Suvetundes

Meil oli imeilus kevadine nädalavahetus. Ideaalne. Kõik läks nii kenasti, kui üldse võimalik oli.
Olime peaaegu kolm päeva maal, päike paistis ja oli nii-nii kevadine, et tahtis hinge matta. Isegi pilti ei teinud, sest iga hetk oli lihtsalt olemiseks nii ilus ja mõnus.
Koristasin vana tare päris põhjalikult ära (ehkki muidugi mitte PÄRIS kõike) ja nüüd on hoopis teine tunne. Et hooaeg on avatud ja suvi pole enam kaugel. Kraanist tuleb vesi (ehkki lumesulaga tekkisid mõned tagasilöögid ja pühapäeval käis meil üks parandaja, aga nüüd jälle vesi soriseb). Kraan on muidugi õues, mitte toas. Põhimõtteliselt kokkulepped magamis/külaliste/mänguaida püstipanekuks on tehtud. Porgandid on maha külvatud. Maasikad puhastatud. Tuba kraamitud. Kõik riiulitel olnud nõud pestud. Kümne masinatäie jagu pesu linna kaasa võetud. Päikest näo peale lastud. Öösel rattaga Obinitsast Mikule sõidetud. Tantsitud.
Vanaema riisus terve õue puhtaks, see tegi kõik veel palju-palju ilusamaks. Nii tore, et vanaema ka kevadist Setumaad nägi. Lapsed olid teadagi lihtsalt õnnelikult ja tundsid end vabalt. Riinule meeldib puude otsas ronida. Ega meil väga häid ronimispuid pole, aga midagi siiski. Pärtel tahaks muidugi ka, aga kasvu jääb veel napiks. Siis ta läheb hoopis liivakasti, see on ka mõnus.


Avastasin just, et 3/4 meie perest saab juba juuni keskel suvepuhkusele. Pärtli hoid lõpetab juuni esimsetel päevadel, minu töö kulminatsioon peaks olema 11. juuni ja samal päeval on ka Riinul viimane lasteaiapäev, edasi on nad suletud. Nii et 12. juunist on meil puhkus. Kuni sügiseni välja. Mina pean küll pisut ka tööd tegema, aga eri "tehingute" ja kokkusattumuste tulemusena peaks mul suvel tööd olema vähem, kui ma kartsin. Aga enne seda tuleb sellevõrra kõvasti pingutada. Mai ja juuni algus tulevad väga tempokad. Aprilli lõpp ka. Mõni aasta peaks nii ka proovima, et kevad on vabam. Aga õnneks on just kevadel kõige rohkem energiat.