neljapäev, 15. september 2011

Hästi on!

Kuidas siis läheb?


R.-l läheb koolis hästi. Iga päev ütleb, et äge oli!
Tema lemmiktund on inglise keel, kusjuures tal on ju iga päev inglise keele tund. Inglise keelt annab aineõpetaja, samuti muusikat, kehalist ja usuõpetust. Ülejäänud aineid annab klassijuhataja, kes on üks armas ja särasilmne inimene. Mulle hirmsasti meeldib, et tal on vunk ja särts sees.
R. tuleb nüüd juba ise koolist koju. Tavaliselt koos kahe klassiõega, kelle kodutee samuti meie majast mööda läheb. Hommikusi saatmisi ta veel tahab.
Esialgu suurt õppimist pole. Natuke aabitsalugemist, aga kuna ta siin ükspäev ajaviiteks nii kümmekond lehekülge luges, siis on vähenalt nädalal aja kodutöö tehtud :)


P.-l läheb ka hästi. Ta käin nüüd kahes trennis: akrobaatikas ja jalgpallis. Jalgpall on neil lasteaias, päeva sees, ja sellest ei tea ma suurt midagi, aga akrobaatikatrenne olen vaadanud ja see on ülilahe, mida ja kuidas see treener nende väikeste kuttidega teeb. Ma ei oskaks P.-le kohe mitte kuidagi välja mõelda sobivamat spordiala kui akrobaatika: ta on sitke, aga kerge. Mitte liiga pikk ega liiga lühike. Paindlik, tugevate kätega, tugevate lihastega, hea koordinatsiooniga, väga kiire. Ta jumaldab hüppamist ja ronimist, rippumist ja kõõlumist. Seda kõike nad seal trennis saavad, koos 15 teise väikese poisiga.
Mis mind väga üllatab, on see, kui distsiplineeritult Pärtel trennis käitub. Seal on neid kutte ikka omajagu, kes teevad seda, mis pähe tuleb ja seda vaatamata korduvale keelamisele-suunamisele. Pärtel on lisaks korralik olemisele seal ka ilmselt üks tugevamaid ja ehk kõige enam valmis mingile uuele tasemele minema.  Loodame, et tal seal igav ei hakka... No esialgu kindlasti mitte.
Tegelikult, kui järgi mõelda ja poisse üldiselt vaadata, siis Pärtel ongi väga kenasti käituv poiss. Suuremad jonnihood on unund kaugemasse minevikku, viimased olid suvel suuuuure väsimusega. Nüüd on meil üks väga lahe ja mõnus tüüp, kes väga naudib sporti ja võimlemist ja seda, et meil on nüüd kodus palju ruumi!

Uus kodu areneb tasapisi, aga siiski. Kui teha iga päev mingi väike asi, siis ehk järgmiseks suveks saame mingi korra ja olemise :) No olgu, vast veidi varem. Aga kogu selle lastelogistika ja oma töö ja muu kõrvalt pole see kodukaunistamine väga lihtne...
Lastel on küll siisn hästi mõnus. Vanas kodus polnud neid tegelikult kusagil olla. Nüüd on neil hea ja ruumikas oma toas, kus nad palju aega veedavad ja ka suures toas, kuhu nt eile ehitati tekkidest onn ja mis on nüüd väga aktiivses kasutuses. Rahu ja vaikus, õndsad mängud. Ruum eralduda ja võimalus teha asju koos. Ja koos mõnusate naabrilastega ka. See on ikka väga suur boonus. Kord on nad üleval, kord all, vahel paarikaupa, vahel kõik neljakesi. Kojuminekuks pole ju vaja isegi õue minna!

reede, 2. september 2011

Ma ju oskan eesti keelt!

R. vaatab oma esimesel koolipäeval imestunult järgmise päeva tunniplaani: "Miks ma pean eesti keelt õppima? Ma ju oskan eesti keelt!"

teisipäev, 30. august 2011

Neli pool!

Ükspäev rääkisime lastega sünnipäevadest ja aastaaegadest ja et millal kellelgi sünnipäev on. Vestluse käigus ilmnes, et P. on juba (peaaegu) neli ja pool. Nüüd käib P. ringi, rind uhkusest paisumas ja teatab kõigile, et ta on JUBA NELI POOL! See on vahel väga naljakas, täielik situatsioonikoomika. Näiteks seltsis ta täna R. uute klassikaaslastega ja üritas neile selgeks teha, kui äss mees ta on, sest ta on juba NELI POOL!

P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.

Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.


Sõber juba leitud

Täna oli R. klassil tutvumisõhtu. Hästi tore, enne päris kooli algust veidi tuttavaks saada. Kuna see oli pereüritus, siis oli rahvast väga palju. Ja palju lärmika. Aga R.-l, kes ei tundnud ühtegi last, kulus umbes 5 minutit, et endale tulevaste klassikaaslaste seast see parim välja valida. Üks armas tüdruk, kellega nad siis õhtu otsa kogu aeg ninapidi koos olid ja kui klassi mindi vaatama, siis ruttu end ühte pinki sokutati. Nagu nõiaväel käib lastel see värk. Käest kinni ja lahkumiskallistused. R. tundus selles uues suhtes olevat aktiivsem pool, aga klapp oli igatahes imeline. No ühe õhtu põhjal vähemalt. Nüüd tahab R. veelgi rohkem kooli minna. Ja nii mõnus, et tulevadki uued sõbrad ja maailm avardub jälle. Parimad vanadest ei kao õnneks ka kuhugi.

laupäev, 18. juuni 2011

Tegus aeg

Peale remondi on meil veel mõned "projektid".

Üks neist on "Kogu pere kahele rattale" ehk P. abiratastest priiks. Mart käis temaga eelmisel nädalal harjutamas ja sõit tuli suht kohe kenasti välja, aga pidurdamine ja rattale saamine olid päris lootusetud. Nüüd võtsin mina omakorda järje üle. Keerasin sadula allapoole ja võtsin nõuks temaga muudkui harjutada. Algus oli nutune, sest P. laseb oma emotsioonid ja pettumused kohe täiel häälel taevasse ja seda kukkumist ja kobistamist oli palju. Eile veel ta nõksu lätte ei saanud. Aga täna sai! Jah, vahel natuke veel koperdab, aga üha rohkem on seda, et saab ühe hooga peale nagu vana kala. Täna ma toetasin vaid paar esimest korda sadulast ja rohkem enam mitte.

Arvestades P. iseloomu ja seda, kui ruttu tekkis tal tahtmine ratas nurka visata, sest ei tule kohe välja, on meil olnud väga edukad ja rõõmurikkad kaks päeva. Ta soostus siiski edasi proovima ja sai õnnestumistest palju jõudu. Täna käisime juba igal pool sõitmas, mina esialgu veel rattata kaasas jooksmas. Üks kord veel ja siis ma võin juba ise oma ratta selga istuda. Praegu on see, et ma pean olema valmis teda toetama, kui ta pealeminekul nt vastu majaseina on suundumas.

R.-l on omad arengud. Olen teda nüüd veidi üksi rattaga sõitma lubanud. Praegu on linn üsna autotühi ja hea natuke iseolemist harjutada. Kuna me oleme rattaga hästi palju sõitnud, pea terve kevade ratastel lasteaeda ja tagasi, peaks tal reeglid selged olema. Eks ma muretsen ka, aga ma pean laskma tal minna ja teda usaldama. Ta pole varem tahtnud, aga niimoodi järk-järgult piire laiendada on hea. Praegu ta käib Karupargis jaa maal olles naaberkülas. Ma näen, kuidas see, et ma teda usaldan, annab talle vajalikku eneseusku ja -kindlust. Meie uues kodus saab see rattavärk muidugi palju raskem olema. Kurb, aga nii see on.

Remont

Meil on praegu päris pingeline aeg. Nagu ikka neil, kes endale uue, aga tegelikult vana korteri ostavad ja seda siis remontima hakkavad. Remont on nüüdseks kestnud 6 nädalat, mis ei olegi teab mis pikk aeg. Tean inimesi, kes aastaid oma korterit remondivad, enne kui sisse kolivad. Ehkki mõned asjad on pisut topanud, on meil üldiselt siiski kenasti edenenud. Oleme ette võtnud 3 ruumi, neist kaks täiesti kapitaalselt - kõik: põrandad tuli puhastada paksu.paksu värvikihi alt, seinad lagedaks ja kuni krohvini paljaks, siis krohvi parandada, kohati lakke roomatt ja peale lubikrohv, siis pahtel ja värv. Elektrijuhtmed seina sisse uuristada ja pärast kanalid kinni panna. Need kõik on olnud väga mahukad tööd. Lisaks oleme laskunud puhastada ühe suure kahepoolse siseukse ja veel hulga värvitud puitpindu. Samuti tohutu töö. Kolmandas ruumis, väikeses vaheruumis tuli laest kogu vana krohv alla ja kõik tuli nullist teha, hõredale originaal-laudsõrestikule.
Kasutanud oleme vaid loodussõbralikke värve - kohupiimavärvi ja kriitvärvi. Väikese ruumi seinad värvisin ise, nii mõnus on selle kohupiimavärviga teha. Katab hullult hästi ja on niii mõnus.

Neljanda ruumina teeme korda ja ümber köögi. Ma väga loodan, et pääseme suurematest kohvitöödest, nt lage tahaks küll ainult üle värvida ja põrand on õnneks juba mingi eelmise remondi ajal värvist puhastatud. Aga kaetud mingi ebameeldiva lakiga, nii et kuigi palju tuleb kas seal põrandatööd teha. See on see kõige raskem.

Tahaksin väga kiita Tartu ökopoode - Hea Maja Poodi ja Safranit. Hea Maja pood on tõeliselt armas väike pood, kust ökoremondi tegija leiab värvidele ja krohvidele lisaks igasugu jubinaid. Ja sealsed müüjad oskavad väga head nõu anda. Põhiline, mida ma olen nende toel õppinud, on see, et kasutada tervet talupojamõistust. Pole vaja seitset sorti kipsisegu ja pahtlit, saab ka lihtsamalt. Mis tähendab soodsamalt ja kiiremini. Ja tulemus jääb just vanasse majasse sobiv. Tegelt mulle väga ei meeldigi, et meie maalrid seinad nii hirmus siledaks tegid. Köögis katsume ise rohkem käsi külge lüüa.

Igatahes jääb see suvi, st maal olemine veidi lühemaks kui varasematel aastatel, aga see remont lihtsalt tuleb ära teha. Sest praegu saame me veel vanas kohas elada ega pea remondi SEES elama. See on ikka täielik õnn.

teisipäev, 24. mai 2011

Riinu 7

Katsun jätkata traditsiooni vähemalt laste sünnipäevadel midagi neist kirjutada. iseendale, neile tulevikuks, lähedastele, sõpradele.

Lugesin just üle eelmise aasta vastava sissekande Riinust ja eks natuur on juba üsna välja kujunenud ja midagi põhjapanevat muutunud pole. Nii et täitsa sama laps.

Huvitavad, aga mitte olulist uut infot pakkuvad on olnud arenguvestlus ja koolide õppepäevad. Sel aastal tehakse lasteaedades kooliminevatele lastele mingid põhjalikud oskustekaardid, st ülevaade lapse oskustest. Ja see tuleb kooli viia. Huvitav lugemine. Tore on see, et Riinu kasvatajad tunnevad teda tõeliselt hästi. Kahel leheküljel tihe tekst ja ühtegi asja, millega ma ei saaks nõustuda. Üldiselt kõik ülivõrdes, või selle lähedal, aga...
Aga.

Keskendumisraskused. Et kirjalike ülesannete lahendamine läheb aeglaselt, kui keskkond segab.
St täielikult keskenduda suudab ta ainult absoluutses vaikuses. Jah, nii see on. Mis tähendab, et järgmisel aastal peab tagama, et ta õpiks oma koolitükid ära siis, kui Pärtlilt kodus pole. Sest muidu ta lihtsalt ei suuda. Või siis tuleb Pärtel selleks ajaks nt vannituppa kinni panna. Aga seal ta ka ilmselt karjuks...Igatahes ei sobi Pärtel ja Riinu õppimine kohe mitte kuidagi kokku. See on meil ikka aeg-ajalt probleem: Riinu tahab midagi vaikselt lugeda, joonistada, uurida või mängida, aga Pärtel ei talu mõtet vaikusest ega arusaama sellest, mis tähendab vaikselt olla, see lihtsalt pole Pärtel. Ma loodan muidugi ja usun, et see arusaam siiski aastatega tuleb...

Aga tagasi Riinu juurde!
Tgeelikult on Riinul hästi palju tugevaid külgi. Siin ja seal on välja toodud tema sotsiaalseid oskusi ja küpsust. Ta tõesti oskab suhelda, nii laste kui ka täiskasvanutega. Ma ise lisaks siia ka emotsionaalse intelligentsuse - ta on teiste inimeste tunnete ja tegude suhtes hästi tundlik. Paneb tähele, mis ühele või teisele meeldib ja aeg-ajalt üllatab inimesi selle teadmise tagasipeegeldamisega. Ta on ise ka tundliku, õrna natuuriga. Vajab turgutust ja täiskasvanupoolset kinnitust, et ta on tubli (kasvatajate sõnad, aga jutt õige) ja et kõik on õige, mida ta teeb. Ta armastab ja vajab kiitust, sõnalist tähelepanu, positiivset kinnitust. Jällegi, pean tunnistama, et Pärtli kõrvalt, kes on aeg-ajalt ikka korralik energiavampiir, on Riinu kui vaikne laps liialt vähe tähelepanu saanud ja vajanuks ehk kiitust ja tähelepanu enam kui saanud on. Ma tunnen end aeg-ajalt selle pärast süüdi. Mitte palju, aga siiski. Ma ise loodan, et sügisest see veidi muutub: Riinul on lühemad päevad ja me saame enne Pärtli kojutulekut ka kahekesi rohkem koos olla. Siis ehk tõuseb ka ta enesekindlus ja enesehinnag.

Silmad on tal märja koha peal, nagu minulgi. Ma pole veel iial näinud, et Pärtel meeleliigutusest nutma hakkaks, aga Riinul juhtub seda ülepäeviti. Filme vaadates, unistades, meenutades, mingi hea või halva sõna peale... Riinu on see, kes tahab hommikuti kümme korda kallistada, sellal kui Pärtel juba ammu õue, autosse või rühmatuppa on tuhisenud. Kahjuks juhtub liigagi sageli, et hommikune kiirustamine ja minu kärsitu loomus toovad lapsele pisarad silma. Ja siis me jälle kallistame ja rahuneme. Riinu puhul ei saa kasutada väga "konkreetset" hääletooni, mis nt Pärtli puhul toimib. Temale tuleb läheneda hellasti ja vaikselt. Aga vahel ju lihtsalt ei ole aega...

Riinule meeldib hirmsasti kunstiringis. Ehk ongi ta hoopis kunstnikuhing? Seda siis laiemas tähenduses - käsitöö, kaunid kunstid... Igatahes tundub kõrge emotsionaalse intelligentsus, teatud hajameelsus ja tundelisus seda suunda soosivat.

Riinu saab kõigiga hästi läbi, seda räägiti ka lasteaias. Vennaga muidugi kisuvad ikka. Mängivad ka.
Minu jaoks on Riinuga suhtlemisel märksõnad, mida meeles pidada: kannatlikkus, rahulikkus, positiivne tagasiside. Kiirus (kiired liigutused ja kiire taip) pole lihtsalt tema tugevaim külg. Aga küll on tore elada koos inimesega, kes paneb tähele, kui söök on ilusti serveeritud, või pakutakse tema lemmikkooki, või tuba on nii kenasti koristatud või et kevad tuleb ja ta teab, et see emale rõõmu teeb ja ütleb: "Emme, nüüd on kevad käes, sa ju nii ootasid seda" ja tuleb põimib käed kaela ümber...

Aga nüüd on Riinust kohe saamas koolilaps ja siit alates hakkan lastest kirjutamisel kasutama nende eesnimetähti R ja P. Mitte et ma midagi eriti kardaks, aga ehk on nii parem.

esmaspäev, 4. aprill 2011

Popp poiss

Poisteteemaliste raamatute lugemine on mind mõneti viinud ka muremõtteisse.
Koolikiusamine. Iga raamat väidab, et peaaegu kõiki mingil ajal kiusatakse. Ja et see on meie maailmas süvenev tendets.
Ma muidugi loodan, et Pärtlilt ei hakata kiusama ja ma ei tea ka, mis see võiks olla, mille pärast kiusata. Ehk kasv? Muidugi võib ta kasvada, aga arvestades tema kehvapoolset söögiisu ja tohutut liikuvust pole väga tõenäoline, et ta koolieas pikkade poiste sekka kuulub. Praegu on ta üsna keskmine või ehk veidi alla keskmise oma kasvult. Kaalust me muidugi üldse ei räägi.

Aga tüdrukute seas on ta igatahes popp ja ma usun, et see nii jääbki.
Juba eelmisel aastal, kui tal oli rühmakaaslasteks kaks temavanust tüdrukut, siis kasvataja sõnul olevat ikka täitsa sageli tõusnud tüli sellest, kes plikadest saab Pärtliga mängida ja temale lähemal olla.
Sel aastal on tal rühmas neli temavanust tüdrukut ja kui me täna läksime peale 1,5-nädalast pausi taas lasteaeda, kogunesid tüdrukud nagu mesilased tema ümber ja hakkasid sädistama, et tere Pärtel ja oi Pärtel ja tule Pärtel. See oli nii armas ja naljakas.

Ma tõesti arvan, et ta jääbki popiks :) Ja vast on tema elu selles mõttes mõneti lihtsam kui mõnel teisel eakaaslasel? Või siis mitte... ?
Enda last on küll keeruline kõrvalt hinnata, aga mulle tundub, et temas on mingi eriline sarm. Elujõud, elurõõm. Mingi positiivne energia ja sädelus, mis tõmbab naispoolt, olgu need siis kahe-, nelja- või kahekümneaastased (kahekümne aasta pärast, eks :)) )

teisipäev, 29. märts 2011

Pärtel 4

Meil on nüüd suur poiss majas. Minu jaoks on kolmesed ikka veel üsna tited, aga vat neljane, see on juba kõva (ise)tegija :)
Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.

Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid  sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.

Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):
  • rahmeldamine on normaalne, poisid ongi (üldjuhul, eks) liikuvamad kui tüdrukud, nad peavad saama oma energiat välja elada ja seda tuleb neile ka võimaldada;
  • piirid on olulised;
  • neil on raskem tundeid väljendada, sest miskipärast neile seda ei õpetata -  ainult tüdrukutele õpetatakse. Nüüd ma siis püüan Pärtliga ka tunnetest rääkida (tema tasemel muidugi);
  • "mehed ei nuta" on jama - seda ma teadsin muidugi enne ka ja meil ei ole see teemaks olnud, et "Ära nuta, sa oled ju poiss, poisid ei nuta" - minu arust oleks see umbe rumal;
  • poisi elu on pidev võistlus ja võitlus ja võrdlus. See oli veidi uudne. Ma ei kujutanud ette, et see asi nii tõsine igal tasandil on. Kui ma nüüd selle teadmisega oma last vaatan, mõistan teda paremini küll.
  • ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse ja põhjus võib olla absoluutselt mis iganes. Kuulge mehed, kes te seda lugema satute, palun öelge ausalt, kas teid kiusati koolis ja kuidas ja mis tunde see teis tekitas? Väidetavalt on kiusamine seotud just sellega, et poistele pole õpetatud tundeid ja nad siiralt ei suuda mõista, et teisel on väga halb.
Need punktid tulid mul praegu spontaalselt meelde, aag neid on veel kümneid. Ma naudin seda lugemist ja mõistmist. Ei saa muidugi öelda, et elu nüüd kardinaalselt kohe ideaalseks muutuks, sest iseloomud ju jäävad, aga ehk õnnestub mõnigi tervam nurk ümaramaks siluda.

Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui  Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.

Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.

Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...

Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".

Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.

Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.

LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!

kolmapäev, 23. märts 2011

Tuulerõuged 2

Kauaoodatud tuulerõuged on Pärtlile lõpuks pihta saanud.
Tõesõna, ma tõesti ootasin ja lootsin, et ta enne kooliaega ja ammugi enne meheiga selle haiguse läbi põeb.
Kurb on ainult see, et kuna ta oli esmaspäeval ja teisipäeval köha-nohuga kodus, siiis sel nädalal on mul ainult üks tööpäev - täna.
Nagu ka mitmel nädalal selle talve jooksul. Sest Pärtel köhis ligi kaks kuud ja lõpuks selgus, et tal oli kopsuklamüüdia, siis tuli otsa veel kõrvapõletik ja no nüüd on ta jälle nohus. Esimese pärislasteaiatalve taak?
Varem pole Pärtel kuigi palju haige olnud, aga see talv on küll vilets olnud. Kohe tõesti. Talv, mine ära. Tervis, tule tagasi. Aga täpid on tõesti teretulnud. Iseasi, kas nüüd mingi sünnipäevapidu ka võimalik on...