Pärtel 3

Eelmisel aastal kirjutasin ma 2-aastaseks saanud Pärtlist sedasi.
Mis siis nüüdseks muutunud on? Ausalt öeldes on see kirjutis suures osas siiani kehtiv. Inimese iseloom on ikka vist kaasa antud. Siiamaani on ta aktiivne, üsna rahutu, tegija, alati tahab kõike teha ja igale poole minna ja olla. Söögiajad on endiselt rasked, sest ta lihtsalt ei suuda ühe koha peale üle ühe minuti püsida. Mistõttu me endiselt väldime temaga kohvikutes käimist... Kodused söögikorrad on vabakasvatust-mitte-harrastavate vanemate jaoks ka nii mõnigi kord närvesöövad.

Pärtel on ka üks suur kloun. Tal on kogu aeg mingi teater. Aga ta teeb tõesti päris head nalja ja kuna ta on niivõrd ekspressiivne, siis on emotsioonid pidevalt laes. Kui ikka Pärtel end viletsasti tunneb või on vihane või kurb või pahane, siis saavad kõik lähikondsed sellest tema hääleka kisa kaudu teada. Täpselt nagu siis, kui ta imik oli. Huh, see oli ikka õudne, kuidas ta siis karjus....

Nüüd on enamik kisasid sülega, kalliga ja arutamisega lahendatavad. Üldiselt on ta ikka rõõmsameelne, aga kui ikka paha tuju tuleb, siis jah, häälekalt...

Ja Pärtel on heas tujus, siis on kogu ruum tema rõõmu ja energiat täis. Kui ta rõõmustab, siis on naer ja rõõm tal silmas, suus, põselohus ja kõrvaaugus. Juuksetutis ka.

Hästi võistlushimuline on ta ka. Kogu aeg peab igale poole esimesena jõudma ja saama. Riideid vahetab kiiremini kui Riinu. On üldse hästi kiire, eriti võrreldes oma õega. Minu vanaema oli ka selline. Üldse paigal ei püsi. Noh, see on selline iseloomuomadus, mis vahel on nagu positiivne, aga vahel negatiivne ka. Eriti kui tegu on ühe kolme-aastase naaskliga. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt on Pärtlil pea kogu aeg kusagil mõni muhk või sinikas või paranev haav. Hetkel on tal pea/näo piirkonnas kaks sinikat, kaks paranevat haavakest ja üks väike kriimustus.

Kõige suurema arenguhüppe on Pärtel minu arust teinud kõne osas. Kui eelmisel aastal kirjutasin, et 3-sõnalised laused hakkavad vaikselt tulema, siis praegu pole vist asja, mida ta räägitud ei saaks. Ta on ikka hästi verbaalne ja väga suure sõnavaraga. Hirmus jutukas ka. Ega see suuke naljalt kinni ei püsi. Kui sinna lisada veel juurde keskmisest kõvema detsibelliga kõnemaneer, siis on selge, et väga tihti meil väga vaikne ei ole. Samas ega kisa ka väga palju pole.

Riinuga mängivad nad toredasti. Tõesti, neil on ikka tore koos olla. Olen nii tänulik, et nad kahekesi olemas on. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olla ainult ühe lapsega. Mul on tunne, et tegelt ikka palju raskem. Aga ma pole ise üksik olnud ja Riinu sai ka venna üsna kiiresti, nii et ma ei saagi ette kujutada. Igatahes on õde/vend tohutu varandus mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu eluks.

Sünnipäevast ka: seekord olime väga madala profiiliga. Kuna kodus meil ruumi pole, otsustasime teha seda, mis sünnipäevalapsele tõeliselt meeldib: minna Värska veekeskusesse möllama. Kaheksast kaasakutsutud sõberperest sai lisaks meile tulla vaid üks. Mis teha, haiguste hooaeg. Aga tore oli ikka ja torti sõime ka. Tõesti oli tore päev. Iga külaline sai basseinis ka jäätisekokteili. Minu arust väga meeldejääv ettevõtmine.



Kingituse osas oli poisil selge soov: tõstuk. Selle hankimine osutus päris keerukaks. Müügil on kümmet sorti tuletõrjeautosid ja viisteist sorti ekskavaatoreid, aga tõstukivalik on ausalt öeldes äärmiselt piiratud. Lõpuks siiski midagi leidsin, mis pole küll päris see, mida ette kujutasin, aga Pärtlile õnneks kohutavalt meeldib. Kahjuks liiga suur, et kaissu võtta. See-eest valvab tõstuk ta und otse voodi ees.

Väga hommikune. Sünnipäevahommikune.


Sellel pildil räägib Pärtel Koorvere-vanaemaga, kes talle õnne soovib.
Pärtlile hirmsasti meeldib telefoniga rääkida. Ja teda on kõrvalt väga naljakas kuulata.

Palju õnne, kallis Pärtel!