Pärtli laused

Ehkki Pärtli sõnavara ei taha kuidagi rikastuda, on ta kõne siiski läbi teinud murrangu: ta räägib esimesi kahesõnalisi lauseid. Näiteks selliseid:

ta-daa, a(u)hh-a(u)hh! - head aega, kutsu!
ta-daa, Ann! - head aega, Mann!
beel ala! - veel kala!
ta-daa, iss! - head aega, issi!
iss mämm-mämm - issi tuleb sööma

Tita tulnud, lokid läinud

Palju õnne Jürile, Maigile ja Kirkele- nende perre sündis eile veel üks pisike piiga!

Aga et mis lokid?
Jutt on sedakorda Pärtli lokkidest. Eks ikka nii mõnigi oli juba vihjanud, et võiks need titelokid varsti maha ajada. Aga kuidagi ei raatsinud. Pärtel oli ju nii kaua sootuks kiilakas - kuidas ma siis nüüd need esimesed kuklalokid (mis olid, tõsi küll, juba päris pikaks ja kelmikaks sirgnud) nüüd lihtsalt maha lõikan? Vajasin mingit head põhjust.
Ja mõtlesin välja! - Pärtel saab poisipea siis, kui ta enam pole kõige väiksem titt oma (isapoolses) suguvõsas. Isapoolses sellepärast, et selle suguvõsaga suhtleme väga tihedalt, kuna kõik elavad Tartus. Ja eile see siis juhtuski - sündis värske onutütar ja oligi aeg Pärtlist päris poisipeaga poiss teha.
Olen täitsa rahul. Mõjub kohe suurema ja targemana. Ehkki tema tegudes see muidugi ei kajastu (meil oli täna raskeid hetki).


Pildile ei ole teda teps mitte kerge saada.
Midagi siiski. Kommentaariks veel niipalju, et praeguseks hetkeks on soeng enam-vähem tasane, st pildil olevad salgud on piiratud. Ta ju ei püsi paigal...
Ja tõestamaks, et oleme virgad ega vedele päevad otsa voodis ega teleka ees, on siin ülevaade meie tänahommikusest tõsisest jõulutööst (teine sats juba):








Summary:
I cut Pärtel's baby curls off and we have started preparing for Christmas.

Läbi lume sahiseva

Lumi on ikka tore küll. Hetkel langeb seda aina juurde. Ilus on.

Aga ikkagi tahaks veidi viriseda. Saaks hingelt ära, hakkab kergem.

Nimelt: kuidas väikelastega sellistes oludes linnas liikuda?

Olen katsetanud eri variante:
1) bussiga + jala. Eile ootasime 35 minutit bussi. Ma ei tea, kas jäi üks vahele või lihtsalt nii palju hiljaks, aga igatahes väga nüri oli. Ehkki hanged olid suured ja ilm mitte hirmus külm. Lasteaeda jäime muidugi pool tundi hiljaks, aga ega sest suurt midagi.

2) kelguga. Panin täna hommikul kaks rõõmsat laste kelgule ja minek. Üle suurte tänavate minnes tuleb loomulikult väiksem sülle, kelk teise kätte ja suurem laps kusagile silmapiirile saada. Aga siis: paljudes kohtades on hangede vahel vaid inimese jalalaiune teeriba. Seal juba kelguga ei sõida. 4-aastasel on seal päris raske sumada. Egas midagi, jälle väiksem sülle, kelk ja lambanahk pihku, suurem järgi sumpama. Aga kuna ta kippus maha jääma ja mina kiirustasin raske koorma tõttu kusagile, kus ma saaks kandami jälle maha panna, hakkas Riinu nutma. Siis saime vahepeal jälle natuke kelguga sõita, aga Pärtel kipub ennast väga mugavalt Riinule toetama ja siis on Riinul jälle paha. Ja siis tulid jälle need kitsad kohad. Ühesõnaga, jama! Ma olin küll kergelt riides, aga nii higine pole ma tükil ajal olnud.

3) vankriga - ei proovigi! Siinkandis pole kohati üldse mitte mingit rada. Kohati on rinnuni vallid. Ainus lahendus oleks sõidutee, aga kuna seal võib libe olla, siis - mnjah, suitsidaalne ma pole!

4) autoga - jah, nii saab. Selleks tuleb mees töölt ja muude kohustuste juurest keset päeva ära tellida. Pole nagu ka päris see. Ja oma autot mul ju pole.

5) bussiga + kõhukotiga: kavatsen täna õhtul proovida. Ehkki talveriietes varsti 2-aastast pole just mõnus kõhukotti panna, olgu see siis pealegi kõhukottide "best of". Ja siis selle kandamiga taas läbi lume sumada. Ühe käe otsas veel 4-aastane ja teises kott eluks vajalikuga.


Kellel on veel häid ideid?
Ausõna, ma olin täna juba nutu äärel.

Piraat

Riinu kutsuti piraaditeemalisele sünnipäevale.
Siin meie piraat:




Siis maalisime kulmud kah vähe tumedamaks ja andsime põskedele pisut särtsu. Siis metsik piraadikass kaenlasse ja fotosessioonile!


**********************

Riinu was invitted to a Birthday Party with Pirate theme. So here is our little pirate.

Jessas, lumi! //// Oh My God - Snow!!!

Alles see oli, kui lund tuli nii, et hullumaja. 27. märtsil vist. Vähem kui 7 kuud tagasi!
Ja nüüd on lund nii palju, nagu ma pole vähemalt siin korteris elades iial näinud.
Õue saime alles õhtul, nii et pildid on pimedad. Kuna Pärtlil on nohu, jäi tema tuppa.


********************************************
It was merely less than 7 months ago when we had lat heavy snowfall - March 27th?
And now we have so much snow that it is even more amazing than in March. The weather people say that it is the biggest amount of snowfall in such a short time period in recorded weather history. Since it has been accompanied with heavy storm winds, we didn't get outside before dark today. Pärtel is a bit sick, so he stayed inside.

********************************************

Juba jõulud

Täna oli ilus õhtu.
Kuna mul sai töödega kiire-kiire ühele poole, siis muutus elu korraga jälle nii mõnusaks.
Isa on reisil ja vanaema läks ka koju tagasi, nii et meil oli õhtu kolmekesi.
Ehkki võiks arvata, et kahe väikse lapsega võib vahel raske olla, naudin ma neid hetki sageli eriliselt. Mingil veidral põhjusel on nii, et mida rohkem täiskasvanuid nende ümber on, seda rohkem on virinat ja nuttu. Kui me oleme kolmekesi, sujub kõik tegelikult väga armsasti.

Aga ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas me trennist koju tulime ja väiksest tänavapoest mandariine ja piparkooke ostsime. Tegelikult polnud plaanis piparkooke osta, aga poemüüja pakkus meile esiti maitsa ja siis me ostsimegi, sest tõesti olid head.
Kui me olime õhtusöögiks manustanud ohtralt singi ja porgandiga praetud tatraputru, hapukurki (sõi põhiliselt Pärtel) ja ahjupeeti (mida Riinu üha juurde tahtis), siis pimendas Riinu toad ära ja panime küünla põlema. Mängisime, et on jõulud. Sõime kolme peale umbes 5 mandariini ja kotitäie (no 100 gr) piparkooke (mitte masstoodang, vaid väiketootja tehtud), paar pirni ning laulsime piparkoogimeeste laulu ja sõidab saanike. Nii ilus oli. Keegi ei karjunud, vingunud ega kukkunud kuhugile. Idüll. Lapsed vaatasid küünalt ja olid sulnid nagu muinasjutus. Ainult et päriselt. Ja jõulud olid ka peaaegu nagu päriselt.
Siis panime veel natuke rõõmsat jõulumuusikat mängima ja lapsed tantsisid. Riinu võttis Pärtli sülle ja Pärtlile see meeldis ja nii nad siis tantsisid ning keegi ei kukkunudki ega saanud haiget (rõhutan seda, sest see polnud ootuspärane).
Ma nautisin iga seda hetke. Lapsed vist ka.
Jõulud on toredad, eriti kui lapsed on veel väikesed.
Varsti ongi pärisjõulud käes.
Mõnus ärevus hakkab vaikselt hinge pugema.

Lelli

Riinu oli vast umbes kahe-poolene või nii, kui tal tekkis üks sõber, kelle nimi on Lelli.
Lihtsalt oli ükspäev olemas. Umbes nii, et Riinu vaatas üht maja ja ütles, et Lelli elab siin. Sestsaadik on Lelli elu ja tegemised meil pidevalt jutuks.
Pikka aega elas Lelli kindlalt meie vastasmajas, aga viimasel ajal tundub ta sageli kolivat, sest linnas ringi liikudes näitab Riinu sageli, et näe, siin elab Lelli.
Vahel tahab Riinu Lellile külla minna ja vahel tuleb Lelli meile külla.
Mõnikord nad mängivad koos ja Lelli on meiega isegi koos söögilauas istunud.
Ma imestan, et see Lelli-periood nii püsiv on. Tänagi näiteks. Kõnnime mööda tänavat. Bussipeatuses seisab üks vanem daam ja Riinu ütleb: "See on Lelli vanaema. " Ja hetke pärast lisab: "Näe, see siin on Lelli maja" ja siis "Vaata, see on Lelli ema auto. Neil on kaks autot. Näed, siin sõidab Lelli isa. Ei, hoopis SEE on Lelli isa auto!"
Kui küsida, mida Lelli teeb, siis selgub, et üsna tavalisi asju. Vahel on ta lasteaialaps, aga vahel käivat hoopis koolis.
Lelli-jutud on hästi enesest-mõistetavad ja alati Riinu enda algatatud.

Kel asi segaseks jäi, siis lisan igaks juhuks juurde, et tegemist on kujuteldava sõbraga.
Vähemalt meie, täiskasvanud, mõistame ja tõlgendame seda nii.
Küll ma tahaks, nii väga tahaks teada, kuidas tal see seal peas kujuneb! See oleks niiiii põnev!

Meie kiisu-Pelle

Riinu ja Pärtel käisid laupäeval vanaemaga mänguasjamuuseumis Kass Pelle perepäeval.
Oli hirmus tore olnud.
Koju tuli selline laps-kiisu:




Mina tegin sellal rahulikult tööd.
Küll on hea, kui vanaema ikka vahel külas käib!
Ma olin nii laisk (ja paradoksaalsel kombel samal ajal töökas), et ei saanud neil päevil suurt ninagi välja, sest lapsed olid vanaemapühade tõttu kodus ja lasteaias ei käinud, vaid tegid igasugu muud tralli (nii kodus kui ka väljas). Aitäh, Tallinna-vanaema-Laine!



Kiisu lähivaates:

Riinu looming, I

Riinu pilt onu Jürile. Minu arust võrratu.
Kogu kirja kirjutas ta ise, koos veerisime tähti, aga ta teadis kõik tähed tegelikult ise ära.
Riinule meeldib VÄGA kirjutada ja mis seal salata, tuleb ju päris hästi välja!

Huvitav on see, et Riinule meeldib vikerkaart joonistada ja veel huvitavam on viis, kuidas ta vikerkaart kujutab. Aga eks vaadake ise...