teisipäev, 24. mai 2011

Riinu 7

Katsun jätkata traditsiooni vähemalt laste sünnipäevadel midagi neist kirjutada. iseendale, neile tulevikuks, lähedastele, sõpradele.

Lugesin just üle eelmise aasta vastava sissekande Riinust ja eks natuur on juba üsna välja kujunenud ja midagi põhjapanevat muutunud pole. Nii et täitsa sama laps.

Huvitavad, aga mitte olulist uut infot pakkuvad on olnud arenguvestlus ja koolide õppepäevad. Sel aastal tehakse lasteaedades kooliminevatele lastele mingid põhjalikud oskustekaardid, st ülevaade lapse oskustest. Ja see tuleb kooli viia. Huvitav lugemine. Tore on see, et Riinu kasvatajad tunnevad teda tõeliselt hästi. Kahel leheküljel tihe tekst ja ühtegi asja, millega ma ei saaks nõustuda. Üldiselt kõik ülivõrdes, või selle lähedal, aga...
Aga.

Keskendumisraskused. Et kirjalike ülesannete lahendamine läheb aeglaselt, kui keskkond segab.
St täielikult keskenduda suudab ta ainult absoluutses vaikuses. Jah, nii see on. Mis tähendab, et järgmisel aastal peab tagama, et ta õpiks oma koolitükid ära siis, kui Pärtlilt kodus pole. Sest muidu ta lihtsalt ei suuda. Või siis tuleb Pärtel selleks ajaks nt vannituppa kinni panna. Aga seal ta ka ilmselt karjuks...Igatahes ei sobi Pärtel ja Riinu õppimine kohe mitte kuidagi kokku. See on meil ikka aeg-ajalt probleem: Riinu tahab midagi vaikselt lugeda, joonistada, uurida või mängida, aga Pärtel ei talu mõtet vaikusest ega arusaama sellest, mis tähendab vaikselt olla, see lihtsalt pole Pärtel. Ma loodan muidugi ja usun, et see arusaam siiski aastatega tuleb...

Aga tagasi Riinu juurde!
Tgeelikult on Riinul hästi palju tugevaid külgi. Siin ja seal on välja toodud tema sotsiaalseid oskusi ja küpsust. Ta tõesti oskab suhelda, nii laste kui ka täiskasvanutega. Ma ise lisaks siia ka emotsionaalse intelligentsuse - ta on teiste inimeste tunnete ja tegude suhtes hästi tundlik. Paneb tähele, mis ühele või teisele meeldib ja aeg-ajalt üllatab inimesi selle teadmise tagasipeegeldamisega. Ta on ise ka tundliku, õrna natuuriga. Vajab turgutust ja täiskasvanupoolset kinnitust, et ta on tubli (kasvatajate sõnad, aga jutt õige) ja et kõik on õige, mida ta teeb. Ta armastab ja vajab kiitust, sõnalist tähelepanu, positiivset kinnitust. Jällegi, pean tunnistama, et Pärtli kõrvalt, kes on aeg-ajalt ikka korralik energiavampiir, on Riinu kui vaikne laps liialt vähe tähelepanu saanud ja vajanuks ehk kiitust ja tähelepanu enam kui saanud on. Ma tunnen end aeg-ajalt selle pärast süüdi. Mitte palju, aga siiski. Ma ise loodan, et sügisest see veidi muutub: Riinul on lühemad päevad ja me saame enne Pärtli kojutulekut ka kahekesi rohkem koos olla. Siis ehk tõuseb ka ta enesekindlus ja enesehinnag.

Silmad on tal märja koha peal, nagu minulgi. Ma pole veel iial näinud, et Pärtel meeleliigutusest nutma hakkaks, aga Riinul juhtub seda ülepäeviti. Filme vaadates, unistades, meenutades, mingi hea või halva sõna peale... Riinu on see, kes tahab hommikuti kümme korda kallistada, sellal kui Pärtel juba ammu õue, autosse või rühmatuppa on tuhisenud. Kahjuks juhtub liigagi sageli, et hommikune kiirustamine ja minu kärsitu loomus toovad lapsele pisarad silma. Ja siis me jälle kallistame ja rahuneme. Riinu puhul ei saa kasutada väga "konkreetset" hääletooni, mis nt Pärtli puhul toimib. Temale tuleb läheneda hellasti ja vaikselt. Aga vahel ju lihtsalt ei ole aega...

Riinule meeldib hirmsasti kunstiringis. Ehk ongi ta hoopis kunstnikuhing? Seda siis laiemas tähenduses - käsitöö, kaunid kunstid... Igatahes tundub kõrge emotsionaalse intelligentsus, teatud hajameelsus ja tundelisus seda suunda soosivat.

Riinu saab kõigiga hästi läbi, seda räägiti ka lasteaias. Vennaga muidugi kisuvad ikka. Mängivad ka.
Minu jaoks on Riinuga suhtlemisel märksõnad, mida meeles pidada: kannatlikkus, rahulikkus, positiivne tagasiside. Kiirus (kiired liigutused ja kiire taip) pole lihtsalt tema tugevaim külg. Aga küll on tore elada koos inimesega, kes paneb tähele, kui söök on ilusti serveeritud, või pakutakse tema lemmikkooki, või tuba on nii kenasti koristatud või et kevad tuleb ja ta teab, et see emale rõõmu teeb ja ütleb: "Emme, nüüd on kevad käes, sa ju nii ootasid seda" ja tuleb põimib käed kaela ümber...

Aga nüüd on Riinust kohe saamas koolilaps ja siit alates hakkan lastest kirjutamisel kasutama nende eesnimetähti R ja P. Mitte et ma midagi eriti kardaks, aga ehk on nii parem.