Milleks magada?

Ma pole aastaid nii vara pidanud ärkama kui sel aastal. Iga päev veidi pärast seitset. Seda enam ootan ma neid nädalavahetusehommikuid, mil lõpuks ometi pikalt magada saab. Teoreetliselt. Ma võiks ju veel varem magama minna, aga need hommikused magamised on niiiii mõnusad.

Sel nädalal oli teada, et väljamagamiseks on ainult laupäev, sest pühapäeva varahommikul on R-l Koolitantsu proov. Aga... laupäeva hommikul, sel ainsal kullakesel, lõi meie väike lõoke P silmad lahti täpselt 7.45. Päike paistis, ehkki kardinad olid ees. Aga täitsa valge oli. Ja kui P juba üles ärkab (puhkepäeviti on ta peaaegu alati esimene), siis ikka häälekalt. Tema pole mingi rahulikult ja vaikselt teki all mõnuleja. Tema hakkab vähkrema, häälekalt haigutama, iseendaga rääkima, jalaga vastu voodiääri taguma - heal juhul. Halvemal juhul tuleb lihtsalt voodist välja ja hakkab ringi tatsama. Veel halvemal juhul äratab kohe ka R üles, aga üldiselt on ta sellest aru saanud, et see on siiski rangelt keelatud. Ta võib tulla minu voodisse, sest linnuunega minakene olen niikuinii ärkvel kohe, kui P liigutama hakkab. Aga ega ta alati ei tahagi tulla.

No igatahes, kuna ilm oli nii ilus ja valge, siis ma suutsin oma pettumusest üsna ruttu üle saada. No täitsa kevade tunne on hommikuti! Meil on siin nii palju valgust ja avarust, et tobe ja mõtetu oleks mossitada.

Ja pealegi, varase äratuse tõttu oli mul juba kella kümneks lõunasöök - 3-liitrine potitäis boršisuppi - valmis keedetud. 

Enne lõunasööki aga veetsime veel kaks tundi Tartu maratoni lasteüritusel, kus mõlemad järeltulijad rõõmsalt ja uhkusega oma sõidu ära tegid.

Sõpradest

Kunagi eelmise veerandi lõpus kurtis R mulle, et tal ei ole klassis eriti sõpru. Et teistele tüdrukutele meeldib edvistada ja kambas poisse kiusata. Aga temale ei meeldi, eriti ei meeldi see edvistav kisa-kära, mis sellega kaasneb. Seda ma täitsa usun. Ja poistega on ta ju alati pigem hästi läbi saanud. Ütleski, et ta ongi vahel hoopis poiste kambas.

Eks see esimene klass täiesti uues seltskonnas ongi kompamise aeg. See, kellega algul klapib, ei pruugi hiljem klappima jääda. Ja vastupidi, mõne tõelise sõbra võid leida alles 3.-4. klassis. Või veelgi hiljem.

Eks ma siis natuke muretsesin ka, aga sisimas tundus, et ehk pole väga põhjust. Sest R. läks alati kooli rõõmsana ja tuli veel rõõmsamana. Ja eks neid plikasid oli meil siin ju käinud ka.

Aga uuest aastast läks trall lahti. Korraga tekkis sõpru üha juurde. Tõsi, pigem on kinnistunud suhted teatud tüdrukutega. Üks on seesama, kelle ta juba enne kooli algust "leidis". Teine on ühe minu sõbra(nna) tütar, kellega nad enne küll teadlikult kokku puutunud ei olnud, aga ilmselt on vanemate tutvus ka tüdrukute sõbrustamisel teatud rolli mänginud. Kolmas tüdruk on ka klassiõde, kellga tal just viimasel ajal eriti hea klapp tundub olevat. Neljanda sõbranna leidis ta aga hoopis trennist - ka see tüdruk käib 1. klassis, aga teises koolis. Selle sõbrannaga on nad vast isegi kõige rohkem viimasel ajal ninapidi koos. Juhtumisi tunneb R isa väga hästi tema isa :) Väike Tartu, noh.

Mingil hetkel, umbes jaanuari lõpust hakkas väga tihe sõbrustamine ka kooliväliselt. Üks nädal oli selline, kui R-l oli iga päev keegi külas või ta ise kellegi juures külas. Panime natuke piiri peale, aga ikka oli nii intensiivne, et ma olin siin ükspäev juba täitsa väsinud. Lisaks käib suhtlemine ka naabrilastega ning ikka juhtub, et mul on söögilauas näiteks 6 inimest... Mis on tegelikult tore, sest mulle väga meeldib, kui maja on rahvast täis, aga mind häirib see, et pooled neist piigadest ei söö midagi. Kurdavad nälga, aga miski ei sobi, mida ma pakun. Aga see on juba ühe teise postituse teema. Mille ma võib-olla kunagi kirjutan. Igatahes kaks sõbrannat söövad heal meelel kõike ja see on nüüd natuke mind optimistlikumaks muutnud.

Poistega saab R ikka hästi läbi. Päris tihti räägib ta poistest, mõned nimed käivad tihedamalt läbi. Tundub, et ta suhtleb nendega päris palju. ja tundub, et neil on klassis üldiselt hea õhkkond.

Siis tulli sõbrapäev. R-l endal läks meelest ära kaarte teha /me ei pidanud seda väga oluliseks, aga ta ise sai kaardikesi küll. Kolmelt klassiõelt ja ühelt klassivennalt. Huvitav on see, et tema olevat olnud ainus, kes mõnelt poisilt kaardi sai. Veelgi enam, see poiss tegi talle kingituse ka: kinkis äärmiselt nunnu riidest sinise südame, mida saab prossina rinda kinnitada. Lihtsalt niiiii armas. Sellest poisist räägib R positiivses võtmes ja tundub, et nad on tõesti sõbrad.

Nii et praegu nagu küll kurta ei saa. Pigem pean panema piiri, et mõni õhtu ka oma perega oleks, sest eks suhtlemine ikka väsitab ka. Aga üldiselt suhtun muidugi soosivalt ja kui just pole juba neli päeva järjest mingit sõbrannatamist olnud, siis ikka luban.

Lõppu võiks huvitava asjaoluna mainida, et P-l on oma lasteaiarühmas tekkinud uus ja huvitav suhe ühe endast kaks aastat vanema tüdrukuga, kellest ta kogu aeg räägib ja kellega nad tõepoolest koos mängivat. Eriti paneb mind seejuures imestama see, et see tüdruk on täpselt sama kõva kivi kui Pärtel: domineeriv, veits käsutaja, iseteadlik, kõva boss. Aga väga ilus.:)
Mismoodi nad klapivad või mängivad, on minu jaoks praegu küll mõistatuseks jäänud.

Laseb lahti

R on seoses kooli minekuga märgatavalt muutunud. Mulle see muutus meeldib. 7-aastaselt pidigi olema üks oluline murranguaeg: esimene iseseisvumine, eneseteadlikkuse tõus. Need jooned on väga selgelt meilgi avaldunud. Kool on R-le tõesti hästi mõjunud ja ta tuleb iga päev koju hea tujuga. Ta on hakanud kuidagi teistmoodi rääkima, hästi asjalikult. Sugulasedki mainisid siin üks päev, et enam pole tegu väikelapsega, nüüd on päris Tüdruk.

Aga see toob kaasa ka teistsuguseid hetki. Eilne päev oli märgilise tähendusega. Las ma räägin teile. R tahtis, et ma ta koolist trenni saadaksin. Seda ma esmaspäeviti ikka teen, sest koju me ei jõua. Jalutame tavaliselt käsikäes. Nii eilegi. Lapse käsi mõnusasti minu käes, jalutame ja siis korraga tuleb meie juurde üks R trennikaaslane, ühineb meiega teel trenni. Kui kaaslane jõudis meie juurde, lasi R minu käest lahti... Kohe tõmbas käe eemale. Vägagi seostatatult. Ja murdis tükikese mu südamest, sest ma teadsin: nüüd on see käes.

Emaduse järgmine faas. Lasta lahti, lasta minna, lasta lennata. Eks me elame kõik oma elu suuresti katse-eksituse meetodil, aga praegune tunne ja teadmine ütleb, et see ongi emaduse suurim proovikivi: hoida oma käsi valmis, kui lapsel on seda vaja, aga mitte ise oma kätt teisele pihku suruda. Ma räägin kujundlikult, eks ole. Et peaks olema valmis toetama, olemas olema, kui laps seda vajab, aga lasta tal minna, kui ta tahab ja tunneb, et selleks valmis on. Ehkki sellised konkreetsed hetked, nagu see eile, on valusad. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes on ise emad... Ma ei tea, kas isad ka. Võib-olla.

õpib ja areneb

Seda, et P-l nutti jagub, oleme me juba ammu märganud.
Tundub, et ka lugemine tuleb tal lihtsamalt kui R.-l. Eile näiteks vaatasime gloobust, kuna isa on teisel pool ookeani, et kus ta siis on. Lapsed jäid gloobust pikemalt uurima ja õige vasrti võis kuulda, kuidas P võidukalt gloobuselt riike ja muid nimesid kokku loeb: Brasiilia! Vaikne ookean! Venemaa! Pakistan! Kolumbia! India ookean!
Arvutamisest rääkimata. R ikka treenib teda. Juba kõlavad keerukamat sorti tekstülesanded:
Üks kapten läks laevaga reisile. Ta võttis kaasa kümme madrust. Mitu inimest on laevas kokku?
P. mõtles tõesõna vaid pool sekundit ja siis juba kõlas õige vastus. Ma arvan, et 4-aastase jaoks liita hoobilt kokku 1+10 ei pruugi olla kõige lihtsam tehe. Oleks 10+1, siis veel.

10 piires ta veel päris vabalt ei arvuta, aga on sinnapoole kindlalt teel. Ütleme nii, et R. oli samal tasemel umbes aasta tagasi või veidi varem, seega on P arvutamises peaaegu 2 aastat ees. Eks oma mõju on ka sellel, ehk, et P on teine laps ja ta õpib lihtsalt jooksvalt rohkem. teine asi ka see, et nad lihtsalt on erinevad: P-l on arenenud pigem nn akadeemiline intelligents, R-l aga selgelt ja väga tugevalt emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents.

Pärtel viskab jälle kildu

Oleme Pärtliga kodus, haiged. Mõlemad. No mitte hullult, aga piisavalt, et kodus istuda.
Pärtel on ehitanud legodest mingi väikse helikopteri, tuleb minu juurde (kes ma mõnusasti diivanil lugeda püüan) ja hakkab küsima:
"Emme, kas see on ilus?"
"Mhmh"
Tõstab mingid osad ringi, küsib:
"Aga kas nii on ilus?"
"Jah"
Jälle nokitseb paar sekundit, küsib:
"Kas see on ilus?"
"Mhmh"
Jälle veits pusimist, ja küsimus:
"Kas nii on ilus?"
"Mhmh"
Tundub, et see vastus poissi enam ei rahulda ja ta küsib:
"Kas nii ilus nagu naine?"

Jessuke. Ma nii naersin. Kirjapanduna ehk polegi nii naljakas, aga kui see parajasti toimus, siis küll oli.

Legomees

Legod on meie kodus üha tähtsamat rolli etendamas. Eriti innustunult tegeleb nendega P., aga külallt sageli nokitsevad ka koos. Esialgu pigem küll kumbki oma projektide kalal, mitte ühistöö kallal, aga ikkagi, koos on ilmselt kuidagi mõnusam.
P. ilmutab legodega mängides ka märkimisväärset kannatlikkust. Nüüd sel sügisel on ta hakanud jooniste järgi autosid kokku monteerima. Ma olen ka proovinud ja uskuge, see nõuab kannatlikust, tähelepanelikkust ja süvenemist. Tehnilist taipu ka minu arust. Nii et see on jah, P. jaoks uus võimalus end parasjagu proovile panna.

Tegelikult meil legosid väga palju pole. Mõtlesin, et surfan veidi, äkki leian kasutatut mingi portsu. Aga see on ka nt vanaemade ja teiste lähedaste jaoks potentsiaalne jõulukingiidee.

Pekki!

Kui keegi nüüd esimese hooga arvab, et see on mingi noortepärane viis enda meelepaha väljendamiseks, siis see paraku eksib:). Sest juttu tuleb tõesti pekist!

Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...

Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.

Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.

Hästi on!

Kuidas siis läheb?


R.-l läheb koolis hästi. Iga päev ütleb, et äge oli!
Tema lemmiktund on inglise keel, kusjuures tal on ju iga päev inglise keele tund. Inglise keelt annab aineõpetaja, samuti muusikat, kehalist ja usuõpetust. Ülejäänud aineid annab klassijuhataja, kes on üks armas ja särasilmne inimene. Mulle hirmsasti meeldib, et tal on vunk ja särts sees.
R. tuleb nüüd juba ise koolist koju. Tavaliselt koos kahe klassiõega, kelle kodutee samuti meie majast mööda läheb. Hommikusi saatmisi ta veel tahab.
Esialgu suurt õppimist pole. Natuke aabitsalugemist, aga kuna ta siin ükspäev ajaviiteks nii kümmekond lehekülge luges, siis on vähenalt nädalal aja kodutöö tehtud :)


P.-l läheb ka hästi. Ta käin nüüd kahes trennis: akrobaatikas ja jalgpallis. Jalgpall on neil lasteaias, päeva sees, ja sellest ei tea ma suurt midagi, aga akrobaatikatrenne olen vaadanud ja see on ülilahe, mida ja kuidas see treener nende väikeste kuttidega teeb. Ma ei oskaks P.-le kohe mitte kuidagi välja mõelda sobivamat spordiala kui akrobaatika: ta on sitke, aga kerge. Mitte liiga pikk ega liiga lühike. Paindlik, tugevate kätega, tugevate lihastega, hea koordinatsiooniga, väga kiire. Ta jumaldab hüppamist ja ronimist, rippumist ja kõõlumist. Seda kõike nad seal trennis saavad, koos 15 teise väikese poisiga.
Mis mind väga üllatab, on see, kui distsiplineeritult Pärtel trennis käitub. Seal on neid kutte ikka omajagu, kes teevad seda, mis pähe tuleb ja seda vaatamata korduvale keelamisele-suunamisele. Pärtel on lisaks korralik olemisele seal ka ilmselt üks tugevamaid ja ehk kõige enam valmis mingile uuele tasemele minema.  Loodame, et tal seal igav ei hakka... No esialgu kindlasti mitte.
Tegelikult, kui järgi mõelda ja poisse üldiselt vaadata, siis Pärtel ongi väga kenasti käituv poiss. Suuremad jonnihood on unund kaugemasse minevikku, viimased olid suvel suuuuure väsimusega. Nüüd on meil üks väga lahe ja mõnus tüüp, kes väga naudib sporti ja võimlemist ja seda, et meil on nüüd kodus palju ruumi!

Uus kodu areneb tasapisi, aga siiski. Kui teha iga päev mingi väike asi, siis ehk järgmiseks suveks saame mingi korra ja olemise :) No olgu, vast veidi varem. Aga kogu selle lastelogistika ja oma töö ja muu kõrvalt pole see kodukaunistamine väga lihtne...
Lastel on küll siisn hästi mõnus. Vanas kodus polnud neid tegelikult kusagil olla. Nüüd on neil hea ja ruumikas oma toas, kus nad palju aega veedavad ja ka suures toas, kuhu nt eile ehitati tekkidest onn ja mis on nüüd väga aktiivses kasutuses. Rahu ja vaikus, õndsad mängud. Ruum eralduda ja võimalus teha asju koos. Ja koos mõnusate naabrilastega ka. See on ikka väga suur boonus. Kord on nad üleval, kord all, vahel paarikaupa, vahel kõik neljakesi. Kojuminekuks pole ju vaja isegi õue minna!

Ma ju oskan eesti keelt!

R. vaatab oma esimesel koolipäeval imestunult järgmise päeva tunniplaani: "Miks ma pean eesti keelt õppima? Ma ju oskan eesti keelt!"

Neli pool!

Ükspäev rääkisime lastega sünnipäevadest ja aastaaegadest ja et millal kellelgi sünnipäev on. Vestluse käigus ilmnes, et P. on juba (peaaegu) neli ja pool. Nüüd käib P. ringi, rind uhkusest paisumas ja teatab kõigile, et ta on JUBA NELI POOL! See on vahel väga naljakas, täielik situatsioonikoomika. Näiteks seltsis ta täna R. uute klassikaaslastega ja üritas neile selgeks teha, kui äss mees ta on, sest ta on juba NELI POOL!

P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.

Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.