esmaspäev, 20. detsember 2010

Pärtel küsib

Kuidas inimesed ära surevad?
Miks nad surevad?
Aga kuidas ikka nad surevad?
Kas jääpurikas läheb südamesse ja siis?
Kuidas kõrvapõletik tuleb?
Kust tatt tuleb?

esmaspäev, 8. november 2010

veel keelest

Täna pidi küll keel sõlme minema.
Seletasin Riinule, et "'Öelma' ei saa öelda - 'ütlema' saab ütelda."
Ehkki tegelikult öelda=ütelda.
Vist oli nii?

pühapäev, 7. november 2010

Keelenalju

Pärtel vaatab diivanil raamatut ning ühtäkki hüüatab erutunult: "Emme, vaata, kiisukakk!"
Emme hakkab segaduses olevana ringi vahtima, et kuhu see kiisu siis nüüd kakkind on, ta ju kakib alati korralikult oma kassikempsu. Aga tuleb välja, et raamat, mida Pärtel vaatab, on "Mirjam ja linnud" ning kiisukakk on hoopis kassikakk! :))
Oleks nagu sama asi, aga pole ka...
Vat kuidas lapsele on meelde jäänud: kass (tema ütleb ikka 'kiisu', nagu me kõik enamasti) ja kakk... Eks me siis selgitasime, et see linnuke on kakukene, aga kiisul ja teistel on kakikene...

Pärtel räägib üldiselt küll täiesti vabalt ja mu arvates ka väga hästi, aga üksikud veakesed veel on. Näiteks sõna "oskama". Ilmselt on ta seda sõna oma elus kuulnud/ise kasutanud valdavalt sõnastuses "ei oska", mis tema ajus on muundunud sõnaks 'joskama'. Nii et kui Riinu vahetevahel talle veidi üleolevalt ütleb: "Sa ei oska seda, Pärtel", siis Pärtel vastab sõnakalt: "Joskan küll!"
Või siis näiteks lause: "Emme, kas sa joskad seda sõlme lahti teha?"

teisipäev, 26. oktoober 2010

"Paks-kõht" ??

Pärtlil on väga äkki tekkinud mingi uus parasiit-väljend: "paks-kõht". Justnimelt nagu üks sõna, mitte kaks. Enam-vähem iga asja peale ütleb ta "paks-kõht". Seda heas tujus, see on sihuke hea tuju väljend. See on päris naljakas, aga tegelikult ka päris tüütu.
Lisaks oleks huvitav teada, kust see tuleb. Ma arvan, et see ei seostu konkreestelt mingi paksu kõhuga, vaid lihtsalt kõlab tema jaoks kuidagi huvitavalt. Kellelgi paksu kõhtu ju pole kah. Eriti hea on Pärtlit, kes on tuntud oma kiluja kehaehituse poolest (kaal hetkel 14,5 kg), vastu tögada nimetusega "Pärtel-paks-kõht". See teb talle nalja, ehkki ta alati väidab, et tema ei ole paks-kõht.

Aga kujutate ette, et iga lause või küsimuse peale tuleb vastuseks "paks-kõht"?... Meenub üks lapsepõlvemäng "vanaisa vanad püksid"....

Nii et kui keegi peaks lähiajal kogema seda, et Pärtel ütleb talle "paks-kõht", siis jumale eest, ärge võtke isiklikult ! :)))

neljapäev, 21. oktoober 2010

Karm vend :)

Käisime täna perearsti juures, sest lasteaed nõudis mingit tõendit ja pealegi ma tundsin, et nüüd oleks juba aeg üks süst ära teha. Kõige enam huvitavad mind teetanus ja lastehalvatus, aga eraldi neid ei saa, seega saime viiese komplekti, kus sees ka difteeria, läkaköha ja mingi meningiidivorm (mis aga Pärti-vanusele ei pidavat enam ohtlik olema).

Arst oli mures, et kuidas me nüüd nii suurele lapsele süsti teeme, ta ju ei lase teha. Aga Pärtel pole ju kunagi varem süsti saanud! Tema lõi käed puusa ja nõudis: "Noh, kus see süst siis juba on?" Tema rõõmuks tuligi õde, Pärtel istus rahulikult ja naeratas edasi. Ja nõela sissevajutamise ajal vaatas huviga ja vaid naeris. Tal ei liikunud ükski lihas ehmatusest ega valuaistingust. Niisamuti naeris pärast edasi ja oli varmalt nõus kuue nädala pärast jälle tulema.

Nii et minu kogemus ütleb küll, et nii suurt last on väga hea vaktsineerida. Tited karjuvad ALATI, aga näe, suurem ei pilguta silmagi.

laupäev, 16. oktoober 2010

Topitud loomad

On selgunud, et meie lapsed ei tea, mis asi on topis. Tõsi, nad pole käinud ei Tartu ega Tallinna loodusloomuuseumides. Piinlik, jah.
Igatahes olen otsustanud selle vea kiiremas korras parandada ja homme ootab meid ees käik Tartu loodusmuuseumi.

Lapsed juba ootavad ja räägivad, et homme läheme täistopitud loomi vaatama :)

Minul on käes selle sügise esimene linnakodune nädalavahetus (lastel teine, aga eelmine oli koos vanaemaga). Uhh, ma naudin seda. Ma pole täna teinud ühtegi tööd (ma mõtlen arvutitööd, aga muu ongi selle kõrval mõnus vaheldus - triikimine, kütmine, koristamine, ajakirjade ja paberite sorteerimine). Ja ei tee kah.

reede, 15. oktoober 2010

Andekas tüdruk!


See nädal on olnud Andeka Riinu nädal.

Algas see sellest, et ma vaatasin ükspäev Riinu iluvõimlemistrenni. Seal on koos tema lasteaia kõige vanemad (ehk temaealised ja aasta nooremad). See ehk tundub imelik, et ma seda ütlen, aga juba trennis oli näha, et Riinu on teistest väga palju üle. No hoopis teine klass. Õnneks on treener seda märganud (loomulikult on, eks) ja oli päris mitu harjutust, kus teised tüdrukud tegid ühtmoodi, aga Riinul palus treener teha teistmoodi - teisel tasemel, et temagi mingi koormuse kätte saaks ja areneks. Ilmselgelt oli Riinu kõige painduvam (mis on kaasasündinud) ja kõige graatsilisem (mis on mõnevõrra õpitav ka).



Pärast trenni, kui tüdrukud ära läksid, jäin Pärtlit riidesse panema ja treener tuli minu juurde ja ütles: "Riinu on väga-väga andekas!" Lisaks sünnipärasele heale painduvusele olla tal ka hea töövõime ja kavad jäävat väga hästi meelde. Ta ütles veel, et Riinu peaks sellega kindlasti tõsisemalt edasi tegema, sest eeldused on suurepärased. Et ta peaks tegelikult juba praegu minema Jaanika võimlemiskooli, aga tema muidugi ei tahaks Riinust loobuda. Ma arvasin, et sel aastal käime vast ikka veel lasteaiatrennis edasi. Ehkki temale on see pigem mäng, kui mingi trenn. Samas see trenn ongi mäng ja tüdrukutele meeldib hirmsasti. Treener on ka nii tore!



Riinule meeldib väga, kui teda kiidetakse. Ilmselt on siin ka ahelreaktsiooni efekti: kui treener kiidab, tahab laps veel paremini teha ja siis treener kiidab jälle ja...

Rääkisin siis Mardile ka, et sihuke asi. Mart ehmatas ära ja ei olnud tõsisemast spordimõttest just erilises vaimustuses. Ise on NLiidu noorte meister olnud! Ja meistrivõistlustel käib siiani. Mingid käärid siin on, eks ole. Ehk ta teab, et tõsine sport tuleb raskelt. Vahel väga raskelt.



Mina olen seisukoha kujundamise faasis alles. Hetkel tundub mulle, et võiks ju proovida. Me ju ei tea, kuidas ta võrreldes omaealiste proffidega on. Asi, mida ma EI taha, on ise hakata oma lapse spordi orjaks. Kui tema sportimine tähendaks, et teda peab lõputult ja pidevalt kuhugi vedama, siis see mulle ei sobi. Kui ta aga veidi sirgudes suudab iseseisvalt käia ja mingit taksoteenust, nt nädalavahetuseti Tallinna või Pärnusse ei eeldata, siis miks mitte. Kui ta ise tahab.

Üks, mis mind kõhklema paneb, on Riinu saialembus. Hetkel pole ta muidugi mingi trullike, aga ilmselt mainiks profitreener, et saiakeste söömist tuleks piirata. Riinu on hea isuga normaalne laps, kindlasti mitte piitspeenike pilbas, kes iga toidu peale nina kirtsutab. Igasugu saiakesed on tema nõrkus (tunnistan, ka tema emal käivad aeg-ajalt sellised nõrkushood)...



Aga ega tema andekus ometi sellega piirdu :))

Täna lasteaias rääkis kasvataja, et nad olid käinud raamatukogus ja Riinu sai seal tõeliselt hiilata. Et ta oli olnud väga taiplik ja omanud suuri teadmisi, eelkõige loodusest ja sellega seonduvast. Näiteks oli ta puulehetundmise ajal ära tundnud isegi aroonia lehe!


Nii et andekas tüdruk... Peame nüüd selle teadmisega kuidagi edasi elama :))

Stuudios


Veel enne suurt suve jõudsime me lipata läbi fotograaf Andres Jalaku stuudiost, kus me tegime ühe toreda sessiooni.

Panen paar pilti siia üles, ülejäänud pilte (aga muidugi mitte kõik; nt minust ja Mardist kahekesi tehtud pilte ei pane ma kusagile üles) näete , kui klikkate SIIA.

Paar näidet:


kolmapäev, 29. september 2010

uuesti

Peale pikka blogipuhkust polegi eriti kerge taas alustada. Kas üldse alustada? Millest alustada? kas kirjutada sellest, mis vahepeal juhtunud? Lähemad inimesed ju tevaad meie tegemistest niikuinii, nii et pole vist mõtet kronoloogiliselt täpne olla.

Pigem on blogi selleks, et kirjutada üles mingeid hetki, emotsioone. Nii ma taasalustangi üsna suvaliselt.

Lapsed on lasteaias, vanemad tööl.

Pärtel on lasteaias kenasti kohanenud. Olen teinud talle (ja ka Riinule) nädalas ühe puhkepäeva - tavaliselt kas kolmapäeval või neljapäeval ja see õigustab end jube hästi. Muidu oleks vist raskem, sest mulle tundub, et lõunauni jääb tal lasteaias väga lühikeseks. Pärtel on seda tüüpi magaja, kel võtab magamajäämine ko-hu-ta-valt kaua aega. Kui ta lõuna- või ööunne jääb alla 45 minutiga voodisse minemisest, siis on väga hästi. Lisaks on see lasteaia lõunauni tema jaoks vist natuke vara - nad ärkavad kell 8 ja kl 13 sügavalt magada ei õnnestu kuidgi. Riinu muidugi ei maga päeval üldse, aga tema jääb õhtul magama kohe, kui pea patja puudutab.

Huviringidest nii palju, et Riinu jätkab iluvõimlemistrennis, mis toimub lasteaias, nii et sellega mingit logistikat ei kaasne (va kodustel kolmapäevadel - sel juhul viin ta ikkagi pärastlõunasesse trenni). Pärtel käib musaklubi lauluringis, aga ainult üks kord nädalas esialgu. Võib-olla talvel hakkame kaks korda käima - esialgu võtame elu hästi vabalt.

Nii et palju lisakäimisi meil pole, oleme niisama mõnusad. Praegu on veel see faas, kus peale pikka suve (lapsed olid rohkem kui 2,5 kuud järjest maal) on ka linnakodus veel tore olla. Kõiki mänguasju ja -võimalusi pole veel taasavastatudki.

Selline uus algus. Võtke heaks :)

reede, 18. juuni 2010

Suvesse ära


Olen kirjutamises nigelaks jäänud.

Asutame end suve ja setu poole, üha tugevamalt. Meie lastega jäämegi homsest sinna, Mardil on selles kuus veel mõned tööpäevad.

Lapsed olid vahepeal kolm päeva Tallinnas vanaema juures. Mina jõudsin selle ajaga käia Mikul, Värskas ja 3 tundi Tartus kingi otsida. Oi, kuidas ma ei armasta kingade ostmist! Sellepärast polegi ma seda juba ligi 5 aastat teinud ja see annab paratamatult tunda. Kui mulle mõni king meeldib, siis ei ole minu numbrit. Või on sel liiga kõrge konts. Või on sel poe kõige kõrgem hind. Midagi ma sain, aga ei midagi sellist, mida tegelikult oleks tahtnud.

Maal on niiiii mõnus. Uus ait on katuse all, lagi ja põrand ja veel üht-teist on puudu. Porgand on kõrge. Till ja hernes sirguvad. Kõrvitsad kosuvad. Pojengid on juba mõnda aega täies õies - 2 nädalalt varem, kui tavaliselt. Metsmaasikad on päris valmis. Rohi on hirmus kõrge, tuleks ruttu hein ära teha. See, et meil vesi õues kraanis on, on ikka täitsa super. Esimene veega suvi.

Plaane (millest osa jäävad unistusteks) on palju. Aga kindlasti katsume ikka puhata ka. Ja natuke Eestis, Venemaal ja Lätis ringi käia. Lapsed saavad ühekordse vene viisa, läheme nendega kindlasti Petserisse - siiani on see nende jaoks mingi unistuslik-müstiline koht, kus isa pidevalt käib ja sealt saia ja muud head toob.

Kõige parem on ikka kodus - oma setukodus. Seal me siis põhiliselt oleme.

esmaspäev, 7. juuni 2010

Profid ikka oskavad



Käisime Pärtliga lastekaitsepäeval ühel tasuta kiirpildistamisseansil. See oli tõeline kähkukas, kogu seanns umbes 3 minutit. Ja selle ajaga kaks suurepärast kaadrit!
Igatahes plaanime sinna stuudiosse peatselt koguperepildistamisele minna.
Suur aitäh hea algatuse eest!

Igatahes siin me oleme:


Fotod: Raili Adoson

esmaspäev, 31. mai 2010

Mehistub



Pärtel on viimase nädala jooksul teinud kaks olulist füüsilise arengu hüpet: esiteks sai ta selgeks kiigel ise hoo tegemise. Kuna ta õppis selle selgeks maal, nii et Riinu lükkas hoo sisse, siis ta nüüd tahabki, et just Riinu talle hoo sisse lükkaks. Selle peale ostsime kohe teise samasuguse kiige veel, viskasime titekiige nurka (külalistittede jaoks) ning nii nad seal nüüd kahekesi kiiguvad, kohe päris suure osa ajast.

Teiseks sai Pärtel päris korralikult selgeks rattasõidu. See areng toimus ühe päevaga. Eks ta sõitis varem ka, aga kohmakalt ja ebakindlalt ning pikka maad ei olnud sõitnud. Aga kuna Riinu sõidab palju ja Pärtel oli seni minu rattal titetoolis, siis ta vist arvas, et ta tahab ka Riinu moodi suur ja osav olla. Nii siis leppisime üks päev kokku, et läheme lasteaeda nii, et ta ise sõidab oma rattaga. Ma küll kartsin, et ta mingil hetkel loobub ja teatab, et enam edasi ei sõida ja tegelt läkski nii, aga kohe alguses. Vaevalt olime tänavale jõudnud, kui ta üürgama pistis, et ei taha enam. Aga ma lihtsalt sundisin. Ütelsin, et ta ise tahtis ja nüüd me siiski läheme. Sõitis läbi nutu edasi, mina rääkisin rahulikult kõrval, kui tore ta on ja kuidas kõik lilled ja autod talle rõõmsalt lehvitavad. See mõjus. Poolel teel oli nina kuiv ja hoog kiirust kogumas. Juba samal päeval sõitis ta lasteaiast lasteparki, kus ta oli ka kogu aeg rattaga sõitnud, ja siis tagasi lasteaeda ja siis veel tagasi koju ka. Tagasitulek oli juba poole kiirem. Täna aga pidin tal lausa kõrval jooksma, et sammu pidada. Autoga ega minu rattaga ta minna ei taha, ainult oma rattaga. See sobib mulle ka, lisanduv ajakulu oli täna vaid ca 10-15 min (arvestades, et ma ei saa ise samal ajal rattaga sõitma, sest kohati pean teda assisteerima ja seega pean lasteaiast jala tööle ja tagasi tulema).

Lisaks tahab Pärtel väga Riinu rattaga sõita ja tegelt tuleb tal sellega veel paremini välja. Nüüd tuleb astuda otsustav samm ja osta Riinule uus, abiratasteta ratas. Sest muidu me teda vist suurte moodi sõitma ei saa. Ta ei taha lasta abirattaid ära võtta, pelgab. Pärtel aga saab Riinu ratta endale, sest praegune on üsna käula.

Pärtlile on see rattasõit tõeliselt hästi mõjunud. Tema eneseusk ja -teadvus on läbi teinud meeletu hüppe. Enam pole ta mingi titt, vaid suur poiss. Ta on nii uhke ja rahulolev. Mina samuti! Ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas see tema egole ja olemisele on hästi mõjunud.
Nii lahe!!!!

reede, 21. mai 2010

Meie malbeke


Lisan väikse mõtteheietuse ka äsjase sünnipäevalapse kohta.

Riinu on kahtlemata üks pai ja malbe laps. Kui lasteaias arenguvestlusel käisime, siis kasvatajad küsisid imestusega, et kas tõesti on midagi, millest temaga üldse tüli võib tulla? No tegelt ikka on, eks temagi on ju inimene, aga sellest hiljem.

Jah, Riinu on üks sulnis tüdruk. Graatsiline, kena. Kuulekas ja sõbralik. Armastab vahel omaette nokitseda ja vahel seltskonda. Tundub hästi tasakaalus olevat.

Loeb nii enam-vähem, aga mitte veel päris libedalt. Kui püüa välja tuua, milles Riinu eriti tugev on, siis ma ütleks, et tema tugevus on selles, et ta on väga paljudes asjades ühtlaselt tugev. Võtame võrdluseks spordi: spordis oleks tema kindlasti hea mitmevõistluses, mitte niivõrd mõnel üksikalal. Ta on justnimelt ühtlaselt tugev paljudes asjades, aga väga teravat andekuse- või oskusetippu ei ole ma osanud eristada. Aga see pole kindlasti puudus, vaid ehk hoopis tugevus.

Siiski tundub mulle, et ta pigem sportlik. Lasteaia olümpiamängudel sai ta oma rühmas kaugushüppes II koha, kusjuures võistles ju 6-7-aastastega. Jooksus nii hästi ei läinud, ent seal võistles ta kogu lasteaia 6-7-aastastega koos. Ja ise ta alles sai 6. Milles on ta tugevam, kas võimlemises või pigem mingis lihasspordis (nt kergejõustikus), jääb tuleviku selgitada. KUna lasteaias on võimlemisrühm, jätkab ta sügisel ilmselt võimlejana. Eks siis ole näha, kui kooli läheb, mis siis saab. Füüsiline tegevus talle igatahes istub - igasugu ronimised ja liikumised. Ise ta selgitab, et ta on ju ahvi aastal sündinud.

Kui nüüd probleemalad ka kaardistada, et inimesest mitte inglit teha, siis on endiselt mureks hajameelsus ja aeglus. Ta tõepoolest sageli lihtsalt ei pane tähele, mis talle räägitakse. Ta on täitsa "ära". See pole kuidagi sihilik ega pahatahtlik - ta lihtsalt ON selline. Nii et kui on vaja talle mingi oluline sõnum edastada, siis ma vahel lähen ta juurde, loon füüsilise kontakti, palun tal endale otsa vaadata ja alles siis edastan sõnumi - nii võib vähemalt mingil määral arvata, et sõnum jõudis kohale. Aga nagu ikka, on ta vahel jälle väga tähelepanelik ja kuuleb iga, ka mitte temale pillatud lausejupi ära :)

Nüüd, suvel, on muidugi lihtsam just riietumise koha pealt - suur osa potentsiaalsetest lahkhelidest on seotud kuhugi minemise ja sellega seonduva sihipärase riietumise-liigutamisega. Riinule sobivad loomuomaselt kõige paremini aeglaselt kulgevad pühapäevahommikud, kui võib rahumeeli pidžaamas mööd elamist ringi vedeleda ja kuhugi pole vaja minna. Samas Riinule väga meeldib igale poole minna - ta on alati valmis midagi tegema, kusagile külla minema, kuhugi kulgema.

Aga vahel, väga harva, lööb temaski välja uksepaugutamis- ja kisamisalge. Aga harva, ikka väga harva. Eriti kui võrrelda tema ekstavertse ja üliemotsionaalse väikevennaga. Tundub, et mingil määral nad teineteist tasakaalustavad ja vanemad saavad kena võimaluse olla ühe rahuliku lapse ja ühe mitterahuliku lapse vanemad. Et oleks ikka igasugu kogemust.

Selline kena väike tavaline, kuid eriline tüdruk on meie armas Riinu.

kolmapäev, 19. mai 2010

Riinu 6, pikk päev



Riinu sai eile 6-aastaseks. Pidu pole veel olnud, sest töine nädal on olnud, aga tuleb kindlasti.

Sünnipäev algas hommikuste perekondlike õnnitluste saatel. Kingiks haldja-Barbie, mis sünnipäevalapse üks kindel soov (lisaks mõnedele väikestele Pollydele).



Edasi läksime lasteaeda. Teel tegime ilupildi (koos kingi-Barbiega):


Riinu rühmas on kombeks, et iga lapse sünnipäeva puhul on hommikul rühmas väike piknik, kus pakutakse mingit sünnipäevalapse kaasatoodud väikest näksi ja limpsi. Ja enne veel lauldakse ja mängitakse üht ringmängu. Siis soovivad kõik sünnipäevalapsele õnne ja tõstavad ta õhku ka.
Meie Pärtliga olime ka kohal, peamiselt vaatluspositsioonil. Igatahes väga armas oli.






Päeval oli neil lasteaias kaugushüppevõistlus kogu selle nädala kestvate olümpiamängude raames. Riinu sai oma rühmas 2. koha, jäädes vaid 3 cm alla endast aasta vanemale võitjale. Spordisoolikas on tal igatahes tugev. Ja kui oli autasustamine, siis olevat kogu lasteaed talle sünnipäevalaulu laulnud...

Õhtul oli Riinu iluvõimlemisrühma spordiklubi kevadetendus. See oli pikk ja umbne üritus ühe kooli saalis, kus eriti midagi näha polnud ja õhku oli veelgi vähem, sest see oli vististi käesoleva kuumalaine kõige kuumem päev. Riinu rühm esitas kaks kava, neist üks kandis nime "Sünnipäeva ootus" ja kuna Riinul oligi just sünnipäev, siis oli tema see, kes kava lõpus kujuteldava tordi seest välja hüppas ja võidukalt teiste kohale püsti jäi. Siis laulis kogu saal talle veel sünnipäevalaulu ja oli näha, et ta oli päris õnnelik. Aga siin mõned pildid ka. Jah, pildid on udused. Leppigem asjaoluga... :)





Vaata puusanõksu:



Siin pildil laulavad kõik talle sünnipäevalaulu:


Ja õhtul kodus veidi väsinult küünlasse vaatamas:

Palju õnne, kallis-kallis-kallis Riinu!

esmaspäev, 10. mai 2010

Välja nutetud

Olin kuuepäevasel reisil. Pärtel reageeris esimesel taaskohtumisõhtul ettearvatult: üliemotsionaalselt, pideva hingelise kokkukukkumise äärel. Nuttis ja naeris, rääkis kõva häälega. Jonnis, nuttis, peitis pead mu sülle. Hoidsin teda ja lasin tal end tühjaks nutta. Suurest erutusest ei jää ta kuidagi magama, aga näha on, et ta on koormast lahti saanud. Pikutab naeratava näoga voodil ja on üdini malbe.

Siiski oli hea ära käia. Et näha, kuulda, kogeda. Ja tulla tagasi oma koju, mis on kõige mõnusam koht kogu maailmas. Eriti peale väsitavaks kujunenud (lõpuga) reisi.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Hellad velled

Huh, vaatasin just saadet Superlapseehoidjast. Seekord oli üksikema viie (5!) väikese lapsega. Ma algust ei näinud, aga see kõige vanem oli vast ehk 7-aastane. Ja noorim nii umbes kolmene. See tundus küll õudne. Aga lõpuks olid nad kõik nii kenad. Mul läks silm märjaks.

Meie lastel on viimasel ajal ka kuidagi eriline rahuaeg. Saavad kohe eriti hästi läbi. Riinu tundub kuidagi eriti rahul ja tasakaalus. On hästi rõõmus ja koostöövalmis. Tundub, et tal läheb hästi. Iluvõimlemises lähevat tal hästi, ta saab teistele päris tihti ette näidata, kuidas õige teha on. Eks need asjad tõstavad enesehinnagut tublisti. Ujumine läheb ka hästi.

Täna oli hästi armas hetk: sõime lasanjet ja Pärtlile hirmsasti meeldis see natuke krõbekam kiht seal peal. Riinule meeldis ka, aga ta on nii empaatiline, et andis oma tüki pealt krõbeda Pärtlile. Ja Pärtel pani seepeale käe ümber Riinu õlgade, vaatas talle otsa ja ütles: "Sa oled mulle natukene hea sõber". Riinu küll natuke naeris, et miks ainult natuke, aga mõtte tähtsusest sai ta aru küll. See oli niiiii armas hetk. Siis nad veel kallistasid ja sõid edasi. Riinu on selles mõttes hästi lahke, et kui ta näeb, et Pärtlile midagi väga meeldib, siis ta püüab seda ka talle võimaldada. Ta on väikeste lastega üldse hästi kena. Pärtlist oli aga tähelepanuväärne see, et ta ei võtnud Riinu tegu enesestmõistetavana, vaid peegeldas oma tänu, ma ütleks, et väga oskuslikult tagasi. Ma näen ka, kust see tuleb - Pärtlil on äärmiselt läbimõeldud ja südamlikku tundekasvatust pakkuv hoidja. Ta on lihtsalt imeline. Need kahe-kolme-aastased teavad juba nii palju sõprusest, asjade jagamisest, üksteisest hoolimisest.

Ma tahaks olla rohkem Pärtli hoidja moodi. Rahulik, sõbralik, lahke, aga järjekindel.

Ja Pärtel sai jalgrattaga sõitmise selgeks.

kolmapäev, 21. aprill 2010

Kõik laabub

Kenasti läheb.

Mart ajab Setus majaehituseasju ja - 3 korda üle vasaku õla - kõik läheb seni väga sujuvalt. Oodatust sujuvamaltki. Aga eks ise peab aktiivne olema, ja Mart on seda tõsiselt võtnud. Sest eks ta nii läheb, nagu lükkad, eks ole. Mul on hea meel, et sujub. Oleks ju päris mõnus, kui enne meie sinnakolimist suurema ehituse jalust ära saab.

Hommikuti oleme nüüd lasteaeda läinud nii, et Riinu sõidab tõukerattaga ja mina koos Pärtliga suure rattaga. Riinu kihutab päris kiirelt. Mulle meeldib, et ta sportlik on ja et ta seda naudib. Ujumistrennis olevat nad juba ilma abivahendideta suures basseinis käinud. See tähendab, et saab mingi ujumise algtunnetuse kindlasti kätte.

Kevad on tore. Varsti on looduses mu kõige lemmikum aeg: mai ja juuni esimene pool. Kahjuks olen ma sel aastal just sel ajal eriti hõivatud. Eks edaspidi olen targem - annab ju planeerida küll. Sel aastal oli ka lootus vähemalt üks suur raamatuprojekt enne kaelast ära saada, aga ei, ikka ta jääb sinna suve algusesse. Nagu ka mitmed muud asjad.

esmaspäev, 12. aprill 2010

Suvetundes

Meil oli imeilus kevadine nädalavahetus. Ideaalne. Kõik läks nii kenasti, kui üldse võimalik oli.
Olime peaaegu kolm päeva maal, päike paistis ja oli nii-nii kevadine, et tahtis hinge matta. Isegi pilti ei teinud, sest iga hetk oli lihtsalt olemiseks nii ilus ja mõnus.
Koristasin vana tare päris põhjalikult ära (ehkki muidugi mitte PÄRIS kõike) ja nüüd on hoopis teine tunne. Et hooaeg on avatud ja suvi pole enam kaugel. Kraanist tuleb vesi (ehkki lumesulaga tekkisid mõned tagasilöögid ja pühapäeval käis meil üks parandaja, aga nüüd jälle vesi soriseb). Kraan on muidugi õues, mitte toas. Põhimõtteliselt kokkulepped magamis/külaliste/mänguaida püstipanekuks on tehtud. Porgandid on maha külvatud. Maasikad puhastatud. Tuba kraamitud. Kõik riiulitel olnud nõud pestud. Kümne masinatäie jagu pesu linna kaasa võetud. Päikest näo peale lastud. Öösel rattaga Obinitsast Mikule sõidetud. Tantsitud.
Vanaema riisus terve õue puhtaks, see tegi kõik veel palju-palju ilusamaks. Nii tore, et vanaema ka kevadist Setumaad nägi. Lapsed olid teadagi lihtsalt õnnelikult ja tundsid end vabalt. Riinule meeldib puude otsas ronida. Ega meil väga häid ronimispuid pole, aga midagi siiski. Pärtel tahaks muidugi ka, aga kasvu jääb veel napiks. Siis ta läheb hoopis liivakasti, see on ka mõnus.


Avastasin just, et 3/4 meie perest saab juba juuni keskel suvepuhkusele. Pärtli hoid lõpetab juuni esimsetel päevadel, minu töö kulminatsioon peaks olema 11. juuni ja samal päeval on ka Riinul viimane lasteaiapäev, edasi on nad suletud. Nii et 12. juunist on meil puhkus. Kuni sügiseni välja. Mina pean küll pisut ka tööd tegema, aga eri "tehingute" ja kokkusattumuste tulemusena peaks mul suvel tööd olema vähem, kui ma kartsin. Aga enne seda tuleb sellevõrra kõvasti pingutada. Mai ja juuni algus tulevad väga tempokad. Aprilli lõpp ka. Mõni aasta peaks nii ka proovima, et kevad on vabam. Aga õnneks on just kevadel kõige rohkem energiat.

laupäev, 3. aprill 2010

Pärtel 3




Eelmisel aastal kirjutasin ma 2-aastaseks saanud Pärtlist sedasi.
Mis siis nüüdseks muutunud on? Ausalt öeldes on see kirjutis suures osas siiani kehtiv. Inimese iseloom on ikka vist kaasa antud. Siiamaani on ta aktiivne, üsna rahutu, tegija, alati tahab kõike teha ja igale poole minna ja olla. Söögiajad on endiselt rasked, sest ta lihtsalt ei suuda ühe koha peale üle ühe minuti püsida. Mistõttu me endiselt väldime temaga kohvikutes käimist... Kodused söögikorrad on vabakasvatust-mitte-harrastavate vanemate jaoks ka nii mõnigi kord närvesöövad.

Pärtel on ka üks suur kloun. Tal on kogu aeg mingi teater. Aga ta teeb tõesti päris head nalja ja kuna ta on niivõrd ekspressiivne, siis on emotsioonid pidevalt laes. Kui ikka Pärtel end viletsasti tunneb või on vihane või kurb või pahane, siis saavad kõik lähikondsed sellest tema hääleka kisa kaudu teada. Täpselt nagu siis, kui ta imik oli. Huh, see oli ikka õudne, kuidas ta siis karjus....

Nüüd on enamik kisasid sülega, kalliga ja arutamisega lahendatavad. Üldiselt on ta ikka rõõmsameelne, aga kui ikka paha tuju tuleb, siis jah, häälekalt...

Ja Pärtel on heas tujus, siis on kogu ruum tema rõõmu ja energiat täis. Kui ta rõõmustab, siis on naer ja rõõm tal silmas, suus, põselohus ja kõrvaaugus. Juuksetutis ka.

Hästi võistlushimuline on ta ka. Kogu aeg peab igale poole esimesena jõudma ja saama. Riideid vahetab kiiremini kui Riinu. On üldse hästi kiire, eriti võrreldes oma õega. Minu vanaema oli ka selline. Üldse paigal ei püsi. Noh, see on selline iseloomuomadus, mis vahel on nagu positiivne, aga vahel negatiivne ka. Eriti kui tegu on ühe kolme-aastase naaskliga. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt on Pärtlil pea kogu aeg kusagil mõni muhk või sinikas või paranev haav. Hetkel on tal pea/näo piirkonnas kaks sinikat, kaks paranevat haavakest ja üks väike kriimustus.

Kõige suurema arenguhüppe on Pärtel minu arust teinud kõne osas. Kui eelmisel aastal kirjutasin, et 3-sõnalised laused hakkavad vaikselt tulema, siis praegu pole vist asja, mida ta räägitud ei saaks. Ta on ikka hästi verbaalne ja väga suure sõnavaraga. Hirmus jutukas ka. Ega see suuke naljalt kinni ei püsi. Kui sinna lisada veel juurde keskmisest kõvema detsibelliga kõnemaneer, siis on selge, et väga tihti meil väga vaikne ei ole. Samas ega kisa ka väga palju pole.

Riinuga mängivad nad toredasti. Tõesti, neil on ikka tore koos olla. Olen nii tänulik, et nad kahekesi olemas on. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olla ainult ühe lapsega. Mul on tunne, et tegelt ikka palju raskem. Aga ma pole ise üksik olnud ja Riinu sai ka venna üsna kiiresti, nii et ma ei saagi ette kujutada. Igatahes on õde/vend tohutu varandus mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu eluks.

Sünnipäevast ka: seekord olime väga madala profiiliga. Kuna kodus meil ruumi pole, otsustasime teha seda, mis sünnipäevalapsele tõeliselt meeldib: minna Värska veekeskusesse möllama. Kaheksast kaasakutsutud sõberperest sai lisaks meile tulla vaid üks. Mis teha, haiguste hooaeg. Aga tore oli ikka ja torti sõime ka. Tõesti oli tore päev. Iga külaline sai basseinis ka jäätisekokteili. Minu arust väga meeldejääv ettevõtmine.



Kingituse osas oli poisil selge soov: tõstuk. Selle hankimine osutus päris keerukaks. Müügil on kümmet sorti tuletõrjeautosid ja viisteist sorti ekskavaatoreid, aga tõstukivalik on ausalt öeldes äärmiselt piiratud. Lõpuks siiski midagi leidsin, mis pole küll päris see, mida ette kujutasin, aga Pärtlile õnneks kohutavalt meeldib. Kahjuks liiga suur, et kaissu võtta. See-eest valvab tõstuk ta und otse voodi ees.

Väga hommikune. Sünnipäevahommikune.


Sellel pildil räägib Pärtel Koorvere-vanaemaga, kes talle õnne soovib.
Pärtlile hirmsasti meeldib telefoniga rääkida. Ja teda on kõrvalt väga naljakas kuulata.

Palju õnne, kallis Pärtel!

reede, 2. aprill 2010

Suusad kappi!

Suusatamisega nüüd selleks hooajaks lõpetame. Lapsed käisid viimati suusatamas 31. märtsil Tähtvere spordipargis.

Siin aga veel paar klippi meie laste stiilinäidetest suusarajal.

Riinu:


video

Pärtel:

video

laupäev, 27. märts 2010

Noppeid

Suusk.
Käisime täna suusatamas. Üsna väga tõenäoliselt selle aasta viimane suusasõit. Sooja oli 10 kraadi (ka ilmajaama andmeil), päikese käes veel palju soojem. Ütleme nii, et tiba palav oli. Et mitte liialdada. Aga lapsed oli hoos. Vooremäel on üks umbes kilomeetrine ring - Pärtel sõitis selle esimest korda päris ise läbi, ainult vahepeal mäes üles minnes hoidsin tal käest kinni. Ja virisema hakkas alles viimase 100 m peal. Igatahes õudsalt tubli. Ta ju endiselt veel kahe aastane :) Täpsemalt küll 2 a 11 k ja 29 päeva vanune...
Riinu sõitis sama ajaga kaks ringi.

Olme.
Paar nädalakest tagasi kolisime Pärtli voodi lõpuks Riinuga kokku, st Riinu magamistoast sai laste magamistuba. Oh, mis õndsus. Lastele sobib, meile sobib. Nad jäävad seal üllatavalt kombel palju kiiremini magama kui varem meie voodis - eks oma mõju on ka sellel, et nad on küll lähestikku, mida nad vajavad, ent siiski eraldatud voodites. Pärtel magab seal toas kohe palju paremini. Minust rääkimata.

Lasteaed.
Sain Pärtlile järgmiseks aastaks, st 2010 sügiseks koha samasse lasteaeda, kus Riinu käib! Oh, mis rõõm! See eri kohtadesse vedamine õigustab end ilmselt sel aastal, ent järgmisel aastal oleks puha lisa-ajakulu. Kui läheb hästi (vist läheb), siis õnnestub nad isegi ühte rühma saada. Pärtlile nii väga meeldib Riinu lasteaias, ta tahab seal alati mängida ja olla. Ja kallistab kõik kasvatajad läbi, kui ära läheme. See on nii superrühm, et ma olen tõesti üliõnnelik. Kusjuures nädal tagasi öeldi mulle haridusosakonnast, et Pärtel on oma järjekorraga sealmaal, et on väga kahtlane, kas ta sügiseks üldse kusagile kohta saab. Nüüd on viimase paari päevaga mulle juba kolm pakkumist tulnud! Nii et kõik läheb nii, nagu planeeritud - just 2010 sügisel kavatsesingi ma ta aeda saata. Eks ta siis juba tubli 3,5 täis ka. Ta on igati hakkamasaav tegelane. Eriti Riinu rühma tuttavates oludes, koos vanema õega ja ühe hea sõbraga oma praegusest rühmast.

kolmapäev, 17. märts 2010

Suusajutt

Postitan siia paar videot suusasõitudest.
Riinu on igatahes nii mäest laskumise kui ka murdmaanipid nii selgeks saanud, et ta NAUDIB suusatamist. Iga kord, kui spordiparki lähme, tahab ta kindlasti suusatada. See on väga lahe, kuidas Mart on neile laskumist õpeatnud. Riinu tuleb dendropargi mägedest naksti alla. Ja ronib pärast ise üles ka, et üha uuesti ja uuesti laskumisekaifi saada. On võimas vaadata, kuidas ta sealt adrenaliini kätte saab. Ja see, kuidas üks pisike kirp suure mäe otsast alla kihutab, on vaatamist väärt. Kahjuks ei ole video peal nn suure mäe tunnet näha, aga mingi ettekujutuse ikka saab.
Muide, see mees, kes Riinust keset mäge mööda libiseb, on Mart.
Tol päeval, kui ma seal neid videosid tegin, nägin kolme täiskasvanut sellel laskumisel kukkumas. Riinu ei kukkunud kordagi. Laskus mõned korrad ka ilma keppideta.
Aga vaadake ise:

video

Pärtel nii suurest mäest veel ei lase, aga spordipargi sprindiraja laskumistelt küll. Umbes pooltel kordadest jääb püsti, pooltel paneb pepu maha. Aga ühe ikka veel 2-aastase kohta on see igatahes super.

Lisaks veel paar meeleoluvideot.

Näiteks see- Pärtel sõidab ka täitsa kenasti!

video

Lihtsalt armas:

video


Riinu sõidab vahel ka lihtsalt spordipargi ringi. Viimane kord ma vaatasin, et ta lausa lendas. Kui ta vahepeal sõitis ainult paaristõugetega, siis nüüd on ta pihta saanud ka vahelduvtõukele ja see näib tal päris hästi välja tulevat. Igatahes kihutas ta mööda nii mõnestki palju suuremast lapsest. Lõpuspurti jäid kõrvalolevad inimesed lausa ammuli sui vahtima, sest see oli kiire ja võimas tõesti.
Muidugi on Eestis päris palju 5-aastaseid, kes temast paremini sõidavad, aga ma kahtlustan, et tema oskused on siiski Eesti omaealiste esimese 10% seas. Või koguni top-5% seas. Sest väidetavasti pole umbes pooled lapsed enne kooli suusatunde üldse kunagi suusatanud.
Muidugi on natuke kahju, et ta ilmselt suve jooksul oma õpitu vähemalt teatud mahus unustab, aga patt oleks küll siinkohal kurta, et Eestimaa talv on liiga lühike....


SUMMARY:
Our kids are skiers, just like their Dad, and Mom, to a certain extent. Here you can see them sky. On the first video Riinu is coming down from a pretty steep hill - unfortunately you can't tell that from the video. She loves the speed and snow!
I think they are both quite good skiers for their age.

kolmapäev, 10. märts 2010

Uus mäng

Lastel on uus mäng: raamatukogu.
Mängitud on seda vast umbes kolmel õhtul (mitte järjest, vaid nii iga paari nädala takka).
Käib see nii, et lastetoast tuuakse kilode viisi raamatuid elutuppa, kus mänguasjade kasti peale tehakse raamatulaud, raamatud kenasti sorteeritult virnas. Üks läheb siis leti e. kasti taha ja on raamatukoguhoidja, teine tuleb viisakalt raamatuid laenutama. Tere ja aitäh ja palun ette ja taha. Tavaliselt tahab Riinu raamatukoguhoidja olla. See mäng kestab neil päris pikalt ja on üldjuhul meeliülendavalt rahumeelne. Selle mängu käigus maanduvad nad üsna kiirelt kas diivanile või mõnda teise pesasse ja haakavad raamatuid vaatama, kas siis koos või eraldi. Parem, kui eraldi :)

Täna oli Riinu nagu ehtne raamatukoist raamatukoguhoidja: juba enne külastajate saabumist süüvis ta ühte raamatusse ja ega pannud klienti suurt tähele. Too siis vaatas ise raamatuid ja valis lõpuks ühe välja.

Riinu ei saanudki nina raamatust välja (sse on üks põnev laste entsüklopeedia, mille ta jõuludeks sai) ja mäng tuli lõpetada lihtsalt teadaandega, et nüüd pannakse raamatukogu kinni ja töötajad peavad koju (st pesema) minema. Pärtel hakkas siis ruttu koristajaks ja tassis kõik raamatud vabatahtlikult teise tuppa tagasi, siis tõstsis kõik muud asjad korda, tegelt koristas kogu toa. Talle meeldib koristada!

Riinu oli kõik see aeg raamatu külge kleebitud. (Mardi) suguvõsas olemasolev raamatukoi-geen tundub tal igatahes olemas olevat. Ma ennustan, et kui ta ükskord soravalt lugema hakkab, siis veedab ta pikki tunde lihtsalt lugedes.

kolmapäev, 3. märts 2010

Link kunstigaleriile

Panin mõned laste maalid üles facebooki.
Näha saab SIIT

teisipäev, 2. märts 2010

esmaspäev, 1. märts 2010

Mõista, mõista, mis see on?

Riinule meeldib mõistatamisemängu mängida. Sellist, kus üks kirjeldab mingit asja ja teine peab ära arvama, mis see on. See on täiskasvanu seisukohast üsna keeruline mäng, sest 5-aastase mõtlemine on hästi teistmoodi ja selliseid tema tasemel mõistatusi pole üldse kerge koostada. Kahjuks ei meenu mulle hetkel ühtegi head näidet. No midagi sellist: "Emme, arva ära, mis see on: suur ja roheline, seest punane ja hästi magus?"

Pärtel, elukutseline imiteerija, nagu nooremale vennale kohane, on nüüd hakanud ka selliseid mõistatusi ütlema. Ja need on ikka kohutavalt naljakad. Eriti kontektsis: Pärtel on päris heade näitlejavõimetega ja üldse naljakas. Tal on intonatsioon ja emotsioon ja näoilmed ja kehakeel. Kogu aeg. Üks tema viimaste päevade kildmõistatusi: "Arva ära, mis see on: kui on roheline, siis võib sõita?". Või siis: "Kui on punane, siis ei tohi sõita?".
Ja veel: "Arva ära, mis siis on, kui lumesahk sõidab?" Õige vastus viimase puhul on kusjuures: lumesahk.

Töö ja pere ja kodu ja...


Kuhu see veebruar nüüd kaduski?
Juba läbi?

Meil läheb nii, nagu läheb.
Üks läbivaid hetketeemasid on kindlasti "Kuidas ühitada töö- ja pereelu minimaalsete kahjudega". Midagi pole teha, nõuab harjumist, kohandumist, painutamist. Esialgu julgen arvata, et vähemalt lapsed pole eriti kannatanud, pereelu tervikuna on aga kindlasti teistsugune (näiteks tundub, et mul pole enam üldse aega süüa teha!). Osa tööd olen julmalt edasi lükanud. Aga eks need tuleb ka varsti ära teha. Siis, kui tuleb valgus ja kevad!

Lastel on pikad pühad olnud. Alates vabariigi aastapäevast on nad kodused. Homme saab juba nädal. Miks siis? No kolmapäeval oli riigipüha ja ma tõesti tööd ei teinud. Neljapäeval läks Mart varakult ära ja ilma autota liikumiseks ja kahe lapse vedamiseks oli liiga külm - lihtsam oli nad koju jätta. Lisaks segadused Pärtli lastehoiuga, mis lõppes sellega, et kasvataja tuli meile koju ja hoidis mõlemat last siin.
Reedel oli Pärtel köhane. Riinuga käisime hommikul uisutamas, aga üldiselt oli näha, et ka teda hakkab tõbi kimbutama, seega oli ta ülejäänud päeva koos kasvataja ja Pärtliga kodus (sest teisi lapsi lastehoius poleks niikuinii olnud). Nädalavahetusel olid nad samuti tubased; Riinul jube nohu ja tugev köha. Pärtlil on veel vaid köha jääknähud, tema pääses väga kiirelt.
Täna oli aga täitsa keeruline olukord: Mart seotud õppetööga ja minul oli ka vaja kindlasti tööle minna. Kohe väga-väga kindlasti. Kedagi hoidma ei saanud. No ei ole kedagi, kes hommikuti vaba oleks. Palusin siis auto hommikuks omale ja vedasin lapsed töö juurde kaasa. Seal nad siis joonistasid ja vaatasid arvutist multikaid ja jõid (vett muidugi - meil on seal veeautomaat, mis neid muidugi hirmsasti köidab) ja lõpuks hakkasid peitust ja tagaajamist mängima, keset kümneid juhtmeid, mis meil seal eri tehnikat toidavad ja ühendavad. Päris kole. Seepeale tõmbasin ma ruttu otsad kokku ja tulime tulema. Tegelikult olid nad väga tublid ja ei kahjustanud midagi ega kedagi :)

Igatahes on õhus küsimus: kas keegi teab kedagi, kes oleks vahel, kui ootamatu vajadus tekib, hommikupoolne lastehoidja? See ei saa kindlasti olla väikeste lastega kodus olev inimene, sest mul on lapsi vaja üldjuhul hoida siis, kui nad on haiged. Tavaliselt saan ma küll ka ise kodus olla, aga vahel on vaja tööl just teatud päevadel olla, eeskätt enne uue numbri trükkiminekut - see on ajakirjatöö spetsiifika.

Homseks on Pärtel igatahes terve ja parim variant on vist see, et viin ka paraneva Riinu (ta on tegelikult ka kiiresti paranenud) veidikeseks Pärtli hoidu. Sest kuidagi tuleb ju ka töö ära teha.

Veel oleme avastanud enda jaoks vitamiinikokteilid. Organism ütles, et nüüd on vaja.
Tänane kokteil oli umbes selline:
kahe apelsini mahl
tubli peotäis astelpajumarju
pool peotäit jõhvikaid
3 tl mett
piima
sooja vett (sulatamaks külmutatud marju)
kompotivedelikku
Kõik sauseguriga mõnusaks joogiks segada ja juua!
Serveerisin lastele väikestest napsuklaasidest ja kolme peale jõime seda vitamiinipommi umbes 3/4 liitrit. Jube hea! Eriti meeldis neile vist klaasiaspekt, ehkki Riinu kinnitas, et see on ka kohutavalt maitsev.

Õnneks on sügavkülmas veel piisavalt varusid. Saame kõvasti katsetada! Väga põnev on, ja alati natuke uutmoodi-teistmoodi. Sobima peaks enam-vähem kõik, mida annab purustada.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Pipi

Täna oli Riinu lasteaias sõbrapäeva tähistamine nii, et tüdrukud olid Pipid ja poisid Karlssonid:



Sportlikult

Möödunud nädal möödus laste, eriti Riinu jaoks eriliselt sportlikult.

E: Riinul lasteaias võimlemistrenn
T: lastega Arenas ujumas (veidi üle tunni vees)
K: Riinul lasteaias võimlemistrenn
R: Riinu Lõunakeskuses uisutamas, lasteaiarühmaga
L: Setumaal sünnipäeval, paar tunnikest tiigile rajatud uisuväljal, kelgul, pepulaual
P: Tähtveres suusatamas, mõlemad. Riinu sõidab päris kenasti. Isa õpetab neid ikka mäest alla laskma. Eile sõitis Riinu mingist päris suurest mäest alla ja jäi lõpuks iga kord püsti ja oli ise selle üle hästi õnnelik. Ja siis veel suusatasime staadionil ka, ma arvan, et ta mingi 3 km sõitis küll kokku ära. Lauskmaal lükkab ta päris kiiresti. Ma vaatan, et kaks korda ma enam temast kiirem polegi. Pärtel sai ka laskumisnõksu uuesti kätte.

teisipäev, 9. veebruar 2010

Peadpidi esivanemais - huvitavaid fakte

Fakte laste esivanematest:

Riinu ja Pärtli isaisapoolse vanavanavanaisa ja vanavanavanaema perre sündis 13 last, kellest 7 suri lapsena ja üks teismelisena. Ellu jäi 5 last, neist tänasesse jõudnud järeltulijaid on vaid kahel. Kõige suurem ongi Mardi vanaisa (kes oli neist 13-st noorim) järelkasv, ehkki vanaisal-vanaemal endal oli/on vaid kaks last (üks neist siis Mardi isa, eks - keeruline, ma tean).
Mardi vanaisa ja ta 12 õde-venda sündisid ajavahemikus 1890-1907 ehk siis 17 aasta jooksul. Noorima ja viljakaima poja Märdi (või Martin-Eduardi) sündides oli ema Mai 42- ja isa Jakob 46-aastane.

Muidugi oli vanasti laste suremus suur, aga kas nii suur suremus oli siiski tavaline?

Teine huvitav teema oleks nende laste nimed - igaühel kaks nime (Mardi vanaisal isegi 3), kokku siis 27 eesnime 19.-20. sajandi vahetusest.
Muuhulgas Anna, Marta, Kaarel, Iida, Jaan, Eliise, Aukusd (pole minupoolne trükiviga), Wuldemar, Teerese ja Juhhanes.

pühapäev, 7. veebruar 2010

Kolm tundi kastiga...

... ehk lugu sellest, kuidas kõik geniaalne on lihtne ja vastupidi ka.

Meil tekkis majja üks kast, tugevast papist, selline paraja suurusega parajalt paks kast. Mõtlesin, et mis teen, kas viskan auto peale, et ära viia, või paneks sinna mingit kola või...

Ja siis tuli mõte: aga annaks kasti lastele ja laseks neil teha, mis tahavad. Lõigake, värvige, sodige, kleepige, rebige, lõhkuge. Ja täpselt seda nad tegidki. Kolm tundi järjest ja edasi sai kast ära pandud lubadusega, et nad võivad homme õhtul jätakata.

Viimases faasis oli kast muudetud kilpkonnakilbiks: Riinu nokitses Pärtli jaoks peaaugu ja siis Pärtel käis käpuli, kast seljas, pea kilbiaugust väljas ja oli kilpkonn. Kilp oli muidugi ohtralt kaunistatud.

Mulle meeldis. Lastel kolm tundi loomingulist ja füüsilist tegevust ning koristamist ja tülitsemist minimaalselt. Ma isegi kohe imestasin, kui kenasti nad koostööd tegid ja pikka aega arvestades oli lahkarvamusi tõesti väga vähe.

Läheb kindlasti kordamisele ja soovitan teistelegi mõnusateks vaikseteks pühapäevaõhtuteks, kui ise tahad natuke midagi muud teha...

Julgus rindu!

Üks paari viimase päeva tugevamaid, rahuldust pakkuvamaid emotsioone on olnud seotud Riinuga.
No eks ma olen kirjutanud, et ta on pigem selline vaikne, vahel natuke kaasalohiseja (seda muidugi pigem endast vanemate sõbrannadega, mis on muidugi ka loogiline), vahel natuke tahtejõuetu.

Aga elu näitab, et saab asja küll :)

Riinul on juba teist satsi võimalik Lõuankeskuse uisuväljal oma lasteaiarühamaga uisutamas käia. Novembris käisime, kord nädalas, ja nüüd veebruaris uuesti. Kui varem oli tegemist ainult raamiga koperdamisega ja natukese ringitatsamisega, siis reedel käis mingi plõks ja mingi nõks ning laps läks lendama. Ei, mitte liuglema, kaugel sellest, aga hakkas vähemalt liikuma. Väga kiiresti kusjuures. Esialgu on see pigem jääd mööda jooksmine, aga treener ütles, et see on loomulik areng. Mulle meeldis, kuidas see plõks käis: treener korraldas neile ühe mängu, sihukese natuke võidu peale, aga laste jaoks huvitava ja tõesti mängulise. Kiiruse peale. Ja Riinu vist unustas ära, et ta ju veel ei oska, ja pani jooksu, nii et ma pidin teda vaadates imestusest jääle potsama. Lahe! Mulle meeldib, et temas lõi välja võiduind. Ma olen natuke kahelnud, kui palju temas seda on. Kuigipalju võiks ju ikka olla, on elus huvitavam. MInu jaoks nimelt polnud oluline see, et kui kiiresti ta sõidab või keda võidab, vaid just võiduind ja julgus proovida.

Teine tore oli see, et me käisime oma leelokooriga Baltica festivali ülevaatusel. Kuna enamusel on lapsed niikuinii kogu aeg sabas ja kaasas, siis tegimegi lastekava, st lapsed laulsid osad laulud ise. Neil oli üks päris keeruline laul, kus nad kordamööda pidid värsiridu eest ütlema. Nii on palju raskem laulda kui üksi tervet laulu eest võttes. Riinu oli eestütlejatest kõige väiksem. Proovis oli probleem, et nad kippusid liiga vaikselt laulma ja eks sai neid siis natuke ajupestud, et nad ikka kõva häält teeks. Riinul ikka juhtub, et ta langeb võõraste ees verest ära ja räägib nii vaikselt, et keski ei kuule. Ja pabinas võib suuremalgi segi minna, kus parajasti järjega ollakse. Aga õnneks ei osanud lapsed vist suurt pabistada (erinevalt mõnest kooriliikmest - aga mitte minust!) ja laulsid veatult, puhtalt ja kõval selgel häälel. No ikka palju paremini, kui olime arvestanud :) Ja Riinu oli nii julge ja nii vahva ja nii hästi hakkama saav, et ma olin tõesti südamest rahul. Sest esinemisjulgus kulub elus ikka väga-väga ära. See on tulevikuks üliväärtuslik pagas.

Natuke oli kahju, et Pärtel, kes proovides ka kaasa laulis, seda ülevaatusel ei teinud. Sest tema oleks žürii täiesti relvituks teinud. Proovis oli ikka kuulda, kuidas ta teised lihtsalt üle laulab. Kui tema suu lahti teeb, oleks teised justkui taustalauljad.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

Suur vend

Lihtsalt üks kiire postitus selleks, et öelda, kui väga ma naudin seda, et Mats O. meie pereliige on.
Ma mitte lihtsalt ei arva, vaid olen kindel, et ta kõige toredam 11/12-aastane poiss terves maailmas.
Kuidas ta viitsib oma väikeste õdede-vendadega möllata ja mängida! Ja kuidas nad teda jumaldavad! Kuidas ta on alati nii sõbralik, avatud ja abivalmis.
Eilegi sain vabalt veidi linna peal käia, kui Mats väikestega kodus filmi vaatas ja neil silma peal hoidis. Praegu käib esikus Matsi juhtimisel mingi vinge sporditegemine. Uskumatu, kui kannatlik ta nendega on. Põhiliselt on kuulda Pärtli hõisked: "Valmisolla, üks, start!" ja siis jälle mingi kohutav müdin :))

Kui Pärtlist ükskord midagigi sarnast kasvab, siis olen ma üks väga õnnelik ema. Ma olen juba praegu üks väga õnnelik inimene, et nii tore poiss mul peres on.

Kanaema

Nagu igal talvel kombeks, lahkub Mart kõige külmemal talvenädalal nii umbes nädalaks soojale maale komandeeringusse. Ei, loomulikult ta ei planeeri seda nii, aga nii lihtsalt juhtub. Ega seegi kord mingi erand pole.
Just siis, kui tundus, et neam külmemaks minna ei saa, saabus tuul ja tuisk ja nüüd ongi veel hullem.

Aga miks kanaema? Sellepärast, et Mats Oskar elab ka meil ja nüüd on kogu vastutus ka tema eest minu õlul. Kooliminekuks peaks ta ärkama juba enne mind. Eile hommikul, kui oli tunda, et tuleb jälle külm, läks mul juba 7-st uni ära ja käisin kraadiklaasi piilumas - mine hullu tea, äkki lähebki veel kooli. Loomulikult oli külma nii -24 , siis käisin Matsile ütlemas, et ta magaks rahulikult, aga ise enam magama ei jäänudki.
Täna samamoodi.

Aga eile oli meil perekondlik külmapüha, kuna Mats kooli ei läinud (seal lihtsalt poleks kedagi olnud), Pärtli kasvataja oli haige ja hoid jäi ära ning siis tundus mulle ülekohtune Riinutki viia, kui teised kõik kodus. Riinu on meil see, kes kõige rohkem armastab kodus olla.

No aga täna jälle - umbes 7 paiku hakkan muretsema, mis temperatuur on. Täpselt 20. No mida teha? Mats ise tahab kooli minna küll. Ajasin siis ta teiseks tunniks koos meiega üles, helistasin kooligi, kust kosteti midagi ebamäärast: et lapsi jah eriti ei ole, aga tunnid ikka toimuvad. Aga ta tuli sealt üsna varakult tagasi, sest nende klassis oli vaid 8 last kohal ja enamik tunde jäi siiski ära. Pärtli kasvataja on endiselt haige, Riinu viisin siiski täna lasteaeda.

Õnneks olen seekord siiski heal positsioonil, sest varem on alati nii olnud, et kui Mart külmal ajal ära läheb, siis mina enam autot käima ei saa. Sel talvel on meil aga uus pereliige - lisaaku. Pereliige sellepärast, et ta nõuab palju hoolt, hellust ja tähelepanu. Igal õhtul tuleb ta tuppa sooja tuua, talle öö läbi süüa anda, hommikul kenasti välja viia, juhtmete külge kruvida, siis panna soojendusssüsteem käima, siis oodata 30 min, siis lülitada eelsoojendus välja, siis oodata 3 min, siis panna siduri abil auto käima, oodata 1 min. Aga lahe on see, et ta tõepoolest läheb käima!!
Sest vastasel korral me eriti välja ei saaks.

Nii et külmas ja tuisus üksi kolme lapsi, kassi, auto ja kahe akuga.
Toas on soe, sest puudetassimist võtan pühendumusega. Kõige vastikum on see, kui toas ka külmaks läheb.

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Lapsesuu

Lihtsalt hoiatus: kui Pärtel ütleb kellelegi teist, kes te temaga seotud olete, et "Hakka nüüd juba minema" või "Mine nüüd ära", siis ta ei mõtle sellega midagi muud, kui et ta tahab juba lehvitama hakata. Lisaks meeldib talle ilmselt, kui kokkulepetest kinni peetakse. Nii et kui keegi ütleb, et ta hakkab nüüd minema, siis Pärtel kiirustabki niimoodi takka.
Ta ütleb seda nii mulle (lastehoius), vanaemale kui ka erinevatele hoidjatele.
Umbes nii, et mis sa siin ikka pikka juttu ajad, kui öeldud, siis mine :)

Väga konkreetne. Ma loodan, et keegi ei solvu, kui Pärtel talle niiimoodi ütleb. Minule on see ausalt öeldes kergendus. Sest palju kergem on ju lapse juurest lahkuda, kui ta ütleb sulle: "Emme, hakka nüüd minema", kui et lahkumist saadab pikk nutt: "Emmmeeee, ära mine.... ei taha..... emmmmmmmeeeeee, EI, EI, EI!!" - sest see etapp on meil ka läbitud.

laupäev, 23. jaanuar 2010

Üldhuvitavat, II osa

Teate seda, et... ?

Keleetedalsaed on vljäa sgeltiaund, et täthdee jräjeokrd snõas ploe thäits. Auinke thäits asi on, et eesinme ja vimanie thät okles õgie. Üläejäund saõnst viõb olla täeiliuklt seagnimi ja sa suduad ikka sdea tsekti luedga. See on seeplslärlat, et inemise aju ei loe iagt täthe edlari viad leob tevret snõa kui üthe teirkuvt.

Või siis nii:

Aoccdrnig to a rscheearch at an Elingsh uinervtisy, it deosn't mttaer in waht oredr the ltteers in a wrod are, the olny iprmoetnt tihng is taht frist and lsat ltteer is at the rghit pclae. The rset can be a toatl mses and you can sitll raed it wouthit porbelm. Tihs is bcuseae we do not raed ervey lteter by it slef but the wrod as a wlohe. Ceehiro.

reede, 22. jaanuar 2010

Hommikust õhtusse

Meie pere naistel oli täna natuke puhkepäev. Riinu lasteaeda ei läinud, sest tal on sel nädalal pikad päevad olnud ja ta oli eile õhtuks tõeliselt väsinud, lisaks kippus ka nina kinni jääma. Aga "natuke puhkepäev" oli see seepärast, et ega naised ikka terve päeva kodus puhata ei saa, kodutööd ja muud tegemised tuleb paratamatult ära teha.

Igatahes oli meil äärmiselt tore ja ilus hommik. Mehed läksid lastehoidu/tööle/kooli (Mats Oskar nimelt kooli, tema on juba nädalakese meie juures veetnud) ja selleks ajaks, kui nõud pestud, põrandad pühitud, voodid tehtud, kola kokku korjatud, ahjud-pliidid köetud jne, oli päike parajasti nii kõrgele tõusnud, et hakkas meie magamistubadesse kollast valgust heitma. Algul Riinu tuppa - ma vaatasin esmalt imestusega, et miks Riinu korraga keset päeva kõik tuled põlema pani, aga see oli hoopis päike, kes kõik üle kuldas. Istusime siis Riinu voodil ja mõnulesime. Lihtsalt olime vaikselt ja lasime päikesel paista ja ajal voolata. Rääkisime, et jätame selle hetke endale alatiseks meelde - kuidas me ühel külmal talvehommikul kahekesi kodus olime ja tema voodis päikesepaistes pikutasime.

Pärast koristasime ja joonistasime, vaatasime filmi ja tegime natuke palgatööd - kes kuidas. Lõuna paiku läksime läbi 18-kraadise külma Pärtlile järgi, aga kuna kõik olime soojalt riides, ei olnud see kuigi ekstreemne. Lapsed oleks tahtnud vist pikemaltki õues olla, aga ma siiski ei pidanud seda mõistlikuks. Ja liikusime ühe peatuse jagu bussiga.

Õhtul tahtsin väga uisutamist vaadata, aga Pärtlil oleks nagu mingi radar peal, mis talle koheselt teatab, et ema tähelepanu on mujal ja ta muutub täiesti pööraseks. Temaga paraku ei saa pealiskaudselt suhelda - ta nõuab täit tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis muutub suht talumatuks. Ta viskleb, räägib, küsib, nõuab, tahab, tantsib, , laulab, naerab, nutab, kukub, ronib, korraldab, toob, viskab, pillub, vaatab, uurib, kisab ja kõike seda umbes korraga. Kuni hüsteeriani välja. Nii et päev ei lõppenud üldse nii kenasti, ma olin lõpuks ikka juba täiega tüdinud sest tüübist ja uisutamist ikkagi õieti jälgida ei saanud.

Aga neid Riinuga-kahekesi hommikuid on mul küll plaanis nii paari nädala tagant tegema hakata, kui töö vähegi laseb, ja tundub, et laseb. Nii mõnus on temaga kahekesi koos kodus olla. Nii rahulik. Sest kui Pärtel on ka kodus, siis on Pärtel niivõrd domineeriv, et ma pean kogu aeg teadlikult tegelema sellega, et Riinu ka natukenegi nö pildil oleks ja tähelepanu saaks. Sest kõik kohad on lihtsalt Pärtlit täis! Pärtliga on ka vahel vägagi mõnus kahekesi koos kodus olla. Just need kolmekesi-olemised, kui päevane väsimus juba ka murdmas, on kõige raskemad. Täna olid nii Mart kui ka Mats pikalt ära ja me olime kolmekesi... Mats käis õhtul veel uisutamas, no ta on ikka täielik pingviin!

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Sammumõõtja

Arvutasin huvi pärast välja oma igapäevase jalgsikäigu kilometraaži. Internetikaardi põhjal.

Tulemus on selline:
Tavaliste päevade (st sellised päevad, mil Mart viib Riinu lasteaeda ja mina Pärtli) miinimum on hommikupoolikul 3 km. Juhul, kui me üht peatust bussiga ei sõida, aga 4,2 km. Siin sees on siis otsad Pärtel hoidu - mina tööle - töölt hoidu - koos Pärtliga koju.

Neil päevil, kui ma ise ka Riinu ära toon, lisandub veel ca 2,5 km. Kui ilmad pole liiga külmad või mul parasjagu vene keelt pole, siis ma tavaliselt toongi ise Riinu ära. Ja kuna siin mingit bussivarianti pole, siis ikka ainult jala. Soojal aastaajal saab ka ratastega sõita, see on muidugi eriti mõnus.
Nii et täispäevadel tuleb kilometraažiks 6,7 km.
Ja vahel on mõni käik veel, siis enamgi.

Tehke järgi!

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Talvisi killukesi

Imelik, kuidas organism temperatuuriga harjub. Kui ma talve algul pidin -10 peale otsad andma, siis nüüd tundub -10 sihuke mõnusalt keskmiselt külm talveilm. Ükski tegu ega käik küll sellepärast tegemata ei jää, toas tundub ka kuidagi täitsa mõnus. Kampsun peab muidugi seljas olema ja soojad sussid jalas. Igatahes meie naudime talve täiega. Ja nii veel 3 kuud...???

Asjaolude kokkusattumisena sai Riinu eelmisel nädalal 2 päeva Pärtli rühmas käia. No seal lihtsalt polnud ühtegi teist last peale Pärtli ja kuna meil on auto remondis, siis tundus kohutavalt palju mugavam nad mõlemad ühte kohta viia. Kõigil oli väga tore, Riinu väga-väga nautis seda vaikust ja tähelepanu, mida ta seal Pärtli kasvatajalt sai. Möllasid kolmekesi õues ja meisterdasid vaikselt toas. Pärtlil on tõesti väga-väga tore kasvataja! Lisaks tundub, et talle meie lapsed ka siiralt meeldivad. Ta on igatahes välja toonud, et Riinu ja Pärtel paistavad omavahel väga hästi läbi saavat. Eks nad saavad jah, nii üldjuhul.

Minul õnnestus vahepeal Obinitsas talsipühil ja kooriproovis ära käia. Maal on muidugi veel palju ilusam. Ja ehkki ma meie majja ei jõudnudki (seiklesin bussidega), oli sealtkandistikkagi raske ära tulla. Tartusse jõudes oli kuidagi tühi tunne. Et mida ma siin teen. Praegu on jälle selline graafik, et ma peaks umbes ülepäeviti mõnes Setumaa nurgas olema. Tartust pole seda kõige lihtsam korraldada, kui autot ka pole ja üks laps vaid poole päevani hoius. Eks ma loobun vähemalt pooltest asjadest; neist, millest suudan.

Esimene töönädal läks edukalt ja toredasti, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et ma pole oma otseste töökohustusteni veel jõudnud; hetkel läheb kogu aur tsässona raamatu tekstidele. Aga eks ma uuel nädalal süüvin ka ajakirja. Asjad saan tehtud ikka!

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Elu jälle ilus

Eile läks siis elu tagasi töistesse rööbastesse: vanemad tööle, lapsed lasteaeda. Pärtel läks hea meelega, kinnitas, et ta ei ole kurb, kui ma ära lähen ja lehvitas mulle rõõmsalt aknast. Ta saab seal nüüd lähiajal kasvataja tähelepanu ja hoole pea täielikult endale, sest üks tema lastehoiukaaslane on kaugel maal vanaema-vanaisa juures, teine haige ja kolmas tuleb nii palju hiljem, et nad saavad vaid veidike koos olla enne, kui Pärtel koju tuleb.

Mina läksin siis ka esimes päeva tähtsalt tööle. Nii hea on kontoris tööd teha. Ikka palju parem kui kodus, kus alailma muud mõtted ja tegevused segama tulevad. Mulle kohe väga meeldib jälle tööl olla. Ehkki saan siin vaid veidi ül 3 tunnikese olla, siis pean juba Pärtlile järgi minema.

Eile oli meil kelgupäev. Pärtel sai kelguga oma hoidu ja koju ning pärast läksime ka Riinule kelguga vastu. Siis tegime kelgurongi, kõik olid rõõmsad ja mina sain trenni.

Kogu päev kulges õhtusse täielikus idüllis. Keegi ei virisenud, vingunud, tülitsenud ega nutnud. Tõeliselt ilus päev.

laupäev, 2. jaanuar 2010

Ving ja virr

Pikk vaheaeg, ninad koos toas ja õues, segipaisatud unegraafikud ja põhjalik rutiinipuudus viis meie lapsed tänaseks seisu, mis oli muutumas väljakannatamatuks. Ehkki me magasime kõik mehiselt kella 10-ni, käis terve päev üks ving ja virr, ving ja virr, ving ja virr. Loomulikult polnud neid sellise ärkamisaja puhul mõtet lõunaunne saata, ja takkajärgi tundub, et äkki ikka oleks pidanud panema, vähemalt Pärtli. Ja õues ei saanud ka kaua olla, sest temperatuur oli -18. Isegi hea, et pool tunnikest nina külma saime.

Muu hulgas oli mul sünnipäev, aga kuna seegi aasta oli sünnipäeva ajaks kogu sellest vaheajatamisest jaks väljas ja mõistus otsas, siis ei kutsunud me seekord targu mitte ühtegi külalist. Kuna ma ei jõudnud enam kannatada, läksin kella 6 paiku õhtul hoopis tööle - ühe autori juurde tema loost vestlema. Lapsed jäid isa ja Matsiga koju ning loomulikult lõpetasid korrapealt ka vingu ja virri. Olid kukununnud ja jäid kella 8 paiku 3 minutiga magama. Tüüpiline. Emad on vist enamasti need stressipadjad, kellele oma ving ja virr välja valatakse.

Ma tõesti tahaks vahel ikka oma sünnipäeva pidada. Aga mitte sellisel ajal, olematutes ruumioludes ning olukorras, kus kõik lähedasemad sõbrad, keda oleks kutsunud, on niikuinii kusagil ÄRA. Aga nii on see ju peaaegu alati olnud. Ma ei suuda ette kujutada, kas sünnipäeva jaoks on veel viletsamat aega (ema, ära palun isiklikult võta, sind ega isa ma selles küll ei süüdista :) Pealegi on teada, et ma oleks pidand juba jõulu paiku sündima. Mida ma küll ootasin?? :)) Et äkki on uuel aastal ikka parem?

Aga homme on veel üks puhkepäev... Püüan selle üle rõõmustada, ehkki ootan juba peatselt algavat, rahustavat rutiini.... Ooo, rutiin, mu arm.

Homme lubasin Riinuga midagi kahekesi teha. Sest sellisteks kahekesi olemisteks on just meil omavahel tavaelus väga vähe võimalusi. Ma arvan, et meile mõlemale on seda väga vaja. Poisid teevad, mis tahavad ja meie ka!

reede, 1. jaanuar 2010

Kokkuvõtete aeg


Head uut aastat!

Vanal aastal ei jõudnud aastat kokku võtta. Eks see mõtteis on olnud, aga kirjasõnaks vormistada pole saanud.

Ükspäev helistas Mardile üks ta sõber ja küsis, et kuidas siis ka aasta läks. Ja Mart vastas, et selline keskmine, ei midagi erilist: midagi pahasti või viltu ei läinud, aga midagi märkimisväärselt erilist head ka ei juhtunud. Mulle tundub, et nii oligi.

Hästi keskmine, tavaline aasta oli. Aga see ei tähenda sugugi, et sellel mingi negatiivne alatoon oleks. Kuna meil on väikesed lapsed, ja me ise pigem konservatiivsemat sorti, siis on stabiilsus ja rahu see, mis meile praegu sobivad. Muidugi, lotovõitu saada oleks olnud tore, aga tõenäosus oli niikuinii pea olematu. :)

Kui alustada sellest, mis plaanis, aga tegemata, võiks nimetada paar olulist märksõna:
1) kolimine - oli lootus, ent omanik mõtles ringi. Talvel tuleb ta Eestisse tagasi ja on loodetavasti asjad selgemaks mõelnud. Ka negatiivne vastus aitaks meil uusi valikuid teha. Teadmatus ei ole mõnus.
2) Setu-kodu külalistemaja - meist sõltumatu ebaõnne tõttu tuli vahele palkidega seonduv kriminaalasi, mistõttu me ei saanudki maja püsti. Sügisel, kui kohus viimaks palgid meile mõistis, oli juba liiga hilja ehitamist alustada. Nii et nüüd ootavad palgid uut kevadet, maa sulamist, et saaks vundamendist alustada.
3) Riinu ja abiratasteta jalgratas - no ei olnud Mardil seda aega ei kevadel ega sügisel (suvel maal on meil liiga halb tee, et esimesi harjutamisi proovida) . Mina ei julge, sest Riinust saab üsna kergesti õnnetusehunnik, kui tal asjad ei õnnestu, ja see ajab omakorda mind närviliseks. Aga uuel aastal ei jää muud üle - laps ei saa ju ometi abiratastega kooli minna! Mitte et ta veel kooli läheks, aga harjutamisaega peab ju ka jääma.

Minu osalusel ei ilmunud sel aastal ühtegi raamatut. Lootus on, et uuel aastal läheb ses osas jälle edukamalt. Kaks rauda on juba üsna tulises tules. Mardi kaastoimetamisel ilmus just äsja üks paks iludus, tõeline gurmaanide kinkeraamat parkidest.

Minu jaoks oli üldse üks vaikne aasta. Mida ma õieti tegin? Kasvatasin ja transportisin lapsi. Natuke tegin tööd, aga mitte palju. Laulsin, eriti suvel. Sellega loodan jätkata. Vägagi. Kevadel käisin ühel kursusel (Gordoni perekool), sügisel vene keele kursusel, sellega jätkan samuti. Aga mulle oli sihukest natuke vaiksemalt võtmist vaja. Sest olgem ausad, minu jaoks pole need "lapsehoolduspuhkused", mida ma nüüd pea 6 a teinud olen, küll mitte mingid puhkused. Ma arvan, et "puhkuse" lõppemisega, tööle minnes, alles puhkus algab. Praegu vähemalt on küll selline tunne. Ma ei saa üldse aru, kes mõtles välja nii totra väljendi nagu "lapsehooldusPUHKUS". Inglise keeles öeldakse "leave", st lahkumine. Ajutine töölt lahkumine. Mis on sisuliselt palju õigem. Aga 1. jaanuarist, ehk tänasest, olen ametlikult tagasi tööl. Juhhei. Ja muud lisatööd jäävad muidugi ka, samuti kodu, pere ja lapsed. Eks ta oravarattaks läheb, kuna Pärtel on hoius ainult hommikuti ja see teeb pere liikumisgraafikud üsna skisofreeniliseks. Aga panustame toetavale sotsiaalsele võrgustikule :)


Aga, aga, aga - tegelikult oli meil väga hea aasta ja ma kohe tahaks seda rõhutada. Kõige tähtsam on see, et kõik meie pere ja lähisugulased ja muud lähikondsed on terved. Pole olnud ühtegi tõsisemat haigust (nüüd ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja teema lukku, aga saate aru, eks).

Masu pole meid ka eriliselt näpistanud ega takistanud, me elame ikka ühtmoodi, natuke kogume ja natuke kulutame. Ei saa kurta, tõepoolest. Ehkki mul olid sel aastal ainult juhutööd (näiteks esinemised leelokooriga - ehhee, tõepoolest) ja mõned madala koormusega ettevõtmised, tilkus midagi kogu aeg ja otseselt raha pärast ma ei peakski veel tööle minema. Mõnus mõelda ja teada.

Lapsed on nagu lapsed ikka, aga väga armsad. Igasse päeva mõni nutt ja mitu naeru. Ma just vaatasin neid, et praegu on vist see aeg, kui neil on koos kõige toredam. Varem oli Pärtel liiga väike ja varsti, õige varsti kasvab Riinu "suureks" ega taha enam oma väikevennaga suurt tegemist ilmselt teha, aga praegu on neil päris hea. Eks nad ikka vahel kisuvad, aga seltsi ja rõõmu ja mõlemale sobivaid tegevusi tundub jaguvat.


Mida uuelt aastalt oodata? Jällegi, visandan vaid mõned märksõnad ja nägemused. See pole kaugeltki kõik, aga üle võlli ei taha ju ka ootusi ajada. Elumõnu peab igal juhul alles jääma.

Kõigepealt mullused tegematajätmised:
1) kolimine; kui seda ei tule, siis otsustavad ümberehitused, et kolida Pärtel ja Riinu ühte tuppa magama.
2) Setu külalistemaja üles ja töökorda. Seoses sellega tuleb mul meelde üks läinud aasta suurõnnestumine - see, et me oma maakoju lõpuks vee saime! Mitte muidugi majja, aga see, et vesi õuelgi olemas on, on meie jaoks juba tohutu kvalitatiivne hüpe.
3) Riinu abiratasteta jalgrattal sõitma ja Pärtel abiratastega rattal sõitma. Riinu sai selle selgeks enne 3 a saamist, nii et Pärtel peaks kevadel igati valmis olema. Sügisel ta veel hakkama ei saanud, sõtkus küll, aga lenks käis suvaliselt edasi-tagasi-külilimaha.
4) Riinu ujuma õpetada - ujumiskursustele on ta juba registreeritud.
5) Pärtlile võiks vist hakata kah tähti õpetama. Aga mulle tunudub, et ta on rohkem liikumise ja laulmise peal väljas. Eks vaatame, kiiret ju pole.
6) hästi palju tahaks nautida hetki. Õppida ja arendada hetkes elamist. Sest meil on väga mõnus elu ja elamine ja olemine.


Ja nüüd lõppes mõttelõng äkki otsa. Varsti jälle.