Mehistub

Pärtel on viimase nädala jooksul teinud kaks olulist füüsilise arengu hüpet: esiteks sai ta selgeks kiigel ise hoo tegemise. Kuna ta õppis selle selgeks maal, nii et Riinu lükkas hoo sisse, siis ta nüüd tahabki, et just Riinu talle hoo sisse lükkaks. Selle peale ostsime kohe teise samasuguse kiige veel, viskasime titekiige nurka (külalistittede jaoks) ning nii nad seal nüüd kahekesi kiiguvad, kohe päris suure osa ajast.

Teiseks sai Pärtel päris korralikult selgeks rattasõidu. See areng toimus ühe päevaga. Eks ta sõitis varem ka, aga kohmakalt ja ebakindlalt ning pikka maad ei olnud sõitnud. Aga kuna Riinu sõidab palju ja Pärtel oli seni minu rattal titetoolis, siis ta vist arvas, et ta tahab ka Riinu moodi suur ja osav olla. Nii siis leppisime üks päev kokku, et läheme lasteaeda nii, et ta ise sõidab oma rattaga. Ma küll kartsin, et ta mingil hetkel loobub ja teatab, et enam edasi ei sõida ja tegelt läkski nii, aga kohe alguses. Vaevalt olime tänavale jõudnud, kui ta üürgama pistis, et ei taha enam. Aga ma lihtsalt sundisin. Ütelsin, et ta ise tahtis ja nüüd me siiski läheme. Sõitis läbi nutu edasi, mina rääkisin rahulikult kõrval, kui tore ta on ja kuidas kõik lilled ja autod talle rõõmsalt lehvitavad. See mõjus. Poolel teel oli nina kuiv ja hoog kiirust kogumas. Juba samal päeval sõitis ta lasteaiast lasteparki, kus ta oli ka kogu aeg rattaga sõitnud, ja siis tagasi lasteaeda ja siis veel tagasi koju ka. Tagasitulek oli juba poole kiirem. Täna aga pidin tal lausa kõrval jooksma, et sammu pidada. Autoga ega minu rattaga ta minna ei taha, ainult oma rattaga. See sobib mulle ka, lisanduv ajakulu oli täna vaid ca 10-15 min (arvestades, et ma ei saa ise samal ajal rattaga sõitma, sest kohati pean teda assisteerima ja seega pean lasteaiast jala tööle ja tagasi tulema).

Lisaks tahab Pärtel väga Riinu rattaga sõita ja tegelt tuleb tal sellega veel paremini välja. Nüüd tuleb astuda otsustav samm ja osta Riinule uus, abiratasteta ratas. Sest muidu me teda vist suurte moodi sõitma ei saa. Ta ei taha lasta abirattaid ära võtta, pelgab. Pärtel aga saab Riinu ratta endale, sest praegune on üsna käula.

Pärtlile on see rattasõit tõeliselt hästi mõjunud. Tema eneseusk ja -teadvus on läbi teinud meeletu hüppe. Enam pole ta mingi titt, vaid suur poiss. Ta on nii uhke ja rahulolev. Mina samuti! Ma kohe füüsiliselt tunnen, kuidas see tema egole ja olemisele on hästi mõjunud.
Nii lahe!!!!