Kasvab nagu hull

Ma märkasin juba talvel, et Riinu on väga palju kasvanud. Seda kinnitasid nii püsivalt hea söögiisu kui ka nabasärkideks muutuvad riided. Aga kui palju üks väike tüdruk siis ikkagi kasvab? Sünnipäeva puhul tegime väikese ülemõõtmise.

Siin see on:
Riinu on ühe aastaga kasvanud 12 cm! Kokku 112 cm.
Ja kaalus juurde võtnud 4,5 kg! k Kokku 19 kg!

Mõlemad on temasuguse väikese olendi kohta märkimisväärselt suured arvud.
Enne seda võttis ta kahel aastal vaid 1 kg aastas juurde. St 4-aastaselt kaalus 14,5 kg, 3-aastaselt 13, 5 ja 2-aastaselt 12 kg.

Ja kõige selle juures on ta endiselt graatsiline, pigem peenike väike preili.

Lisaks olgu öeldud, et Pärtel on 2-aastaselt täpselt samas mõõdus, mis Riinu samas vanuses. Ma väga loodan, et temalgi kasvuspurt tulemata ei jää. Praegu on tal järjekordne isutuseperiood. Või pigem valivuse - kui oleks tema valik, jooks ta vaid piima, sööks saia ja kommi, liha ja muna. Vahel ka veidi pirni ja vahukoort...


************************
Summary:
Riinu has grown A LOT during the past year: 4.7 inches and 10 pounds.

Puhhist saab Pärtel

Puhhist on saamas Pärtel. Üha enam nimetab meie poiss end Pärtliks, mis tema suust kõlab pigem küll "Pätel", aga siiski väga selgelt oma pärisnime moodi.
Tal on üldse palju nimesid, nagu heal lapsel ikka : meie kutsume teda sageli Pätuks, lasteaia- ja muidusõber Anna (1 a 10 k) ütleb Päti, aga viimasel ajal ka Päte. Tundub, et Annale väga meeldib Pärtlilt nimepidi hõigata, sest iga kord, kui me kohtume, hõikab Anna selgelt ja mitu korda: Päti! või Päte!

Ja huvitav on see, et Anna kutsuvat Riinut Anniks, nagu Pärtelgi.
Aga ma olen juba mõned korad kuulnud, kuidas Pärtel Riinut õige nimega nimetab. Tavaliselt on see situatsioonides, kus ta minu lauseid järgi kordab. Nt mina ütlen: "Riinu sööb" ja siis Pärtel kordab: "Iinu sööb".

Sünnipäevakingiüllatus

Täna juhtus küll üks õige ootamatu lugu.

Nimelt sai Riinu muu hulgas sünnipäevakingiks 200 krooni. Seletasin siis, kuidas läheme poodi ja ta saab ise kingi välja valida. Tee peal ta juba natuke mõtles, et mida ta siis tahab - ja mõtles välja, et tahab mängutriikrauda ja triikimislauda. Ma küll veidi imestasin, sest varem pole ta sellest midagi rääkinud. Aga olgu siis pealegi. Leppisime siis kokku, et vaatame siiski poes pisut enne ringi, kui lõplikult otsustame. Vaatasimegi. Kõigepealt üles Riinu iga teise asja kohta, et ta tahab just seda asja. Kõndis 2 meetrit edasi ja tahtis juba uut jne. Kuni jõudis autode letini. Neile lugejatele, kel pole väikelastest poegi, peaks ehk selgitama - on olemas üks film "Autod", kus lahedatele autotegelastele on silmad pähe joonistatud ja kus autod omavahel räägivad. Näevad umbes sellised välja:


No ja need autod on meie laste päevahoius peaegu kultuse staatuses. Pärtlil on ka mõned sellised. Aga seal poes müüdi selliseid, mida meil veel pole, nimelt Lego-silmaautosid. Umbes selliseid:

Lasteaia Oliveril on ka selliseid, neid saab umbes viieks tükiks lahti võtta ja jälle kokku panna. Lastele hirmsasti meeldivad sellised lammutamised-ehitamised.

Igatahes hüüdis Riinu seal riiuli ees, et vat neid ta tahabki hoopis! Ma olin pisut väga üllatunud ja panin ette veel veidi ringi vaadata. Vaatasimegi siis ja peale kahte tiiru oli ta nediselt oma valikus kindel - ta tahab jsut nimelt neid autosid. Kuna Pärtli kingirahast oli ka veel veidi alles, siis sain osta neile kahe peale kolm silmaautot: Pikne McQueeni (Pärtel ütleb "Pikekuiin"), Sally ja Mikk Siku.

Ja nad olid väga õnnelikud ja mängisid nendega õhtu otsa. Võtsid lahti ja panid kokku. Riinu võttis Sally (üks naisauto), sõitis Pärtli käes oleva Pikse juurde ja ütles "Tere! Mina olen Sally. Kes sina oled?" Ja Pärtel vastas oma autoga: "Pikekuiin!

Ma poleks eales tulnud selle peale, et Riinule autot kinkida. Ta on meil ju printsess!!!
Aga näe, lastehoiu ja poiste mõju on selgelt olemas!

Ikka päris uskumatu.



*******************************

Summary:

We went to a toy store to pick out a present for Riinu. And she insisted on getting Cars!
My princess??!!! She is so into princesses pink and glittery, that I was truly amazed!
We have the movie "Cars" and Pärtel and her mates in daycare are really into these little cars.
It would never have occurred to me that she might have been such an interest.

Riinu sünnipäev

Sünnipäevameeleolu hakkasime looma juba pühapäeval. Mõneti oli seda raske teha, sest remont algas planeeritust varem (eks ole veider lugeda - tavaliselt algavad ju asjad pigem hiljem) ja meil on kõik kohad tolmu ja hullu segadust täis. Ehkki me oleme lähenenud planeeritult ja läbimõeldult, kasutanud abivahendeid ja tolmutõkkeid - aga ikkagi.

Aga tagasi meeleolu juurde. Meil on Riinu sünnipäeva tavaks tähistada ühe ühise kohvikuskäiguga, sest Riinule väga meeldib kohvikus käia. Kuna sünnipäevapäeval on Mardil täistihe tööpäev, lisaks meil lasteaed ja selle pidu, siis tuli kohvikuskäik ette ära teha - ja pühapäeva õhtul on see ju päris mõnus plaan. Seekord läksime Itaalia kööki, kus minu arust olid väga maitsvad road, aga lapsed põhiliselt jõid. Ja sõid oma väga suuri (ehkki tellitult poolikuid) jäätiseportse. Tavaliselt on meil kohvikuskäigul keegi lähedane veel kaasas olnud - sageli on see olnud vanaema, seekord Mats Oskar.




Sünnipäevahommikul, mis seekord langes tööpäevale, laulsime Riinu üles meie Pärtliga. Vaatasime kingitusi, sõime väikest tordikest (Riinu lemmik on küpsisetort ja seda ta ka sai) ja läksime lasteaeda.






Pärast lasteaiapäeva lõppu läksime koos kõigi lasteaiakaaslastega ja nende emadega (kokku 7 last ja 5 ema) botaanikaaeda. Pidasime piknikku, vaatasime lilli ja parte ning lapsed traavisid ringi nagu hullunud kevadised vasikad. Vahepeal oli tõesti tunne, nagu oleks neid lapsi kuude kaupa toas hoitud - nii pöörased olid nende jooksukaared. Eks vast botaanikaaia avarus ja üle tüki aja jälle ilus ilm tegi oma töö.












Hästi tore õhtupoolik oli. Aitäh kõigile, kes kambas olid!

********************************************************************

Riinu: portree

Otse loomulikult on Riinu kõigepealt väga armas. Mulle tundub, et ta üsna universaalselt armas. Ta on sõbralik, lahke, algatusvõimeline, kaastundlik.

Riinu on väga tundeline. Hakkab tunnetest kergesti nutma. Filmid, isegi laulud võivad pisarad silma tuua. Meeleliigutuse võib tuua ka mingi Pärtli armas käitumine. Endast välja läheb üsnagi kergesti (sama saab kindlasti öelda ka minu enda kohta...).

Riinu on üsna malbe, temaga saab üldjuhul kergesti hakkama. Kindlasti ka terane ja vahel päris hea ütlemisega. See peaks olema isalt päritud :)

Riinu on sportlik. Ta paindub väga hästi, sõidab igapäevaselt jalgrattaga, ripub meie koduste rippumisrõngaste küljes ja teeb seal igasugu trikke. Mänguväljakuvaatluste põhjal on ta keskmisest osavam, julgem ja tugevam.

Võõraid inimesi ta üldiselt ei karda, aga päris sülle ka kohe ei roni. Kui vaja, saab ka võõrastelt/poolvõõrastelt abi paluda.

Riinu on seltsiv. Mänguväljakul leiab ta alati kohe mõne "sõbra", kellega seltsib ja juttu ajab. Samas pole ta kindlasti nii seltsiv või suhtlusjulge, kui ta sõbranna Marta.

Armastab kirjutada ja joonistada ja meisterdada. Mina pole kahjuks üldse loominguline inimene, seega on mul hea meel, et ta ikkagi käib päevahoius, kus ta saab palju ja varieeruvalt meisterdada. Mina lihtsalt ei oskaks...

Riinu on pigem põhjalik kui pealiskaudne, pigem rahulik kui tormakas, pigem tõsine kui naerune ning pigem aeglane kui kiire. Eriti kaua võtab aega söömine. Neid kordi, kui Riinu ei lõpeta söömist viimasena (olgu see siis kodus või lastehoius), võib ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Mind, kannatamatut ja vahel kärsitut, ajab see teinekord lausa närvi.

Riinule meeldib seltskond. Ta armastab käia külas, kohvikus ja igasugu üritustel. Meelsasti käib teatris ja muudel etendustel. Ma pakun talle sageli argihommikuti, et ta võib koju puhkama jääda, aga tavaliselt tahab ta siiski lasteaeda, sest seal on seltskond. Ja parim sõber Marta.

Praegu on Riinu endiselt printsessivaimustuses. Printsessimaailm on nüüd pisut avardunud, hõlmates ka haldjamaailma ja baleriinid.

Loeb suuri tähti üsna kenasti kokku. Mõned korrad on ka lühemad laused (nt 3-4 sõna) pärislauseks kokku lugenud. Kirjutab ka ja saab aru topelttähtede kontseptsioonist.

Võiks veel paljut kirjutada ja ehk ma seda kunagi teengi, kui pea pole nii remonditolmu täis ning tuleb ehk parem tekst. Praegu ülevaade on küll kuiviklik, ent hetkel parim, mida anda suudan. Ega ma oskaks vist ka päris puhanuna sõnadesse panna oma armastust ja tundeid oma tütre vastu, ja kas seda nüüd vajagi on...

Palju õnne, kallis-kallis Riinu!

Läheb remondiks

See on siis nüüd selge. Otsustatud. Tegijad juba kohal käinud. Kapid tühjaks tõstetud.
Palju asju ära visatud. Veidi asju üles leitud.
Nüüd veel vaja värvilahendus mõelda. Kui mõni hea maitsega ja sisekujundushuviline tuttav seda loeb ja tahab appi tulla, siis oleks väga vahva.

Jutt siis meie igikoledast ja täiesti häbiväärsest esikust.

Lahti läheb kohe peale Riinu sünnipäeva, so teisipäeval.
Siis langeb krohv ja lendab tolm.
Saagu valgus, puhtus ja ilu...

Pärtel saab hakkama

Tema juba elus hätta ei jää.

Ma ei tea, vist on nii, et Riinu puhul on esimese lapse sündroom - ikka teed rohkem ette-taha ära. Ja ta harjub sellega ära. Teise lapsega pole enam nii palju jõudu/aega/viitsimist ja tema peab paratamatult ise hakkama saama. Nii meilgi.

Näiteks Riinu küsib siiamaani minult juua, kui ta juua tahab. Olen küll vahel öeldnud, et mine võta ise (ta ju ometi osakb kraani kasutada), aga ta selgelt eelistab, et mina talle valan. Ja soovitavalt veel kätte ka toon.

Pärtel seevastu lükkab tooli kraanikausi äärde, paneb kraani käima (meil on üsna raske kraan, lapsed on selle avamises üheosavad), otsib oma tassi, laseb vee sisse, paneb kraani kinni, ronib koos tassiga toolilt maha, tuleb elutuppa (kui teised parajasti seal on) ja joob. Ja siis viib ise vutt-vutt tassi kraanikaussi tagasi. Ja ainult vahel tilgub natuke maha ka.

Riinu teeb vabatahtlikult ainult seda joomise osa.... Õpitud abitus?

Lisaks ise hakkamasaamisele meeldib Pärtlile Riinutki aidata. Kui Pärtel kuuleb, et Riinu juua palub, kihutab ta kööki ja toob ise Annile juua. Oleks ju mõnevõrra loogiline, kui asjad oleks vastupidi... ???

Küll aga aitab Anni Puhhile susse jalga panna. Ja mõned korrad on ka potile aidanud.
Pärtel tahaks aga jälle hirmsasti Anni peput pühkida, kui too pissil-kakal käib. Tuhatnelja sööstab ta vetsupaberit otsima ega taha seda kuidagi mulle loovutada. See on päris naljakas.
Üks lahke ja abivalmis poiss. Võimalik, et ealine iseärasus, aga võimalik ju ka, et midagi enamat!

Üks pilt ka //// Just a picture

Unejutt

Riinu rääkis täna Pärtlile unejuttu. Pidi üks naljalugu olema.
See kõlas nii:

Elas kord koer, kelle nimi oli Kass. Ja üks kass, kelle nimi oli Koer. Nad said sõbraks ja vaatasid raamatuid. Ja kui öö tuli, siis nad ei läinudki magama! Läksid hoopis aknaid lõhkuma! [mürisev naer mõlema lapse suust] Ja siis pärast läksid voodisse ja jäid magama.

Riinu oli kuri

Käisime üks päev külas ühel perel. Ma ei hakka Eesti väiksuse tõttu täpsemalt kirjutama, aga tegu on traditsioonilisest peremudelist tugevalt erineva perega. Ütleme nii, et valdavalt on ema lapsi üksi kasvatanud ja on olnud mitmeid heitlikke aegu ja suhteid.

Me ei käi läbi väga tihti - viimati olime seal vast aasta tagasi ja sellest ajast mäletan ma mingit ebamugavustunnet. Läksime seekord siiski, sest tahtsin näha titat (imearmas!) ja kunagist teekaaslast samuti.

Riinu reaktsioon seal peres valitsevalt keskkonnale oli ehmatav. Kõigepealt puges Riinu, kes tavaliselt kellelegi külla jõues võtab riided seljast ja järgmine kord näen teda alles siis, kui koju tuleb minna - nii mänguline ja seltsiv on ta - mulle sülle ja ei tahtnud kuidagi mänguvedu võtta. Ta oli täiesti kangeks ehmatanud ja rippus umbes tund aega mul küljes, silmad imestunult ahmimas ümbritsevat. Lõpuks sai siiski mingid suhted sisse. Pärtel seevastu tundis end väga mõnusasti.

Mis mind aga tõeliselt ehmatas, oli Riinu hilisem reaktsioon nähtule. Nimelt oli seal peres üks väga kuri, tõeliselt vastikult käituv umbes 8-aastane tüdruk. Ma ei saa öelda, et ta oli/on paha, sest lapsed ju pole pahad, kuid temas oli mingi täiesti jube kurjus sees. See, kuidas ta oma pereliikmetega suhtles, oli nagu mingist õudus- või õppefilmist. Aga Riinule jäi see meelde. Ja ta hakkas seda õhtul koju jõudes katsetama. Tema intonatsioon ja hääletoon ja kõneviis muutusid KURJAKS, vaenulikuks, ülbeks, sisistavaks, ta hakkas Pärtlit kiusama ja minuga samuti niivisi suhtlema. Hea, et ma aru sain, miks ta nii teeb, ent kohutavalt vastik oli ikkagi. Hommikul üritas ta edasi katsetada. Rääkisin siis temaga põhjalikult ja ta ütles ka ise, et see tüdruk oli tõesti ebameeldiva käitumisega. Et talle tegelikult ei meeldinud. Kui ta inertsist ikka edasi katsetas, siis ütlesin väga konkreetselt, et mulle see ei meeldi, ma ei pea seda taluma ja ma kavatse temaga suhelda seni, kuni ta lõpetab. Eks ta siis lõpetaski, nuuksus natuke ja me leppisime. Ma ootan huviga tänase päeva tagasisidet lasteaiast - kas ta seal ka proovis?


Mind paneb mõtlema see, kui kergesti lapsele kurjus külge jääb. Selge on see, et hea ja kuri on meis kõigis peidus. Ja igaühel on see tasakaal erinev. Aga mis võlu on sellisel kurjusel, et see justkui ihaldatud käitmisviisina paistab?

Ma tahaks ühest küljest selle perega rohkem suhelda. Saaks katsetada ja kasutada oma uusi oskusi ja ehk neid ka tõeliselt aidata. Sest hädas on see pere mitut moodi. Aga ma ei tahaks oma lapsi rohkem sinna viia, tõesõna!

See asi närib mul hirmsasti sees.

Jutupaunik

Pärtel muudkui räägib ja püüab KÕIKE järgi korrata.
Tobedusi ka.
Näiteks hüüatab Riinu vahel pahaselt "Tobe Pärtel!!!" kui Pärtel on nt tema tegemisi segamas või midagi pahandust teinud vms. Ja nüüd ütleb Pärtel sageli, kui nad tülli lähevad, et "Tobe Anni!!!"

Laused on päris pikad ja kenad.
Tänasest näiteks sellised ülestähendused:
"Emme baata, palju lilli! Ilus!"
"Emme baata, palju koera! Kolm koera!" (kusjuures oligi kolm koera)
"Emme baata, rohe auto!" (oligi roheline auto. kolla - kollane; puna-punane) Ma isegi ei teadnud veel hiljuti, et ta üldse värve tunneb.
"Emme, anna pute (puder), lussa (lusikas) ka, juua ka tassi sisse!"

Jala kohta ütleb "laja"

See on nii jube armas, kuidas ta püüdlikult kõiki sõnu ja terveid lauseid püüab järgi öelda, algul uute sõnadega pisut kobades, aga üsna ruttu saab õige häälduse kätte.
Usun, et sügiseks räägib ta päris vabalt. Sõnavara muidugi suureneb edaspidigi pidevalt, aga vestlused on meil juba praegu vahvalt pikad.

Endiselt on ta Puhh mis Puhh.

Seekord mitte lastest

Ma ei ole õige ammu kirjutanud....

Mul läks arvuti katki... siis sain ma asendusarvuti, aga sellega harjumiseks läks aega... siis läks see ka katki ja ma jäin mõneks ajaks hoopis ilma arvutita...
Aga nüüd sain oma vana tagasi.
Ja asun jälle kirjutama.

Kunagi kirjutasin siin, et kaalume kolimist. Siis läkski korraga nii, et asi tuli ära otsustada ja me otsustasime - me kolime. Kolimine pidanuks teoks saama juba umbes juunikuus. Aga siis äkki otsustas omanik ümber - et ta siiski veel ei müü. Lükkas müügi umbes aastakese võrra edasi. Tunded on mitmetised. Ma siiski olin väga valmis ja huviline kolima.
KOhandume nüüd uue reaalsusega ja võtame hoopis esikuremondi käsile.Mitte kül kapitaalremondi, mida see tegelikult vajaks, vaid sanitaarremondi, mis tõotab siiski ka küllalt töömahukaks kujuneda, kuna laest langeb konkreetselt krohvi ja kohati polegi seal enam krohvi, mida langeda.

Setumaal on endiselt plaanis kaev (ma ei tea, mis seis sellega praegu on), samuti kerge remont toas. Me plaanime iga ekvad igasugu töid, aga tegelikult ei jõua midagi tehtud. Ma olen selle aasta osas siiski lootusrikas, sest Pärtel ja Riinu mängivad nii palju juba koos, et aeg-ajalt saan ka muud tehtud, kui nende järel valvata (või siis pigem valvan ja teen midagi muud samal ajal).
Maal on niiii ilus. Tulbid õitsesid. Kuldnokad vidistasid. Sel aastal tahaks kasvatada kõrvitsaid, kuna leidsime koha, kus nad võiks hästi kosuda ning pealegi tunnen ma end pidevas kõrvitsapuuduses olevat. Sel sügisel ei saanud salatitki teha. Ma armastan kõrvitsat väga. Kõrvitsasuppi ja kõrvitsapirukat ja kõrvitsakooki ja kõrvitsatorti.

Kevadel olen palju aega ja energiat panustanud Gordoni perekoolitusele. Ma usun, et see on seda väärt. KOgemused ja oskused tulevad tasapisi, aga kindlalt. Õudsalt tahaks lugeda. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob. Viimasel ajal pole ma isegi korralikult süüa teinud, aga ikkagi aega pole.
Palju on sünnipäevi, nii sugulaste kui ka sõprade omi, samuti oleme hästi palju õues olnud. Mõnel meist on juba päris suvine jume - eeskätt Mardil ja Pärtlil, kõige vähem vast Riinul, kes tundub meie perest kõige rohkem Lumivalgukese tüüpi olema. Mina olen ka päris pruunipõsine.

Ühtegi pilti pole me ammu teinud, nii et seekord ilma piltideta postitus.