Mehistub

Pärtel on viimase nädala jooksul teinud kaks olulist füüsilise arengu hüpet: esiteks sai ta selgeks kiigel ise hoo tegemise. Kuna ta õppis selle selgeks maal, nii et Riinu lükkas hoo sisse, siis ta nüüd tahabki, et just Riinu talle hoo sisse lükkaks. Selle peale ostsime kohe teise samasuguse kiige veel, viskasime titekiige nurka (külalistittede jaoks) ning nii nad seal nüüd kahekesi kiiguvad, kohe päris suure osa ajast.

Teiseks sai Pärtel päris korralikult selgeks rattasõidu. See areng toimus ühe päevaga. Eks ta sõitis varem ka, aga kohmakalt ja ebakindlalt ning pikka maad ei olnud sõitnud. Aga kuna Riinu sõidab palju ja Pärtel oli seni minu rattal titetoolis, siis ta vist arvas, et ta tahab ka Riinu moodi suur ja osav olla. Nii siis leppisime üks päev kokku, et läheme lasteaeda nii, et ta ise sõidab oma rattaga. Ma küll kartsin, et ta mingil hetkel loobub ja teatab, et enam edasi ei sõida ja tegelt läkski nii, aga kohe alguses. Vaevalt olime tänavale jõudnud, kui ta üürgama pistis, et ei taha enam. Aga ma lihtsalt sundisin. Ütelsin, et ta ise tahtis ja nüüd me siiski läheme. Sõitis läbi nutu edasi, mina rääkisin rahulikult kõrval, kui tore ta on ja kuidas kõik lilled ja autod talle rõõmsalt lehvitavad. See mõjus. Poolel teel oli nina kuiv ja hoog kiirust kogumas. Juba samal päeval sõitis ta lasteaiast lasteparki, kus ta oli ka kogu aeg rattaga sõitnud, ja siis tagasi lasteaeda ja siis veel tagasi koju ka. Tagasitulek oli juba poole kiirem. Täna aga pidin tal lausa kõrval jooksma, et sammu pidada. Autoga ega minu rattaga ta minna ei taha, ainult oma rattaga. See sobib mulle ka, lisanduv ajakulu oli täna vaid ca 10-15 min (arvestades, et ma ei saa ise samal ajal rattaga sõitma, sest kohati pean teda assisteerima ja seega pean lasteaiast jala tööle ja tagasi tulema).

Lisaks tahab Pärtel väga Riinu rattaga sõita ja tegelt tuleb tal sellega veel paremini välja. Nüüd tuleb astuda otsustav samm ja osta Riinule uus, abiratasteta ratas. Sest muidu me teda vist suurte moodi sõitma ei saa. Ta ei taha lasta abirattaid ära võtta, pelgab. Pärtel aga saab Riinu ratta endale, sest praegune on üsna käula.

Pärtlile on see rattasõit tõeliselt hästi mõjunud. Tema eneseusk ja -teadvus on läbi teinud meeletu hüppe. Enam pole ta mingi titt, vaid suur poiss. Ta on nii uhke ja rahulolev. Mina samuti! Ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas see tema egole ja olemisele on hästi mõjunud.
Nii lahe!!!!

Meie malbeke

Lisan väikse mõtteheietuse ka äsjase sünnipäevalapse kohta.

Riinu on kahtlemata üks pai ja malbe laps. Kui lasteaias arenguvestlusel käisime, siis kasvatajad küsisid imestusega, et kas tõesti on midagi, millest temaga üldse tüli võib tulla? No tegelt ikka on, eks temagi on ju inimene, aga sellest hiljem.

Jah, Riinu on üks sulnis tüdruk. Graatsiline, kena. Kuulekas ja sõbralik. Armastab vahel omaette nokitseda ja vahel seltskonda. Tundub hästi tasakaalus olevat.

Loeb nii enam-vähem, aga mitte veel päris libedalt. Kui püüa välja tuua, milles Riinu eriti tugev on, siis ma ütleks, et tema tugevus on selles, et ta on väga paljudes asjades ühtlaselt tugev. Võtame võrdluseks spordi: spordis oleks tema kindlasti hea mitmevõistluses, mitte niivõrd mõnel üksikalal. Ta on justnimelt ühtlaselt tugev paljudes asjades, aga väga teravat andekuse- või oskusetippu ei ole ma osanud eristada. Aga see pole kindlasti puudus, vaid ehk hoopis tugevus.

Siiski tundub mulle, et ta pigem sportlik. Lasteaia olümpiamängudel sai ta oma rühmas kaugushüppes II koha, kusjuures võistles ju 6-7-aastastega. Jooksus nii hästi ei läinud, ent seal võistles ta kogu lasteaia 6-7-aastastega koos. Ja ise ta alles sai 6. Milles on ta tugevam, kas võimlemises või pigem mingis lihasspordis (nt kergejõustikus), jääb tuleviku selgitada. KUna lasteaias on võimlemisrühm, jätkab ta sügisel ilmselt võimlejana. Eks siis ole näha, kui kooli läheb, mis siis saab. Füüsiline tegevus talle igatahes istub - igasugu ronimised ja liikumised. Ise ta selgitab, et ta on ju ahvi aastal sündinud.

Kui nüüd probleemalad ka kaardistada, et inimesest mitte inglit teha, siis on endiselt mureks hajameelsus ja aeglus. Ta tõepoolest sageli lihtsalt ei pane tähele, mis talle räägitakse. Ta on täitsa "ära". See pole kuidagi sihilik ega pahatahtlik - ta lihtsalt ON selline. Nii et kui on vaja talle mingi oluline sõnum edastada, siis ma vahel lähen ta juurde, loon füüsilise kontakti, palun tal endale otsa vaadata ja alles siis edastan sõnumi - nii võib vähemalt mingil määral arvata, et sõnum jõudis kohale. Aga nagu ikka, on ta vahel jälle väga tähelepanelik ja kuuleb iga, ka mitte temale pillatud lausejupi ära :)

Nüüd, suvel, on muidugi lihtsam just riietumise koha pealt - suur osa potentsiaalsetest lahkhelidest on seotud kuhugi minemise ja sellega seonduva sihipärase riietumise-liigutamisega. Riinule sobivad loomuomaselt kõige paremini aeglaselt kulgevad pühapäevahommikud, kui võib rahumeeli pidžaamas mööd elamist ringi vedeleda ja kuhugi pole vaja minna. Samas Riinule väga meeldib igale poole minna - ta on alati valmis midagi tegema, kusagile külla minema, kuhugi kulgema.

Aga vahel, väga harva, lööb temaski välja uksepaugutamis- ja kisamisalge. Aga harva, ikka väga harva. Eriti kui võrrelda tema ekstavertse ja üliemotsionaalse väikevennaga. Tundub, et mingil määral nad teineteist tasakaalustavad ja vanemad saavad kena võimaluse olla ühe rahuliku lapse ja ühe mitterahuliku lapse vanemad. Et oleks ikka igasugu kogemust.

Selline kena väike tavaline, kuid eriline tüdruk on meie armas Riinu.

Riinu 6, pikk päev

Riinu sai eile 6-aastaseks. Pidu pole veel olnud, sest töine nädal on olnud, aga tuleb kindlasti.

Sünnipäev algas hommikuste perekondlike õnnitluste saatel. Kingiks haldja-Barbie, mis sünnipäevalapse üks kindel soov (lisaks mõnedele väikestele Pollydele).



Edasi läksime lasteaeda. Teel tegime ilupildi (koos kingi-Barbiega):


Riinu rühmas on kombeks, et iga lapse sünnipäeva puhul on hommikul rühmas väike piknik, kus pakutakse mingit sünnipäevalapse kaasatoodud väikest näksi ja limpsi. Ja enne veel lauldakse ja mängitakse üht ringmängu. Siis soovivad kõik sünnipäevalapsele õnne ja tõstavad ta õhku ka.
Meie Pärtliga olime ka kohal, peamiselt vaatluspositsioonil. Igatahes väga armas oli.






Päeval oli neil lasteaias kaugushüppevõistlus kogu selle nädala kestvate olümpiamängude raames. Riinu sai oma rühmas 2. koha, jäädes vaid 3 cm alla endast aasta vanemale võitjale. Spordisoolikas on tal igatahes tugev. Ja kui oli autasustamine, siis olevat kogu lasteaed talle sünnipäevalaulu laulnud...

Õhtul oli Riinu iluvõimlemisrühma spordiklubi kevadetendus. See oli pikk ja umbne üritus ühe kooli saalis, kus eriti midagi näha polnud ja õhku oli veelgi vähem, sest see oli vististi käesoleva kuumalaine kõige kuumem päev. Riinu rühm esitas kaks kava, neist üks kandis nime "Sünnipäeva ootus" ja kuna Riinul oligi just sünnipäev, siis oli tema see, kes kava lõpus kujuteldava tordi seest välja hüppas ja võidukalt teiste kohale püsti jäi. Siis laulis kogu saal talle veel sünnipäevalaulu ja oli näha, et ta oli päris õnnelik. Aga siin mõned pildid ka. Jah, pildid on udused. Leppigem asjaoluga... :)





Vaata puusanõksu:



Siin pildil laulavad kõik talle sünnipäevalaulu:


Ja õhtul kodus veidi väsinult küünlasse vaatamas:

Palju õnne, kallis-kallis-kallis Riinu!

Välja nutetud

Olin kuuepäevasel reisil. Pärtel reageeris esimesel taaskohtumisõhtul ettearvatult: üliemotsionaalselt, pideva hingelise kokkukukkumise äärel. Nuttis ja naeris, rääkis kõva häälega. Jonnis, nuttis, peitis pead mu sülle. Hoidsin teda ja lasin tal end tühjaks nutta. Suurest erutusest ei jää ta kuidagi magama, aga näha on, et ta on koormast lahti saanud. Pikutab naeratava näoga voodil ja on üdini malbe.

Siiski oli hea ära käia. Et näha, kuulda, kogeda. Ja tulla tagasi oma koju, mis on kõige mõnusam koht kogu maailmas. Eriti peale väsitavaks kujunenud (lõpuga) reisi.