Pärtel küsib

Kuidas inimesed ära surevad?
Miks nad surevad?
Aga kuidas ikka nad surevad?
Kas jääpurikas läheb südamesse ja siis?
Kuidas kõrvapõletik tuleb?
Kust tatt tuleb?

veel keelest

Täna pidi küll keel sõlme minema.
Seletasin Riinule, et "'Öelma' ei saa öelda - 'ütlema' saab ütelda."
Ehkki tegelikult öelda=ütelda.
Vist oli nii?

Keelenalju

Pärtel vaatab diivanil raamatut ning ühtäkki hüüatab erutunult: "Emme, vaata, kiisukakk!"
Emme hakkab segaduses olevana ringi vahtima, et kuhu see kiisu siis nüüd kakkind on, ta ju kakib alati korralikult oma kassikempsu. Aga tuleb välja, et raamat, mida Pärtel vaatab, on "Mirjam ja linnud" ning kiisukakk on hoopis kassikakk! :))
Oleks nagu sama asi, aga pole ka...
Vat kuidas lapsele on meelde jäänud: kass (tema ütleb ikka 'kiisu', nagu me kõik enamasti) ja kakk... Eks me siis selgitasime, et see linnuke on kakukene, aga kiisul ja teistel on kakikene...

Pärtel räägib üldiselt küll täiesti vabalt ja mu arvates ka väga hästi, aga üksikud veakesed veel on. Näiteks sõna "oskama". Ilmselt on ta seda sõna oma elus kuulnud/ise kasutanud valdavalt sõnastuses "ei oska", mis tema ajus on muundunud sõnaks 'joskama'. Nii et kui Riinu vahetevahel talle veidi üleolevalt ütleb: "Sa ei oska seda, Pärtel", siis Pärtel vastab sõnakalt: "Joskan küll!"
Või siis näiteks lause: "Emme, kas sa joskad seda sõlme lahti teha?"

"Paks-kõht" ??

Pärtlil on väga äkki tekkinud mingi uus parasiit-väljend: "paks-kõht". Justnimelt nagu üks sõna, mitte kaks. Enam-vähem iga asja peale ütleb ta "paks-kõht". Seda heas tujus, see on sihuke hea tuju väljend. See on päris naljakas, aga tegelikult ka päris tüütu.
Lisaks oleks huvitav teada, kust see tuleb. Ma arvan, et see ei seostu konkreestelt mingi paksu kõhuga, vaid lihtsalt kõlab tema jaoks kuidagi huvitavalt. Kellelgi paksu kõhtu ju pole kah. Eriti hea on Pärtlit, kes on tuntud oma kiluja kehaehituse poolest (kaal hetkel 14,5 kg), vastu tögada nimetusega "Pärtel-paks-kõht". See teb talle nalja, ehkki ta alati väidab, et tema ei ole paks-kõht.

Aga kujutate ette, et iga lause või küsimuse peale tuleb vastuseks "paks-kõht"?... Meenub üks lapsepõlvemäng "vanaisa vanad püksid"....

Nii et kui keegi peaks lähiajal kogema seda, et Pärtel ütleb talle "paks-kõht", siis jumale eest, ärge võtke isiklikult ! :)))

Karm vend :)

Käisime täna perearsti juures, sest lasteaed nõudis mingit tõendit ja pealegi ma tundsin, et nüüd oleks juba aeg üks süst ära teha. Kõige enam huvitavad mind teetanus ja lastehalvatus, aga eraldi neid ei saa, seega saime viiese komplekti, kus sees ka difteeria, läkaköha ja mingi meningiidivorm (mis aga Pärti-vanusele ei pidavat enam ohtlik olema).

Arst oli mures, et kuidas me nüüd nii suurele lapsele süsti teeme, ta ju ei lase teha. Aga Pärtel pole ju kunagi varem süsti saanud! Tema lõi käed puusa ja nõudis: "Noh, kus see süst siis juba on?" Tema rõõmuks tuligi õde, Pärtel istus rahulikult ja naeratas edasi. Ja nõela sissevajutamise ajal vaatas huviga ja vaid naeris. Tal ei liikunud ükski lihas ehmatusest ega valuaistingust. Niisamuti naeris pärast edasi ja oli varmalt nõus kuue nädala pärast jälle tulema.

Nii et minu kogemus ütleb küll, et nii suurt last on väga hea vaktsineerida. Tited karjuvad ALATI, aga näe, suurem ei pilguta silmagi.

Topitud loomad

On selgunud, et meie lapsed ei tea, mis asi on topis. Tõsi, nad pole käinud ei Tartu ega Tallinna loodusloomuuseumides. Piinlik, jah.
Igatahes olen otsustanud selle vea kiiremas korras parandada ja homme ootab meid ees käik Tartu loodusmuuseumi.

Lapsed juba ootavad ja räägivad, et homme läheme täistopitud loomi vaatama :)

Minul on käes selle sügise esimene linnakodune nädalavahetus (lastel teine, aga eelmine oli koos vanaemaga). Uhh, ma naudin seda. Ma pole täna teinud ühtegi tööd (ma mõtlen arvutitööd, aga muu ongi selle kõrval mõnus vaheldus - triikimine, kütmine, koristamine, ajakirjade ja paberite sorteerimine). Ja ei tee kah.

Andekas tüdruk!

See nädal on olnud Andeka Riinu nädal.

Algas see sellest, et ma vaatasin ükspäev Riinu iluvõimlemistrenni. Seal on koos tema lasteaia kõige vanemad (ehk temaealised ja aasta nooremad). See ehk tundub imelik, et ma seda ütlen, aga juba trennis oli näha, et Riinu on teistest väga palju üle. No hoopis teine klass. Õnneks on treener seda märganud (loomulikult on, eks) ja oli päris mitu harjutust, kus teised tüdrukud tegid ühtmoodi, aga Riinul palus treener teha teistmoodi - teisel tasemel, et temagi mingi koormuse kätte saaks ja areneks. Ilmselgelt oli Riinu kõige painduvam (mis on kaasasündinud) ja kõige graatsilisem (mis on mõnevõrra õpitav ka).



Pärast trenni, kui tüdrukud ära läksid, jäin Pärtlit riidesse panema ja treener tuli minu juurde ja ütles: "Riinu on väga-väga andekas!" Lisaks sünnipärasele heale painduvusele olla tal ka hea töövõime ja kavad jäävat väga hästi meelde. Ta ütles veel, et Riinu peaks sellega kindlasti tõsisemalt edasi tegema, sest eeldused on suurepärased. Et ta peaks tegelikult juba praegu minema Jaanika võimlemiskooli, aga tema muidugi ei tahaks Riinust loobuda. Ma arvasin, et sel aastal käime vast ikka veel lasteaiatrennis edasi. Ehkki temale on see pigem mäng, kui mingi trenn. Samas see trenn ongi mäng ja tüdrukutele meeldib hirmsasti. Treener on ka nii tore!



Riinule meeldib väga, kui teda kiidetakse. Ilmselt on siin ka ahelreaktsiooni efekti: kui treener kiidab, tahab laps veel paremini teha ja siis treener kiidab jälle ja...

Rääkisin siis Mardile ka, et sihuke asi. Mart ehmatas ära ja ei olnud tõsisemast spordimõttest just erilises vaimustuses. Ise on NLiidu noorte meister olnud! Ja meistrivõistlustel käib siiani. Mingid käärid siin on, eks ole. Ehk ta teab, et tõsine sport tuleb raskelt. Vahel väga raskelt.



Mina olen seisukoha kujundamise faasis alles. Hetkel tundub mulle, et võiks ju proovida. Me ju ei tea, kuidas ta võrreldes omaealiste proffidega on. Asi, mida ma EI taha, on ise hakata oma lapse spordi orjaks. Kui tema sportimine tähendaks, et teda peab lõputult ja pidevalt kuhugi vedama, siis see mulle ei sobi. Kui ta aga veidi sirgudes suudab iseseisvalt käia ja mingit taksoteenust, nt nädalavahetuseti Tallinna või Pärnusse ei eeldata, siis miks mitte. Kui ta ise tahab.

Üks, mis mind kõhklema paneb, on Riinu saialembus. Hetkel pole ta muidugi mingi trullike, aga ilmselt mainiks profitreener, et saiakeste söömist tuleks piirata. Riinu on hea isuga normaalne laps, kindlasti mitte piitspeenike pilbas, kes iga toidu peale nina kirtsutab. Igasugu saiakesed on tema nõrkus (tunnistan, ka tema emal käivad aeg-ajalt sellised nõrkushood)...



Aga ega tema andekus ometi sellega piirdu :))

Täna lasteaias rääkis kasvataja, et nad olid käinud raamatukogus ja Riinu sai seal tõeliselt hiilata. Et ta oli olnud väga taiplik ja omanud suuri teadmisi, eelkõige loodusest ja sellega seonduvast. Näiteks oli ta puulehetundmise ajal ära tundnud isegi aroonia lehe!


Nii et andekas tüdruk... Peame nüüd selle teadmisega kuidagi edasi elama :))

Stuudios

Veel enne suurt suve jõudsime me lipata läbi fotograaf Andres Jalaku stuudiost, kus me tegime ühe toreda sessiooni.

Panen paar pilti siia üles, ülejäänud pilte (aga muidugi mitte kõik; nt minust ja Mardist kahekesi tehtud pilte ei pane ma kusagile üles) näete , kui klikkate SIIA.

Paar näidet:

uuesti

Peale pikka blogipuhkust polegi eriti kerge taas alustada. Kas üldse alustada? Millest alustada? kas kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud? Lähemad inimesed ju tevaad meie tegemistest niikuinii, nii et pole vist mõtet kronoloogiliselt täpne olla.

Pigem on blogi selleks, et kirjutada üles mingeid hetki, emotsioone. Nii ma taasalustangi üsna suvaliselt.

Lapsed on lasteaias, vanemad tööl.

Pärtel on lasteaias kenasti kohanenud. Olen teinud talle (ja ka Riinule) nädalas ühe puhkepäeva - tavaliselt kas kolmapäeval või neljapäeval ja see õigustab end jube hästi. Muidu oleks vist raskem, sest mulle tundub, et lõunauni jääb tal lasteaias väga lühikeseks. Pärtel on seda tüüpi magaja, kel võtab magamajäämine ko-hu-ta-valt kaua aega. Kui ta lõuna- või ööunne jääb alla 45 minutiga voodisse minemisest, siis on väga hästi. Lisaks on see lasteaia lõunauni tema jaoks vist natuke vara - nad ärkavad kell 8 ja kl 13 sügavalt magada ei õnnestu kuidgi. Riinu muidugi ei maga päeval üldse, aga tema jääb õhtul magama kohe, kui pea patja puudutab.

Huviringidest nii palju, et Riinu jätkab iluvõimlemistrennis, mis toimub lasteaias, nii et sellega mingit logistikat ei kaasne (va kodustel kolmapäevadel - sel juhul viin ta ikkagi pärastlõunasesse trenni). Pärtel käib musaklubi lauluringis, aga ainult üks kord nädalas esialgu. Võib-olla talvel hakkame kaks korda käima - esialgu võtame elu hästi vabalt.

Nii et palju lisakäimisi meil pole, oleme niisama mõnusad. Praegu on veel see faas, kus peale pikka suve (lapsed olid rohkem kui 2,5 kuud järjest maal) on ka linnakodus veel tore olla. Kõiki mänguasju ja -võimalusi pole veel taasavastatudki.

Selline uus algus. Võtke heaks :)

Suvesse ära

Olen kirjutamises nigelaks jäänud.

Asutame end suve ja setu poole, üha tugevamalt. Meie lastega jäämegi homsest sinna, Mardil on selles kuus veel mõned tööpäevad.

Lapsed olid vahepeal kolm päeva Tallinnas vanaema juures. Mina jõudsin selle ajaga käia Mikul, Värskas ja 3 tundi Tartus kingi otsida. Oi, kuidas ma ei armasta kingade ostmist! Sellepärast polegi ma seda juba ligi 5 aastat teinud ja see annab paratamatult tunda. Kui mulle mõni king meeldib, siis ei ole minu numbrit. Või on sel liiga kõrge konts. Või on sel poe kõige kõrgem hind. Midagi ma sain, aga ei midagi sellist, mida tegelikult oleks tahtnud.

Maal on niiiii mõnus. Uus ait on katuse all, lagi ja põrand ja veel üht-teist on puudu. Porgand on kõrge. Till ja hernes sirguvad. Kõrvitsad kosuvad. Pojengid on juba mõnda aega täies õies - 2 nädalalt varem, kui tavaliselt. Metsmaasikad on päris valmis. Rohi on hirmus kõrge, tuleks ruttu hein ära teha. See, et meil vesi õues kraanis on, on ikka täitsa super. Esimene veega suvi.

Plaane (millest osa jäävad unistusteks) on palju. Aga kindlasti katsume ikka puhata ka. Ja natuke Eestis, Venemaal ja Lätis ringi käia. Lapsed saavad ühekordse vene viisa, läheme nendega kindlasti Petserisse - siiani on see nende jaoks mingi unistuslik-müstiline koht, kus isa pidevalt käib ja sealt saia ja muud head toob.

Kõige parem on ikka kodus - oma setukodus. Seal me siis põhiliselt oleme.