teisipäev, 8, detsember 2009

Kontekstiväliselt

Leidsin netiavarustest sellise loo. Ühe eksperimendi kirjelduse.

***************************************************

Üks maailma parimaid viiuldajaid Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas. See oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund: ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse
mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:

Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

esmaspäev, 7, detsember 2009

entel-tentel...

Pärtel kuulab Entel-Tenteli plaati ja laulab kaasa:
"Entel-tentel, flikadell!" (tahab öelda "frikadell", tegelikult peaks olema"trika-trei")

esmaspäev, 30, november 2009

Üks, kaks, kolm

Avastasin täna juhuslikult, et Pärtel tunneb numbreid 1,2 ja 3 kirjapildis. Ilmeksimatult. Keegi talle neid minu teada teadlikult õpetanud pole, aga eks siin elus hakkab suur jagu teadmisi niisama külge, eriti kui sa juhtud olema mitte-esiklaps (kellele paratamatult tuleb rohkem asju teadlikult õpetada, sest tal pole nii palju võimalusi nö lennult õppida).
Sel tasemel numbrite teadmine pole tema eas muidugi midagi haruldast; aga noh, arvestades, et me pole teda õpetanud, siis on päris hea taip vist ikkagi.

reede, 27, november 2009

Vapustavalt vahva kahene

Pärtel suudab mind jätkuvalt üllatada. Kohe väga positiivselt.

Täna oli näiteks selline hommik, kui Riinu ei pidanud lasteaeda minema, ja mina lootisn, et magame KAUA. Nagu nöögiks hakkas Pärtel kell 7.10 siplema ja rääkima. Otsustasin temast mitte välja teha, panin teise padja pea peale ja magasin edasi. Mingi aja pärast tundsin, kuidas keegi mu jalgade peal käib- ilmselt kass, arvasin. Veel veidi aega ja tundsin, kuidas Pärtel minu kõrvale ronis, endale teki peale tõmbas ja magama puhises jääda. Ta vahel ikka, nii paar korda nädalas, ronib mulle kaissu, kui voodis ruumi juhtub olema. Täna oli. Varsti hakkas väljas juba heledamaks minema. Mingil hetkel vaatasin, et väljas juba päris valge ja oh imet, kell oli pool kümme! Nii kaua pole vist aastaid magada saanud. Uhh, kui mõnus. Mingi ime läbi magas varaärkaja Pärtel üha edasi, veidi enne 10 suutsin ta trummide põrina saatel üles saada.

Siis avastasin vannitoas, et tualetipotikaas oli üleval, nii nagu Pärtel jätab, kui ta ise pissil käib. Mina tean kindlalt, et ma jäta kunagi kaant üles. Hakkasin siis uurima, et kas Pärtel käis ise hommikul pissil, ja tuli välja, et käiski. Issake, kui rõõmus ma olin!!! Rõõmus, et mul on nii hakkaja poeg; rõõmus, et ta ei ajanud mind üles ja lasi mul välja puhata; rõõõmus, et ta tuli nii vaikselt voodisse tagasi ja jäi uuesti magama!

Mul tuli lausa pisar silma ja ma kallistasin teda ohtralt, Pärtel ei saanud ilmselt arugi, millest selline tundepuhang, tema jaoks tundus asi tavaline olevat. Väga hea, jäägu see tavaliseks, ma olen väga nõus!!! Aga ma pole kindel, et see kahe-pooleste puhul tavapärane käitumine on - tõusta vaikselt poolpimedas voodis, käia vannitoas pissil, tulla vaikselt voodisse taagsi ja jääda kohe magama.

Minu imestus on sellepärast nii suur, et ma kahtlustan, et Riinu ei läheks siiamaani ise öösel/varahommikul pissile, vaid ajaks minu üles. Ehkki me oleme rääkinud sellest, et ema uni on püha ja ta saab sellega ise hakkama. Ta lihtsalt kardab. Olgugi, et tema toas põleb öö läbi väike tuli ja hommikuvalgus tuleb läbi heledate kardinate ka teistesse tubadesse. Pigem vähkreb ja kannatab, aga ise ei lähe.

Pärtli jonnihood on tuntavalt vähenenud. Eks see enesekehtestamise periood kestab endiselt, aga üldiselt on olukord üsna stabiilne, nii nagu elu koos ühe kahe-aastasega ikka :))
Ta paneb riidesse AINULT ise ja see läheb juba päris kiiresti. Ta on ikka õudsalt tubli väike kahe-aastane. Hakkaja väike mees.

pühapäev, 22, november 2009

Kohutav kahene

Pärtlil on saabunud uus murdeaeg või murdeiga: kohutava kahese kohutavad jonnihood.
Saabus see aeg meie reisil käimise ajal või pigem, saabus seetõttu tuntavalt järsult. Ilmselt oli nii pikk ja enneolematu lahusolek ikkagi Pärtli jaoks stress. Ehkki ta oli hästi hoitud ja "ei jonninud" - või pigem just seetõttu - oli tal meie naastes vaja end korralikult emotsionaalselt välja elada. Ta on terve selle nädala olnud üliemotsionaalne, ülierutuv, kas väga-väga rõõmus või põhjatumalt õnnetu. Labiilsusega kaasneb ka enesekehtestamisperiood, piiride katsumine. Pärtel on üsna kõva kivi ja temaga olemine on viimasel ajal üks paras köiel kõndimine. Vahel saame pikema kõnni teha, aga kukume palju. Me kõik katsume praegu piire ja mõned piirid on segased meie kõigi jaoks. Eks aeg ja armastus loksutavad asjad paika.

Ka Pärtli hoidja on öeldnud, et poisil on mingi uus periood. Lastehoius tahab ta olla kõiges kõige esimene, olgu see siis kätepesujärjekord, riidesse panemine, mingi mäng, no mis tahes. Käib üks pidev võistlemine ja "kaotusega" on raske leppida.

Muu hulgas ei lase Pärtel ka end enam riidesse panna (va vahetevahel) ja pusib niikaua, kui hakkama saab. Mulle see tegelikult meeldib ja ma tunnustan tema püüdlusi ja tegusi sel rindel igati (lootes, et ehk hakkab midagi ka vanemale õele külge...). Vahel küll avastan, et nt aluspüksid on ununud jalga panemata või on särgid tagurpidi, aga see on juba pisiasi. Pärtel ei väsi pidevalt kordamast: "Mina olen juba suul poiss!", no ja ega ta mingi tita enam tõesti pole.

pühapäev, 15, november 2009

Kreeka: Olümpose jalamil

Oma viimase Kreeka-päeva saime Mardiga kenasti koos veeta. Turismiinfopunkti soovitusel võtsime suuna Thessalonikist edelasse, mööda rannikut "Kreeka Rivierasse", nagu seda piirkonda nimetatavat. See on piirkond, mis hõlmab pika-pika rannikuriba, millest umbes pool on märgala, st roostik ning pool kuurortpiirkond, mitmekordsete hotellidega otse rannaliival. Aga mitte ainult. Kõige krooniks ja trooniks on Olümpuse mägi, kõrgeima tipuga 2918 m. Oma suhtelise kõrguse poolest on see üks maailma järsemaid tõuse, sest Olümpos paikneb merele suhteliselt lähedal.
Muide, ka meie hotellitoa rõdult oli Olümpos täiesti vaadeldav. Sellisena:



Kõigepealt sõitsime bussiga Litohorosse, mis on väikelinnake Olümpuse jalamil ja kust saavad alguse kõik mäega seotud matka- ja ronimisrajad. Meie mäge võtta ei plaaninud, kuna riietus polnud päris sobiv ning me tahtsime näha ennekõike paari Kreeka traditsioonilist külakest, mis asuvad lähikonnas. Siiski veetsime Litohoros päris palju aega, linnake oli väga nunnu ja vaated mäele-mägedele - ikkagi täiesti hingematvad.








Jalutasime matkaradade alguseni, aga mitte kaugemale, kuna minul oli kinnisidee siiski just need külakesed ära näha. Ja ühe päevaga siiski väga palju ei jõua.

Linnakese servas leidsime kohaliku kalmistu. Kalmistud on kultuuriline nähtus - ma olen kindel, et nende regionaalseid eripärasid ja geograafilist jaotumist on teadlased uurinud, ent eestlased vist mitte. Igatahes oli see kreeka kalmistu jällegi midagi seninägematut. Üks kõige huvitavamaid asjaolusid oli fakt, et sinna olid maetud vaid 2000. aastate jooksul lahkunud inimesed ja plats tundus olevat ääreni täis, hea õnne juures võis leida veel vaid ühe koha, kuhu matta. Kuhu on maetud varem lahkunud? Kuhu maetakse järgmised? Need hauatähised on ikka väga kapitaalsed, vaevalt need lihtsalt ära võetakse ja peale maetakse? Kui keegi seda kultuurilist nähtust selgitada oskab, siis oleme tänulikud. Tähelepanuväärne oli seegi, et igal kalmul põles üks kuni mitu küünalt, ikka sellist pikka ja peenikest õigeusuküünalt. Kalmistuhooldaja käis ringi, kastis, koristas, süütas küünlaid. Ning kolmandaks, igal sellisel kapitaalsel kirstukujulisel hauatähisel oli lahkunu pilt, tavaliselt isegi kaks - üks inimesest tema noores eas, teine vanas ja väärikas.
Ja pange tähele mägesid tagaplaanil!




Mõned vaated veel Litohorost. Selliste kaunite vahemereliste sisehoovide ja fassaadide osas olen mina täiesti jõuetu, ma lihtsalt jumaldan neid (ja pelargoone)!






No nii, aga umbes varasel pealelõunal tunuds, et peaks ikkagi edasi liikuma, kui veel midagi näha taahme. Turismitöötaja oli meil edasi soovitanud taksoga liikuda, aga me siiski loobusime sellest plaanist, sest ega meil mingit kohustuslikku vaatamisväärsuste nimekirja polnud ju tarvis täis saada. Meile piisas lihtsalt Kreekas olemisest.

No aga sõitsime siis bussi- ja rongiliine kombineerides edasi, tuginedes olemaolevale viletsale kaardinässakale. Kaardilt vaadates tundus, et ehk saame mägiküladesse jala, või kohaliku bussiga, või hääletades või tõesti takso võttes selle mingi 5 km jaoks. Kohale jõudes selgus aga, et meie kaart ei kõlba kuhugi, teid oli liiga palju, kiirteele me minna ei söandanud, kogu turismindus oli selleks hooajaks välja surnud ja ühetgi taksot (ega peaaegu ka inimest) ei liikunud. Jalutasime raudteejaamast ühe rannaäärse asula suunas, ja muudkui jalutasime mööda rannaga paralleelselt kulgevat tänavat, kuni jõudsime juba järgmisesse asulasse (kuurortlinnakesse) ja siis järgmisesse ja .... Ühel hetkel sain aru, et me nendesse traditsioonilistesse küladesse ei jõua. Need asusid teisel pool kiirteed, meile siiski kättesaamatus kauguses. Kulgesime siis niisama, oli kah mõnus.

Rand - Riviera - nägi välja selline.





Üsna trööstitu, ma ütleks. Suvel on kõik muidugi murdu rahvast täis. Kuurordid on täis hotelle ja renditavaid kortermaju, aga on ka mõned nunnukohad:




Lõpuks vaatasime, et ees paistab üks kindlus, et jalutame selleni. Tuli aga välja, et see oli mitme kilomeetri kaugusel. Kuna meil midagi muud teha polnud enam niikuinii, siis kõmpisimegi läbi väljasurnud linnakestejada kindluseni välja. Ja siis sõitsime bussiga suurde linna tagasi.

Teel aga nägime lähedal nn "postil olevaid tsässonaid", st midagi Setumaa tsässonate sarnast, aga väiksemas formaadis. Need on valdavalt kellelegi lahkunule püstitatud mälestusmärgid, nii et funktsionaalne tähendus on tsässonatest siiski erinev. Mõned näited:




Natuke kahju muidugi, et päris nii ei läinud, nagu plaanitud oli, aga ega me pettunud ka pole. Me siiski nägime hoopis teistmoodi Kreekat, me kogesime ka muud kui ainult suurt linna, me mõnulesime ja vaatasime ja elasime.

Hmm, selline lohepostitus oleks vist mõistlikum teinekord juppideks teha?
Ja äkki peaks hoopis eraldi reisijutublogi tegema? Sest neis viimastes postitustes pole lastest pea sõnagi...

Lapsed muide on igati vinks-vonks, neil oli vanaemaga väga tore ja vastupidi ka!

neljapäev, 12, november 2009

Kreeka: kolmas päev

Õhk läheb külmemaks, aga taevas üha selgemaks. Täna oli terve päeva tugev päikesepaiste, aga sellest hoolimata varjus vaid 18 kraadi. Siiski sai tuulevarjusel rõdul hommikul suisa T-särgiga istuda ja päikest nautida. Hetkel, kui ma õues seda postitust kirjutan, on päris külm. No umbes 12-13 kraadi.

Ennelõunal käisin veidi ka siin ümbruse "metsas" ringi. Umbes selline on:






Täna linnas käies näitasin ka Mardile turgu, või õigemini seda, mis pealelõunaks turust alles on jäänud, ja ta tegi mõned pildid veel, peamiselt igasugu mereelukatest:







Sõime gyros't (türklaste kebabi-sugulane, st vardalt kraabitud grill-liha salatiga, mähituna laia saia sisse) - ülihea!, magusaid ahvatlusi ja ostsime turult söögipoolist kaasa, et hotellis natuke einestada. Hoiame jõuvarusid homseks, mil plaanime sõita linnast ca 80 km välja, Olümpose mäe jalamile ja seal natuke teistsuguse Kreekaga tutvuda! Ilmselt tuleb pikk ja väsitav päev, aga loodame näha ka ehedat maa-Kreekat.

kolmapäev, 11, november 2009

Kreeka: teine päev

Täna käisin ringi varustatuna fotoaparaadiga.
Hommikupoolsel ajal oli seal söögindusekvartalis (sest selgus, et see pole mitte ainult tänav, vaid suur-suur kvartal!) veel rohkem igasugu toitu. Kalalette sadades meetrites, ausõna. Viljad, viljad, rippuvad lihakehad, õunasuurused oliivid... uhhhh...

Piltides (vajutage pildile, siis läheb suuremaks ja on tunduvalt kõnekam), väga lühidalt, umbes nii:

Siin on toidukvartali algus, sisenen paradiisi.



Köögiviljad, puuviljad, aedviljad, juurviljad, lehtviljad...



Osake kala- ja mereannilettide võrgustikust, nii palju, kui üle inimeste peade parajas pimeduses (kuna katus on pea kohal, on see pigem nagu siseruum) pildile mahtus.



Väike näide kondiitritoodete valikust.



Pähklid, jahud, seemned, tangained, teraviljad.



Lihaletid. Püüdsin tabada tagaplaanil olevat lihunikku kirvega vehkimas, aga ei õnnestunud, kirves käis nii kiiresti ülevalt alla, purustades veiste säärekonte ja sigade selgroogu.


Oliivid.


Erineva jahvatus- ja kangusastmega pipralised.


Jahud, tangud, kaunviljad ja nende osad, terad. Selliseid pütte oli ühe leti ees umbes 50 tk, kusjuures siin pole seemneid ega pähkleid, vaid ainult teraviljad ja kaunviljad!


***************************************************

Nüüd mõned majad. Mul ei tulnud täna majade pildistamine meelde, aga mõned siin siiski on.







Kõik vanemad kirikud asuvad "augus", nagu Tartu Jaani kirikki. Kultuurkiht on ümbritseva päris märkimisväärselt kõrgeks kasvatanud.


Vaade mereäärsele tänavale. Ei mingit pikka juttu - autotee ja kohe mitmekordsed majad.


**************************

Jutujätkuks veel sellised tähelepanekud, et sagedasti vib tänaval liikumas kohata õigeusu pühamehi. Selliseid, nagu Setumaalgi, samasugustes mustades rõivastes.

Liiklus on siin lõunamaine. Suurematel tänavatel, kus on 4-5 sõidurida, on tavaline, et autod ei jää peatuma mitte ülekäiguraja taga, vaid selle peal. Tegelikult ei peatugi nad mitte punase fooritule pärast (mis annab rohelise jalakäijatele), vaid lihtsalt sellepärast, et ühtlane liiklusvoog korraks seisatab. Kui sul nüüd õnnestub mitmekordse autorivi tagant näha, et fooris on roheline (tavaliselt ei õnnestu), siis pead hakkama autode vahelt üle tee sipsima. Jalakäijate roheline on aga väga lühike. Nii et tavaliselt lõpeb asi sellega, et kui sul õnnestub jõuda kusagile tee keskele, hakkavad autod jälle liikuma ja sul on tegelikult punane tuli. Aga ega autod niikuinii kuigi kiiresti ei sõida (sest nad ei saa, muidu sõidaks küll), nii et kuidagi õnnestub teisele poole saada. Mul läks süsteemiga harjumiseks vast 3 tundi, seejärel hakkasin kohalikul kombel lihtsalt suvaliselt teed ületama.

Osa tänavaid on jälle väga kitsad. Pargitakse kahel pool teed, valdavalt on väiksed tänavad ühesuunalised. Peeglid tuleb parkides muidugi ära pöörata, ent sellele vaatamata on kriimudega peeglid pigem tavalised. Natuke tuleb naer peale, mõeldes, millise paanikahooga suhtuvad eesti autoomanikud vähimassegi kriimu oma kallikesel. Siin on pooled autod kusagilt kõksatud. Peaasi, et liiguvad.


**************
Täna õhtul õnnestub meil Mardiga vast ka koos linna peale minna. Istume mõnda mõnusasse kohalikega täidetud söögikohta. Sest selle meie hotelli köök ei kannata isegi eesti restoranikultuuriga võrreldes mingit kriitikat. Ok, hommikusöök on rikkalik (äärmiselt rikkalik ja maitsev teeglikult), aga muu... Mina pole siin eriti söönud, aga Mardi kamp on tööalaselt siia suht sunnismaiseks sunnitud ja neil ei jää muud üle, kui siin süüa... Brrr...

teisipäev, 10, november 2009

Minu Kreeka: esimene päev

Muljeid on nii palju, et ei mahu ära ei pähe, paberile ega arvutiekraanile. Püüan siiski mõned mõtted kirja panna, kirjeldamaks oma esimese Kreeka-päeva vaatlusi ja mõtteid.

Meie hotellikompleks asub linnast veidi väljas, keset metsa. Aga siit viib regulaarne shuttle-bus (ehk siis hotellibuss) mõned korrad päevas rahva alla linna ja teatud kellaaegadel saab siis tagasi tulla. Ma ütlen „alla linna“ sellepärast, et Thessaloniki asub mere ääres, kaldaäärne tänav on päris madalal ja edasi hakkab linn üsna kiirelt mäkke tõusma. Meie hotell asb juba päris kõrgel, vaatega merele ja linnale. Linnas orienteerumine on seetõttu muidugi väga lihtne: kui tundub, et ei saa aru, kuhu minna, vaata kuhu suunas tänavad laskuvad – seal on meri. Ja tänavad asuvad suht malelauakujuliselt, st risti. Mina vist ei vaadanud täna kordagi kaarti, aga mul ei olnud ka midagi otseselt vaja leida.

Ma kõndisin niisama ringi, nagu kevadine vasikas. Millal ma viimati kusagil suurlinnas niimoodi üksinda kõndisin? Tuleb meelde – täpselt 6 aastat tagasi, kui samamoodi Mardiga tema tööreisil kaasas olin – tookord oli see Montpellier’s. Riinu oli siis juba kõhus kasvamas.

Ma arvasin algul rumala peaga, et ega see Thessaloniki mulle ilmselt midagi ei paku, ma pole eriline suurlinnainimene, aga eksisin – ma täiega nautisin seda atmosfääri, võimalust rahulikult šopata, inimesi ja maju vaadata, kohvi ja kooki süüa, sihitult ekselda. Sellist asja saabki teha ainult üksinda.

Thessalonikit on raske mõne muu linnaga võrrelda, kuna ma pole just väga palju maailmas ringi rännanud. Kesklinna iseloomustavad valdavalt üsna kitsad tänavad, kõrged (5-6 korrust, umbes) majad, miljonid väikesed butiigi-tüüpi poekesed minule enamalt jaolt võõraste (ilmselt omamaiste) firmamärkide nimedega. Nende vahel kas hõredamalt või tihedamalt tuhanded erinevad söögikohad. Kõige tavalisemad on pirukapoe-kohvikulaadsed kohad, kust saab kaasa osta või koha peal süüa Kreeka spetsialiteeti – erinevaid lehetaigna(laadseid)-küpsetisi, mis täidetud erinevate täidistega (spinat, juust, šokolaad, moos, pähklid – ainult lühike nimistu neist). Palju süüakse ka võileibu, loomulikult juuakse palju kohvi, rohkesti nägin kebabigrille. On pitsakohti, pannkooogikohvikuid, eri rahvusrestorane.

Üldilmelt on Thessaloniki Balkanipiirkonnale iseloomulikult veidi räpane. Suuri prügikaste on küll palju, kuid need on ääretasa täis ning nende ümber kõrgub kasti mitte mahtunud prügikottide mägi. Majade heakord on üsna keskmine, ehkki potentsiaali on muidugi tohutult. Loomulikult pole siin kuigi palju postkaartidelt ja filmidest nähtud nunnumaju, aga elemente nendest küll – pea iga akna ees on väike rõdu ja väga sageli ka aknaluugid. Mulle meeldib kõige enam valge-sinise kombinatsioon (st valge maja siniste aknaluukide ja aknaraamidega, ilmsel „Mamma Mia!“ mõju), aga on ka teisi huvitavaid värvilahendusi, nt kreemikaskollane ja roosa. Eriti palju vaeva pole siin majade nunnutamisega või restaureerimisega nähtud. Ka suur osa hoonetest, kus sees käisin, on valdavalt viletsamas seisus, kui Eestis. Näiteks postkontor oli täielik lobudik, narmendas, sihuke 80.-ndate Eesti, kui võrrelda saab. Samas näiteks H&M poes olid marmortrepid. Tänavatel aga kasvavad mandariinipuud, kust praegusel aastaajal küpsed viljad alla potsavad ja mööduvad koolipoisid nendega jalgpalli mängivad....

Üks asi, milles Kreeka Eestile väga-väga-väga pika puuga ära teeb, on kohviku- ja söömiskultuur, söögikohtade ja poodide rohkus ja varieeruvus ning mis kõige tähtsam, saadaoleva toidupoolise tohutu valik. Tänase päeva kõige suurema šoki sain üsna veidi enne seda, kui üles hotelli tagasi sõitsin, juhuslikult jalutades ühele toidutänavale sattudes. Mul ei olnud fotokat kaasas, homme võtan ja siis teen pilti. Raske on kirjeldada, mis see on. Põhimõtteliselt kitsas jalakäijate tänav, kus kahel pool vahekäiku on letid kõige söödavaga. Tänav-vahekäigu kohal on katus. Lettidelt leiab mitmekümnes nimetuses köögivilju, aga eriti lõi mind pahviks kõiksugu kuivainete valik, mida müüakse lahtiselt püttidest, kottidest, tünnidest, kastidest, karpidest. Eri sorti riisi – palun, 5-6 sorti. Igas letis on olemas kikerherned, mida ma jumaldan, ent mida Eestis saab siiani ainult ökopoest ja siis ka hingehinnaga. Läätsed, 4-5 eri sorti ja värvi. Kõiksugu muud kaunviljad – oad ja hernelised, millele enamikust ei oska ma nimetust anda. Teraviljad ja nende tuletised (jahud, tangud, kruubid), jällegi sellises valikus, et pooli ma ei tea. Pähklid, pähklid, pähklid. Seemned, seemned, seemned. Oliiviõli pudelites, kanistrites ja tünnides.

Ma käisin ja käisin ja nutt tuli peale. Ahastus. See on võimas, millised toiduained on maailmas olemas ja kuidas meieni jõuab ainult murdosa neist! Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, et eestlased ongi ainult otra ja naerist söönud! Mina tahan kikerherneid, ja läätsi ja pähkleid ja seemneid ja kolme sorti mandariine, värskeid viinamarju ja taskukohaseid avokaadosid. Ja tundma õppida kõiki neid imelisi looduse ande, mida siinsetel lettidel nii vabalt saada on ja pange tähele, ikka palju odavamalt kui Eestis. Lähipäevil peame otsustama, kui palju kikerherneid (ja muud!) me jõuame Eestisse tassida...

Loomulikult on Thessalonikis ka ajaloolisi vaatamisväärsusi, aga nende jaoks tuleb natuke eeltööd teha. Ma leian, et niisama mingit vana kirikut vaatama minna on suht mõtetu. Oleks keegi, kes teaks rääkida... Igasugu info on siin ainult kreekakeelne ja inglise keelt nad ei oska. Homme proovin vene keelega, äkki õnnestub paremini. Aga erinevate pühakodade kontsentratsioon on siin muidugi suur, lisaks erinevad varemed ja tsässona-laadsed pisikesed palvemajakesed, mis seisavad näiliselt üsna suvalt keset tänavaid. Neist teen ka homme pilti. Kui mõne lähedalasuva kiriku kell lööb, löövad tänaval kõndivad inimesed automaatselt ja sünkroonis risti ette. Ja siis tõmbaavd suitsu edasi.

Naised kannavad ainult musta, musta ja musta. Pika päeva jooksul nägin ma mõnd musta-halli ja musta-pruuni kombinatsiooni, sekka ka pisut heldat, aga teised värvid on üsna tundmatud. Lisaks meigivad naised end tugevalt. Meikimata naisi on vast üks kahekümnest. Tartus ja isegi Tallinnas on see suhtarv oluliselt erinev, ehkki ka eesti naised olevat „hoolitsetud“, mis sageli tähendab vähemalt väikest meiki. Õnneks olen varustatud elementaarsete meigivahendite ja paari musta riidehilbuga, nii et homme proovin rohkem massi sulanduda.

Internetiga on siin pahasti. Netiühenduse saab osta, aga 90 min maksab 5 eurot. Röövimine. Paar nutikat internetisõltlasest eestlast (nagu me isegi) on aga leidnud hotelli üüratul territooriumil paar nn turvaauku, kust saab tasuda netti pääseda. Meie toas vaba wifi levi pole ja minul nii suurt valu ega vajadust pole, et hakata neile nii suurt summat maksma. Ses osas on Eesti ikka hoopis erinev riik - meil on isegi kaugliinibussides internet, rääkimata hotellidest, külakeskustest, kesklinnadest jne.


Summary: The thought about my first day in Thessaloniki. What surprises my the most is the amount, variety and availability of all kinds of foodstuff that you can get here, starting from simple cafes to open markets and streetshores that sell chick peas, all kinds of legumes, grains, seeds and nuts from jars.

Interent connection is very poor.

esmaspäev, 9, november 2009

Tartu-Praha-Thessaloniki: Praha

Lapsed on loodetavasti kodus tudumas, meie Mardiga aga Praha lennuväljal öist Thessaloniki lendu ootamas. Kuna ooteaeg on ligi 6-tunnine, tegime vahepeal õhtuse Praha peal ühe tiiru. Sõime kõrtsus nimega "Švejk" (ootuspärane, eks!), mis oli väga mõnus koht, ootamatult taskukohane, ülihea kange küüslaugusupi ja loomulikult võtsime ka õlle.

Praha raekoja platsil oli midagi toidutänava laadset. Midagi sellist, nagu meil Tallinnas ja Tartus on raekoja platsidel jõululaadad, ainult et siin oli ainult toit ja jook. Iga pakkuja omaette puust putkas. Väga huvitav oli. Kui kõht poleks kohutavalt täis olnud, oleks saanud ka maitseelamuse; nüüd olime sunnitud piirduma lõhna- ja visuaalelamusega.

Plõksisime paar pilti kah.

Lihakäntsakas singiks muutumas:



Vat sellist panni tahan mina omale maale ka! Juba on plaan, et laseme keevitada. No natuke väiksema ehk... Meil käib suvel lihtsalt nii palju rahvast, mõnus oleks kambakesi lõkke ääres istuda ja kordamööda suurt panni liigutada! Kõik saaks osaleda ja mina ehk pääseks kergema vaevaga. Eks perenaisel peab ju ka lõbus olema.