esmaspäev, 8. november 2010

veel keelest

Täna pidi küll keel sõlme minema.
Seletasin Riinule, et "'Öelma' ei saa öelda - 'ütlema' saab ütelda."
Ehkki tegelikult öelda=ütelda.
Vist oli nii?

pühapäev, 7. november 2010

Keelenalju

Pärtel vaatab diivanil raamatut ning ühtäkki hüüatab erutunult: "Emme, vaata, kiisukakk!"
Emme hakkab segaduses olevana ringi vahtima, et kuhu see kiisu siis nüüd kakkind on, ta ju kakib alati korralikult oma kassikempsu. Aga tuleb välja, et raamat, mida Pärtel vaatab, on "Mirjam ja linnud" ning kiisukakk on hoopis kassikakk! :))
Oleks nagu sama asi, aga pole ka...
Vat kuidas lapsele on meelde jäänud: kass (tema ütleb ikka 'kiisu', nagu me kõik enamasti) ja kakk... Eks me siis selgitasime, et see linnuke on kakukene, aga kiisul ja teistel on kakikene...

Pärtel räägib üldiselt küll täiesti vabalt ja mu arvates ka väga hästi, aga üksikud veakesed veel on. Näiteks sõna "oskama". Ilmselt on ta seda sõna oma elus kuulnud/ise kasutanud valdavalt sõnastuses "ei oska", mis tema ajus on muundunud sõnaks 'joskama'. Nii et kui Riinu vahetevahel talle veidi üleolevalt ütleb: "Sa ei oska seda, Pärtel", siis Pärtel vastab sõnakalt: "Joskan küll!"
Või siis näiteks lause: "Emme, kas sa joskad seda sõlme lahti teha?"