pühapäev, 23. august 2009

Pärtel ja muusika

Pärtel näikse olevat üle keskmise muusikahuviline poiss.
Teda erutavad igasugused pillid, eriti aga karmoška. Sel suvel on tal paar korda juhust olnud ka ise sellist pilli käes hoida. See on tegelikult üks hea, üsna lihtne pill, mille soetamist oma koju me ka ise kaalume.

Pärtli laulurepertuaari kuulub valik väga erinevatest lauludest. Põhiliselt võib teda kuulda laulmas kahte sorti laule - neid, mida ta enda ümber kõige sagedamini kuuleb. Esimese rühma moodustavad lastelaulud - karust, konnast, põdrast, kiisust jne. Eriti toredasti laulab ta "Põdra maja": "Kop, kop, lahti tee, metsas karujahimees..." Ja kui keegi parandada püüab, siis saab maru pahaseks, sest tema teada on see laul just sedaviisi.

Teise rühma kuuluvad meie leelokoori laulud. No mis teha, neid on ta sel suvel lõpmatuseni kuulnud. Niisiiis polegi midagi imestada, kui poiss käib ringi, lauldes "Tulli üles hummogulla, nadinii, nadinaa..." või "Lätsi vanalõ mehele, elähänü inimesel, tsita-tsita-tsita-taa..." või "Handa-handa hahekese, ärä kattõ mino ülä....". Kõige lemmiku seto laul on tal "Pirgo lätsi Petserihe, hoodi-riidi-ralla..." Seda oskab ta õige mitme rea jagu ja muudkui nõuab, et ma seda laulaks. Endal on täitsa kõrini sellest Pirgost juba :)

Aga lõpetuseks siia üks väike klipike päevast, mil meil oli külas vend Martin koos oma sõbra Joosepiga, kes oli karmoškaga. Ja Joosep oli nii äge, et lubas Pärtlil kah mängida! Pärtel ei tahtnud pillist kuidagi lahti lasta ja näitas selle kääksutamisel üles märkimisväärset püsivust ja sügavat huvi.
PS Videos lõpetab Pärtel laulu nii ruttu sellepärast, et tahab ruttu vaatama tulla, mis filmile jäi.


video

neljapäev, 20. august 2009

Paasapäevajärgselt

Ehkki mul on maal nii arvuti kui ka mingil määral toimiv arvutiühendus, ei ole ma üldse arvutikasutamise või siia kirjutamise lainel. Ma hoopis keedan ja küpsetan, korjan ja hoidistan, pesen ja puhastan, laulan ja tantsin, saunatan ja pidutsen.

Suvi on väga mõnus olnud. Külalisi parasjagu, tegemisi rohkemgi kui jõuaks.

Üks mõte, millega ma vist kõiki olen juba ära tüüdanud, on see, et ma ei taha linna minna. Sel aastal on see vastumeelsus kuidagi eriti suur. Ma muidugi tean, et siin ja praegu muud võimalust pole, põhjuseid on palju, aga kuidagi pisarateni kahju on.

Lapsed on maa-eluga nii ära harjunud, hirmus kahju on neid linna seinte vahele tagasi viia. Siin on neil omad sõbrad, lasteaias oleks palju sõprade lapsi ja omavanuseid. Linnas on muidugi ka.
Eriti kahju on Pärtli pärast, kellele sihuke metsik maamehe elustiil näikse väga hästi sobivat. Erinevalt Riinust ei oska tema ka telekast puudust tunda (ehkki ka Riinu seda enam meelde ei tulet). Pärtel kihutab kohe hommikul õue ja leiab pea alati tegevust: liivakast ja veepütid, pulgad ja oksad, ronimine verandal, jalutuskäigud külatänaval, vaiksed ja vähemvaiksed hetked võrkkiiges, maasikate otsimine peenramaalt, sibul põses.

Ainus reaalne põhjus, miks me peame linnas elama, on Mardi töö. Olgem ausad.

Aga peret me lahutada ei taha.

Ja selleks, et siin ületalve elada, on vaja teha palju muutusi ja investeeringuid. Aga see oleks kindlasti võimalik. Pikemas perspektiivis. Sest nii paljud minu sõbrad-tuttavad on seda teinud.

Täna õhtul on Lepa kirmas. Saab jälle laulda ja tantsida. Riinu oskab juba päris hästi kargust (seto tantsu), ainus asi, mis veel tugevalt harjutamist vajab, on esinemisjulgus. Sest ta on nõus seda ainult kõige lähedasematele pereliikmtele demonstreerima.

Aga päike paistab, hulk ilusid suvepäevi on veel ees ja ehk jõuame isegi ühe lühema reisi põhjapoolsematesse kihelkondadesse teha.

teisipäev, 4. august 2009

Järgmine telegramm

Juhhuuu, meil on nüüd maal interneti püsiühendus! Läbi EMT.
Töötab. Aeglaselt, aga töötab. Ja vahepeal isegi üsna kiiresti.

Suvi läheb aga edasi, pidevalt on üks pidu ja pillerkaar. Pole ju paha, suveajal ja puhkuse ajal. Kes ütles, et suvel peab hirmsasti konti murdma ja tööd tegema?

Kõige suurem pidu oli kuningriigipäev Luhamaal. Ega ma seda kirjeldama ei hakka. Seda peab ikka ise nägema. Me olime kõik rõivil ja ilusad. Mina sain kooriga laval laulda, aga muidu polnud laval toimuvat kahjuks eriti näha. Nii et ega ma palju näinud, aga kuulda oli õnneks rohkem.

Pilt on tehtud meie "seebikaga", aga loodame mingil hetkel ka ühe profima variandi saada. Laste rõivad on otsast lõpuni minu ema ehk Tallinna vanaema tehtud. Oleme temale hästi tänulikud, et ta nõndaviiisi meie valikuid respekteerib ja ka kõvasti panustab.