esmaspäev, 31. mai 2010

Mehistub



Pärtel on viimase nädala jooksul teinud kaks olulist füüsilise arengu hüpet: esiteks sai ta selgeks kiigel ise hoo tegemise. Kuna ta õppis selle selgeks maal, nii et Riinu lükkas hoo sisse, siis ta nüüd tahabki, et just Riinu talle hoo sisse lükkaks. Selle peale ostsime kohe teise samasuguse kiige veel, viskasime titekiige nurka (külalistittede jaoks) ning nii nad seal nüüd kahekesi kiiguvad, kohe päris suure osa ajast.

Teiseks sai Pärtel päris korralikult selgeks rattasõidu. See areng toimus ühe päevaga. Eks ta sõitis varem ka, aga kohmakalt ja ebakindlalt ning pikka maad ei olnud sõitnud. Aga kuna Riinu sõidab palju ja Pärtel oli seni minu rattal titetoolis, siis ta vist arvas, et ta tahab ka Riinu moodi suur ja osav olla. Nii siis leppisime üks päev kokku, et läheme lasteaeda nii, et ta ise sõidab oma rattaga. Ma küll kartsin, et ta mingil hetkel loobub ja teatab, et enam edasi ei sõida ja tegelt läkski nii, aga kohe alguses. Vaevalt olime tänavale jõudnud, kui ta üürgama pistis, et ei taha enam. Aga ma lihtsalt sundisin. Ütelsin, et ta ise tahtis ja nüüd me siiski läheme. Sõitis läbi nutu edasi, mina rääkisin rahulikult kõrval, kui tore ta on ja kuidas kõik lilled ja autod talle rõõmsalt lehvitavad. See mõjus. Poolel teel oli nina kuiv ja hoog kiirust kogumas. Juba samal päeval sõitis ta lasteaiast lasteparki, kus ta oli ka kogu aeg rattaga sõitnud, ja siis tagasi lasteaeda ja siis veel tagasi koju ka. Tagasitulek oli juba poole kiirem. Täna aga pidin tal lausa kõrval jooksma, et sammu pidada. Autoga ega minu rattaga ta minna ei taha, ainult oma rattaga. See sobib mulle ka, lisanduv ajakulu oli täna vaid ca 10-15 min (arvestades, et ma ei saa ise samal ajal rattaga sõitma, sest kohati pean teda assisteerima ja seega pean lasteaiast jala tööle ja tagasi tulema).

Lisaks tahab Pärtel väga Riinu rattaga sõita ja tegelt tuleb tal sellega veel paremini välja. Nüüd tuleb astuda otsustav samm ja osta Riinule uus, abiratasteta ratas. Sest muidu me teda vist suurte moodi sõitma ei saa. Ta ei taha lasta abirattaid ära võtta, pelgab. Pärtel aga saab Riinu ratta endale, sest praegune on üsna käula.

Pärtlile on see rattasõit tõeliselt hästi mõjunud. Tema eneseusk ja -teadvus on läbi teinud meeletu hüppe. Enam pole ta mingi titt, vaid suur poiss. Ta on nii uhke ja rahulolev. Mina samuti! Ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas see tema egole ja olemisele on hästi mõjunud.
Nii lahe!!!!

reede, 21. mai 2010

Meie malbeke


Lisan väikse mõtteheietuse ka äsjase sünnipäevalapse kohta.

Riinu on kahtlemata üks pai ja malbe laps. Kui lasteaias arenguvestlusel käisime, siis kasvatajad küsisid imestusega, et kas tõesti on midagi, millest temaga üldse tüli võib tulla? No tegelt ikka on, eks temagi on ju inimene, aga sellest hiljem.

Jah, Riinu on üks sulnis tüdruk. Graatsiline, kena. Kuulekas ja sõbralik. Armastab vahel omaette nokitseda ja vahel seltskonda. Tundub hästi tasakaalus olevat.

Loeb nii enam-vähem, aga mitte veel päris libedalt. Kui püüa välja tuua, milles Riinu eriti tugev on, siis ma ütleks, et tema tugevus on selles, et ta on väga paljudes asjades ühtlaselt tugev. Võtame võrdluseks spordi: spordis oleks tema kindlasti hea mitmevõistluses, mitte niivõrd mõnel üksikalal. Ta on justnimelt ühtlaselt tugev paljudes asjades, aga väga teravat andekuse- või oskusetippu ei ole ma osanud eristada. Aga see pole kindlasti puudus, vaid ehk hoopis tugevus.

Siiski tundub mulle, et ta pigem sportlik. Lasteaia olümpiamängudel sai ta oma rühmas kaugushüppes II koha, kusjuures võistles ju 6-7-aastastega. Jooksus nii hästi ei läinud, ent seal võistles ta kogu lasteaia 6-7-aastastega koos. Ja ise ta alles sai 6. Milles on ta tugevam, kas võimlemises või pigem mingis lihasspordis (nt kergejõustikus), jääb tuleviku selgitada. KUna lasteaias on võimlemisrühm, jätkab ta sügisel ilmselt võimlejana. Eks siis ole näha, kui kooli läheb, mis siis saab. Füüsiline tegevus talle igatahes istub - igasugu ronimised ja liikumised. Ise ta selgitab, et ta on ju ahvi aastal sündinud.

Kui nüüd probleemalad ka kaardistada, et inimesest mitte inglit teha, siis on endiselt mureks hajameelsus ja aeglus. Ta tõepoolest sageli lihtsalt ei pane tähele, mis talle räägitakse. Ta on täitsa "ära". See pole kuidagi sihilik ega pahatahtlik - ta lihtsalt ON selline. Nii et kui on vaja talle mingi oluline sõnum edastada, siis ma vahel lähen ta juurde, loon füüsilise kontakti, palun tal endale otsa vaadata ja alles siis edastan sõnumi - nii võib vähemalt mingil määral arvata, et sõnum jõudis kohale. Aga nagu ikka, on ta vahel jälle väga tähelepanelik ja kuuleb iga, ka mitte temale pillatud lausejupi ära :)

Nüüd, suvel, on muidugi lihtsam just riietumise koha pealt - suur osa potentsiaalsetest lahkhelidest on seotud kuhugi minemise ja sellega seonduva sihipärase riietumise-liigutamisega. Riinule sobivad loomuomaselt kõige paremini aeglaselt kulgevad pühapäevahommikud, kui võib rahumeeli pidžaamas mööd elamist ringi vedeleda ja kuhugi pole vaja minna. Samas Riinule väga meeldib igale poole minna - ta on alati valmis midagi tegema, kusagile külla minema, kuhugi kulgema.

Aga vahel, väga harva, lööb temaski välja uksepaugutamis- ja kisamisalge. Aga harva, ikka väga harva. Eriti kui võrrelda tema ekstavertse ja üliemotsionaalse väikevennaga. Tundub, et mingil määral nad teineteist tasakaalustavad ja vanemad saavad kena võimaluse olla ühe rahuliku lapse ja ühe mitterahuliku lapse vanemad. Et oleks ikka igasugu kogemust.

Selline kena väike tavaline, kuid eriline tüdruk on meie armas Riinu.

kolmapäev, 19. mai 2010

Riinu 6, pikk päev



Riinu sai eile 6-aastaseks. Pidu pole veel olnud, sest töine nädal on olnud, aga tuleb kindlasti.

Sünnipäev algas hommikuste perekondlike õnnitluste saatel. Kingiks haldja-Barbie, mis sünnipäevalapse üks kindel soov (lisaks mõnedele väikestele Pollydele).



Edasi läksime lasteaeda. Teel tegime ilupildi (koos kingi-Barbiega):


Riinu rühmas on kombeks, et iga lapse sünnipäeva puhul on hommikul rühmas väike piknik, kus pakutakse mingit sünnipäevalapse kaasatoodud väikest näksi ja limpsi. Ja enne veel lauldakse ja mängitakse üht ringmängu. Siis soovivad kõik sünnipäevalapsele õnne ja tõstavad ta õhku ka.
Meie Pärtliga olime ka kohal, peamiselt vaatluspositsioonil. Igatahes väga armas oli.






Päeval oli neil lasteaias kaugushüppevõistlus kogu selle nädala kestvate olümpiamängude raames. Riinu sai oma rühmas 2. koha, jäädes vaid 3 cm alla endast aasta vanemale võitjale. Spordisoolikas on tal igatahes tugev. Ja kui oli autasustamine, siis olevat kogu lasteaed talle sünnipäevalaulu laulnud...

Õhtul oli Riinu iluvõimlemisrühma spordiklubi kevadetendus. See oli pikk ja umbne üritus ühe kooli saalis, kus eriti midagi näha polnud ja õhku oli veelgi vähem, sest see oli vististi käesoleva kuumalaine kõige kuumem päev. Riinu rühm esitas kaks kava, neist üks kandis nime "Sünnipäeva ootus" ja kuna Riinul oligi just sünnipäev, siis oli tema see, kes kava lõpus kujuteldava tordi seest välja hüppas ja võidukalt teiste kohale püsti jäi. Siis laulis kogu saal talle veel sünnipäevalaulu ja oli näha, et ta oli päris õnnelik. Aga siin mõned pildid ka. Jah, pildid on udused. Leppigem asjaoluga... :)





Vaata puusanõksu:



Siin pildil laulavad kõik talle sünnipäevalaulu:


Ja õhtul kodus veidi väsinult küünlasse vaatamas:

Palju õnne, kallis-kallis-kallis Riinu!

esmaspäev, 10. mai 2010

Välja nutetud

Olin kuuepäevasel reisil. Pärtel reageeris esimesel taaskohtumisõhtul ettearvatult: üliemotsionaalselt, pideva hingelise kokkukukkumise äärel. Nuttis ja naeris, rääkis kõva häälega. Jonnis, nuttis, peitis pead mu sülle. Hoidsin teda ja lasin tal end tühjaks nutta. Suurest erutusest ei jää ta kuidagi magama, aga näha on, et ta on koormast lahti saanud. Pikutab naeratava näoga voodil ja on üdini malbe.

Siiski oli hea ära käia. Et näha, kuulda, kogeda. Ja tulla tagasi oma koju, mis on kõige mõnusam koht kogu maailmas. Eriti peale väsitavaks kujunenud (lõpuga) reisi.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Hellad velled

Huh, vaatasin just saadet Superlapseehoidjast. Seekord oli üksikema viie (5!) väikese lapsega. Ma algust ei näinud, aga see kõige vanem oli vast ehk 7-aastane. Ja noorim nii umbes kolmene. See tundus küll õudne. Aga lõpuks olid nad kõik nii kenad. Mul läks silm märjaks.

Meie lastel on viimasel ajal ka kuidagi eriline rahuaeg. Saavad kohe eriti hästi läbi. Riinu tundub kuidagi eriti rahul ja tasakaalus. On hästi rõõmus ja koostöövalmis. Tundub, et tal läheb hästi. Iluvõimlemises lähevat tal hästi, ta saab teistele päris tihti ette näidata, kuidas õige teha on. Eks need asjad tõstavad enesehinnagut tublisti. Ujumine läheb ka hästi.

Täna oli hästi armas hetk: sõime lasanjet ja Pärtlile hirmsasti meeldis see natuke krõbekam kiht seal peal. Riinule meeldis ka, aga ta on nii empaatiline, et andis oma tüki pealt krõbeda Pärtlile. Ja Pärtel pani seepeale käe ümber Riinu õlgade, vaatas talle otsa ja ütles: "Sa oled mulle natukene hea sõber". Riinu küll natuke naeris, et miks ainult natuke, aga mõtte tähtsusest sai ta aru küll. See oli niiiii armas hetk. Siis nad veel kallistasid ja sõid edasi. Riinu on selles mõttes hästi lahke, et kui ta näeb, et Pärtlile midagi väga meeldib, siis ta püüab seda ka talle võimaldada. Ta on väikeste lastega üldse hästi kena. Pärtlist oli aga tähelepanuväärne see, et ta ei võtnud Riinu tegu enesestmõistetavana, vaid peegeldas oma tänu, ma ütleks, et väga oskuslikult tagasi. Ma näen ka, kust see tuleb - Pärtlil on äärmiselt läbimõeldud ja südamlikku tundekasvatust pakkuv hoidja. Ta on lihtsalt imeline. Need kahe-kolme-aastased teavad juba nii palju sõprusest, asjade jagamisest, üksteisest hoolimisest.

Ma tahaks olla rohkem Pärtli hoidja moodi. Rahulik, sõbralik, lahke, aga järjekindel.

Ja Pärtel sai jalgrattaga sõitmise selgeks.

kolmapäev, 21. aprill 2010

Kõik laabub

Kenasti läheb.

Mart ajab Setus majaehituseasju ja - 3 korda üle vasaku õla - kõik läheb seni väga sujuvalt. Oodatust sujuvamaltki. Aga eks ise peab aktiivne olema, ja Mart on seda tõsiselt võtnud. Sest eks ta nii läheb, nagu lükkad, eks ole. Mul on hea meel, et sujub. Oleks ju päris mõnus, kui enne meie sinnakolimist suurema ehituse jalust ära saab.

Hommikuti oleme nüüd lasteaeda läinud nii, et Riinu sõidab tõukerattaga ja mina koos Pärtliga suure rattaga. Riinu kihutab päris kiirelt. Mulle meeldib, et ta sportlik on ja et ta seda naudib. Ujumistrennis olevat nad juba ilma abivahendideta suures basseinis käinud. See tähendab, et saab mingi ujumise algtunnetuse kindlasti kätte.

Kevad on tore. Varsti on looduses mu kõige lemmikum aeg: mai ja juuni esimene pool. Kahjuks olen ma sel aastal just sel ajal eriti hõivatud. Eks edaspidi olen targem - annab ju planeerida küll. Sel aastal oli ka lootus vähemalt üks suur raamatuprojekt enne kaelast ära saada, aga ei, ikka ta jääb sinna suve algusesse. Nagu ka mitmed muud asjad.

esmaspäev, 12. aprill 2010

Suvetundes

Meil oli imeilus kevadine nädalavahetus. Ideaalne. Kõik läks nii kenasti, kui üldse võimalik oli.
Olime peaaegu kolm päeva maal, päike paistis ja oli nii-nii kevadine, et tahtis hinge matta. Isegi pilti ei teinud, sest iga hetk oli lihtsalt olemiseks nii ilus ja mõnus.
Koristasin vana tare päris põhjalikult ära (ehkki muidugi mitte PÄRIS kõike) ja nüüd on hoopis teine tunne. Et hooaeg on avatud ja suvi pole enam kaugel. Kraanist tuleb vesi (ehkki lumesulaga tekkisid mõned tagasilöögid ja pühapäeval käis meil üks parandaja, aga nüüd jälle vesi soriseb). Kraan on muidugi õues, mitte toas. Põhimõtteliselt kokkulepped magamis/külaliste/mänguaida püstipanekuks on tehtud. Porgandid on maha külvatud. Maasikad puhastatud. Tuba kraamitud. Kõik riiulitel olnud nõud pestud. Kümne masinatäie jagu pesu linna kaasa võetud. Päikest näo peale lastud. Öösel rattaga Obinitsast Mikule sõidetud. Tantsitud.
Vanaema riisus terve õue puhtaks, see tegi kõik veel palju-palju ilusamaks. Nii tore, et vanaema ka kevadist Setumaad nägi. Lapsed olid teadagi lihtsalt õnnelikult ja tundsid end vabalt. Riinule meeldib puude otsas ronida. Ega meil väga häid ronimispuid pole, aga midagi siiski. Pärtel tahaks muidugi ka, aga kasvu jääb veel napiks. Siis ta läheb hoopis liivakasti, see on ka mõnus.


Avastasin just, et 3/4 meie perest saab juba juuni keskel suvepuhkusele. Pärtli hoid lõpetab juuni esimsetel päevadel, minu töö kulminatsioon peaks olema 11. juuni ja samal päeval on ka Riinul viimane lasteaiapäev, edasi on nad suletud. Nii et 12. juunist on meil puhkus. Kuni sügiseni välja. Mina pean küll pisut ka tööd tegema, aga eri "tehingute" ja kokkusattumuste tulemusena peaks mul suvel tööd olema vähem, kui ma kartsin. Aga enne seda tuleb sellevõrra kõvasti pingutada. Mai ja juuni algus tulevad väga tempokad. Aprilli lõpp ka. Mõni aasta peaks nii ka proovima, et kevad on vabam. Aga õnneks on just kevadel kõige rohkem energiat.

laupäev, 3. aprill 2010

Pärtel 3




Eelmisel aastal kirjutasin ma 2-aastaseks saanud Pärtlist sedasi.
Mis siis nüüdseks muutunud on? Ausalt öeldes on see kirjutis suures osas siiani kehtiv. Inimese iseloom on ikka vist kaasa antud. Siiamaani on ta aktiivne, üsna rahutu, tegija, alati tahab kõike teha ja igale poole minna ja olla. Söögiajad on endiselt rasked, sest ta lihtsalt ei suuda ühe koha peale üle ühe minuti püsida. Mistõttu me endiselt väldime temaga kohvikutes käimist... Kodused söögikorrad on vabakasvatust-mitte-harrastavate vanemate jaoks ka nii mõnigi kord närvesöövad.

Pärtel on ka üks suur kloun. Tal on kogu aeg mingi teater. Aga ta teeb tõesti päris head nalja ja kuna ta on niivõrd ekspressiivne, siis on emotsioonid pidevalt laes. Kui ikka Pärtel end viletsasti tunneb või on vihane või kurb või pahane, siis saavad kõik lähikondsed sellest tema hääleka kisa kaudu teada. Täpselt nagu siis, kui ta imik oli. Huh, see oli ikka õudne, kuidas ta siis karjus....

Nüüd on enamik kisasid sülega, kalliga ja arutamisega lahendatavad. Üldiselt on ta ikka rõõmsameelne, aga kui ikka paha tuju tuleb, siis jah, häälekalt...

Ja Pärtel on heas tujus, siis on kogu ruum tema rõõmu ja energiat täis. Kui ta rõõmustab, siis on naer ja rõõm tal silmas, suus, põselohus ja kõrvaaugus. Juuksetutis ka.

Hästi võistlushimuline on ta ka. Kogu aeg peab igale poole esimesena jõudma ja saama. Riideid vahetab kiiremini kui Riinu. On üldse hästi kiire, eriti võrreldes oma õega. Minu vanaema oli ka selline. Üldse paigal ei püsi. Noh, see on selline iseloomuomadus, mis vahel on nagu positiivne, aga vahel negatiivne ka. Eriti kui tegu on ühe kolme-aastase naaskliga. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt on Pärtlil pea kogu aeg kusagil mõni muhk või sinikas või paranev haav. Hetkel on tal pea/näo piirkonnas kaks sinikat, kaks paranevat haavakest ja üks väike kriimustus.

Kõige suurema arenguhüppe on Pärtel minu arust teinud kõne osas. Kui eelmisel aastal kirjutasin, et 3-sõnalised laused hakkavad vaikselt tulema, siis praegu pole vist asja, mida ta räägitud ei saaks. Ta on ikka hästi verbaalne ja väga suure sõnavaraga. Hirmus jutukas ka. Ega see suuke naljalt kinni ei püsi. Kui sinna lisada veel juurde keskmisest kõvema detsibelliga kõnemaneer, siis on selge, et väga tihti meil väga vaikne ei ole. Samas ega kisa ka väga palju pole.

Riinuga mängivad nad toredasti. Tõesti, neil on ikka tore koos olla. Olen nii tänulik, et nad kahekesi olemas on. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olla ainult ühe lapsega. Mul on tunne, et tegelt ikka palju raskem. Aga ma pole ise üksik olnud ja Riinu sai ka venna üsna kiiresti, nii et ma ei saagi ette kujutada. Igatahes on õde/vend tohutu varandus mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu eluks.

Sünnipäevast ka: seekord olime väga madala profiiliga. Kuna kodus meil ruumi pole, otsustasime teha seda, mis sünnipäevalapsele tõeliselt meeldib: minna Värska veekeskusesse möllama. Kaheksast kaasakutsutud sõberperest sai lisaks meile tulla vaid üks. Mis teha, haiguste hooaeg. Aga tore oli ikka ja torti sõime ka. Tõesti oli tore päev. Iga külaline sai basseinis ka jäätisekokteili. Minu arust väga meeldejääv ettevõtmine.



Kingituse osas oli poisil selge soov: tõstuk. Selle hankimine osutus päris keerukaks. Müügil on kümmet sorti tuletõrjeautosid ja viisteist sorti ekskavaatoreid, aga tõstukivalik on ausalt öeldes äärmiselt piiratud. Lõpuks siiski midagi leidsin, mis pole küll päris see, mida ette kujutasin, aga Pärtlile õnneks kohutavalt meeldib. Kahjuks liiga suur, et kaissu võtta. See-eest valvab tõstuk ta und otse voodi ees.

Väga hommikune. Sünnipäevahommikune.


Sellel pildil räägib Pärtel Koorvere-vanaemaga, kes talle õnne soovib.
Pärtlile hirmsasti meeldib telefoniga rääkida. Ja teda on kõrvalt väga naljakas kuulata.

Palju õnne, kallis Pärtel!

reede, 2. aprill 2010

Suusad kappi!

Suusatamisega nüüd selleks hooajaks lõpetame. Lapsed käisid viimati suusatamas 31. märtsil Tähtvere spordipargis.

Siin aga veel paar klippi meie laste stiilinäidetest suusarajal.

Riinu:




Pärtel:

laupäev, 27. märts 2010

Noppeid

Suusk.
Käisime täna suusatamas. Üsna väga tõenäoliselt selle aasta viimane suusasõit. Sooja oli 10 kraadi (ka ilmajaama andmeil), päikese käes veel palju soojem. Ütleme nii, et tiba palav oli. Et mitte liialdada. Aga lapsed oli hoos. Vooremäel on üks umbes kilomeetrine ring - Pärtel sõitis selle esimest korda päris ise läbi, ainult vahepeal mäes üles minnes hoidsin tal käest kinni. Ja virisema hakkas alles viimase 100 m peal. Igatahes õudsalt tubli. Ta ju endiselt veel kahe aastane :) Täpsemalt küll 2 a 11 k ja 29 päeva vanune...
Riinu sõitis sama ajaga kaks ringi.

Olme.
Paar nädalakest tagasi kolisime Pärtli voodi lõpuks Riinuga kokku, st Riinu magamistoast sai laste magamistuba. Oh, mis õndsus. Lastele sobib, meile sobib. Nad jäävad seal üllatavalt kombel palju kiiremini magama kui varem meie voodis - eks oma mõju on ka sellel, et nad on küll lähestikku, mida nad vajavad, ent siiski eraldatud voodites. Pärtel magab seal toas kohe palju paremini. Minust rääkimata.

Lasteaed.
Sain Pärtlile järgmiseks aastaks, st 2010 sügiseks koha samasse lasteaeda, kus Riinu käib! Oh, mis rõõm! See eri kohtadesse vedamine õigustab end ilmselt sel aastal, ent järgmisel aastal oleks puha lisa-ajakulu. Kui läheb hästi (vist läheb), siis õnnestub nad isegi ühte rühma saada. Pärtlile nii väga meeldib Riinu lasteaias, ta tahab seal alati mängida ja olla. Ja kallistab kõik kasvatajad läbi, kui ära läheme. See on nii superrühm, et ma olen tõesti üliõnnelik. Kusjuures nädal tagasi öeldi mulle haridusosakonnast, et Pärtel on oma järjekorraga sealmaal, et on väga kahtlane, kas ta sügiseks üldse kusagile kohta saab. Nüüd on viimase paari päevaga mulle juba kolm pakkumist tulnud! Nii et kõik läheb nii, nagu planeeritud - just 2010 sügisel kavatsesingi ma ta aeda saata. Eks ta siis juba tubli 3,5 täis ka. Ta on igati hakkamasaav tegelane. Eriti Riinu rühma tuttavates oludes, koos vanema õega ja ühe hea sõbraga oma praegusest rühmast.