Pärtli sõnad, jälle

Mõned Pärtli vahvad sõnaleiud:

ku(n)kenkunn - frikadell
Juui - Mats Oskar ??!!!???!!! No kust selline seos?
teejunn - teerull
ust - juust
papi- paprika
tatitapp - tatilapp, st taskurätt või salvrätt või mingi muu paber nina või suu pühkimiseks. Termin pärineb talvistest nohuperioodidest.
ki(r)kae - kaelkirjak. Kusjuures Riinu pööras samuti selle sõna väiksena ringi: tema versioon oli "kirkaelak". Ja Pärtel ütleb juustusaia kohta hoopis "saia-ust"

Muidu ütleb Pärtel nüüd ka päris palju pärissõnu ja üsna õigesti. Ta püüab peaaegu kõike järgi öelda. Ja ka kasutab õpitut aktiivselt. Näiteks on ta selgeks saanud sellise üsna keerulise sõna nagu "lasteaia". Laused on vabalt 3-sõnalised, vahel ka 4-sõnalised või hea õnne puhul veel enamgi. Võõrastel ja võõramatel on muidugi endiselt pisut keeruline temast aru saada, aga meie omavahel saame juba pikad jutud räägitud.
Nüüd sai ta selgeks, et emme kutsumiseks ja tähelepanu köitmiseks on hea öelda "Vaata!". See käib nii: "emme tule bata" (v-tähte ta ei ütle, Riinu samuti tükk aega ei öelnud). Või "Emme, bata, autopusle tutu" (=kokku). St "Emme, vaata, sain autopusle kokku".

Käisin koolis

Mängisime Riinuga tema soovil kooli. Nii, et tema oli õpetaja ja mina õpilane.
Ja siis niimoodi, et võtsime tahvli ja mina pidin kirjutama sõnu valesti ning siis õpetaja parandas vead ära. Päris huvitav mänguidee. Sihuke pedagoogiline. Olgu öeldud, et 100% tema idee.
Mulle avaldas muljet ja üllatas, et Riinu suutis kõik mu veadilma ainsagi vihjeta ära parandada, ainult ühe puhul kahtles.
Sõnad, mille valesti kirjutasin, olid näiteks:
ISI
OBUNE
MASIKAS
GOMM
KARDUL
LILLET - selle puhul ta sai aru, et T on vale, aga ei osanud kohe D-d pakkuda.
SUS

Neid sõnu oli veel, aga ma ei mäleta enam.

Pärtel 2

Pärtel ongi nüüd 2-aastane.
Milline see 2-aastane poiss siis on?

Rahutu loomuga, aktiivne, väga liikuv, väga huviline. Pigem rõõmsameelne. Ütleks nii, et tavaliselt rõõmus ja elujaatav. Seltsiv ja sõbralik. Arusaaja - kui on mingi probleem, siis saab talle asja ära seletada küll.
Armastab autosid, ronge, lennukeid, mootorrattaid - kõike, mis liigub ja müriseb.
Üsnagi sõnakuulelik ja hakkamasaav.
Meie lapsevanematena saame temaga ka päris hästi, et mitte öelda "väga hästi" hakkama. Sest arenguruumi vanematena on meil alati.
Pärtliga saab koos teha paljutki: vaadata raamatuid, käia kelgutamas ja suusatamas, teha süüa (ta tahab alati hirmsasti ka jahu segada, suhkrut mõõta, tainast kastuda ja süüa jne), ehitada klotsilosse, süüa komme ja muud magusat. Armastab kala, liha ja mune.
Tegevused, mida ta väga pikalt ei naudi, on: autosõit (ja ka muud pikemad sõidud), teleka vaatamine, üldse paigalistumine, söögilauas paigal püsimine. Seetõttu on meil siiani ka näiteks väljas söömine väga raske. Sest oodata on raske ja paigal püsida, eriti kui sööki veel pole, täiesti hirmus. Seepärast me erilised väljassööjad pole. Noh, ega niikuinii poleks, aga ehk teeks mõne pühapäevahommikuse kohvikuskäigu rohkem...
Nüüd on Pärtel avastanud puslemaailma. Meil oli küll ka enne puslesid, aga lemmiku sai ta sünnipäevaks - 15 tükist koosneva autofilmi pildiga pusle. Tema järjepidevus ja osavus selle kallal nokitsemisega on hämmastav - ta sai selle ülikiiiresti selgeks ja selle 5 päevaga, mis tal on see olnud, paneb ta seda juba päris kähku kokku. No ma arvan, et Riinu edestaks teda selles ainult õige-õige pisut. Kusjuures eriti hämmastav on see, et tema rahutu loomu juures on see üks umbes kahest asjast, mida ta püsivuse ja järjekindlusega teeb. Paneb näiteks 10 korda järjest pusle kokku ja lahti, kokku ja lahti. Ja ikka on põnev. On näha, et ta saab sealt ilmse intellektuaalse naudingu.
Teine asi, mille juures ta märkimisväärset püsivust näitab, on klotsidest lossi ehitmine. Meil on üks hästi vahva ja üliaktiivset kasutust leidnud klotsikomplekt. Pärtel ehitab iga päev mitu-mitu-mitu korda sellest midagi. Liskas lossile veel näiteks autoaia.






Autodega mängib ta muidugi ka, aga vähem. Ja seda on kindlasti seltskonnas, sõpradega toredam teha kui üksinda. Miskipärast erutavad teda väga ekskavaatorid - ja nüüd sünnipäevaks ta ühe sellise endale saigi! Esimesel päeval läks ta magama, suur ekskavaator kaisus.
Sõnavarast on juba nii palju juttu olnud, et sellel ma pikemalt ei peatu. 3-sõnalised laused on muutumas tavaliseks (nt "Emme tule siia!"). Huvitav on ehk see, et ennast on ta nüüd ka nimetama hakanud - Pärtel on meil Puhh. Loomulikult polegi nimi Pärtel just kergete killast välja öelda, aga see Puhh on küll täitsa vahva väljamõeldis. Tegelikult on see otseselt seotud karupoeg Puhhiga, aga see on juba pikem jutt, kuidas täpselt temast Puhh sai. Igatahes, kuii ta näiteks oma asju nimetab, siis ta ütleb: "Puhhi oma". Nii et meie peres on nüüd Emme, Issi, Puhh, Anni ja Nunnu (kass, kelle nimi on tegelikult Miisu). Ja vanaema uus nimi on Ma(a)ja. :)

Pärtlile meeldib sageli teha asju nii ja samamoodi, nagu Riinu. Riinu, vabandust - Anni, on Pärtli jaoks suur autoriteet. Näiteks kui Anni tahab mahla, siis tahab Puhh ka mahla, ehkki ta võis hetk tagasi piima soovida. Kui Anni meile baleriinitantsu teeb, siis teeb seda ka Puhh.
Kõige suurem autoriteet on Pärtli jaoks aga hoopis suur (pool)vend Mats Oskar. Ma pole iial näinud sellist sära ja joovastust Pärtli silmades, kui siis, kui Mats Oskar meile külla tuleb. Õnneks on Mats sihuke vahva poiss, kes täitsa tahab ja viitsib meie väikestega tegeleda. Noh, nii palju, kui üks normaalne 11-aastane poiss ikka ja ehk veel pisut enamgi.
Suur (pool)õde Mann on samuti pooljumala staatuses :) Temaga koos tehakse jälle hoopis teistmoodi vahvaid asju. Manni hoole alla võin ma Pärtli küll iga kell usaldada.

Selline on laias laastus meie 2-aastane Pärtel. Mul on nii hea meel ja uhke olla sellise väikese vahva poisi peres.

Meenutuseks:

Siin on Pärtel 1-päevane




Siin 6-kuune





Siin 1-aastane





Siin 1,5-aastane


2-aastane: