnus.
Nii et täispäevadel tuleb kilometraažiks 6,7 km.
Ja vahel on mõni käik veel, siis enamgi.

Tehke järgi!

Talvisi killukesi

2010-01-10T05:55:00.000-08:00

Imelik, kuidas organism temperatuuriga harjub. Kui ma talve algul pidin -10 peale otsad andma, siis nüüd tundub -10 sihuke mõnusalt keskmiselt külm talveilm. Ükski tegu ega käik küll sellepärast tegemata ei jää, toas tundub ka kuidagi täitsa mõnus. Kampsun peab muidugi seljas olema ja soojad sussid jalas. Igatahes meie naudime talve täiega. Ja nii veel 3 kuud...???

Asjaolude kokkusattumisena sai Riinu eelmisel nädalal 2 päeva Pärtli rühmas käia. No seal lihtsalt polnud ühtegi teist last peale Pärtli ja kuna meil on auto remondis, siis tundus kohutavalt palju mugavam nad mõlemad ühte kohta viia. Kõigil oli väga tore, Riinu väga-väga nautis seda vaikust ja tähelepanu, mida ta seal Pärtli kasvatajalt sai. Möllasid kolmekesi õues ja meisterdasid vaikselt toas. Pärtlil on tõesti väga-väga tore kasvataja! Lisaks tundub, et talle meie lapsed ka siiralt meeldivad. Ta on igatahes välja toonud, et Riinu ja Pärtel paistavad omavahel väga hästi läbi saavat. Eks nad saavad jah, nii üldjuhul.

Minul õnnestus vahepeal Obinitsas talsipühil ja kooriproovis ära käia. Maal on muidugi veel palju ilusam. Ja ehkki ma meie majja ei jõudnudki (seiklesin bussidega), oli sealtkandistikkagi raske ära tulla. Tartusse jõudes oli kuidagi tühi tunne. Et mida ma siin teen. Praegu on jälle selline graafik, et ma peaks umbes ülepäeviti mõnes Setumaa nurgas olema. Tartust pole seda kõige lihtsam korraldada, kui autot ka pole ja üks laps vaid poole päevani hoius. Eks ma loobun vähemalt pooltest asjadest; neist, millest suudan.

Esimene töönädal läks edukalt ja toredasti, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et ma pole oma otseste töökohustusteni veel jõudnud; hetkel läheb kogu aur tsässona raamatu tekstidele. Aga eks ma uuel nädalal süüvin ka ajakirja. Asjad saan tehtud ikka!

Elu jälle ilus

2010-01-05T01:00:00.000-08:00

Eile läks siis elu tagasi töistesse rööbastesse: vanemad tööle, lapsed lasteaeda. Pärtel läks hea meelega, kinnitas, et ta ei ole kurb, kui ma ära lähen ja lehvitas mulle rõõmsalt aknast. Ta saab seal nüüd lähiajal kasvataja tähelepanu ja hoole pea täielikult endale, sest üks tema lastehoiukaaslane on kaugel maal vanaema-vanaisa juures, teine haige ja kolmas tuleb nii palju hiljem, et nad saavad vaid veidike koos olla enne, kui Pärtel koju tuleb.

Mina läksin siis ka esimes päeva tähtsalt tööle. Nii hea on kontoris tööd teha. Ikka palju parem kui kodus, kus alailma muud mõtted ja tegevused segama tulevad. Mulle kohe väga meeldib jälle tööl olla. Ehkki saan siin vaid veidi ül 3 tunnikese olla, siis pean juba Pärtlile järgi minema.

Eile oli meil kelgupäev. Pärtel sai kelguga oma hoidu ja koju ning pärast läksime ka Riinule kelguga vastu. Siis tegime kelgurongi, kõik olid rõõmsad ja mina sain trenni.

Kogu päev kulges õhtusse täielikus idüllis. Keegi ei virisenud, vingunud, tülitsenud ega nutnud. Tõeliselt ilus päev.

Ving ja virr

2010-01-02T11:48:00.000-08:00

Pikk vaheaeg, ninad koos toas ja õues, segipaisatud unegraafikud ja põhjalik rutiinipuudus viis meie lapsed tänaseks seisu, mis oli muutumas väljakannatamatuks. Ehkki me magasime kõik mehiselt kella 10-ni, käis terve päev üks ving ja virr, ving ja virr, ving ja virr. Loomulikult polnud neid sellise ärkamisaja puhul mõtet lõunaunne saata, ja takkajärgi tundub, et äkki ikka oleks pidanud panema, vähemalt Pärtli. Ja õues ei saanud ka kaua olla, sest temperatuur oli -18. Isegi hea, et pool tunnikest nina külma saime.

Muu hulgas oli mul sünnipäev, aga kuna seegi aasta oli sünnipäeva ajaks kogu sellest vaheajatamisest jaks väljas ja mõistus otsas, siis ei kutsunud me seekord targu mitte ühtegi külalist. Kuna ma ei jõudnud enam kannatada, läksin kella 6 paiku õhtul hoopis tööle - ühe autori juurde tema loost vestlema. Lapsed jäid isa ja Matsiga koju ning loomulikult lõpetasid korrapealt ka vingu ja virri. Olid kukununnud ja jäid kella 8 paiku 3 minutiga magama. Tüüpiline. Emad on vist enamasti need stressipadjad, kellele oma ving ja virr välja valatakse.

Ma tõesti tahaks vahel ikka oma sünnipäeva pidada. Aga mitte sellisel ajal, olematutes ruumioludes ning olukorras, kus kõik lähedasemad sõbrad, keda oleks kutsunud, on niikuinii kusagil ÄRA. Aga nii on see ju peaaegu alati olnud. Ma ei suuda ette kujutada, kas sünnipäeva jaoks on veel viletsamat aega (ema, ära palun isiklikult võta, sind ega isa ma selles küll ei süüdista :) Pealegi on teada, et ma oleks pidand juba jõulu paiku sündima. Mida ma küll ootasin?? :)) Et äkki on uuel aastal ikka parem?

Aga homme on veel üks puhkepäev... Püüan selle üle rõõmustada, ehkki ootan juba peatselt algavat, rahustavat rutiini.... Ooo, rutiin, mu arm.

Homme lubasin Riinuga midagi kahekesi teha. Sest sellisteks kahekesi olemisteks on just meil omavahel tavaelus väga vähe võimalusi. Ma arvan, et meile mõlemale on seda väga vaja. Poisid teevad, mis tahavad ja meie ka!

Kokkuvõtete aeg

2010-01-01T11:58:00.000-08:00

Head uut aastat!

Vanal aastal ei jõudnud aastat kokku võtta. Eks see mõtteis on olnud, aga kirjasõnaks vormistada pole saanud.

Ükspäev helistas Mardile üks ta sõber ja küsis, et kuidas siis ka aasta läks. Ja Mart vastas, et selline keskmine, ei midagi erilist: midagi pahasti või viltu ei läinud, aga midagi märkimisväärselt erilist head ka ei juhtunud. Mulle tundub, et nii oligi.

Hästi keskmine, tavaline aasta oli. Aga see ei tähenda sugugi, et sellel mingi negatiivne alatoon oleks. Kuna meil on väikesed lapsed, ja me ise pigem konservatiivsemat sorti, siis on stabiilsus ja rahu see, mis meile praegu sobivad. Muidugi, lotovõitu saada oleks olnud tore, aga tõenäosus oli niikuinii pea olematu. :)

Kui alustada sellest, mis plaanis, aga tegemata, võiks nimetada paar olulist märksõna:
1) kolimine - oli lootus, ent omanik mõtles ringi. Talvel tuleb ta Eestisse tagasi ja on loodetavasti asjad selgemaks mõelnud. Ka negatiivne vastus aitaks meil uusi valikuid teha. Teadmatus ei ole mõnus.
2) Setu-kodu külalistemaja - meist sõltumatu ebaõnne tõttu tuli vahele palkidega seonduv kriminaalasi, mistõttu me ei saanudki maja püsti. Sügisel, kui kohus viimaks palgid meile mõistis, oli juba liiga hilja ehitamist alustada. Nii et nüüd ootavad palgid uut kevadet, maa sulamist, et saaks vundamendist alustada.
3) Riinu ja abiratasteta jalgratas - no ei olnud Mardil seda aega ei kevadel ega sügisel (suvel maal on meil liiga halb tee, et esimesi harjutamisi proovida) . Mina ei julge, sest Riinust saab üsna kergesti õnnetusehunnik, kui tal asjad ei õnnestu, ja see ajab omakorda mind närviliseks. Aga uuel aastal ei jää muud üle - laps ei saa ju ometi abiratastega kooli minna! Mitte et ta veel kooli läheks, aga harjutamisaega peab ju ka jääma.

Minu osalusel ei ilmunud sel aastal ühtegi raamatut. Lootus on, et uuel aastal läheb ses osas jälle edukamalt. Kaks rauda on juba üsna tulises tules. Mardi kaastoimetamisel ilmus just äsja üks paks iludus, tõeline gurmaanide kinkeraamat parkidest.

Minu jaoks oli üldse üks vaikne aasta. Mida ma õieti tegin? Kasvatasin ja transportisin lapsi. Natuke tegin tööd, aga mitte palju. Laulsin, eriti suvel. Sellega loodan jätkata. Vägagi. Kevadel käisin ühel kursusel (Gordoni perekool), sügisel vene keele kursusel, sellega jätkan samuti. Aga mulle oli sihukest natuke vaiksemalt võtmist vaja. Sest olgem ausad, minu jaoks pole need "lapsehoolduspuhkused", mida ma nüüd pea 6 a teinud olen, küll mitte mingid puhkused. Ma arvan, et "puhkuse" lõppemisega, tööle minnes, alles puhkus algab. Praegu vähemalt on küll selline tunne. Ma ei saa üldse aru, kes mõtles välja nii totra väljendi nagu "lapsehooldusPUHKUS". Inglise keeles öeldakse "leave", st lahkumine. Ajutine töölt lahkumine. Mis on sisuliselt palju õigem. Aga 1. jaanuarist, ehk tänasest, olen ametlikult tagasi tööl. Juhhei. Ja muud lisatööd jäävad muidugi ka, samuti kodu, pere ja lapsed. Eks ta oravarattaks läheb, kuna Pärtel on hoius ainult hommikuti ja see teeb pere liikumisgraafikud üsna skisofreeniliseks. Aga panustame toetavale sotsiaalsele võrgustikule :)

Aga, aga, aga - tegelikult oli meil väga hea aasta ja ma kohe tahaks seda rõhutada. Kõige tähtsam on see, et kõik meie pere ja lähisugulased ja muud lähikondsed on terved. Pole olnud ühtegi tõsisemat haigust (nüüd ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja teema lukku, aga saate aru, eks).

Masu pole meid ka eriliselt näpistanud ega takistanud, me elame ikka ühtmoodi, natuke kogume ja natuke kulutame. Ei saa kurta, tõepoolest. Ehkki mul olid sel aastal ainult juhutööd (näiteks esinemised leelokooriga - ehhee, tõepoolest) ja mõned madala koormusega ettevõtmised, tilkus midagi kogu aeg ja otseselt raha pärast ma ei peakski veel tööle minema. Mõnus mõelda ja teada.

Lapsed on nagu lapsed ikka, aga väga armsad. Igasse päeva mõni nutt ja mitu naeru. Ma just vaatasin neid, et praegu on vist see aeg, kui neil on koos kõige toredam. Varem oli Pärtel liiga väike ja varsti, õige varsti kasvab Riinu "suureks" ega taha enam oma väikevennaga suurt tegemist ilmselt teha, aga praegu on neil päris hea. Eks nad ikka vahel kisuvad, aga seltsi ja rõõmu ja mõlemale sobivaid tegevusi tundub jaguvat.

Mida uuelt aastalt oodata? Jällegi, visandan vaid mõned märksõnad ja nägemused. See pole kaugeltki kõik, aga üle võlli ei taha ju ka ootusi ajada. Elumõnu peab igal juhul alles jääma.

Kõigepealt mullused tegematajätmised:
1) kolimine; kui seda ei tule, siis otsustavad ümberehitused, et kolida Pärtel ja Riinu ühte tuppa magama.
2) Setu külalistemaja üles ja töökorda. Seoses sellega tuleb mul meelde üks läinud aasta suurõnnestumine - see, et me oma maakoju lõpuks vee saime! Mitte muidugi majja, aga see, et vesi õuelgi olemas on, on meie jaoks juba tohutu kvalitatiivne hüpe.
3) Riinu abiratasteta jalgrattal sõitma ja Pärtel abiratastega rattal sõitma. Riinu sai selle selgeks enne 3 a saamist, nii et Pärtel peaks kevadel igati valmis olema. Sügisel ta veel hakkama ei saanud, sõtkus küll, aga lenks käis suvaliselt edasi-tagasi-külilimaha.
4) Riinu ujuma õpetada - ujumiskursustele on ta juba registreeritud.
5) Pärtlile võiks vist hakata kah tähti õpetama. Aga mulle tunudub, et ta on rohkem liikumise ja laulmise peal väljas. Eks vaatame, kiiret ju pole.
6) hästi palju tahaks nautida hetki. Õppida ja arendada hetkes elamist. Sest meil on väga mõnus elu ja elamine ja olemine.

Ja nüüd lõppes mõttelõng äkki otsa. Varsti jälle.

Viies päev

2009-12-23T04:17:00.000-08:00

Eelmisel reedel, sel kõige külmemal päeval, oli meil palju käimist ja sõitmist. Oli Riinu lasteaia jõulupidu, kus lastel oli nii tore ja vahva kava, et minul tuli vaat et pisar silma. Ja üldse oli tore. Enamik lapsi ja vanemaid on seal väga toredad.

Lasteaias oli kohutavalt palav, õues aga -20. Nii see Pärtelpoiss meil ilmselt külma sai. Külmast tuli suur nohu, nohuga ka köha. Ehkki mulle tundub, et see ongi pigem sihuke tatiköha - kuna ta nuusata ei taha ja pühib kõik kas kampsivarrukasse, diivanipatja, minu seelikusse või käterätikusse ja ühtlasti mööda nägu laiali, siis ei tule tatt eriti välja ja vajub kurku ning ajab köhima. Igatahes istun ma nüüd temaga viiendat päeva toas. Tatt on endiselt tatt. Nii et karta on, et välja ei saa enne, kui vast esimesel jõulupühal. Homme muidugi Koorverre ikka ka. Toas istumine hakkab vaikselt ajudele. Õnneks on Mart saanud Riinu lasteadea viia, nii et tema on saanud ikka õues möllata ja näeb välja nagu sügisene ladvaõun - punapõsine, ilus ja terve.

Ma ise pole saanud täpselt 10 päeva kodust välja rohkem kui ainult vaja. Sest tuli suur külm ja siis ei läinud auto käima ja siis tuli Mart tagasi ja liikus ise autoga ja selles krõbeduses ma tõesti ei tahtnud mööda linan ringi kablutada. No ja nüüd siis Pärtliga kodus. Õnneks on kingid varakult valmis varutud või vähemalt mõeldud. Vähemalt enamik.

Aga kui nüüd peaagu möödas olevale aastale tagasi vaadata, siis võib kergendatult tõdeda, et see on alles teine nohu-köha. Eelmist talve ma küll hästi ei mäleta, küllap pisemaid nohusid oli, aga oma teisel sünnipäeval oli Pärtlil küll väga suur köha. Palju suurem kui praegu. Ja peale seda polegi midagi olnud, kui üks lühem nohu ja stomatiit välja arvata. Riinul oli sügisel samuti stomatiit ja üks köhanädal. Nii et tegelikult oleks patt kurta.

Aga õue tahaks ikka. Pärtel käib kogu aeg aknal ja räägib nohuse ninasarviku häälega, et tema on juba terve ja läheme nüüd ometi juba õue kelgutama.

Küll me lähme! Üsna varsti!

Läbi elu lauluga

2009-12-18T06:00:00.000-08:00

NB! Pildil paistvad veinipudelid EI OLE täidetud veiniga, vaid korraliku omamaise õunamahlaga.

Pärtel muudkui laulab. Tema repertuaaris on tohutult laule, peamiselt laste- ja setulaule. Sõnad jäävad pähe iseenesest ja viis tuleb nagu linnukesel. Pärtlil on kohe kindlasti hea lauluhääl ja viisipidamine. Kohe kordi parem kui Riinul, kes ka põhimõtteliselt laulab, aga pole nii märkimisväärselt laululine.
Nii et kui meil parasjagu makk ei mängi, siis Pärtel laulab ise. Ausalt, ma söön oma mütsi ära, kui sest poisist üht laulumeest ei tule. :)

Riinu seevastu laseb end lõdvalt harkspagaati, nii et silm ka ei pilgu. Seda on üsna jube vaadata. Aga ma mäletan, et kui ma kunagi lapsena iluvõimlemas käisin, siis suutsin seda minagi. Aga Riinu on kindlasti sünnipäraselt veel painduvam. Juba kohe peale sündi ütles Riinu arstist tädi, et sel lapsel on liigesed lahti. Titest peast sai tema jalgu ja käsi igatepidi kaela ja kõrva taha väänata, nüüd väänab juba ise.

Selline jutt täna. Kes laulab, kes võimleb-tantsib.

Vahelduseks ka veidi hala

2009-12-18T02:14:00.000-08:00

Kuna külmaga saabub minul apaatne-letargiline-depressiivne periood, siis pole suutnud midagi kirjutada. Täna hakkab vaikselt eluvaim tagasi tulema. Organism vist hakkab keskkonnaga harjuma.

Mis meil siis uudist ja rõõmuks ja mureks?

Hetkel on põhiteemad seotud Pärtliga:
1) pidev dieetitamine. Iga päev on vähemalt üks söögikord, kus ta ei söö MITTE MIDAGI. Heal juhul ainult joob või sööb saia. Aga kui ta muud ei söö, siis võtab kuri ema tal ka saiatüki käest. Sest saiast, kommist ja mahlast kokku ei ela ju inimene ära. Parem nälgigu ja söögu järgmisel toidukorral normaalset toitu. Emakest jaab see närvi ja vihale. No proovigu vähemalt! Ma saan ju aru, et vahel toit ei maitse, aga ta isegi ei proovi. Kuna lasteaias antakse pidevalt makarone (sel teemal tuleb üks jutuajamine maha pidada), siis elabki ta makaronidest makaronideni. Kodus olen ma meelega nüüd makarone püüdnud vältida, samas on see ülekohtune Riinu kui tubli kõigesööja suhtes, kes ju ka makarone armastab. Riinu lasteaiamenüü on küll päris muljetavaldavalt mitmekesine ja rikkalik. Tavaliselt puudutab söögistreik õhtusööke, aga sageli ka hommikusööke. No tegelt sööb Pärtel ikka vahel ka hommikust: kui ta ikka õhtuks pole midagi söönud, siis läheb hommikupuder alla nigu lipsti, lisaks mahub sisse veel terve kohuke JA banaan (nt täna hommikul, kusjuures ta ei ole eriline kohukese- ega banaanifänn). Ei aita ka see, et päkapikk sellisele pirtsutajale midagi sussi sisse ei too ja Riinu tema kõrval mõnuga mugib. Ei, ta ikkagi lihtsalt ei söö. Ega proovigi. Ainult erilisi lemmikroogi (mis aga sageli ei vasta arusaamale tervislikust toitumisest). Ma ju tean, et 10 aasta pärast ei jõua ma nii palju valmis teha, kui palju talle sisse mahub, aga ma ju elan hetkes!

2) rasked lahkumised lasteaiahommikutel. Korraga, vast nii kümmekond päeva tagasi ei tahtnud Pärtel mind enam hommikul lasteaiast ära lasta. Asi veeres lumepallina ja nädala jooksul läks päris hulluks: ta ei lasknud mind hetkekski silmiks, nii et ma ei saanud ära hiilida, kõik konkreetsed hüvastijätud lõppesid südantlõhestava üürgamisega (mis küll lõppesid suht ruttu, kui südant kõvaks tehes, aga pisar silmanurgas silmapiirilt kadusin), mis aina hullemaks läksid. Lasteaias on käidud ometi juba mitu kuud ja talle meeldib seal, ta tahab minna ja jääda, aga ta tahab, et mina ka kogu aeg seal oleksin. See põhjustas meile kõigile koleda stressi ja kui siis Mart järjekordselt väljamaareisilt naases, tegin konkreetse ümberkorralduse: nüüdsest hakkab Mart Pärtlit lasteaeda viima. Sest seni oli nii, et Mart viis Riinu ja mina veidi hiljem Pärtli. Ma olen kuulnud, et isaga nad ei tee sellist tsirkust. Ja nii oligi- ei mingit paanikat, tragöödiat ega skandaali. Täna hommikul olin aga sunnitud ta ise viima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, juba enne. Ja ta oli ise nii vapper, et ütles, et ta täna ei nuta. Et lehvitab mulle, aga ei kisa. Ja ta oli niiiii armas ja tubli, et suutis oma lubadusest kinni pidada! Ma nägin küll, et silmad olid niisked ja suunurgad allapoole kaardus, kui ta akna juurde läks, aga ta pidas kokkuleppest kinni. Ma olen tema üle väga uhke ja see on ka põhjus, mis ma ennast täna üldise depressiooni foonil oluliselt paremini tunnen.

Riinuga on hetkel ainult puhtad rõõmud. Tema sööb kõike ja tahab juurde, on ontlik ja rõõmus ja lahke. Eks ta ikka vahel mossitab ka. Endiselt on ta väga tundlik ja hakkab kergesti nutma ning paanika igapäevaelus on kerge tulema. Nt kui eile parklas olin hädas auto väljasaamisega teiste autode vahelt, siis hakkas ta kibedasti nutma, et mis nüüd saab. Selline reageering on nii tavaline, et ma vahel suudan seda isegi ennetada, öeldes: "Riinu, nüüd on meil selline ja selline olukord, natuke on keeruline, aga palun ole sina rahulik ja ära muretse, siis on minul kergem lahendus välja mõelda." Ega ma ise ka just rahu kuubis pole, nii et eks ta ikka minusse on.

Aga nüüd pean jooksma läbi kange külma jälle Pärtli lasteaeda. Praeguste ilmadega liigume ühe peatuse jagu bussiga. Kärus istuda oleks küll liiga külm. Pärtlile muidugi bussid meeldivad.

Ja kes oskab pakkuda nõu, lahendusi ja lohutust kahe esmamainitud probleemi puhul, siis palun, kommentaarium on teile avatud!

Kontekstiväliselt

2009-12-08T05:21:00.000-08:00

Leidsin netiavarustest sellise loo. Ühe eksperimendi kirjelduse.

***************************************************

Üks maailma parimaid viiuldajaid Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas. See oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund: ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse
mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:

Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

entel-tentel...

2009-12-07T03:57:00.000-08:00

Pärtel kuulab Entel-Tenteli plaati ja laulab kaasa:
"Entel-tentel, flikadell!" (tahab öelda "frikadell", tegelikult peaks olema"trika-trei")

Üks, kaks, kolm

2009-11-30T04:48:00.000-08:00

Avastasin täna juhuslikult, et Pärtel tunneb numbreid 1,2 ja 3 kirjapildis. Ilmeksimatult. Keegi talle neid minu teada teadlikult õpetanud pole, aga eks siin elus hakkab suur jagu teadmisi niisama külge, eriti kui sa juhtud olema mitte-esiklaps (kellele paratamatult tuleb rohkem asju teadlikult õpetada, sest tal pole nii palju võimalusi nö lennult õppida).
Sel tasemel numbrite teadmine pole tema eas muidugi midagi haruldast; aga noh, arvestades, et me pole teda õpetanud, siis on päris hea taip vist ikkagi.

Vapustavalt vahva kahene

2009-11-27T01:06:00.000-08:00

Pärtel suudab mind jätkuvalt üllatada. Kohe väga positiivselt.

Täna oli näiteks selline hommik, kui Riinu ei pidanud lasteaeda minema, ja mina lootisn, et magame KAUA. Nagu nöögiks hakkas Pärtel kell 7.10 siplema ja rääkima. Otsustasin temast mitte välja teha, panin teise padja pea peale ja magasin edasi. Mingi aja pärast tundsin, kuidas keegi mu jalgade peal käib- ilmselt kass, arvasin. Veel veidi aega ja tundsin, kuidas Pärtel minu kõrvale ronis, endale teki peale tõmbas ja magama puhises jääda. Ta vahel ikka, nii paar korda nädalas, ronib mulle kaissu, kui voodis ruumi juhtub olema. Täna oli. Varsti hakkas väljas juba heledamaks minema. Mingil hetkel vaatasin, et väljas juba päris valge ja oh imet, kell oli pool kümme! Nii kaua pole vist aastaid magada saanud. Uhh, kui mõnus. Mingi ime läbi magas varaärkaja Pärtel üha edasi, veidi enne 10 suutsin ta trummide põrina saatel üles saada.

Siis avastasin vannitoas, et tualetipotikaas oli üleval, nii nagu Pärtel jätab, kui ta ise pissil käib. Mina tean kindlalt, et ma jäta kunagi kaant üles. Hakkasin siis uurima, et kas Pärtel käis ise hommikul pissil, ja tuli välja, et käiski. Issake, kui rõõmus ma olin!!! Rõõmus, et mul on nii hakkaja poeg; rõõmus, et ta ei ajanud mind üles ja lasi mul välja puhata; rõõõmus, et ta tuli nii vaikselt voodisse tagasi ja jäi uuesti magama!

Mul tuli lausa pisar silma ja ma kallistasin teda ohtralt, Pärtel ei saanud ilmselt arugi, millest selline tundepuhang, tema jaoks tundus asi tavaline olevat. Väga hea, jäägu see tavaliseks, ma olen väga nõus!!! Aga ma pole kindel, et see kahe-pooleste puhul tavapärane käitumine on - tõusta vaikselt poolpimedas voodis, käia vannitoas pissil, tulla vaikselt voodisse taagsi ja jääda kohe magama.

Minu imestus on sellepärast nii suur, et ma kahtlustan, et Riinu ei läheks siiamaani ise öösel/varahommikul pissile, vaid ajaks minu üles. Ehkki me oleme rääkinud sellest, et ema uni on püha ja ta saab sellega ise hakkama. Ta lihtsalt kardab. Olgugi, et tema toas põleb öö läbi väike tuli ja hommikuvalgus tuleb läbi heledate kardinate ka teistesse tubadesse. Pigem vähkreb ja kannatab, aga ise ei lähe.

Pärtli jonnihood on tuntavalt vähenenud. Eks see enesekehtestamise periood kestab endiselt, aga üldiselt on olukord üsna stabiilne, nii nagu elu koos ühe kahe-aastasega ikka :))
Ta paneb riidesse AINULT ise ja see läheb juba päris kiiresti. Ta on ikka õudsalt tubli väike kahe-aastane. Hakkaja väike mees.

Kohutav kahene

2009-11-22T04:46:00.000-08:00

Pärtlil on saabunud uus murdeaeg või murdeiga: kohutava kahese kohutavad jonnihood.
Saabus see aeg meie reisil käimise ajal või pigem, saabus seetõttu tuntavalt järsult. Ilmselt oli nii pikk ja enneolematu lahusolek ikkagi Pärtli jaoks stress. Ehkki ta oli hästi hoitud ja "ei jonninud" - või pigem just seetõttu - oli tal meie naastes vaja end korralikult emotsionaalselt välja elada. Ta on terve selle nädala olnud üliemotsionaalne, ülierutuv, kas väga-väga rõõmus või põhjatumalt õnnetu. Labiilsusega kaasneb ka enesekehtestamisperiood, piiride katsumine. Pärtel on üsna kõva kivi ja temaga olemine on viimasel ajal üks paras köiel kõndimine. Vahel saame pikema kõnni teha, aga kukume palju. Me kõik katsume praegu piire ja mõned piirid on segased meie kõigi jaoks. Eks aeg ja armastus loksutavad asjad paika.

Ka Pärtli hoidja on öeldnud, et poisil on mingi uus periood. Lastehoius tahab ta olla kõiges kõige esimene, olgu see siis kätepesujärjekord, riidesse panemine, mingi mäng, no mis tahes. Käib üks pidev võistlemine ja "kaotusega" on raske leppida.

Muu hulgas ei lase Pärtel ka end enam riidesse panna (va vahetevahel) ja pusib niikaua, kui hakkama saab. Mulle see tegelikult meeldib ja ma tunnustan tema püüdlusi ja tegusi sel rindel igati (lootes, et ehk hakkab midagi ka vanemale õele külge...). Vahel küll avastan, et nt aluspüksid on ununud jalga panemata või on särgid tagurpidi, aga see on juba pisiasi. Pärtel ei väsi pidevalt kordamast: "Mina olen juba suul poiss!", no ja ega ta mingi tita enam tõesti pole.

Kreeka: Olümpose jalamil

2009-11-15T13:03:00.000-08:00

Oma viimase Kreeka-päeva saime Mardiga kenasti koos veeta. Turismiinfopunkti soovitusel võtsime suuna Thessalonikist edelasse, mööda rannikut "Kreeka Rivierasse", nagu seda piirkonda nimetatavat. See on piirkond, mis hõlmab pika-pika rannikuriba, millest umbes pool on märgala, st roostik ning pool kuurortpiirkond, mitmekordsete hotellidega otse rannaliival. Aga mitte ainult. Kõige krooniks ja trooniks on Olümpuse mägi, kõrgeima tipuga 2918 m. Oma suhtelise kõrguse poolest on see üks maailma järsemaid tõuse, sest Olümpos paikneb merele suhteliselt lähedal.
Muide, ka meie hotellitoa rõdult oli Olümpos täiesti vaadeldav. Sellisena:

Kõigepealt sõitsime bussiga Litohorosse, mis on väikelinnake Olümpuse jalamil ja kust saavad alguse kõik mäega seotud matka- ja ronimisrajad. Meie mäge võtta ei plaaninud, kuna riietus polnud päris sobiv ning me tahtsime näha ennekõike paari Kreeka traditsioonilist külakest, mis asuvad lähikonnas. Siiski veetsime Litohoros päris palju aega, linnake oli väga nunnu ja vaated mäele-mägedele - ikkagi täiesti hingematvad.

Jalutasime matkaradade alguseni, aga mitte kaugemale, kuna minul oli kinnisidee siiski just need külakesed ära näha. Ja ühe päevaga siiski väga palju ei jõua.

Linnakese servas leidsime kohaliku kalmistu. Kalmistud on kultuuriline nähtus - ma olen kindel, et nende regionaalseid eripärasid ja geograafilist jaotumist on teadlased uurinud, ent eestlased vist mitte. Igatahes oli see kreeka kalmistu jällegi midagi seninägematut. Üks kõige huvitavamaid asjaolusid oli fakt, et sinna olid maetud vaid 2000. aastate jooksul lahkunud inimesed ja plats tundus olevat ääreni täis, hea õnne juures võis leida veel vaid ühe koha, kuhu matta. Kuhu on maetud varem lahkunud? Kuhu maetakse järgmised? Need hauatähised on ikka väga kapitaalsed, vaevalt need lihtsalt ära võetakse ja peale maetakse? Kui keegi seda kultuurilist nähtust selgitada oskab, siis oleme tänulikud. Tähelepanuväärne oli seegi, et igal kalmul põles üks kuni mitu küünalt, ikka sellist pikka ja peenikest õigeusuküünalt. Kalmistuhooldaja käis ringi, kastis, koristas, süütas küünlaid. Ning kolmandaks, igal sellisel kapitaalsel kirstukujulisel hauatähisel oli lahkunu pilt, tavaliselt isegi kaks - üks inimesest tema noores eas, teine vanas ja väärikas.
Ja pange tähele mägesid tagaplaanil!

Mõned vaated veel Litohorost. Selliste kaunite vahemereliste sisehoovide ja fassaadide osas olen mina täiesti jõuetu, ma lihtsalt jumaldan neid (ja pelargoone)!

No nii, aga umbes varasel pealelõunal tunuds, et peaks ikkagi edasi liikuma, kui veel midagi näha taahme. Turismitöötaja oli meil edasi soovitanud taksoga liikuda, aga me siiski loobusime sellest plaanist, sest ega meil mingit kohustuslikku vaatamisväärsuste nimekirja polnud ju tarvis täis saada. Meile piisas lihtsalt Kreekas olemisest.

No aga sõitsime siis bussi- ja rongiliine kombineerides edasi, tuginedes olemaolevale viletsale kaardinässakale. Kaardilt vaadates tundus, et ehk saame mägiküladesse jala, või kohaliku bussiga, või hääletades või tõesti takso võttes selle mingi 5 km jaoks. Kohale jõudes selgus aga, et meie kaart ei kõlba kuhugi, teid oli liiga palju, kiirteele me minna ei söandanud, kogu turismindus oli selleks hooajaks välja surnud ja ühetgi taksot (ega peaaegu ka inimest) ei liikunud. Jalutasime raudteejaamast ühe rannaäärse asula suunas, ja muudkui jalutasime mööda rannaga paralleelselt kulgevat tänavat, kuni jõudsime juba järgmisesse asulasse (kuurortlinnakesse) ja siis järgmisesse ja .... Ühel hetkel sain aru, et me nendesse traditsioonilistesse küladesse ei jõua. Need asusid teisel pool kiirteed, meile siiski kättesaamatus kauguses. Kulgesime siis niisama, oli kah mõnus.

Rand - Riviera - nägi välja selline.

Üsna trööstitu, ma ütleks. Suvel on kõik muidugi murdu rahvast täis. Kuurordid on täis hotelle ja renditavaid kortermaju, aga on ka mõned nunnukohad:

Lõpuks vaatasime, et ees paistab üks kindlus, et jalutame selleni. Tuli aga välja, et see oli mitme kilomeetri kaugusel. Kuna meil midagi muud teha polnud enam niikuinii, siis kõmpisimegi läbi väljasurnud linnakestejada kindluseni välja. Ja siis sõitsime bussiga suurde linna tagasi.

Teel aga nägime lähedal nn "postil olevaid tsässonaid", st midagi Setumaa tsässonate sarnast, aga väiksemas formaadis. Need on valdavalt kellelegi lahkunule püstitatud mälestusmärgid, nii et funktsionaalne tähendus on tsässonatest siiski erinev. Mõned näited:

Natuke kahju muidugi, et päris nii ei läinud, nagu plaanitud oli, aga ega me pettunud ka pole. Me siiski nägime hoopis teistmoodi Kreekat, me kogesime ka muud kui ainult suurt linna, me mõnulesime ja vaatasime ja elasime.

Hmm, selline lohepostitus oleks vist mõistlikum teinekord juppideks teha?
Ja äkki peaks hoopis eraldi reisijutublogi tegema? Sest neis viimastes postitustes pole lastest pea sõnagi...

Lapsed muide on igati vinks-vonks, neil oli vanaemaga väga tore ja vastupidi ka!

Kreeka: kolmas päev

2009-11-12T10:34:00.000-08:00

Õhk läheb külmemaks, aga taevas üha selgemaks. Täna oli terve päeva tugev päikesepaiste, aga sellest hoolimata varjus vaid 18 kraadi. Siiski sai tuulevarjusel rõdul hommikul suisa T-särgiga istuda ja päikest nautida. Hetkel, kui ma õues seda postitust kirjutan, on päris külm. No umbes 12-13 kraadi.

Ennelõunal käisin veidi ka siin ümbruse "metsas" ringi. Umbes selline on:

Täna linnas käies näitasin ka Mardile turgu, või õigemini seda, mis pealelõunaks turust alles on jäänud, ja ta tegi mõned pildid veel, peamiselt igasugu mereelukatest:

Sõime gyros't (türklaste kebabi-sugulane, st vardalt kraabitud grill-liha salatiga, mähituna laia saia sisse) - ülihea!, magusaid ahvatlusi ja ostsime turult söögipoolist kaasa, et hotellis natuke einestada. Hoiame jõuvarusid homseks, mil plaanime sõita linnast ca 80 km välja, Olümpose mäe jalamile ja seal natuke teistsuguse Kreekaga tutvuda! Ilmselt tuleb pikk ja väsitav päev, aga loodame näha ka ehedat maa-Kreekat.

Kreeka: teine päev

2009-11-11T06:30:00.000-08:00

Täna käisin ringi varustatuna fotoaparaadiga.
Hommikupoolsel ajal oli seal söögindusekvartalis (sest selgus, et see pole mitte ainult tänav, vaid suur-suur kvartal!) veel rohkem igasugu toitu. Kalalette sadades meetrites, ausõna. Viljad, viljad, rippuvad lihakehad, õunasuurused oliivid... uhhhh...

Piltides (vajutage pildile, siis läheb suuremaks ja on tunduvalt kõnekam), väga lühidalt, umbes nii:

Siin on toidukvartali algus, sisenen paradiisi.

Köögiviljad, puuviljad, aedviljad, juurviljad, lehtviljad...

Osake kala- ja mereannilettide võrgustikust, nii palju, kui üle inimeste peade parajas pimeduses (kuna katus on pea kohal, on see pigem nagu siseruum) pildile mahtus.

Väike näide kondiitritoodete valikust.

Pähklid, jahud, seemned, tangained, teraviljad.

Lihaletid. Püüdsin tabada tagaplaanil olevat lihunikku kirvega vehkimas, aga ei õnnestunud, kirves käis nii kiiresti ülevalt alla, purustades veiste säärekonte ja sigade selgroogu.

Oliivid.

Erineva jahvatus- ja kangusastmega pipralised.

Jahud, tangud, kaunviljad ja nende osad, terad. Selliseid pütte oli ühe leti ees umbes 50 tk, kusjuures siin pole seemneid ega pähkleid, vaid ainult teraviljad ja kaunviljad!

***************************************************

Nüüd mõned majad. Mul ei tulnud täna majade pildistamine meelde, aga mõned siin siiski on.

Kõik vanemad kirikud asuvad "augus", nagu Tartu Jaani kirikki. Kultuurkiht on ümbritseva päris märkimisväärselt kõrgeks kasvatanud.

Vaade mereäärsele tänavale. Ei mingit pikka juttu - autotee ja kohe mitmekordsed majad.

**************************

Jutujätkuks veel sellised tähelepanekud, et sagedasti vib tänaval liikumas kohata õigeusu pühamehi. Selliseid, nagu Setumaalgi, samasugustes mustades rõivastes.

Liiklus on siin lõunamaine. Suurematel tänavatel, kus on 4-5 sõidurida, on tavaline, et autod ei jää peatuma mitte ülekäiguraja taga, vaid selle peal. Tegelikult ei peatugi nad mitte punase fooritule pärast (mis annab rohelise jalakäijatele), vaid lihtsalt sellepärast, et ühtlane liiklusvoog korraks seisatab. Kui sul nüüd õnnestub mitmekordse autorivi tagant näha, et fooris on roheline (tavaliselt ei õnnestu), siis pead hakkama autode vahelt üle tee sipsima. Jalakäijate roheline on aga väga lühike. Nii et tavaliselt lõpeb asi sellega, et kui sul õnnestub jõuda kusagile tee keskele, hakkavad autod jälle liikuma ja sul on tegelikult punane tuli. Aga ega autod niikuinii kuigi kiiresti ei sõida (sest nad ei saa, muidu sõidaks küll), nii et kuidagi õnnestub teisele poole saada. Mul läks süsteemiga harjumiseks vast 3 tundi, seejärel hakkasin kohalikul kombel lihtsalt suvaliselt teed ületama.

Osa tänavaid on jälle väga kitsad. Pargitakse kahel pool teed, valdavalt on väiksed tänavad ühesuunalised. Peeglid tuleb parkides muidugi ära pöörata, ent sellele vaatamata on kriimudega peeglid pigem tavalised. Natuke tuleb naer peale, mõeldes, millise paanikahooga suhtuvad eesti autoomanikud vähimassegi kriimu oma kallikesel. Siin on pooled autod kusagilt kõksatud. Peaasi, et liiguvad.

**************
Täna õhtul õnnestub meil Mardiga vast ka koos linna peale minna. Istume mõnda mõnusasse kohalikega täidetud söögikohta. Sest selle meie hotelli köök ei kannata isegi eesti restoranikultuuriga võrreldes mingit kriitikat. Ok, hommikusöök on rikkalik (äärmiselt rikkalik ja maitsev teeglikult), aga muu... Mina pole siin eriti söönud, aga Mardi kamp on tööalaselt siia suht sunnismaiseks sunnitud ja neil ei jää muud üle, kui siin süüa... Brrr...

Minu Kreeka: esimene päev

2009-11-10T11:06:00.000-08:00

Muljeid on nii palju, et ei mahu ära ei pähe, paberile ega arvutiekraanile. Püüan siiski mõned mõtted kirja panna, kirjeldamaks oma esimese Kreeka-päeva vaatlusi ja mõtteid.

Meie hotellikompleks asub linnast veidi väljas, keset metsa. Aga siit viib regulaarne shuttle-bus (ehk siis hotellibuss) mõned korrad päevas rahva alla linna ja teatud kellaaegadel saab siis tagasi tulla. Ma ütlen „alla linna“ sellepärast, et Thessaloniki asub mere ääres, kaldaäärne tänav on päris madalal ja edasi hakkab linn üsna kiirelt mäkke tõusma. Meie hotell asb juba päris kõrgel, vaatega merele ja linnale. Linnas orienteerumine on seetõttu muidugi väga lihtne: kui tundub, et ei saa aru, kuhu minna, vaata kuhu suunas tänavad laskuvad – seal on meri. Ja tänavad asuvad suht malelauakujuliselt, st risti. Mina vist ei vaadanud täna kordagi kaarti, aga mul ei olnud ka midagi otseselt vaja leida.

Ma kõndisin niisama ringi, nagu kevadine vasikas. Millal ma viimati kusagil suurlinnas niimoodi üksinda kõndisin? Tuleb meelde – täpselt 6 aastat tagasi, kui samamoodi Mardiga tema tööreisil kaasas olin – tookord oli see Montpellier’s. Riinu oli siis juba kõhus kasvamas.

Ma arvasin algul rumala peaga, et ega see Thessaloniki mulle ilmselt midagi ei paku, ma pole eriline suurlinnainimene, aga eksisin – ma täiega nautisin seda atmosfääri, võimalust rahulikult šopata, inimesi ja maju vaadata, kohvi ja kooki süüa, sihitult ekselda. Sellist asja saabki teha ainult üksinda.

Thessalonikit on raske mõne muu linnaga võrrelda, kuna ma pole just väga palju maailmas ringi rännanud. Kesklinna iseloomustavad valdavalt üsna kitsad tänavad, kõrged (5-6 korrust, umbes) majad, miljonid väikesed butiigi-tüüpi poekesed minule enamalt jaolt võõraste (ilmselt omamaiste) firmamärkide nimedega. Nende vahel kas hõredamalt või tihedamalt tuhanded erinevad söögikohad. Kõige tavalisemad on pirukapoe-kohvikulaadsed kohad, kust saab kaasa osta või koha peal süüa Kreeka spetsialiteeti – erinevaid lehetaigna(laadseid)-küpsetisi, mis täidetud erinevate täidistega (spinat, juust, šokolaad, moos, pähklid – ainult lühike nimistu neist). Palju süüakse ka võileibu, loomulikult juuakse palju kohvi, rohkesti nägin kebabigrille. On pitsakohti, pannkooogikohvikuid, eri rahvusrestorane.

Üldilmelt on Thessaloniki Balkanipiirkonnale iseloomulikult veidi räpane. Suuri prügikaste on küll palju, kuid need on ääretasa täis ning nende ümber kõrgub kasti mitte mahtunud prügikottide mägi. Majade heakord on üsna keskmine, ehkki potentsiaali on muidugi tohutult. Loomulikult pole siin kuigi palju postkaartidelt ja filmidest nähtud nunnumaju, aga elemente nendest küll – pea iga akna ees on väike rõdu ja väga sageli ka aknaluugid. Mulle meeldib kõige enam valge-sinise kombinatsioon (st valge maja siniste aknaluukide ja aknaraamidega, ilmsel „Mamma Mia!“ mõju), aga on ka teisi huvitavaid värvilahendusi, nt kreemikaskollane ja roosa. Eriti palju vaeva pole siin majade nunnutamisega või restaureerimisega nähtud. Ka suur osa hoonetest, kus sees käisin, on valdavalt viletsamas seisus, kui Eestis. Näiteks postkontor oli täielik lobudik, narmendas, sihuke 80.-ndate Eesti, kui võrrelda saab. Samas näiteks H&M poes olid marmortrepid. Tänavatel aga kasvavad mandariinipuud, kust praegusel aastaajal küpsed viljad alla potsavad ja mööduvad koolipoisid nendega jalgpalli mängivad....

Üks asi, milles Kreeka Eestile väga-väga-väga pika puuga ära teeb, on kohviku- ja söömiskultuur, söögikohtade ja poodide rohkus ja varieeruvus ning mis kõige tähtsam, saadaoleva toidupoolise tohutu valik. Tänase päeva kõige suurema šoki sain üsna veidi enne seda, kui üles hotelli tagasi sõitsin, juhuslikult jalutades ühele toidutänavale sattudes. Mul ei olnud fotokat kaasas, homme võtan ja siis teen pilti. Raske on kirjeldada, mis see on. Põhimõtteliselt kitsas jalakäijate tänav, kus kahel pool vahekäiku on letid kõige söödavaga. Tänav-vahekäigu kohal on katus. Lettidelt leiab mitmekümnes nimetuses köögivilju, aga eriti lõi mind pahviks kõiksugu kuivainete valik, mida müüakse lahtiselt püttidest, kottidest, tünnidest, kastidest, karpidest. Eri sorti riisi – palun, 5-6 sorti. Igas letis on olemas kikerherned, mida ma jumaldan, ent mida Eestis saab siiani ainult ökopoest ja siis ka hingehinnaga. Läätsed, 4-5 eri sorti ja värvi. Kõiksugu muud kaunviljad – oad ja hernelised, millele enamikust ei oska ma nimetust anda. Teraviljad ja nende tuletised (jahud, tangud, kruubid), jällegi sellises valikus, et pooli ma ei tea. Pähklid, pähklid, pähklid. Seemned, seemned, seemned. Oliiviõli pudelites, kanistrites ja tünnides.

Ma käisin ja käisin ja nutt tuli peale. Ahastus. See on võimas, millised toiduained on maailmas olemas ja kuidas meieni jõuab ainult murdosa neist! Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, et eestlased ongi ainult otra ja naerist söönud! Mina tahan kikerherneid, ja läätsi ja pähkleid ja seemneid ja kolme sorti mandariine, värskeid viinamarju ja taskukohaseid avokaadosid. Ja tundma õppida kõiki neid imelisi looduse ande, mida siinsetel lettidel nii vabalt saada on ja pange tähele, ikka palju odavamalt kui Eestis. Lähipäevil peame otsustama, kui palju kikerherneid (ja muud!) me jõuame Eestisse tassida...

Loomulikult on Thessalonikis ka ajaloolisi vaatamisväärsusi, aga nende jaoks tuleb natuke eeltööd teha. Ma leian, et niisama mingit vana kirikut vaatama minna on suht mõtetu. Oleks keegi, kes teaks rääkida... Igasugu info on siin ainult kreekakeelne ja inglise keelt nad ei oska. Homme proovin vene keelega, äkki õnnestub paremini. Aga erinevate pühakodade kontsentratsioon on siin muidugi suur, lisaks erinevad varemed ja tsässona-laadsed pisikesed palvemajakesed, mis seisavad näiliselt üsna suvalt keset tänavaid. Neist teen ka homme pilti. Kui mõne lähedalasuva kiriku kell lööb, löövad tänaval kõndivad inimesed automaatselt ja sünkroonis risti ette. Ja siis tõmbaavd suitsu edasi.

Naised kannavad ainult musta, musta ja musta. Pika päeva jooksul nägin ma mõnd musta-halli ja musta-pruuni kombinatsiooni, sekka ka pisut heldat, aga teised värvid on üsna tundmatud. Lisaks meigivad naised end tugevalt. Meikimata naisi on vast üks kahekümnest. Tartus ja isegi Tallinnas on see suhtarv oluliselt erinev, ehkki ka eesti naised olevat „hoolitsetud“, mis sageli tähendab vähemalt väikest meiki. Õnneks olen varustatud elementaarsete meigivahendite ja paari musta riidehilbuga, nii et homme proovin rohkem massi sulanduda.

Internetiga on siin pahasti. Netiühenduse saab osta, aga 90 min maksab 5 eurot. Röövimine. Paar nutikat internetisõltlasest eestlast (nagu me isegi) on aga leidnud hotelli üüratul territooriumil paar nn turvaauku, kust saab tasuda netti pääseda. Meie toas vaba wifi levi pole ja minul nii suurt valu ega vajadust pole, et hakata neile nii suurt summat maksma. Ses osas on Eesti ikka hoopis erinev riik - meil on isegi kaugliinibussides internet, rääkimata hotellidest, külakeskustest, kesklinnadest jne.

Summary: The thought about my first day in Thessaloniki. What surprises my the most is the amount, variety and availability of all kinds of foodstuff that you can get here, starting from simple cafes to open markets and streetshores that sell chick peas, all kinds of legumes, grains, seeds and nuts from jars.

Interent connection is very poor.

Tartu-Praha-Thessaloniki: Praha

2009-11-09T12:53:00.000-08:00

Lapsed on loodetavasti kodus tudumas, meie Mardiga aga Praha lennuväljal öist Thessaloniki lendu ootamas. Kuna ooteaeg on ligi 6-tunnine, tegime vahepeal õhtuse Praha peal ühe tiiru. Sõime kõrtsus nimega "Švejk" (ootuspärane, eks!), mis oli väga mõnus koht, ootamatult taskukohane, ülihea kange küüslaugusupi ja loomulikult võtsime ka õlle.

Praha raekoja platsil oli midagi toidutänava laadset. Midagi sellist, nagu meil Tallinnas ja Tartus on raekoja platsidel jõululaadad, ainult et siin oli ainult toit ja jook. Iga pakkuja omaette puust putkas. Väga huvitav oli. Kui kõht poleks kohutavalt täis olnud, oleks saanud ka maitseelamuse; nüüd olime sunnitud piirduma lõhna- ja visuaalelamusega.

Plõksisime paar pilti kah.

Lihakäntsakas singiks muutumas:

Vat sellist panni tahan mina omale maale ka! Juba on plaan, et laseme keevitada. No natuke väiksema ehk... Meil käib suvel lihtsalt nii palju rahvast, mõnus oleks kambakesi lõkke ääres istuda ja kordamööda suurt panni liigutada! Kõik saaks osaleda ja mina ehk pääseks kergema vaevaga. Eks perenaisel peab ju ka lõbus olema.

Pärtel seletab

2009-11-05T03:31:00.000-08:00

Täna hommikul küsis Riinu Pärtlilt selstkondliku vestluse raames, et "Pärtel, kus su lasteaed on?"
Pärtel mõtles veidi ja kukkus seletama:
"Kaugel-kaugel, siinsamas noh, lähed ja ongi. Seal ongi. Kaugel-kaugel."

Petrone Prindi turunduskampaania ja head viited-raamatud!

2009-11-04T02:22:00.000-08:00

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Seda võite teha ka teie, head lugejad!

Ja vaadake-kuulake siis neid postitatud asju, täitsa põnev kogemus.

Kampaania ise on selline:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Lugege, vaadke, mõelge!

Justini raamat "Minu Eesti" on kohutavalt naljakas. Soovitan endale hankida, või laenata! Justin ja Epp ja nende lapsed Marta ja Anna on kõik meie peresõbrad, väga lahe kamp!

Ise ma osalesin suvel "Minu Soome" korrektuuri tegemisel. Mul oli algul selle raamatu osas kahtlusi, aga peale valmimist tunudb, e see on üks minu-sarja tugevamaid tegijaid. Eestlasele väga hariv, naabreid tuleks ju ikka tunda. Me arvame, et tunneme (mitte küll mina, ma pole Soomes peaaegu käinudki), aga kas ikka tunneme?

Ise töötan praegu "Minu Horvaatia" kallal, mitte muidugi kirjutajana, vaid toimetajana. Näha-lugeda saab umbes suvel või suve lõpul, vist.

Vangijutud

2009-10-27T14:24:00.001-07:00

Riinul tekkis lasteaias üks sõbranna, nimetagem teda Kristeliks. Tibake noorem kui Riinu. Riinu rääkis iga päev Kristelist ja sellest, mis nad tegid ja rääkisid ja kuidas neil on isegi mingid saladused.

Aga ükspäev, kui ma aeda järgi läksin, leidsin Riinu ja Kristeli riietusruumis mossitamas, kumbki ühel pool rõivistut, üksteist tigedalt põrnitsemas. Nad olid riidu läinud, Riinu rääkis mulle põhjuse ka, aga minu mõistuse jaoks oli see liiga segane ja noh, 5-aastaste tülid ongi, olgem ausad, üldjuhul täiskasvanumaailma jaoks mõistetamatud. Siis ei olnud paar päeva Kristelist mingit juttu ja kui ma siis eile küsisin, et kas olete Kristeliga ära leppinud, siis vastas Riinu kindla teadmise ja sõnumiga:

"Ei, Kristel ei tulegi enam lasteaeda, ta pandi VANGI!" (Endal selline ilme, et näed, nüüd selle tüli pärast, kus Kristel tema arust loomulikult süüdi oli, pandi ta tõesti vangi. Ilme oli, ma ütleks, pisut rahulolev.) Olgu lisatud, et Kristel on nüüd tõesti vist mõned päevad puudunud.

Ma hakkasin kohutavalt naerma ja pidin teiste tuppa jooksma.
Kahjuks on seda sõnades raske edasi anda, aga see näoilme ja miimika ja kõik, koos sõnumiga, oli lihtsalt jube naljakas.

Pärtel ja käteta koletis

2009-10-22T05:58:00.000-07:00

Pärtel: Emme, on ju koletistel ei ole käsi?
Emme: Ei ole või?
Pärtel: Ei ole jah.
Emme: Miks neil ei ole käsi?
Pärtel: Siis nad ei saa ust lahti teha ega tuppa tulla. Siis sina pead aitama ja ukse lahti tegema, et koletis saaks tuppa tulla.

Meie väike armas flegma

2009-10-22T00:19:00.000-07:00

Täna on mul juhtunud selline päev, kus mul on natuke aega tekkinud. Ükski väga kiire töö peale ei suru, ehkki tegemisi jätkub küllaga.

Riinu on nüüd umbes ühe kuu uues lasteaias käinud ja seepärast võtisn ma ükspäev ette ja rääkisin natuke kasvatajaga sellest, kuidas Riinu on kohanenud ja millised on tema muljed.
Kasvataja ütles, et Riinu on tubli (sõna, mis ei oma tähendust, tühi sõna) - no mis iganes see võib tähendada. Tundus, et kasvataja kontekstis tähendas see, et ta saab hakkama. No kena on. Eks nad kõik saavad hakkama.

Küll aga tõi ta välja ühe probleemi, ja just nii ta seda nimetas - Riinu tähelepanu hajub väga kergesti ja ta ei suuda asju lõpetada. Ta on väga aeglane, talle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ta mingi asja ära teeks ega ringi vahtima või unistama ei jääks. Ohh, kui tuttav mure! Ma olen siiani arvanud, et ma olen ise neurootline, et see Riinu aeglus mind tõsiselt häirib. Aga kui ka kasvataja seda nimetab, siis ma näen, et ma pole oma mures üksi. Võib muidugi arutleda selle üle, et las laps olla, nagu ta on jne, aga tema aeglus häirib nii rühmatööd kui ka ausalt öeldes kodust õhkkonda. Mul on hea meel, et ta praegu lasteaeda läks - seal pole see tempo ikkagi nii hull, kui näiteks koolis, kuhu ta ju ka varsti läheb ja kus enam aeglastele ei halastata. Sestap ma loodan, et ehk on võimalik seda tempotõstmist ja tähelepanu koondamist mingile ühele tegevusele natuke harjutada. Tegelikult suudab Riinu hästi süveneda, ja on põhjalik, aga kui ümber on palju inimesi, kes kõik ka millegi huvitavaga tegelevad, siis ta jääb neid teisi vahtima, selle asemel, et oma asi lõpule viia.

Aga ehk on nii, et ta aja jooksul harjub sellega, et ümber on inimesed, kes ka kõik millegagi tegelevad. Ohh, ma ei tea. Pole ju otseselt muretsemiseks põhjust, aga kuna ülejäänud pere on meil sihuke tegutsejat-tüüpi ja pigem kiirete liigutustega, siis on Riinu-taolise melanhool-flegmaatilise tüübiga aeg-ajalt raskusi. Kusjuures minu arust on tal nii melanhoolsus kui ka flegmaatilisus ainult süvenevad tunnused. Muidugi pole ta päriselt melanhoolik-flegmaatik, vaid ikka üsna tavaline laps, kes natuke hajali ja vahel uimane, aga kui ümberringi domineerivad koleerikud jms, siis on ta ikkagi erinev.

Nüüd me siis natuke harjutame. Ma proovin rääkida, teda ette valmistada, kui tuleb mingi tegevus, kus ta ei suuda tegutseda, näiteks riidesse panemine. Et nüüd mõtle ainult riidesse panemisele ja püüa see järjest ära teha. On teatavaid edusamme, aga ta peab ikka väga teadvustama oma tegevust, et poleks seismajäämist või seda, et hakkab vahepeal tegelema muude asjadega. See on täitsa veider, kuidas temast 3 a noorem Pärtel on ennast juba kolm korda selleks ajaks riidest lahti võtnud/riidesse pannud, kui Riinu ikka veel, sukapüks näpus, lage vahib. Pärtel on selles suhtes täielik vastand - ta on väga kiirete liigutustega, otsusekindel, rõõmsameelne tegutseja. Ses mõttes ma ei imesta paratamatuse üle, et näiteks Mart näib Pärtliga hoopis paremini klappivat.

Aspekt, mis mulle selle tähelepanu hajumise juures siiski tõsiselt muret teeb, on hakkamasaamine liikluses. Kahe aasta pärast peab ta ise olema suuteline kõike jälgima. Ise koolis käima, ise üle tänava minema. Tänapäeva linnaliikluse juures on see mu suurim hirm üldse. Aga me harjutame. Juba praegu lasen Riinul vahel juhti mängida - ta näitab, kuhu minna, ja vaatab autosid. Nii vist peabki. Aga vahel on ta ikka väga udu sees. Hirmuäratavalt.

Mu isa oli ka kindlasti paras flegma. Ega vist teisiti professoriteks saadagi... Ja mu vend on ka kindlasti flegma, eks ole ju? Aga saab ka elus hakkama ja pealegi veel väga hästi. Ehkki ma mäletan, kui raske oli tal algul lasteaias ja võib-olla ka koolis?

See postitus võib küll näida murelikuna, aga tegelikult on see endast välja kirjutamise koht. Ma ju tean, et laps on laps, ja minu oma armas laps. Siiski tahaks kindel olla, et ta saab elus hästi hakkama ja on veel selle juures õnnelik ka. Eriti just seda viimast. Noh, loomulikult ma tean, et ta saab hakkama. Vaatame, mis ma poole aasta pärast kirjutan.

Kindel on see, et Riinule seal lasteaias meeldib. Tal on tekkinud uued sõbrad, uued laulud, vahvad salmikesed. Kindlust sisendab seegi, et Mart, kes on kokku puutunud väga paljude lasteaiakasvatajatega, ütles, et need on tema jaoks kõige sümpaatsemad seni nähtutest.
Mulle endale ka väga meeldis lasteaias käia, mul on see nii selgelt meeles. Aga aeg-ajalt tahab Riinu teha ka puhkepäevi. Ühe sellise vaba päeva tegime ilusa ilma puhul eile, ja riisusime aias lehti. Ja siis sai mõned kenad pildid ka.

Peale leelokonverentsi

2009-10-12T04:00:00.000-07:00

Selle aasta suur töö on minul nüüd tehtud. Konverents sai läbi, pilte ja natuke muudki saab vaadata Setomaa lehelt. Oli uhke ja suur ja põnev üritus, olen väga rahul. Nüüd veel vaid kõik arved jms korda saada ning siis võib edasi suunduda uute suurte tegude juurde.

Esimene suur tegu saab olema Koristamine. Viimase 4 kuu jooksul on siin korteris tehtud ainult hädakoristust ja see on ilmselgelt oma jälje jätnud. Aga enne seda tuleb teha veel õunamahla, kuivatatud õunu, kõrvitsasalatit jm. Me saime oma kasvandusest 1 hiigelsuure ja 2 keskmist kõrvitsat! Lisaks tõi vanaema Põhja-Eestist veel kaks kõrvitsat. Nii et hetkel on kõik vabad pinnad kaetud kõrvitsate ja õuntega. Vähemalt meie toidulaud ei pea masu pärast kannatama, kõik kohad on juba praegu kompotte, moose ja õunamahla (juba on tehtud 45 l) täis.

Lastel oli vahepeal stomatiit. See on üks vastik haigus, mis algab palavikuga ja läheb üle valulisteks villideks suuõõnes. Selle tagajärjel paastusid nad mõlemad kordamööda 3-4 päeva, sest lihtsalt ei saanud valu tõttu midagi süüa. Väga kurb oli, rohtu ka selle vastu pole, ainult kamistad-geeli saab valuvaigistuseks peale panna. Aga nüüd on kõik terved ja lasteaias/lastehoius tagasi.

Aga suuri ja põnevaid asju/sündmusi on ees ootamas veelgi. Jäägu need hetkel veel välja ütlemata (ei, ma ei ole rase).

Kõik on kontrolli all

2009-10-01T12:28:00.000-07:00

Kui me nüüd järgmine kord maale läheme, tuleb meil õuel kraanist vesi!
Sellise mängukopaga kaevatigi!

Meie elu on kenasti rööpas. Riinu käib hea meelega lasteaias, ainus, mis talle ei meeldi, on päeval magamine. Mõned korrad on ta seal magama juba jäänud. Nii umbes ülepäeviti. Aga iga päev on tal lasteaiast midagi toredat rääkida.

Pärtel käib ka kenasti oma ennelõunahoius ja on seal igavesti vahva tegija. Kasvatajaga on ta saanud väga hea klapi ja kasvataja tõeliselt kiidab teda. Nädal koos Pärtliga hoius istumist tasus end kuhjaga ära. Kasvataja on HÄSTI rahulik. Ilmselt tasakaalustab kenasti üldsemitteniirahulikku mind.

Minul on üle väga pika aja, esimest korda peale laste sündi, seega viimase 5,5 aasta jooksul tõeliselt töine aeg. Ma korraldan nädala pärast toimuvat leelokonverentsi (ca 160 osalejat!), osalen kümnetel koosolekutel, mis seotud seto asja ajamisega nii või teisiti. Muu hulgas olen ju Setomaa teadusnõukogu koordinaator ja ajalehe Setomaa kolleegiumi liige. Praegu on kuidagi nii juhtunud, et lisaks leelokonverentsile on toimumas ka palju muid kiireid asju ja nii on mul sel nädalal olnud nt 2 sellist päeva, kus mul on 2 pikka koosolekut päevas. Sellised kolmetunnised. Üks koosolek oli olude sunnil isegi meie kodus, sest Pärtel magas sel ajal lõunaund. Saime kah hakkama.

See on muidugi üsna väsitav, aga ma pean ausalt ütlema, et mõnus ka. Suurest organiseerimismõnust hakkavad vahepeal käed-jalad surisema. See on asja ilu: näha, kuidas mingite oma liigutuste ja otsuste järel hakkavad asjad teatud suunas liikuma ja korralduma. Mina küll praegu ei mõtle, et minust ei sõltu siin maailmas midagi. Vähemalt praegu sõltub ikka küll vägagi: kogu see leelokonverents on sisuliselt minu tehtud ja korraldatud, muidugi heade ja armsate abilistega.

Täna oli ERM-is üks tore näituse avamine. Setu savipäädest :))
Soovitan soojalt kõigile veidikegi setuhuvilistele:

http://www.youtube.com/watch?v=zlC9JRLqQyA

ja

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1666

Oli pidu, sai jälle laulda ja tantsida.

Uued algused

2009-09-22T13:33:00.001-07:00

Meie pere on alustamas uut elu uue režiimiga, sest alates selle nädala algusest on meie peres tavaline lasteaialaps, kes käib tavalises linnalasteaias. Sügisel jätkasime küll oma väikese hoiurühmaga, ent erinevate põhjuste summana lagunes see juba kohe aasta algul (vahetult enne meie reisi) laiali ja tuli kiirelt tegutseda, et eeskätt Riinule uus mängukoht leida. Ja meil läks õnneks, saime koha Kannikese lasteaia pererühma, st sellisesse rühma, kus on eri vanuses lapsed, 2-7 a. Mulle meeldib selline rühm, on kuidagi loomulikum kui 24 üheealist. Riinu rühmas on tavalise 24 lapse asemel 20 last, mis mulle muidugi ka meeldib. Seni olen kohal näinud maksimaalselt umbes 13 last. Eriti tore on see, et üks Riinu sõber käib samuti seal rühmas!

Täna oli Riinu esimest täispäeva rühmas ja kasvatajad imestasid, et ei saaks arugi, et ta alles esimest päeva on. Et niivõrd sotsiaalne ja sisse sulandunud. Juba oli ta logopeedigi juurde veetud, kes teda samuti väga kiitnud olevat. Magama ta muidugi ei jäänud, aga eks vaatame, kuidas see asi läheb. Kaua ta ikka jaksab nii vara (kell 8!) tõusta ja mitte lõunat magada?

Esimese kahe päeva põhjal mulle väga meeldib see rühm. Seal ei kisata (see võib tuleneda ka sellest, et seal on vaid 5 poissi...), ollakse sõbralikud, hoolivad. Pererühmas on kindlasti konkurentsi vähem. Üldse on mul vähemalt Riinu osas hea meel, et see asi nii läks. Ma olen täiesti kindel, et tal on seal lasteaias PALJU huvitavam, kui seal väikses koduhoius oli. Minu peamine kaalutlus Riinu hoidu jätmisel oli oma mugavus - et ei peaks nii vara tõusma (sest lasteaias ikkagi eeldatakse, et hiljemalt kell 9 on laps kohal) ning et ma ei peaks lapsi eri kohtadesse hoidu viima. Nüüd tuleb välja, et ma pean seda siiski tegema, aga ma suutsin ka sellele positiivse aspekti leida - trenniaspekti. Et saabki rohkem liikuda. Motiveeritult.

Pärtli osas on seis veel lahtine, kuid lootust on, et vanas hoiukohas jätkab väikeste, 2-aastaste minirühm. Uue kasvatajaga, vaid ennelõunasel ajal. Sel nädalal käime uuesti harjutamas, sest uus kasvataja on täiesti võõras ja vajab harjumist. Ja kui ta siis lõpuks harjub (õnneks on koht tuttav!), siis hakkab ta seal nii paar-kolm korda nädalas hommikuti käima.

Nii et meie päevakava hakkab vähemalt mõnel päeval nädalas välja nägema nii:
9-ks Riinu oma lasteaeda
9.15-ks Pärtel oma hoidu (mis asub lasteaiast ca 2 km kaugusel)
sealt mina koju või mujale tööle
siis ca 13 Pärtlile järgi
jälle koju
ca 17 Riinule järgi.

Kui kõik otsad käia jala, teeb see kokku umbes 8-9 km päevas. Pole paha. Bussiühendus on vaid ühe kõige lühema otsa vahel teoreetiliselt olemas.
Aga praegu saab veel õnneks rattaga sõita ja Mart on ka lubanud oma õla alla panna ja vahel Riinu-otsi teha.

Ning ka minul on uus algus - ma läksin vene keele kursusele! Algkursusele. Olen väga põnevil. Nii mõnus on õppida!

Lopud, II

2009-09-18T07:25:00.000-07:00

See on pilt eileõhtuselt jalutuskäigult saare ühte tippu, mis on minu arust selle ilusa saare kõige-kõige kaunim paik, eriti õhtupäikeses, nagu sellel pildid.
A picture from a walk last night.

Aga muidu:

Hullult mõnus!!!!
Lapsed on täitsa pidevas ekstaasis, täna olid sisuliselt 3 tundi järjest vees, välja sai need ainult siis, kui pakkuda välja, et läheme rannnabaari jäätist sööma. Ja siis jälle vette! Aga vesi on tõesti soe, ma pakun. et 24-25 kraadi, õhk täna varjus 28, päikese käes ca 40. Kõige kuumem päev.

Aga nüüd on juba asjad pakitud, läheme ööseks Dubrovnikusse ja oleme homme lõunal Tallinnas tagasi.

It's crazy cool and fun here! The kids spent all morning and noon in the water, almost 3 straight hours. And the only way I could get them out of water was to offer them to have some ice-cream in the beach bar! It's really hot, the water is really warm and we just love it here!
But now our bags are packed, we are ready to leave for Dubrovnik and will be back in Estonia by tomorrow afternoon.

Lopud, Horvaatia

2009-09-17T05:51:00.000-07:00

Montenegro, enne ärasõitu Horvaatia poole.
Still in Montenegro.

Nüüd olemegi juba teist päeva Horvaatia väikesaarel Lopudil, kus autod ei sõida ja päike paistab (valdavalt). siin üks Horvaatia väidetevalt paremaid ja kaunemaid liivarandu. Liivarannad nimelt ei ole siinkandis kuigi tavalised, rohkem on ikka kivi ja klibu.
Külake, kus me elame, on jällegi täielik turistikas, st põhiliselt elatakse siin turistidest. Aga sellest pole midagi, lastega reisides on see isegi mugav. Sest neile paraku igasugu kultuurilised elamused ja erinevused huvi ei paku, peaasi et saab ronida, mängida, ujuda ja süüa.

We are now in Croatia, on the island of Lopud off the coast of Dubrovnik. It's a real tourist place here, but it suits us well. Very well. There are no cars, but there are a lot of boats to look at, a lot of ice-cream, different beaches, a quiet apartment, places to play and walk.

Hetkel mul jutusoont väga pole, panen parem pilte üles.

Teel liivaranda, üle saarekese keskmäestiku.
On the way to the sand beach of Šunj, over the central massive of the small island:

Parim liivarand sooja merevee ja hullude lainetega. Tänu ilmataadile, kes tuult andis - muidu poleks seal kuuma tõttu olla saanudki!
The best beach with warm water and crazy waves. We were lucky to have some wind, otherwise it would have been too hot!

See on meie majutuskoha veranda, kus me ka sööme.
This is our balcony, where we eat:

Montenegro II

2009-09-14T12:48:00.000-07:00

Täna öösel kell 5 ärkasin kohutavate kõuekärgatuste peale. Veel väheke ja hakkas ladistama. Hirmsad ja vähe vaiksemad kärgatused ja vihmahood kestsid kuni keskpäevani. Ma ei hakka rääkimagi, kui jube on olla sellisel juhul lastega väikesesse ruumi suletud. Kus ka kära ei tohi teha, sest maja kajab hirmsasti. Ja kus on ohtlikud trepid. Ja kus pole kaasas rohkem mänguasju kui 2 pisikest poni ja paar värviraamatut ja paar juturaamatut. Ja kuna vool läks ka ära, nii ei saand ka vahelduseks arvutits pilte vaadata...

No aga lõuna paiku, kui olime juba lootust kaotamas, tuli äkki päike välja ja me otsustasime, et sellise sündmuse puhul võib lõunauni vabalt vahele jääda, ehkki ma lootsin, et pärtel jääb magama bussis või kärus, mida muidugi ei juhtunud. Igatahes pakkisime ruttu asjad ja sõistime 15 min kaugusele Kotori, UNESCO linna. Kaunis, teistmoodi, mõnusam, suurem. Paadid, iidne tänavaterägastikega, arvuakte kasside, turistide ja akna taga kuivavate kombineedega vanalinn.

Sõime jälle jäätist, jalutasime, hängisime ja tšillisime.

Tagasiteel magas Päretl umbe 5 min iluund ja oli jälle reibas nagu ennegi. Perast naastes käisime veel siinsel ainasal 10 m pikkusel rannaribal, kus polnud otsest vettekukkumise ohtu. MIna ujumas ja teised kividega mängimas. Lastel on endiselt nohu.

Homme läheme tagasi Horvaatiasse, Lopudi saarele. See on koht, kus me oleme varem olnud ja kus me teame head liivaranda. Sest meie praeguse vanuselise koosseisuga on siin autode vahel lihtsalt liiga närvesööv olla. Tollel saarel aga pole üldse autosid, neid sinna lihtsalt ei lubata! Aga internetti ka ilmselt pole, nii et päevasündmusi ma enam kajastama ei hakka. Eks siis saab uue ülevaate, kui tagasi oleme!

Summary:
We are staying in Perast, Montenegro, which is a small town on the coast of the Adriatic Sea, Bay of Kotor (Boka). The town is so small that there is not much to do with small children. There is only one street right next to the seafront, no sidewalks and it's a real task to handle the kids among the traffic and next to the sea.
We have made short trips to neighbouring small towns which are much more child-friendly. We have eaten lots of ice-creams!
Yesterday night and morning until late lunchtime was constant thunderstorms and heavy rains and we were really worried about our vacation, since we were trapped in a small apartment with no electricity either. But luckily the sun came out in the afternoon and we had a nice hot evening.
Today is sunny, too, and we are leaving to go back to Croatia, to a little island that we know, where we have been before and know it's a child-friendly place with a huge sand beach and with no cars!

Montenegro I

2009-09-13T12:55:00.000-07:00

Montenegro. Perast, iidne linn Boka lahe tipus. Kergelt klaustrofoobiline olemine on siin meiesuguste Setomaa lagedate väljade inimestele, sest kogu see väike fjord-laht on ümbritsetud üle 1000 m kõrguste mägedega ja paras kausis istumise tunne on. Pole seda pikka avarust, mis nt Horvaatia saartel. Aga kahtlemata on see maastik äärmiselt kaunis, dramaatiline, uskumatu.

Iga kord on see Vahemere piirkond üks uus avastamine. Seekord oleme sattunud linnakesse, millest ma üldse aru ei saa. Siin on ca 450 elanikku, ja ilmselt on kogu tööealine elanikkond rakendatud turismindusse. Muud elu siin küll ei näi olevat. Linn on üles ehitatud nii, et otse mere kaldal on üks tänav, kus sõidab päris palju autosid, kõnniteed ei ole ja otse tee kõrval on meri. Ja risti suunas siis lähevad mõned trepid majade juurde. Meie tuppa jõudmiseks on vaja ronida 96 trepiastet kõrgemale.

Ütleme ausalt, lastega olemiseks pole see linn just parim valik. Siin pole isegi kiviranda, ja liikumine tähendab pidevat jälgimist, et keegi vette ei kukuks või kivitrepil jalga ei murraks või auto alla ei jääks. Sestap on Pärtel meil pea kogu aeg süles. Talle muidugi täitsa meeldib.

Aga muidu on mõnus. Eriti super on meie seekordne elamine. Ühegi varasema reisi jooksul pole meil olnud nii vinget korterit. Asub kahel tasandil, on maitsekas, uskumatu ja rikkaliku valgustusskeemiga ning hunnitu vaatega, muidugi. Põhiliselt istumegi aknal, kui toas oleme. Siin ongi istumisaknad.

Vaade meie toast eilse pilves ilmaga:

Ja tänase päikseline ilmaga:

Vaade Perastile veidi eemalt (paadist):

Mis me siis teeme? Sööme palju jäätist. Täna sõitsime kõrvallinna, mis on vähe suurem, kus oli turg ja toidupood, aga mis polnud üldse nii nunnu muidugi. Seal oli üks mõnus kiviklibune rand, mis lastele paariks tunniks rõõmu pakkus.

Ja siis käisime ühel lähedalasuval kivisaarel, kus asub kirik ja muuseum ning tegime seal ka pilte:

Üleüldine reisiväsimus hakkas minu hinnangul taanduma täna pärastlõunaks. Homme läheme Kotori, edasine on veel lahtine.

Esimesel päeval oli ilm päris pilves, aga täna hommikul tuli päike päris kenasti välja. Sooja oli umbes 26-27 kraadi, ma pakun.

Eilekord

2009-09-03T13:23:00.000-07:00

Pärtli kõne on juba nii sorav ja osav, et palju nalja sellega enam ei saa, aga paar vahvat ütlemist panen siiski veel kirja.

eilekord - kõik, mis toimus minevikus, oli "eilekord". Sõnadest eile + ükskord (varem, ennne).

Veel kasutab ta valesti tegusõnade minevikuvorme.
Nt joosin (jõin), teesin (tegin), söösin (sõin), pesesin (pesin).,

Aga muidu supertubli rääkija.

Mõned videod Vembu-Tembumaalt

2009-09-02T11:43:00.000-07:00

Panen üles ka mõned videod, mis hiljuti tehtud.

Esimene neist on Riinu Vembu-Tembumaal autoga sõitmas. Ilma igasugu kahtluseta oli just autosõit Riinu lemmikatraktsioon. Kui ükskord Pärtel ka nii suureks saab, et sinna sõitma saab, siis me ilmselt muudele atraktsioonidele üldse ei jõuagi. Olgu veel öeldud, et Vembu-Tembumaa oli ülilahe, ka minu jaoks, ja me läheme kindlalt järgmisel aastal jälle! Infoks veel nii palju, et 20-liikmelistel gruppidel on oluliselt odavam pilet, nii et täitsa võiks mõelda mingi mõnusa kamba tekitamisele.

Teiseks Pärtel-ekskavaatorimees. Need ekskavaatorid olid väga lahedad, Pärtel ikka hirmsasti tahtis seal tõsta, ehkki see oli päris raske, et kuidas kõik käed ja jalad ja suunad omavahel koordinatsiooni saada. Ses mõttes väga arendav mänguasi. Neid võiks mänguväljakutel ka olla, poistele üks väärt mänguasi.

Ning kolmandaks ülevaade ronimislinnakust, kus troonis üks suur liutoru. Ma arvasin algul, et Pärtel küll ei söanda sealt alla lasta, aga vastupidi, sai suisa lemmikuks. Ma ei tea, kui palju kordi ta sealt üles ronis ja jälle alla laskis. Pakun, et ca 30 korda. Järjest. Pange tähele, rajatis on üsna kõrge ning nõudis omajagu meelekindlust emasüdames, et tema ronimist rahus pealt vaadata. Ehkki kõrgel olid piirded ees ja asi tegelt ikka üsna ohutu.

Tagasi Tartus

2009-09-02T11:35:00.000-07:00

Ehkki mul on käed-jalad tegemist täis, katsun siiski natuke midagi siiagi kirja panna.

Oleme nüüd tagasi Tartus ja lastel tundub selle üle päris hea meel olevat. Kui nad esimest korda üle 2 kuu Tartu-koju tulid, olid nad justkui lõbustusparki sattunud - nii palju uusi (st vanu, aga suve jkooksul unustatud) asju ja mänge! Üldse on tegelikult meil siin Tartus ka väga mõnus. Riinu tahtis hirmsasti juba lasteaeda minna ja peale kaht esimest päeva fännab seda täiega. Ta oli algul hirmus kurb, et vana kasvataja läks uude kohta tööle, aga tundub, et uus kasvataja meeldib talle ka väga.

Pärtel hakkab nüüd samuti poole kohaga lasteaialapseks. Ta on hoius vaheldumisi päevadel ühe teise väikese poisiga. Nii, et ühel nädalal 3 päeva, teisel 2 jne. Esimese päeva oli kohe pika päeva ja väga kobe. Aga talle on koht muidugi väga tuttav, eelmisel aastal sai seal ikka kõvasti mängimas ja hoius käidud. Ta on seal isegi lõunat maganud varem. Nii et mina tema pärast küll ei muretse.

Ise ma ei kujuta ette, kas ja millal üldse saabub see aeg, kui ma seda kättesaabunud "vabadust" lõpuks nautida saan. Praegu on hirmus kiire leelokonverentsi korraldamisega ja veel umbes saja asjaga, nagu näiteks siit-sealt süllekukkunud ja hoidistamist tahtvad õunad ja ploomid.

Juba pea nädala pärast läheme traditsioonilisele suvepikendamisreisile. Maabume Dubrovnikus ja vaatame, mis edasi saab.

Pärtel ja muusika

2009-08-23T13:30:00.000-07:00

Pärtel näikse olevat üle keskmise muusikahuviline poiss.
Teda erutavad igasugused pillid, eriti aga karmoška. Sel suvel on tal paar korda juhust olnud ka ise sellist pilli käes hoida. See on tegelikult üks hea, üsna lihtne pill, mille soetamist oma koju me ka ise kaalume.

Pärtli laulurepertuaari kuulub valik väga erinevatest lauludest. Põhiliselt võib teda kuulda laulmas kahte sorti laule - neid, mida ta enda ümber kõige sagedamini kuuleb. Esimese rühma moodustavad lastelaulud - karust, konnast, põdrast, kiisust jne. Eriti toredasti laulab ta "Põdra maja": "Kop, kop, lahti tee, metsas karujahimees..." Ja kui keegi parandada püüab, siis saab maru pahaseks, sest tema teada on see laul just sedaviisi.

Teise rühma kuuluvad meie leelokoori laulud. No mis teha, neid on ta sel suvel lõpmatuseni kuulnud. Niisiiis polegi midagi imestada, kui poiss käib ringi, lauldes "Tulli üles hummogulla, nadinii, nadinaa..." või "Lätsi vanalõ mehele, elähänü inimesel, tsita-tsita-tsita-taa..." või "Handa-handa hahekese, ärä kattõ mino ülä....". Kõige lemmiku seto laul on tal "Pirgo lätsi Petserihe, hoodi-riidi-ralla..." Seda oskab ta õige mitme rea jagu ja muudkui nõuab, et ma seda laulaks. Endal on täitsa kõrini sellest Pirgost juba :)

Aga lõpetuseks siia üks väike klipike päevast, mil meil oli külas vend Martin koos oma sõbra Joosepiga, kes oli karmoškaga. Ja Joosep oli nii äge, et lubas Pärtlil kah mängida! Pärtel ei tahtnud pillist kuidagi lahti lasta ja näitas selle kääksutamisel üles märkimisväärset püsivust ja sügavat huvi.
PS Videos lõpetab Pärtel laulu nii ruttu sellepärast, et tahab ruttu vaatama tulla, mis filmile jäi.

Paasapäevajärgselt

2009-08-20T06:42:00.000-07:00

Ehkki mul on maal nii arvuti kui ka mingil määral toimiv arvutiühendus, ei ole ma üldse arvutikasutamise või siia kirjutamise lainel. Ma hoopis keedan ja küpsetan, korjan ja hoidistan, pesen ja puhastan, laulan ja tantsin, saunatan ja pidutsen.

Suvi on väga mõnus olnud. Külalisi parasjagu, tegemisi rohkemgi kui jõuaks.

Üks mõte, millega ma vist kõiki olen juba ära tüüdanud, on see, et ma ei taha linna minna. Sel aastal on see vastumeelsus kuidagi eriti suur. Ma muidugi tean, et siin ja praegu muud võimalust pole, põhjuseid on palju, aga kuidagi pisarateni kahju on.

Lapsed on maa-eluga nii ära harjunud, hirmus kahju on neid linna seinte vahele tagasi viia. Siin on neil omad sõbrad, lasteaias oleks palju sõprade lapsi ja omavanuseid. Linnas on muidugi ka.
Eriti kahju on Pärtli pärast, kellele sihuke metsik maamehe elustiil näikse väga hästi sobivat. Erinevalt Riinust ei oska tema ka telekast puudust tunda (ehkki ka Riinu seda enam meelde ei tulet). Pärtel kihutab kohe hommikul õue ja leiab pea alati tegevust: liivakast ja veepütid, pulgad ja oksad, ronimine verandal, jalutuskäigud külatänaval, vaiksed ja vähemvaiksed hetked võrkkiiges, maasikate otsimine peenramaalt, sibul põses.

Ainus reaalne põhjus, miks me peame linnas elama, on Mardi töö. Olgem ausad.

Aga peret me lahutada ei taha.

Ja selleks, et siin ületalve elada, on vaja teha palju muutusi ja investeeringuid. Aga see oleks kindlasti võimalik. Pikemas perspektiivis. Sest nii paljud minu sõbrad-tuttavad on seda teinud.

Täna õhtul on Lepa kirmas. Saab jälle laulda ja tantsida. Riinu oskab juba päris hästi kargust (seto tantsu), ainus asi, mis veel tugevalt harjutamist vajab, on esinemisjulgus. Sest ta on nõus seda ainult kõige lähedasematele pereliikmtele demonstreerima.

Aga päike paistab, hulk ilusid suvepäevi on veel ees ja ehk jõuame isegi ühe lühema reisi põhjapoolsematesse kihelkondadesse teha.

Järgmine telegramm

2009-08-04T05:59:00.001-07:00

Juhhuuu, meil on nüüd maal interneti püsiühendus! Läbi EMT.
Töötab. Aeglaselt, aga töötab. Ja vahepeal isegi üsna kiiresti.

Suvi läheb aga edasi, pidevalt on üks pidu ja pillerkaar. Pole ju paha, suveajal ja puhkuse ajal. Kes ütles, et suvel peab hirmsasti konti murdma ja tööd tegema?

Kõige suurem pidu oli kuningriigipäev Luhamaal. Ega ma seda kirjeldama ei hakka. Seda peab ikka ise nägema. Me olime kõik rõivil ja ilusad. Mina sain kooriga laval laulda, aga muidu polnud laval toimuvat kahjuks eriti näha. Nii et ega ma palju näinud, aga kuulda oli õnneks rohkem.

Pilt on tehtud meie "seebikaga", aga loodame mingil hetkel ka ühe profima variandi saada. Laste rõivad on otsast lõpuni minu ema ehk Tallinna vanaema tehtud. Oleme temale hästi tänulikud, et ta nõndaviiisi meie valikuid respekteerib ja ka kõvasti panustab.

Telegramm suvest

2009-07-30T04:18:00.000-07:00

* metsas on palju mustikaid, me tarbime neid aktiivselt
* kukeseeni on ka palju, sousti asemel teeme praetud seeni küüslaugu, oliiviõli ja tüümianiga
* leelotan endiselt
* käime palju saunas
* meil käib endiselt palju mõnusaid külalisi
* korjasime vanaemaga Velnas vaarikaid
* ülehomme on Seto Kuningriik
* kaevu veel ei kaevata
* aidaga on teatud jamad, seega see ka seisab
* aga tegevust jätkub igasse päeva

Link piltidele

2009-07-22T02:24:00.000-07:00

Lihtsalt tedamiseks neile, kes pole Facebooki'i kasutajad ja kellele ma otselinki pole saatnud, siis meie suviseid pilte koos lühemate kommentaaridega saab vaadata aadressilt:

http://www.facebook.com/album.php?aid=3540&id=1737112902&l=4806845861

Uuendan pidevalt.

Helen
Obinitsa raamatukogust

Väike suvine aruanne

2009-07-15T05:40:00.000-07:00

Oleme maal.
Meiega on siin pidevalt igasugu toredat seltskonda ja midagi muudkui toimub. Hetkel istun, oodates järgmise turismigrupi saabumist, Obinitsa seltsimajas, seljas rahvariided, et hakata leelotama Mokornulga leelokooriga. Ja kõige veidram on see, et me saame selle eest palka! Mina, ja saan laulmise eest palka??!!!???!!!

Aga elu on täis veidraid pöördeid.

Meiega oli 3 nädalat Mats Oskar, kes eile lõpuks ka natukeseks ema juurde läks. Riinu nuttis ohjeldamatult ja minulgi tuli pisar silma, sest meil on Matsiga tõeliselt tore ja mul on nii hea meel, et ta on enam-vähem täiskohaga meie pereliige. Aga juba mõne tunni pärast saime asemele Mihkli, kes on peale Itaalia laagrit toonust täis ja kellega Riinu veetis terve tänase hommiku temaga ja kippus nutma, kui Mihkel korraks metsa mustikale läks. Pärast võtsid nad tiigi ääres koos päikest ja Pärtelgi ühines nendega. Küll on ikka hea, et neid suuri vendi ja õdesid jagub. Kui üks ära tüdib, tuleb teine :))

Mihklil oli Itaalias tõeliselt tore. Kujutage ette, eile näitas ta meile salsasamme ette!!! Ja teab, kuidas on itaalia keeles sellised strateegiliselt tähtsad sõnad nagu "musi" ja "armas"...
Laagrist ja Itaaliast räägib ta ülivõrdes ja on üldse väga jutukas selle koha pealt. Mul on tema üle väga hea meel.

Mets on täis mustikad ja maasikaid, ükski planeeritud töö veel ei edene ja mina käin pidevalt laulmas... Selline see suvi on!

Ja nüüd ta muudkui räägib...

2009-06-26T12:44:00.000-07:00

Pärtel on muutunud meie pere verbaalselt kõige domineerivamaks liikmeks. Ta räägib ja seletab kogu aeg, ka magamajäämise ajal. Söögilauas on nii, et Pärtel sööb hästi kiiresti, palju tahab ja jaksab ja hakkab siis rääkima, Riinu sööb aegalselt ja räägib sinna vahele. Ehkki ta räägib viimasel ajal hulga vähem, sest Pärtel lihtsalt ei lase tal rääkida. Ta tõmbab kulmu demonstratiivselt kortsu ja teatab vastuvaidlemist mittesallival toonil: "MINA räägin!!!" Ta tõesti ei lase teistel suurt midagi öelda. Lisaks on tal selge ja kõva hääl, no ikka tõsiselt kõva. Vähemalt kodustes oludes. Mujal on ta siiski natuke vaiksem. Õnneks.

Täna oli nii, et ta kallas minutiks köögilauale ununend morsikannu oma tassi tühjaks ega märganud, kui tass täis sai, ja siis kallas veel kõvasti kuhja peale, aga see kuhi - paraku - veeres lauale... ja sealt põrandale... Kui ma siis porisedes koristasin ja talle sõbralikult ja armastusega, ent siiski tüdimusega hääles ütlesin, et "Sa oled tobe, Pärtel", siis tegi ta maru pahase näo ja ütles: "Ei ole mina tobe! Mina olen armas!"

Ära maale

2009-06-26T02:38:00.001-07:00

Taas on kätte jõudnud see ilus ja kauaoodatud aeg, mil saame pikemalt maale kolida. Tuleks ainult suvesooja ka!
Meid ootavad ees suured tööd ja tegemised, toredad kohad, kohtumised ja inimesed, sündmused ja käigud.
Tulge meile külla!

Aga enne veel läheb Riinu Koorvere vanaema-vanaisa juurde paariks päevaks ja siis me kõik paariks päevaks Tallinna vanaema juurde. Lapsed vaja ju kordki aastas loomaaeda viia!

Ja lastest ka!

2009-06-15T11:25:00.000-07:00

Lapsed kasvavad ja arenevad viimasel ajal lausa silmnähtavalt.

Kõige suurem läbimurre on olnud see, et Pärtel on hakanud põit kontrollima. Viimase nädala jooksul on ta iga kord ise öelnud, kui ta häda tunneb. Isegi nii hästi, et tilgakestki ei tule püksi (sellele perioodile eelnes paar-kolm nädalat tilk-püksis-ja-siis-ütlen perioodi :))
See on tõeline kergendus, kui ei pea enam potile panema ja veenma. Nüüd on nii, et kui on häda, siis on selge, mis teha. Enam ei kasuta mähet ka autosõidul või kusagil pikemalt käies, sest pidamine on oluliselt pikenenud. Näiteks laulupeole minnes panin küll mähkme alla, aga ca 3 või enama tunni pärast koju naastes oli mähe kuiv. Ja vahepeal me pissil ei käinud.
Ka mõned lõunauned oleme ilma mähkmeta hakkama saanud - kui on näha, et enne und on korralikult end tühjendatud.
Nii et ca 2 a 2 k oli see aeg, kui Pärtel hakkas järjepidevalt ja lõplikult ise potile küsima.

Räägib ta nüüd päris vabalt. On üksikuid naljakaid sõnu ja väljendeid, aga muidu on päris jutupaunik. Täna näiteks rääkis meile unejuttu. Oli nii naljakas, et pissi või püksi :))) Täiesti peaks salakaamera üles panema!
Naljakad sõnad on näiteks "lajad" (jalad), "bastuta" (plaksuta), "a-tuu-ti"(batuut), "buts" (müts), "limpsitada" (limpsida), "kummid" (kummikud).

Riinuga oleme paar õhtut matemaatikat teinud. Kui me sügisel Horvaatias käisime, oli meil üks 3-4 aastastele mõeldud töövihik kaasas, aga mina teda õpetada ei osanud ja ega ta palju aru ei saanud. Aga aasta jooksul on ta ilmselt lasteaias päris palju õppinud ja ma nüüd täitsa üllatusin, kui hästi ta arvutada oskab. Ma olen tohutult tänulik kasvataja Heddyle, kes on täiesti super ja teeb seda kõike, ehkki meil hoius mingit õppekava ega õpetamiskohustust pole. Kui tähtede ja sõnadega saan vast ka ise hakkama, siis matemaatikat ma õpetada ei oska (räägib matemaatiku tütar ja infotehnoloogi õde...). Igatahes on nüüd, viieselt, see vihik Riinule täitsa paras. Võimalik, et matemaatiku geenid pole lihtsalt ka temani pärandunud. Praegu oskab Riinu 4 piires vabalt liita-lahutada, 5 piires on juba suts raskem (vähemalt peast arvutamine). Eliitkooli katsetel eeldatavat 10 piires arvutamist - selleks on veel 2 aastat aega (mitte et ma teda tingimata eliitkooli tahaks panna, aga mingi võrdlus on vahel huvitav)! Nii et tundub, et nupp ikka veidi nokib. Riinu tugevuseks on tema püsivus. Ta on valmis asjade ja ülesannete kallal nokitsema ka siis, kui tükk aega midagi välja ei tule. Minul sellist püsivust küll ei ole.

Järgmine väljakutse on abiratasteta jalgrattal sõitma õppimine. Aga sellega on nii, et kuna otsustasime, et selle võtab Mart enda peale, sest ta on juba 4 last sõitma õpetanud (ja närv on tal vast kah tugevam), siis ma ei kujuta ette, millal sellega tegelikult tegeletakse, sest ega me Marti suurt ei näe. Miskipärast on jälle sellised ajad. Kiired.

Meie elu - jällegi mitte lastest

2009-06-14T04:06:00.000-07:00

Pole jälle tükk aega saanud mahti kirjutada.
Elu läheb meil üsna pööras tempoga.

Esikuremondi saime tehtud (loe: korraldatud) 3 nädalaga. Jäänud on veel üht-teist viimistlust ja lõpetust, aga nagu teada, kipuvad just selliseid asjad kõige kauem venima. Karta on, et osad asjad (nt raamaturiiul) on sellised, millega tegeleme edasi alles sügisel.
Loomulikult oleme väga rahul. Ja natuke kripeldab, et miks me seda küll juba varem ei teinud?

Maal on kah suure mürinaga hooaeg pihta hakanud.
Meil oli tegelikult plaanis sel aastal ainult kaevuga tegeleda, aga juhuste kokkulangemise tõttu läks nii, et lisaks paneme vana lauda kohale püsti uue aida. St mitte päris uue, aga naaberkülast Navigõlt hea hinnaga ostetud tugeva olemasoleva aida, mis on põhiplaanilt meie enda aida moodi. Sellest saab külalistemaja. Nüüdseks on arengud nii kaugel, et uus ait on vanast kohast lahti võetud ja palkidena meie õuele veetud. Vana laut on palkidena lahti võetud ja samuti meie õuele ladustatud. Laadurekskavaator on kinni ajanud tunamulluse ebaõnnestunud kaevuaegu (14 m, kuhu vett ei tulnudki) ja tõstnud laudavundamendi seest välja kogu seal olnud sõnniku, mis jällegi on meie õuele ladustatud...
Vana peldikut enam pole, alles on vaid lage maa ja vundamendiauk.

Ait nägi oma vanas asukohas välja selline (meie paneme muidugi laastukatuse):

Paratamatult tähendavad sellised arengud seda, et tuleb jälle üks töine suvi. Sest ait tuleb üles saada, katus ka peale - see kõik võtab aega (rahast me ei räägigi). Lisaks tuleb vana lauda palgid ära sorteerida, enamik kütteks saagida ja raiuda, korralikud palgid kusagile ladustada. Sõnnikuhunnik tuleb ka kuhugi deporteerida, sest ega kallist kraami saa niisama raisku lasta - seda on meil edaspidi põllupidamiseks vaja.

Muide, mu aiamaa on meeletult lopsakas juba praegu. Sööme pihukaupa rukolat ja muud salatit. Porgandeid tuleb õige pea harvendama hakata ja kõrvitsatel on juba esimesed õienupud. Hoolimata domineerivast külmast kasvab kõik hullumeelselt. Nii mõnus!

Ja kaev- see tuleb tõesti. Koht on juba paika pandud, kaevamiseks läheb augusti esimesel nädalal. Siis on jälle kõik teisiti, sest üles tuleb kaevata mitme trassi jagu maad. Kaev on küll kogu küla kaev (4 osanikuga), ent paikneb meie maal. Ja läbi meie maa jooksevad trassid teiste juurde. Meie trassi ots tuleb kusagile majandusõuele. St tuppa ei pane, aga otse õue küll.

Kõikide nende plaanide vahele tahaks mahutada ka pisut puhkust ja vähemalt mõned loetud päevad, mil mingit ehitus- või muud töötegevust ei toimu.

Karta on, et õige puhkus tuleb alles sügisel, kui läheme perega traditsioonilisele Balkani-reisile - seekord Montenegrosse.

Ja natuke tahaks punnitada selle nimel, et jõuda ka suvel siiski üks reis teha - mõtteis on Soome. Seal elab praegu mu vend (Helsingis). Ma ise pole ka õieti Soomes käinudki. Suvist Soomet olen näinud ainult piltidelt ja telekast. Et siis eelmisel aastal Lätis ja Horvaatias, sel aastal Soomes ja Montenegros.

Ja siis on ilmselt nii kõvasti raha läinud, et sügisest hakkan jälle vaikselt tööinimeseks. Aga siin on veel otsad lahtised. Ütleme nii, et võimalusi on.

Kasvab nagu hull

2009-05-28T13:36:00.000-07:00

Ma märkasin juba talvel, et Riinu on väga palju kasvanud. Seda kinnitasid nii püsivalt hea söögiisu kui ka nabasärkideks muutuvad riided. Aga kui palju üks väike tüdruk siis ikkagi kasvab? Sünnipäeva puhul tegime väikese ülemõõtmise.

Siin see on:
Riinu on ühe aastaga kasvanud 12 cm! Kokku 112 cm.
Ja kaalus juurde võtnud 4,5 kg! k Kokku 19 kg!

Mõlemad on temasuguse väikese olendi kohta märkimisväärselt suured arvud.
Enne seda võttis ta kahel aastal vaid 1 kg aastas juurde. St 4-aastaselt kaalus 14,5 kg, 3-aastaselt 13, 5 ja 2-aastaselt 12 kg.

Ja kõige selle juures on ta endiselt graatsiline, pigem peenike väike preili.

Lisaks olgu öeldud, et Pärtel on 2-aastaselt täpselt samas mõõdus, mis Riinu samas vanuses. Ma väga loodan, et temalgi kasvuspurt tulemata ei jää. Praegu on tal järjekordne isutuseperiood. Või pigem valivuse - kui oleks tema valik, jooks ta vaid piima, sööks saia ja kommi, liha ja muna. Vahel ka veidi pirni ja vahukoort...

************************
Summary:
Riinu has grown A LOT during the past year: 4.7 inches and 10 pounds.