Paasapäevajärgselt

Ehkki mul on maal nii arvuti kui ka mingil määral toimiv arvutiühendus, ei ole ma üldse arvutikasutamise või siia kirjutamise lainel. Ma hoopis keedan ja küpsetan, korjan ja hoidistan, pesen ja puhastan, laulan ja tantsin, saunatan ja pidutsen.

Suvi on väga mõnus olnud. Külalisi parasjagu, tegemisi rohkemgi kui jõuaks.

Üks mõte, millega ma vist kõiki olen juba ära tüüdanud, on see, et ma ei taha linna minna. Sel aastal on see vastumeelsus kuidagi eriti suur. Ma muidugi tean, et siin ja praegu muud võimalust pole, põhjuseid on palju, aga kuidagi pisarateni kahju on.

Lapsed on maa-eluga nii ära harjunud, hirmus kahju on neid linna seinte vahele tagasi viia. Siin on neil omad sõbrad, lasteaias oleks palju sõprade lapsi ja omavanuseid. Linnas on muidugi ka.
Eriti kahju on Pärtli pärast, kellele sihuke metsik maamehe elustiil näikse väga hästi sobivat. Erinevalt Riinust ei oska tema ka telekast puudust tunda (ehkki ka Riinu seda enam meelde ei tulet). Pärtel kihutab kohe hommikul õue ja leiab pea alati tegevust: liivakast ja veepütid, pulgad ja oksad, ronimine verandal, jalutuskäigud külatänaval, vaiksed ja vähemvaiksed hetked võrkkiiges, maasikate otsimine peenramaalt, sibul põses.

Ainus reaalne põhjus, miks me peame linnas elama, on Mardi töö. Olgem ausad.

Aga peret me lahutada ei taha.

Ja selleks, et siin ületalve elada, on vaja teha palju muutusi ja investeeringuid. Aga see oleks kindlasti võimalik. Pikemas perspektiivis. Sest nii paljud minu sõbrad-tuttavad on seda teinud.

Täna õhtul on Lepa kirmas. Saab jälle laulda ja tantsida. Riinu oskab juba päris hästi kargust (seto tantsu), ainus asi, mis veel tugevalt harjutamist vajab, on esinemisjulgus. Sest ta on nõus seda ainult kõige lähedasematele pereliikmtele demonstreerima.

Aga päike paistab, hulk ilusid suvepäevi on veel ees ja ehk jõuame isegi ühe lühema reisi põhjapoolsematesse kihelkondadesse teha.