Olin kuuepäevasel reisil. Pärtel reageeris esimesel taaskohtumisõhtul ettearvatult: üliemotsionaalselt, pideva hingelise kokkukukkumise äärel. Nuttis ja naeris, rääkis kõva häälega. Jonnis, nuttis, peitis pead mu sülle. Hoidsin teda ja lasin tal end tühjaks nutta. Suurest erutusest ei jää ta kuidagi magama, aga näha on, et ta on koormast lahti saanud. Pikutab naeratava näoga voodil ja on üdini malbe.
Siiski oli hea ära käia. Et näha, kuulda, kogeda. Ja tulla tagasi oma koju, mis on kõige mõnusam koht kogu maailmas. Eriti peale väsitavaks kujunenud (lõpuga) reisi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar