Hellad velled

Huh, vaatasin just saadet Superlapseehoidjast. Seekord oli üksikema viie (5!) väikese lapsega. Ma algust ei näinud, aga see kõige vanem oli vast ehk 7-aastane. Ja noorim nii umbes kolmene. See tundus küll õudne. Aga lõpuks olid nad kõik nii kenad. Mul läks silm märjaks.

Meie lastel on viimasel ajal ka kuidagi eriline rahuaeg. Saavad kohe eriti hästi läbi. Riinu tundub kuidagi eriti rahul ja tasakaalus. On hästi rõõmus ja koostöövalmis. Tundub, et tal läheb hästi. Iluvõimlemises lähevat tal hästi, ta saab teistele päris tihti ette näidata, kuidas õige teha on. Eks need asjad tõstavad enesehinnagut tublisti. Ujumine läheb ka hästi.

Täna oli hästi armas hetk: sõime lasanjet ja Pärtlile hirmsasti meeldis see natuke krõbekam kiht seal peal. Riinule meeldis ka, aga ta on nii empaatiline, et andis oma tüki pealt krõbeda Pärtlile. Ja Pärtel pani seepeale käe ümber Riinu õlgade, vaatas talle otsa ja ütles: "Sa oled mulle natukene hea sõber". Riinu küll natuke naeris, et miks ainult natuke, aga mõtte tähtsusest sai ta aru küll. See oli niiiii armas hetk. Siis nad veel kallistasid ja sõid edasi. Riinu on selles mõttes hästi lahke, et kui ta näeb, et Pärtlile midagi väga meeldib, siis ta püüab seda ka talle võimaldada. Ta on väikeste lastega üldse hästi kena. Pärtlist oli aga tähelepanuväärne see, et ta ei võtnud Riinu tegu enesestmõistetavana, vaid peegeldas oma tänu, ma ütleks, et väga oskuslikult tagasi. Ma näen ka, kust see tuleb - Pärtlil on äärmiselt läbimõeldud ja südamlikku tundekasvatust pakkuv hoidja. Ta on lihtsalt imeline. Need kahe-kolme-aastased teavad juba nii palju sõprusest, asjade jagamisest, üksteisest hoolimisest.

Ma tahaks olla rohkem Pärtli hoidja moodi. Rahulik, sõbralik, lahke, aga järjekindel.

Ja Pärtel sai jalgrattaga sõitmise selgeks.