Uued algused

Meie pere on alustamas uut elu uue režiimiga, sest alates selle nädala algusest on meie peres tavaline lasteaialaps, kes käib tavalises linnalasteaias. Sügisel jätkasime küll oma väikese hoiurühmaga, ent erinevate põhjuste summana lagunes see juba kohe aasta algul (vahetult enne meie reisi) laiali ja tuli kiirelt tegutseda, et eeskätt Riinule uus mängukoht leida. Ja meil läks õnneks, saime koha Kannikese lasteaia pererühma, st sellisesse rühma, kus on eri vanuses lapsed, 2-7 a. Mulle meeldib selline rühm, on kuidagi loomulikum kui 24 üheealist. Riinu rühmas on tavalise 24 lapse asemel 20 last, mis mulle muidugi ka meeldib. Seni olen kohal näinud maksimaalselt umbes 13 last. Eriti tore on see, et üks Riinu sõber käib samuti seal rühmas!

Täna oli Riinu esimest täispäeva rühmas ja kasvatajad imestasid, et ei saaks arugi, et ta alles esimest päeva on. Et niivõrd sotsiaalne ja sisse sulandunud. Juba oli ta logopeedigi juurde veetud, kes teda samuti väga kiitnud olevat. Magama ta muidugi ei jäänud, aga eks vaatame, kuidas see asi läheb. Kaua ta ikka jaksab nii vara (kell 8!) tõusta ja mitte lõunat magada?

Esimese kahe päeva põhjal mulle väga meeldib see rühm. Seal ei kisata (see võib tuleneda ka sellest, et seal on vaid 5 poissi...), ollakse sõbralikud, hoolivad. Pererühmas on kindlasti konkurentsi vähem. Üldse on mul vähemalt Riinu osas hea meel, et see asi nii läks. Ma olen täiesti kindel, et tal on seal lasteaias PALJU huvitavam, kui seal väikses koduhoius oli. Minu peamine kaalutlus Riinu hoidu jätmisel oli oma mugavus - et ei peaks nii vara tõusma (sest lasteaias ikkagi eeldatakse, et hiljemalt kell 9 on laps kohal) ning et ma ei peaks lapsi eri kohtadesse hoidu viima. Nüüd tuleb välja, et ma pean seda siiski tegema, aga ma suutsin ka sellele positiivse aspekti leida - trenniaspekti. Et saabki rohkem liikuda. Motiveeritult.

Pärtli osas on seis veel lahtine, kuid lootust on, et vanas hoiukohas jätkab väikeste, 2-aastaste minirühm. Uue kasvatajaga, vaid ennelõunasel ajal. Sel nädalal käime uuesti harjutamas, sest uus kasvataja on täiesti võõras ja vajab harjumist. Ja kui ta siis lõpuks harjub (õnneks on koht tuttav!), siis hakkab ta seal nii paar-kolm korda nädalas hommikuti käima.

Nii et meie päevakava hakkab vähemalt mõnel päeval nädalas välja nägema nii:
9-ks Riinu oma lasteaeda
9.15-ks Pärtel oma hoidu (mis asub lasteaiast ca 2 km kaugusel)
sealt mina koju või mujale tööle
siis ca 13 Pärtlile järgi
jälle koju
ca 17 Riinule järgi.

Kui kõik otsad käia jala, teeb see kokku umbes 8-9 km päevas. Pole paha. Bussiühendus on vaid ühe kõige lühema otsa vahel teoreetiliselt olemas.
Aga praegu saab veel õnneks rattaga sõita ja Mart on ka lubanud oma õla alla panna ja vahel Riinu-otsi teha.

Ning ka minul on uus algus - ma läksin vene keele kursusele! Algkursusele. Olen väga põnevil. Nii mõnus on õppida!

Lopud, II

See on pilt eileõhtuselt jalutuskäigult saare ühte tippu, mis on minu arust selle ilusa saare kõige-kõige kaunim paik, eriti õhtupäikeses, nagu sellel pildid.
A picture from a walk last night.


Aga muidu:

Hullult mõnus!!!!
Lapsed on täitsa pidevas ekstaasis, täna olid sisuliselt 3 tundi järjest vees, välja sai need ainult siis, kui pakkuda välja, et läheme rannnabaari jäätist sööma. Ja siis jälle vette! Aga vesi on tõesti soe, ma pakun. et 24-25 kraadi, õhk täna varjus 28, päikese käes ca 40. Kõige kuumem päev.

Aga nüüd on juba asjad pakitud, läheme ööseks Dubrovnikusse ja oleme homme lõunal Tallinnas tagasi.



It's crazy cool and fun here! The kids spent all morning and noon in the water, almost 3 straight hours. And the only way I could get them out of water was to offer them to have some ice-cream in the beach bar! It's really hot, the water is really warm and we just love it here!
But now our bags are packed, we are ready to leave for Dubrovnik and will be back in Estonia by tomorrow afternoon.

Lopud, Horvaatia

Montenegro, enne ärasõitu Horvaatia poole.
Still in Montenegro.


Nüüd olemegi juba teist päeva Horvaatia väikesaarel Lopudil, kus autod ei sõida ja päike paistab (valdavalt). siin üks Horvaatia väidetevalt paremaid ja kaunemaid liivarandu. Liivarannad nimelt ei ole siinkandis kuigi tavalised, rohkem on ikka kivi ja klibu.
Külake, kus me elame, on jällegi täielik turistikas, st põhiliselt elatakse siin turistidest. Aga sellest pole midagi, lastega reisides on see isegi mugav. Sest neile paraku igasugu kultuurilised elamused ja erinevused huvi ei paku, peaasi et saab ronida, mängida, ujuda ja süüa.


We are now in Croatia, on the island of Lopud off the coast of Dubrovnik. It's a real tourist place here, but it suits us well. Very well. There are no cars, but there are a lot of boats to look at, a lot of ice-cream, different beaches, a quiet apartment, places to play and walk.

Hetkel mul jutusoont väga pole, panen parem pilte üles.


Teel liivaranda, üle saarekese keskmäestiku.
On the way to the sand beach of Šunj, over the central massive of the small island:



Parim liivarand sooja merevee ja hullude lainetega. Tänu ilmataadile, kes tuult andis - muidu poleks seal kuuma tõttu olla saanudki!
The best beach with warm water and crazy waves. We were lucky to have some wind, otherwise it would have been too hot!



See on meie majutuskoha veranda, kus me ka sööme.
This is our balcony, where we eat:

Montenegro II

Täna öösel kell 5 ärkasin kohutavate kõuekärgatuste peale. Veel väheke ja hakkas ladistama. Hirmsad ja vähe vaiksemad kärgatused ja vihmahood kestsid kuni keskpäevani. Ma ei hakka rääkimagi, kui jube on olla sellisel juhul lastega väikesesse ruumi suletud. Kus ka kära ei tohi teha, sest maja kajab hirmsasti. Ja kus on ohtlikud trepid. Ja kus pole kaasas rohkem mänguasju kui 2 pisikest poni ja paar värviraamatut ja paar juturaamatut. Ja kuna vool läks ka ära, nii ei saand ka vahelduseks arvutits pilte vaadata...

No aga lõuna paiku, kui olime juba lootust kaotamas, tuli äkki päike välja ja me otsustasime, et sellise sündmuse puhul võib lõunauni vabalt vahele jääda, ehkki ma lootsin, et pärtel jääb magama bussis või kärus, mida muidugi ei juhtunud. Igatahes pakkisime ruttu asjad ja sõistime 15 min kaugusele Kotori, UNESCO linna. Kaunis, teistmoodi, mõnusam, suurem. Paadid, iidne tänavaterägastikega, arvuakte kasside, turistide ja akna taga kuivavate kombineedega vanalinn.



Sõime jälle jäätist, jalutasime, hängisime ja tšillisime.


Tagasiteel magas Päretl umbe 5 min iluund ja oli jälle reibas nagu ennegi. Perast naastes käisime veel siinsel ainasal 10 m pikkusel rannaribal, kus polnud otsest vettekukkumise ohtu. MIna ujumas ja teised kividega mängimas. Lastel on endiselt nohu.



Homme läheme tagasi Horvaatiasse, Lopudi saarele. See on koht, kus me oleme varem olnud ja kus me teame head liivaranda. Sest meie praeguse vanuselise koosseisuga on siin autode vahel lihtsalt liiga närvesööv olla. Tollel saarel aga pole üldse autosid, neid sinna lihtsalt ei lubata! Aga internetti ka ilmselt pole, nii et päevasündmusi ma enam kajastama ei hakka. Eks siis saab uue ülevaate, kui tagasi oleme!

Summary:
We are staying in Perast, Montenegro, which is a small town on the coast of the Adriatic Sea, Bay of Kotor (Boka). The town is so small that there is not much to do with small children. There is only one street right next to the seafront, no sidewalks and it's a real task to handle the kids among the traffic and next to the sea.
We have made short trips to neighbouring small towns which are much more child-friendly. We have eaten lots of ice-creams!
Yesterday night and morning until late lunchtime was constant thunderstorms and heavy rains and we were really worried about our vacation, since we were trapped in a small apartment with no electricity either. But luckily the sun came out in the afternoon and we had a nice hot evening.
Today is sunny, too, and we are leaving to go back to Croatia, to a little island that we know, where we have been before and know it's a child-friendly place with a huge sand beach and with no cars!

Montenegro I

Montenegro. Perast, iidne linn Boka lahe tipus. Kergelt klaustrofoobiline olemine on siin meiesuguste Setomaa lagedate väljade inimestele, sest kogu see väike fjord-laht on ümbritsetud üle 1000 m kõrguste mägedega ja paras kausis istumise tunne on. Pole seda pikka avarust, mis nt Horvaatia saartel. Aga kahtlemata on see maastik äärmiselt kaunis, dramaatiline, uskumatu.

Iga kord on see Vahemere piirkond üks uus avastamine. Seekord oleme sattunud linnakesse, millest ma üldse aru ei saa. Siin on ca 450 elanikku, ja ilmselt on kogu tööealine elanikkond rakendatud turismindusse. Muud elu siin küll ei näi olevat. Linn on üles ehitatud nii, et otse mere kaldal on üks tänav, kus sõidab päris palju autosid, kõnniteed ei ole ja otse tee kõrval on meri. Ja risti suunas siis lähevad mõned trepid majade juurde. Meie tuppa jõudmiseks on vaja ronida 96 trepiastet kõrgemale.

Ütleme ausalt, lastega olemiseks pole see linn just parim valik. Siin pole isegi kiviranda, ja liikumine tähendab pidevat jälgimist, et keegi vette ei kukuks või kivitrepil jalga ei murraks või auto alla ei jääks. Sestap on Pärtel meil pea kogu aeg süles. Talle muidugi täitsa meeldib.

Aga muidu on mõnus. Eriti super on meie seekordne elamine. Ühegi varasema reisi jooksul pole meil olnud nii vinget korterit. Asub kahel tasandil, on maitsekas, uskumatu ja rikkaliku valgustusskeemiga ning hunnitu vaatega, muidugi. Põhiliselt istumegi aknal, kui toas oleme. Siin ongi istumisaknad.

Vaade meie toast eilse pilves ilmaga:




Ja tänase päikseline ilmaga:



Vaade Perastile veidi eemalt (paadist):



Mis me siis teeme? Sööme palju jäätist. Täna sõitsime kõrvallinna, mis on vähe suurem, kus oli turg ja toidupood, aga mis polnud üldse nii nunnu muidugi. Seal oli üks mõnus kiviklibune rand, mis lastele paariks tunniks rõõmu pakkus.




Ja siis käisime ühel lähedalasuval kivisaarel, kus asub kirik ja muuseum ning tegime seal ka pilte:




Üleüldine reisiväsimus hakkas minu hinnangul taanduma täna pärastlõunaks. Homme läheme Kotori, edasine on veel lahtine.

Esimesel päeval oli ilm päris pilves, aga täna hommikul tuli päike päris kenasti välja. Sooja oli umbes 26-27 kraadi, ma pakun.

Eilekord

Pärtli kõne on juba nii sorav ja osav, et palju nalja sellega enam ei saa, aga paar vahvat ütlemist panen siiski veel kirja.

eilekord - kõik, mis toimus minevikus, oli "eilekord". Sõnadest eile + ükskord (varem, ennne).

Veel kasutab ta valesti tegusõnade minevikuvorme.
Nt joosin (jõin), teesin (tegin), söösin (sõin), pesesin (pesin).,

Aga muidu supertubli rääkija.

Mõned videod Vembu-Tembumaalt

Panen üles ka mõned videod, mis hiljuti tehtud.

Esimene neist on Riinu Vembu-Tembumaal autoga sõitmas. Ilma igasugu kahtluseta oli just autosõit Riinu lemmikatraktsioon. Kui ükskord Pärtel ka nii suureks saab, et sinna sõitma saab, siis me ilmselt muudele atraktsioonidele üldse ei jõuagi. Olgu veel öeldud, et Vembu-Tembumaa oli ülilahe, ka minu jaoks, ja me läheme kindlalt järgmisel aastal jälle! Infoks veel nii palju, et 20-liikmelistel gruppidel on oluliselt odavam pilet, nii et täitsa võiks mõelda mingi mõnusa kamba tekitamisele.





Teiseks Pärtel-ekskavaatorimees. Need ekskavaatorid olid väga lahedad, Pärtel ikka hirmsasti tahtis seal tõsta, ehkki see oli päris raske, et kuidas kõik käed ja jalad ja suunad omavahel koordinatsiooni saada. Ses mõttes väga arendav mänguasi. Neid võiks mänguväljakutel ka olla, poistele üks väärt mänguasi.






Ning kolmandaks ülevaade ronimislinnakust, kus troonis üks suur liutoru. Ma arvasin algul, et Pärtel küll ei söanda sealt alla lasta, aga vastupidi, sai suisa lemmikuks. Ma ei tea, kui palju kordi ta sealt üles ronis ja jälle alla laskis. Pakun, et ca 30 korda. Järjest. Pange tähele, rajatis on üsna kõrge ning nõudis omajagu meelekindlust emasüdames, et tema ronimist rahus pealt vaadata. Ehkki kõrgel olid piirded ees ja asi tegelt ikka üsna ohutu.

Tagasi Tartus

Ehkki mul on käed-jalad tegemist täis, katsun siiski natuke midagi siiagi kirja panna.

Oleme nüüd tagasi Tartus ja lastel tundub selle üle päris hea meel olevat. Kui nad esimest korda üle 2 kuu Tartu-koju tulid, olid nad justkui lõbustusparki sattunud - nii palju uusi (st vanu, aga suve jkooksul unustatud) asju ja mänge! Üldse on tegelikult meil siin Tartus ka väga mõnus. Riinu tahtis hirmsasti juba lasteaeda minna ja peale kaht esimest päeva fännab seda täiega. Ta oli algul hirmus kurb, et vana kasvataja läks uude kohta tööle, aga tundub, et uus kasvataja meeldib talle ka väga.

Pärtel hakkab nüüd samuti poole kohaga lasteaialapseks. Ta on hoius vaheldumisi päevadel ühe teise väikese poisiga. Nii, et ühel nädalal 3 päeva, teisel 2 jne. Esimese päeva oli kohe pika päeva ja väga kobe. Aga talle on koht muidugi väga tuttav, eelmisel aastal sai seal ikka kõvasti mängimas ja hoius käidud. Ta on seal isegi lõunat maganud varem. Nii et mina tema pärast küll ei muretse.

Ise ma ei kujuta ette, kas ja millal üldse saabub see aeg, kui ma seda kättesaabunud "vabadust" lõpuks nautida saan. Praegu on hirmus kiire leelokonverentsi korraldamisega ja veel umbes saja asjaga, nagu näiteks siit-sealt süllekukkunud ja hoidistamist tahtvad õunad ja ploomid.

Juba pea nädala pärast läheme traditsioonilisele suvepikendamisreisile. Maabume Dubrovnikus ja vaatame, mis edasi saab.