Eelmisel reedel, sel kõige külmemal päeval, oli meil palju käimist ja sõitmist. Oli Riinu lasteaia jõulupidu, kus lastel oli nii tore ja vahva kava, et minul tuli vaat et pisar silma. Ja üldse oli tore. Enamik lapsi ja vanemaid on seal väga toredad.
Lasteaias oli kohutavalt palav, õues aga -20. Nii see Pärtelpoiss meil ilmselt külma sai. Külmast tuli suur nohu, nohuga ka köha. Ehkki mulle tundub, et see ongi pigem sihuke tatiköha - kuna ta nuusata ei taha ja pühib kõik kas kampsivarrukasse, diivanipatja, minu seelikusse või käterätikusse ja ühtlasti mööda nägu laiali, siis ei tule tatt eriti välja ja vajub kurku ning ajab köhima. Igatahes istun ma nüüd temaga viiendat päeva toas. Tatt on endiselt tatt. Nii et karta on, et välja ei saa enne, kui vast esimesel jõulupühal. Homme muidugi Koorverre ikka ka. Toas istumine hakkab vaikselt ajudele. Õnneks on Mart saanud Riinu lasteadea viia, nii et tema on saanud ikka õues möllata ja näeb välja nagu sügisene ladvaõun - punapõsine, ilus ja terve.
Ma ise pole saanud täpselt 10 päeva kodust välja rohkem kui ainult vaja. Sest tuli suur külm ja siis ei läinud auto käima ja siis tuli Mart tagasi ja liikus ise autoga ja selles krõbeduses ma tõesti ei tahtnud mööda linan ringi kablutada. No ja nüüd siis Pärtliga kodus. Õnneks on kingid varakult valmis varutud või vähemalt mõeldud. Vähemalt enamik.
Aga kui nüüd peaagu möödas olevale aastale tagasi vaadata, siis võib kergendatult tõdeda, et see on alles teine nohu-köha. Eelmist talve ma küll hästi ei mäleta, küllap pisemaid nohusid oli, aga oma teisel sünnipäeval oli Pärtlil küll väga suur köha. Palju suurem kui praegu. Ja peale seda polegi midagi olnud, kui üks lühem nohu ja stomatiit välja arvata. Riinul oli sügisel samuti stomatiit ja üks köhanädal. Nii et tegelikult oleks patt kurta.
Aga õue tahaks ikka. Pärtel käib kogu aeg aknal ja räägib nohuse ninasarviku häälega, et tema on juba terve ja läheme nüüd ometi juba õue kelgutama.
Küll me lähme! Üsna varsti!
kolmapäev, 23. detsember 2009
reede, 18. detsember 2009
Läbi elu lauluga
NB! Pildil paistvad veinipudelid EI OLE täidetud veiniga, vaid korraliku omamaise õunamahlaga.Pärtel muudkui laulab. Tema repertuaaris on tohutult laule, peamiselt laste- ja setulaule. Sõnad jäävad pähe iseenesest ja viis tuleb nagu linnukesel. Pärtlil on kohe kindlasti hea lauluhääl ja viisipidamine. Kohe kordi parem kui Riinul, kes ka põhimõtteliselt laulab, aga pole nii märkimisväärselt laululine.
Nii et kui meil parasjagu makk ei mängi, siis Pärtel laulab ise. Ausalt, ma söön oma mütsi ära, kui sest poisist üht laulumeest ei tule. :)
Riinu seevastu laseb end lõdvalt harkspagaati, nii et silm ka ei pilgu. Seda on üsna jube vaadata. Aga ma mäletan, et kui ma kunagi lapsena iluvõimlemas käisin, siis suutsin seda minagi. Aga Riinu on kindlasti sünnipäraselt veel painduvam. Juba kohe peale sündi ütles Riinu arstist tädi, et sel lapsel on liigesed lahti. Titest peast sai tema jalgu ja käsi igatepidi kaela ja kõrva taha väänata, nüüd väänab juba ise.
Selline jutt täna. Kes laulab, kes võimleb-tantsib.
Vahelduseks ka veidi hala
Kuna külmaga saabub minul apaatne-letargiline-depressiivne periood, siis pole suutnud midagi kirjutada. Täna hakkab vaikselt eluvaim tagasi tulema. Organism vist hakkab keskkonnaga harjuma.
Mis meil siis uudist ja rõõmuks ja mureks?
Hetkel on põhiteemad seotud Pärtliga:
1) pidev dieetitamine. Iga päev on vähemalt üks söögikord, kus ta ei söö MITTE MIDAGI. Heal juhul ainult joob või sööb saia. Aga kui ta muud ei söö, siis võtab kuri ema tal ka saiatüki käest. Sest saiast, kommist ja mahlast kokku ei ela ju inimene ära. Parem nälgigu ja söögu järgmisel toidukorral normaalset toitu. Emakest jaab see närvi ja vihale. No proovigu vähemalt! Ma saan ju aru, et vahel toit ei maitse, aga ta isegi ei proovi. Kuna lasteaias antakse pidevalt makarone (sel teemal tuleb üks jutuajamine maha pidada), siis elabki ta makaronidest makaronideni. Kodus olen ma meelega nüüd makarone püüdnud vältida, samas on see ülekohtune Riinu kui tubli kõigesööja suhtes, kes ju ka makarone armastab. Riinu lasteaiamenüü on küll päris muljetavaldavalt mitmekesine ja rikkalik. Tavaliselt puudutab söögistreik õhtusööke, aga sageli ka hommikusööke. No tegelt sööb Pärtel ikka vahel ka hommikust: kui ta ikka õhtuks pole midagi söönud, siis läheb hommikupuder alla nigu lipsti, lisaks mahub sisse veel terve kohuke JA banaan (nt täna hommikul, kusjuures ta ei ole eriline kohukese- ega banaanifänn). Ei aita ka see, et päkapikk sellisele pirtsutajale midagi sussi sisse ei too ja Riinu tema kõrval mõnuga mugib. Ei, ta ikkagi lihtsalt ei söö. Ega proovigi. Ainult erilisi lemmikroogi (mis aga sageli ei vasta arusaamale tervislikust toitumisest). Ma ju tean, et 10 aasta pärast ei jõua ma nii palju valmis teha, kui palju talle sisse mahub, aga ma ju elan hetkes!
2) rasked lahkumised lasteaiahommikutel. Korraga, vast nii kümmekond päeva tagasi ei tahtnud Pärtel mind enam hommikul lasteaiast ära lasta. Asi veeres lumepallina ja nädala jooksul läks päris hulluks: ta ei lasknud mind hetkekski silmiks, nii et ma ei saanud ära hiilida, kõik konkreetsed hüvastijätud lõppesid südantlõhestava üürgamisega (mis küll lõppesid suht ruttu, kui südant kõvaks tehes, aga pisar silmanurgas silmapiirilt kadusin), mis aina hullemaks läksid. Lasteaias on käidud ometi juba mitu kuud ja talle meeldib seal, ta tahab minna ja jääda, aga ta tahab, et mina ka kogu aeg seal oleksin. See põhjustas meile kõigile koleda stressi ja kui siis Mart järjekordselt väljamaareisilt naases, tegin konkreetse ümberkorralduse: nüüdsest hakkab Mart Pärtlit lasteaeda viima. Sest seni oli nii, et Mart viis Riinu ja mina veidi hiljem Pärtli. Ma olen kuulnud, et isaga nad ei tee sellist tsirkust. Ja nii oligi- ei mingit paanikat, tragöödiat ega skandaali. Täna hommikul olin aga sunnitud ta ise viima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, juba enne. Ja ta oli ise nii vapper, et ütles, et ta täna ei nuta. Et lehvitab mulle, aga ei kisa. Ja ta oli niiiii armas ja tubli, et suutis oma lubadusest kinni pidada! Ma nägin küll, et silmad olid niisked ja suunurgad allapoole kaardus, kui ta akna juurde läks, aga ta pidas kokkuleppest kinni. Ma olen tema üle väga uhke ja see on ka põhjus, mis ma ennast täna üldise depressiooni foonil oluliselt paremini tunnen.
Riinuga on hetkel ainult puhtad rõõmud. Tema sööb kõike ja tahab juurde, on ontlik ja rõõmus ja lahke. Eks ta ikka vahel mossitab ka. Endiselt on ta väga tundlik ja hakkab kergesti nutma ning paanika igapäevaelus on kerge tulema. Nt kui eile parklas olin hädas auto väljasaamisega teiste autode vahelt, siis hakkas ta kibedasti nutma, et mis nüüd saab. Selline reageering on nii tavaline, et ma vahel suudan seda isegi ennetada, öeldes: "Riinu, nüüd on meil selline ja selline olukord, natuke on keeruline, aga palun ole sina rahulik ja ära muretse, siis on minul kergem lahendus välja mõelda." Ega ma ise ka just rahu kuubis pole, nii et eks ta ikka minusse on.
Aga nüüd pean jooksma läbi kange külma jälle Pärtli lasteaeda. Praeguste ilmadega liigume ühe peatuse jagu bussiga. Kärus istuda oleks küll liiga külm. Pärtlile muidugi bussid meeldivad.
Ja kes oskab pakkuda nõu, lahendusi ja lohutust kahe esmamainitud probleemi puhul, siis palun, kommentaarium on teile avatud!
Mis meil siis uudist ja rõõmuks ja mureks?
Hetkel on põhiteemad seotud Pärtliga:
1) pidev dieetitamine. Iga päev on vähemalt üks söögikord, kus ta ei söö MITTE MIDAGI. Heal juhul ainult joob või sööb saia. Aga kui ta muud ei söö, siis võtab kuri ema tal ka saiatüki käest. Sest saiast, kommist ja mahlast kokku ei ela ju inimene ära. Parem nälgigu ja söögu järgmisel toidukorral normaalset toitu. Emakest jaab see närvi ja vihale. No proovigu vähemalt! Ma saan ju aru, et vahel toit ei maitse, aga ta isegi ei proovi. Kuna lasteaias antakse pidevalt makarone (sel teemal tuleb üks jutuajamine maha pidada), siis elabki ta makaronidest makaronideni. Kodus olen ma meelega nüüd makarone püüdnud vältida, samas on see ülekohtune Riinu kui tubli kõigesööja suhtes, kes ju ka makarone armastab. Riinu lasteaiamenüü on küll päris muljetavaldavalt mitmekesine ja rikkalik. Tavaliselt puudutab söögistreik õhtusööke, aga sageli ka hommikusööke. No tegelt sööb Pärtel ikka vahel ka hommikust: kui ta ikka õhtuks pole midagi söönud, siis läheb hommikupuder alla nigu lipsti, lisaks mahub sisse veel terve kohuke JA banaan (nt täna hommikul, kusjuures ta ei ole eriline kohukese- ega banaanifänn). Ei aita ka see, et päkapikk sellisele pirtsutajale midagi sussi sisse ei too ja Riinu tema kõrval mõnuga mugib. Ei, ta ikkagi lihtsalt ei söö. Ega proovigi. Ainult erilisi lemmikroogi (mis aga sageli ei vasta arusaamale tervislikust toitumisest). Ma ju tean, et 10 aasta pärast ei jõua ma nii palju valmis teha, kui palju talle sisse mahub, aga ma ju elan hetkes!
2) rasked lahkumised lasteaiahommikutel. Korraga, vast nii kümmekond päeva tagasi ei tahtnud Pärtel mind enam hommikul lasteaiast ära lasta. Asi veeres lumepallina ja nädala jooksul läks päris hulluks: ta ei lasknud mind hetkekski silmiks, nii et ma ei saanud ära hiilida, kõik konkreetsed hüvastijätud lõppesid südantlõhestava üürgamisega (mis küll lõppesid suht ruttu, kui südant kõvaks tehes, aga pisar silmanurgas silmapiirilt kadusin), mis aina hullemaks läksid. Lasteaias on käidud ometi juba mitu kuud ja talle meeldib seal, ta tahab minna ja jääda, aga ta tahab, et mina ka kogu aeg seal oleksin. See põhjustas meile kõigile koleda stressi ja kui siis Mart järjekordselt väljamaareisilt naases, tegin konkreetse ümberkorralduse: nüüdsest hakkab Mart Pärtlit lasteaeda viima. Sest seni oli nii, et Mart viis Riinu ja mina veidi hiljem Pärtli. Ma olen kuulnud, et isaga nad ei tee sellist tsirkust. Ja nii oligi- ei mingit paanikat, tragöödiat ega skandaali. Täna hommikul olin aga sunnitud ta ise viima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, juba enne. Ja ta oli ise nii vapper, et ütles, et ta täna ei nuta. Et lehvitab mulle, aga ei kisa. Ja ta oli niiiii armas ja tubli, et suutis oma lubadusest kinni pidada! Ma nägin küll, et silmad olid niisked ja suunurgad allapoole kaardus, kui ta akna juurde läks, aga ta pidas kokkuleppest kinni. Ma olen tema üle väga uhke ja see on ka põhjus, mis ma ennast täna üldise depressiooni foonil oluliselt paremini tunnen.
Riinuga on hetkel ainult puhtad rõõmud. Tema sööb kõike ja tahab juurde, on ontlik ja rõõmus ja lahke. Eks ta ikka vahel mossitab ka. Endiselt on ta väga tundlik ja hakkab kergesti nutma ning paanika igapäevaelus on kerge tulema. Nt kui eile parklas olin hädas auto väljasaamisega teiste autode vahelt, siis hakkas ta kibedasti nutma, et mis nüüd saab. Selline reageering on nii tavaline, et ma vahel suudan seda isegi ennetada, öeldes: "Riinu, nüüd on meil selline ja selline olukord, natuke on keeruline, aga palun ole sina rahulik ja ära muretse, siis on minul kergem lahendus välja mõelda." Ega ma ise ka just rahu kuubis pole, nii et eks ta ikka minusse on.
Aga nüüd pean jooksma läbi kange külma jälle Pärtli lasteaeda. Praeguste ilmadega liigume ühe peatuse jagu bussiga. Kärus istuda oleks küll liiga külm. Pärtlile muidugi bussid meeldivad.
Ja kes oskab pakkuda nõu, lahendusi ja lohutust kahe esmamainitud probleemi puhul, siis palun, kommentaarium on teile avatud!
teisipäev, 8. detsember 2009
Kontekstiväliselt
Leidsin netiavarustest sellise loo. Ühe eksperimendi kirjelduse.
***************************************************
***************************************************
Üks maailma parimaid viiuldajaid Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas. See oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.
3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.
10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.
Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tund: ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.
Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?
Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse
mitteoodatud kontekstis?
Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:
Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?
esmaspäev, 7. detsember 2009
entel-tentel...
Pärtel kuulab Entel-Tenteli plaati ja laulab kaasa:
"Entel-tentel, flikadell!" (tahab öelda "frikadell", tegelikult peaks olema"trika-trei")
"Entel-tentel, flikadell!" (tahab öelda "frikadell", tegelikult peaks olema"trika-trei")
esmaspäev, 30. november 2009
Üks, kaks, kolm
Avastasin täna juhuslikult, et Pärtel tunneb numbreid 1,2 ja 3 kirjapildis. Ilmeksimatult. Keegi talle neid minu teada teadlikult õpetanud pole, aga eks siin elus hakkab suur jagu teadmisi niisama külge, eriti kui sa juhtud olema mitte-esiklaps (kellele paratamatult tuleb rohkem asju teadlikult õpetada, sest tal pole nii palju võimalusi nö lennult õppida).
Sel tasemel numbrite teadmine pole tema eas muidugi midagi haruldast; aga noh, arvestades, et me pole teda õpetanud, siis on päris hea taip vist ikkagi.
Sel tasemel numbrite teadmine pole tema eas muidugi midagi haruldast; aga noh, arvestades, et me pole teda õpetanud, siis on päris hea taip vist ikkagi.
reede, 27. november 2009
Vapustavalt vahva kahene
Pärtel suudab mind jätkuvalt üllatada. Kohe väga positiivselt.
Täna oli näiteks selline hommik, kui Riinu ei pidanud lasteaeda minema, ja mina lootisn, et magame KAUA. Nagu nöögiks hakkas Pärtel kell 7.10 siplema ja rääkima. Otsustasin temast mitte välja teha, panin teise padja pea peale ja magasin edasi. Mingi aja pärast tundsin, kuidas keegi mu jalgade peal käib- ilmselt kass, arvasin. Veel veidi aega ja tundsin, kuidas Pärtel minu kõrvale ronis, endale teki peale tõmbas ja magama puhises jääda. Ta vahel ikka, nii paar korda nädalas, ronib mulle kaissu, kui voodis ruumi juhtub olema. Täna oli. Varsti hakkas väljas juba heledamaks minema. Mingil hetkel vaatasin, et väljas juba päris valge ja oh imet, kell oli pool kümme! Nii kaua pole vist aastaid magada saanud. Uhh, kui mõnus. Mingi ime läbi magas varaärkaja Pärtel üha edasi, veidi enne 10 suutsin ta trummide põrina saatel üles saada.
Siis avastasin vannitoas, et tualetipotikaas oli üleval, nii nagu Pärtel jätab, kui ta ise pissil käib. Mina tean kindlalt, et ma jäta kunagi kaant üles. Hakkasin siis uurima, et kas Pärtel käis ise hommikul pissil, ja tuli välja, et käiski. Issake, kui rõõmus ma olin!!! Rõõmus, et mul on nii hakkaja poeg; rõõmus, et ta ei ajanud mind üles ja lasi mul välja puhata; rõõõmus, et ta tuli nii vaikselt voodisse tagasi ja jäi uuesti magama!
Mul tuli lausa pisar silma ja ma kallistasin teda ohtralt, Pärtel ei saanud ilmselt arugi, millest selline tundepuhang, tema jaoks tundus asi tavaline olevat. Väga hea, jäägu see tavaliseks, ma olen väga nõus!!! Aga ma pole kindel, et see kahe-pooleste puhul tavapärane käitumine on - tõusta vaikselt poolpimedas voodis, käia vannitoas pissil, tulla vaikselt voodisse taagsi ja jääda kohe magama.
Minu imestus on sellepärast nii suur, et ma kahtlustan, et Riinu ei läheks siiamaani ise öösel/varahommikul pissile, vaid ajaks minu üles. Ehkki me oleme rääkinud sellest, et ema uni on püha ja ta saab sellega ise hakkama. Ta lihtsalt kardab. Olgugi, et tema toas põleb öö läbi väike tuli ja hommikuvalgus tuleb läbi heledate kardinate ka teistesse tubadesse. Pigem vähkreb ja kannatab, aga ise ei lähe.
Pärtli jonnihood on tuntavalt vähenenud. Eks see enesekehtestamise periood kestab endiselt, aga üldiselt on olukord üsna stabiilne, nii nagu elu koos ühe kahe-aastasega ikka :))
Ta paneb riidesse AINULT ise ja see läheb juba päris kiiresti. Ta on ikka õudsalt tubli väike kahe-aastane. Hakkaja väike mees.
Täna oli näiteks selline hommik, kui Riinu ei pidanud lasteaeda minema, ja mina lootisn, et magame KAUA. Nagu nöögiks hakkas Pärtel kell 7.10 siplema ja rääkima. Otsustasin temast mitte välja teha, panin teise padja pea peale ja magasin edasi. Mingi aja pärast tundsin, kuidas keegi mu jalgade peal käib- ilmselt kass, arvasin. Veel veidi aega ja tundsin, kuidas Pärtel minu kõrvale ronis, endale teki peale tõmbas ja magama puhises jääda. Ta vahel ikka, nii paar korda nädalas, ronib mulle kaissu, kui voodis ruumi juhtub olema. Täna oli. Varsti hakkas väljas juba heledamaks minema. Mingil hetkel vaatasin, et väljas juba päris valge ja oh imet, kell oli pool kümme! Nii kaua pole vist aastaid magada saanud. Uhh, kui mõnus. Mingi ime läbi magas varaärkaja Pärtel üha edasi, veidi enne 10 suutsin ta trummide põrina saatel üles saada.
Siis avastasin vannitoas, et tualetipotikaas oli üleval, nii nagu Pärtel jätab, kui ta ise pissil käib. Mina tean kindlalt, et ma jäta kunagi kaant üles. Hakkasin siis uurima, et kas Pärtel käis ise hommikul pissil, ja tuli välja, et käiski. Issake, kui rõõmus ma olin!!! Rõõmus, et mul on nii hakkaja poeg; rõõmus, et ta ei ajanud mind üles ja lasi mul välja puhata; rõõõmus, et ta tuli nii vaikselt voodisse tagasi ja jäi uuesti magama!
Mul tuli lausa pisar silma ja ma kallistasin teda ohtralt, Pärtel ei saanud ilmselt arugi, millest selline tundepuhang, tema jaoks tundus asi tavaline olevat. Väga hea, jäägu see tavaliseks, ma olen väga nõus!!! Aga ma pole kindel, et see kahe-pooleste puhul tavapärane käitumine on - tõusta vaikselt poolpimedas voodis, käia vannitoas pissil, tulla vaikselt voodisse taagsi ja jääda kohe magama.
Minu imestus on sellepärast nii suur, et ma kahtlustan, et Riinu ei läheks siiamaani ise öösel/varahommikul pissile, vaid ajaks minu üles. Ehkki me oleme rääkinud sellest, et ema uni on püha ja ta saab sellega ise hakkama. Ta lihtsalt kardab. Olgugi, et tema toas põleb öö läbi väike tuli ja hommikuvalgus tuleb läbi heledate kardinate ka teistesse tubadesse. Pigem vähkreb ja kannatab, aga ise ei lähe.
Pärtli jonnihood on tuntavalt vähenenud. Eks see enesekehtestamise periood kestab endiselt, aga üldiselt on olukord üsna stabiilne, nii nagu elu koos ühe kahe-aastasega ikka :))
Ta paneb riidesse AINULT ise ja see läheb juba päris kiiresti. Ta on ikka õudsalt tubli väike kahe-aastane. Hakkaja väike mees.
pühapäev, 22. november 2009
Kohutav kahene
Pärtlil on saabunud uus murdeaeg või murdeiga: kohutava kahese kohutavad jonnihood.
Saabus see aeg meie reisil käimise ajal või pigem, saabus seetõttu tuntavalt järsult. Ilmselt oli nii pikk ja enneolematu lahusolek ikkagi Pärtli jaoks stress. Ehkki ta oli hästi hoitud ja "ei jonninud" - või pigem just seetõttu - oli tal meie naastes vaja end korralikult emotsionaalselt välja elada. Ta on terve selle nädala olnud üliemotsionaalne, ülierutuv, kas väga-väga rõõmus või põhjatumalt õnnetu. Labiilsusega kaasneb ka enesekehtestamisperiood, piiride katsumine. Pärtel on üsna kõva kivi ja temaga olemine on viimasel ajal üks paras köiel kõndimine. Vahel saame pikema kõnni teha, aga kukume palju. Me kõik katsume praegu piire ja mõned piirid on segased meie kõigi jaoks. Eks aeg ja armastus loksutavad asjad paika.
Ka Pärtli hoidja on öeldnud, et poisil on mingi uus periood. Lastehoius tahab ta olla kõiges kõige esimene, olgu see siis kätepesujärjekord, riidesse panemine, mingi mäng, no mis tahes. Käib üks pidev võistlemine ja "kaotusega" on raske leppida.
Muu hulgas ei lase Pärtel ka end enam riidesse panna (va vahetevahel) ja pusib niikaua, kui hakkama saab. Mulle see tegelikult meeldib ja ma tunnustan tema püüdlusi ja tegusi sel rindel igati (lootes, et ehk hakkab midagi ka vanemale õele külge...). Vahel küll avastan, et nt aluspüksid on ununud jalga panemata või on särgid tagurpidi, aga see on juba pisiasi. Pärtel ei väsi pidevalt kordamast: "Mina olen juba suul poiss!", no ja ega ta mingi tita enam tõesti pole.
Saabus see aeg meie reisil käimise ajal või pigem, saabus seetõttu tuntavalt järsult. Ilmselt oli nii pikk ja enneolematu lahusolek ikkagi Pärtli jaoks stress. Ehkki ta oli hästi hoitud ja "ei jonninud" - või pigem just seetõttu - oli tal meie naastes vaja end korralikult emotsionaalselt välja elada. Ta on terve selle nädala olnud üliemotsionaalne, ülierutuv, kas väga-väga rõõmus või põhjatumalt õnnetu. Labiilsusega kaasneb ka enesekehtestamisperiood, piiride katsumine. Pärtel on üsna kõva kivi ja temaga olemine on viimasel ajal üks paras köiel kõndimine. Vahel saame pikema kõnni teha, aga kukume palju. Me kõik katsume praegu piire ja mõned piirid on segased meie kõigi jaoks. Eks aeg ja armastus loksutavad asjad paika.
Ka Pärtli hoidja on öeldnud, et poisil on mingi uus periood. Lastehoius tahab ta olla kõiges kõige esimene, olgu see siis kätepesujärjekord, riidesse panemine, mingi mäng, no mis tahes. Käib üks pidev võistlemine ja "kaotusega" on raske leppida.
Muu hulgas ei lase Pärtel ka end enam riidesse panna (va vahetevahel) ja pusib niikaua, kui hakkama saab. Mulle see tegelikult meeldib ja ma tunnustan tema püüdlusi ja tegusi sel rindel igati (lootes, et ehk hakkab midagi ka vanemale õele külge...). Vahel küll avastan, et nt aluspüksid on ununud jalga panemata või on särgid tagurpidi, aga see on juba pisiasi. Pärtel ei väsi pidevalt kordamast: "Mina olen juba suul poiss!", no ja ega ta mingi tita enam tõesti pole.
pühapäev, 15. november 2009
Kreeka: Olümpose jalamil
Oma viimase Kreeka-päeva saime Mardiga kenasti koos veeta. Turismiinfopunkti soovitusel võtsime suuna Thessalonikist edelasse, mööda rannikut "Kreeka Rivierasse", nagu seda piirkonda nimetatavat. See on piirkond, mis hõlmab pika-pika rannikuriba, millest umbes pool on märgala, st roostik ning pool kuurortpiirkond, mitmekordsete hotellidega otse rannaliival. Aga mitte ainult. Kõige krooniks ja trooniks on Olümpuse mägi, kõrgeima tipuga 2918 m. Oma suhtelise kõrguse poolest on see üks maailma järsemaid tõuse, sest Olümpos paikneb merele suhteliselt lähedal.
Muide, ka meie hotellitoa rõdult oli Olümpos täiesti vaadeldav. Sellisena:
Kõigepealt sõitsime bussiga Litohorosse, mis on väikelinnake Olümpuse jalamil ja kust saavad alguse kõik mäega seotud matka- ja ronimisrajad. Meie mäge võtta ei plaaninud, kuna riietus polnud päris sobiv ning me tahtsime näha ennekõike paari Kreeka traditsioonilist külakest, mis asuvad lähikonnas. Siiski veetsime Litohoros päris palju aega, linnake oli väga nunnu ja vaated mäele-mägedele - ikkagi täiesti hingematvad.
Jalutasime matkaradade alguseni, aga mitte kaugemale, kuna minul oli kinnisidee siiski just need külakesed ära näha. Ja ühe päevaga siiski väga palju ei jõua.
Linnakese servas leidsime kohaliku kalmistu. Kalmistud on kultuuriline nähtus - ma olen kindel, et nende regionaalseid eripärasid ja geograafilist jaotumist on teadlased uurinud, ent eestlased vist mitte. Igatahes oli see kreeka kalmistu jällegi midagi seninägematut. Üks kõige huvitavamaid asjaolusid oli fakt, et sinna olid maetud vaid 2000. aastate jooksul lahkunud inimesed ja plats tundus olevat ääreni täis, hea õnne juures võis leida veel vaid ühe koha, kuhu matta. Kuhu on maetud varem lahkunud? Kuhu maetakse järgmised? Need hauatähised on ikka väga kapitaalsed, vaevalt need lihtsalt ära võetakse ja peale maetakse? Kui keegi seda kultuurilist nähtust selgitada oskab, siis oleme tänulikud. Tähelepanuväärne oli seegi, et igal kalmul põles üks kuni mitu küünalt, ikka sellist pikka ja peenikest õigeusuküünalt. Kalmistuhooldaja käis ringi, kastis, koristas, süütas küünlaid. Ning kolmandaks, igal sellisel kapitaalsel kirstukujulisel hauatähisel oli lahkunu pilt, tavaliselt isegi kaks - üks inimesest tema noores eas, teine vanas ja väärikas.
Ja pange tähele mägesid tagaplaanil!
Mõned vaated veel Litohorost. Selliste kaunite vahemereliste sisehoovide ja fassaadide osas olen mina täiesti jõuetu, ma lihtsalt jumaldan neid (ja pelargoone)!
No nii, aga umbes varasel pealelõunal tunuds, et peaks ikkagi edasi liikuma, kui veel midagi näha taahme. Turismitöötaja oli meil edasi soovitanud taksoga liikuda, aga me siiski loobusime sellest plaanist, sest ega meil mingit kohustuslikku vaatamisväärsuste nimekirja polnud ju tarvis täis saada. Meile piisas lihtsalt Kreekas olemisest.
No aga sõitsime siis bussi- ja rongiliine kombineerides edasi, tuginedes olemaolevale viletsale kaardinässakale. Kaardilt vaadates tundus, et ehk saame mägiküladesse jala, või kohaliku bussiga, või hääletades või tõesti takso võttes selle mingi 5 km jaoks. Kohale jõudes selgus aga, et meie kaart ei kõlba kuhugi, teid oli liiga palju, kiirteele me minna ei söandanud, kogu turismindus oli selleks hooajaks välja surnud ja ühetgi taksot (ega peaaegu ka inimest) ei liikunud. Jalutasime raudteejaamast ühe rannaäärse asula suunas, ja muudkui jalutasime mööda rannaga paralleelselt kulgevat tänavat, kuni jõudsime juba järgmisesse asulasse (kuurortlinnakesse) ja siis järgmisesse ja .... Ühel hetkel sain aru, et me nendesse traditsioonilistesse küladesse ei jõua. Need asusid teisel pool kiirteed, meile siiski kättesaamatus kauguses. Kulgesime siis niisama, oli kah mõnus.
Rand - Riviera - nägi välja selline.
Üsna trööstitu, ma ütleks. Suvel on kõik muidugi murdu rahvast täis. Kuurordid on täis hotelle ja renditavaid kortermaju, aga on ka mõned nunnukohad:
Lõpuks vaatasime, et ees paistab üks kindlus, et jalutame selleni. Tuli aga välja, et see oli mitme kilomeetri kaugusel. Kuna meil midagi muud teha polnud enam niikuinii, siis kõmpisimegi läbi väljasurnud linnakestejada kindluseni välja. Ja siis sõitsime bussiga suurde linna tagasi.
Teel aga nägime lähedal nn "postil olevaid tsässonaid", st midagi Setumaa tsässonate sarnast, aga väiksemas formaadis. Need on valdavalt kellelegi lahkunule püstitatud mälestusmärgid, nii et funktsionaalne tähendus on tsässonatest siiski erinev. Mõned näited:
Natuke kahju muidugi, et päris nii ei läinud, nagu plaanitud oli, aga ega me pettunud ka pole. Me siiski nägime hoopis teistmoodi Kreekat, me kogesime ka muud kui ainult suurt linna, me mõnulesime ja vaatasime ja elasime.
Hmm, selline lohepostitus oleks vist mõistlikum teinekord juppideks teha?
Ja äkki peaks hoopis eraldi reisijutublogi tegema? Sest neis viimastes postitustes pole lastest pea sõnagi...
Lapsed muide on igati vinks-vonks, neil oli vanaemaga väga tore ja vastupidi ka!
Muide, ka meie hotellitoa rõdult oli Olümpos täiesti vaadeldav. Sellisena:
Kõigepealt sõitsime bussiga Litohorosse, mis on väikelinnake Olümpuse jalamil ja kust saavad alguse kõik mäega seotud matka- ja ronimisrajad. Meie mäge võtta ei plaaninud, kuna riietus polnud päris sobiv ning me tahtsime näha ennekõike paari Kreeka traditsioonilist külakest, mis asuvad lähikonnas. Siiski veetsime Litohoros päris palju aega, linnake oli väga nunnu ja vaated mäele-mägedele - ikkagi täiesti hingematvad.
Jalutasime matkaradade alguseni, aga mitte kaugemale, kuna minul oli kinnisidee siiski just need külakesed ära näha. Ja ühe päevaga siiski väga palju ei jõua.
Linnakese servas leidsime kohaliku kalmistu. Kalmistud on kultuuriline nähtus - ma olen kindel, et nende regionaalseid eripärasid ja geograafilist jaotumist on teadlased uurinud, ent eestlased vist mitte. Igatahes oli see kreeka kalmistu jällegi midagi seninägematut. Üks kõige huvitavamaid asjaolusid oli fakt, et sinna olid maetud vaid 2000. aastate jooksul lahkunud inimesed ja plats tundus olevat ääreni täis, hea õnne juures võis leida veel vaid ühe koha, kuhu matta. Kuhu on maetud varem lahkunud? Kuhu maetakse järgmised? Need hauatähised on ikka väga kapitaalsed, vaevalt need lihtsalt ära võetakse ja peale maetakse? Kui keegi seda kultuurilist nähtust selgitada oskab, siis oleme tänulikud. Tähelepanuväärne oli seegi, et igal kalmul põles üks kuni mitu küünalt, ikka sellist pikka ja peenikest õigeusuküünalt. Kalmistuhooldaja käis ringi, kastis, koristas, süütas küünlaid. Ning kolmandaks, igal sellisel kapitaalsel kirstukujulisel hauatähisel oli lahkunu pilt, tavaliselt isegi kaks - üks inimesest tema noores eas, teine vanas ja väärikas.
Ja pange tähele mägesid tagaplaanil!
Mõned vaated veel Litohorost. Selliste kaunite vahemereliste sisehoovide ja fassaadide osas olen mina täiesti jõuetu, ma lihtsalt jumaldan neid (ja pelargoone)!
No nii, aga umbes varasel pealelõunal tunuds, et peaks ikkagi edasi liikuma, kui veel midagi näha taahme. Turismitöötaja oli meil edasi soovitanud taksoga liikuda, aga me siiski loobusime sellest plaanist, sest ega meil mingit kohustuslikku vaatamisväärsuste nimekirja polnud ju tarvis täis saada. Meile piisas lihtsalt Kreekas olemisest.
No aga sõitsime siis bussi- ja rongiliine kombineerides edasi, tuginedes olemaolevale viletsale kaardinässakale. Kaardilt vaadates tundus, et ehk saame mägiküladesse jala, või kohaliku bussiga, või hääletades või tõesti takso võttes selle mingi 5 km jaoks. Kohale jõudes selgus aga, et meie kaart ei kõlba kuhugi, teid oli liiga palju, kiirteele me minna ei söandanud, kogu turismindus oli selleks hooajaks välja surnud ja ühetgi taksot (ega peaaegu ka inimest) ei liikunud. Jalutasime raudteejaamast ühe rannaäärse asula suunas, ja muudkui jalutasime mööda rannaga paralleelselt kulgevat tänavat, kuni jõudsime juba järgmisesse asulasse (kuurortlinnakesse) ja siis järgmisesse ja .... Ühel hetkel sain aru, et me nendesse traditsioonilistesse küladesse ei jõua. Need asusid teisel pool kiirteed, meile siiski kättesaamatus kauguses. Kulgesime siis niisama, oli kah mõnus.
Rand - Riviera - nägi välja selline.
Üsna trööstitu, ma ütleks. Suvel on kõik muidugi murdu rahvast täis. Kuurordid on täis hotelle ja renditavaid kortermaju, aga on ka mõned nunnukohad:
Lõpuks vaatasime, et ees paistab üks kindlus, et jalutame selleni. Tuli aga välja, et see oli mitme kilomeetri kaugusel. Kuna meil midagi muud teha polnud enam niikuinii, siis kõmpisimegi läbi väljasurnud linnakestejada kindluseni välja. Ja siis sõitsime bussiga suurde linna tagasi.
Teel aga nägime lähedal nn "postil olevaid tsässonaid", st midagi Setumaa tsässonate sarnast, aga väiksemas formaadis. Need on valdavalt kellelegi lahkunule püstitatud mälestusmärgid, nii et funktsionaalne tähendus on tsässonatest siiski erinev. Mõned näited:
Natuke kahju muidugi, et päris nii ei läinud, nagu plaanitud oli, aga ega me pettunud ka pole. Me siiski nägime hoopis teistmoodi Kreekat, me kogesime ka muud kui ainult suurt linna, me mõnulesime ja vaatasime ja elasime.
Hmm, selline lohepostitus oleks vist mõistlikum teinekord juppideks teha?
Ja äkki peaks hoopis eraldi reisijutublogi tegema? Sest neis viimastes postitustes pole lastest pea sõnagi...
Lapsed muide on igati vinks-vonks, neil oli vanaemaga väga tore ja vastupidi ka!
neljapäev, 12. november 2009
Kreeka: kolmas päev
Õhk läheb külmemaks, aga taevas üha selgemaks. Täna oli terve päeva tugev päikesepaiste, aga sellest hoolimata varjus vaid 18 kraadi. Siiski sai tuulevarjusel rõdul hommikul suisa T-särgiga istuda ja päikest nautida. Hetkel, kui ma õues seda postitust kirjutan, on päris külm. No umbes 12-13 kraadi.
Ennelõunal käisin veidi ka siin ümbruse "metsas" ringi. Umbes selline on:
Täna linnas käies näitasin ka Mardile turgu, või õigemini seda, mis pealelõunaks turust alles on jäänud, ja ta tegi mõned pildid veel, peamiselt igasugu mereelukatest:
Sõime gyros't (türklaste kebabi-sugulane, st vardalt kraabitud grill-liha salatiga, mähituna laia saia sisse) - ülihea!, magusaid ahvatlusi ja ostsime turult söögipoolist kaasa, et hotellis natuke einestada. Hoiame jõuvarusid homseks, mil plaanime sõita linnast ca 80 km välja, Olümpose mäe jalamile ja seal natuke teistsuguse Kreekaga tutvuda! Ilmselt tuleb pikk ja väsitav päev, aga loodame näha ka ehedat maa-Kreekat.
Ennelõunal käisin veidi ka siin ümbruse "metsas" ringi. Umbes selline on:
Täna linnas käies näitasin ka Mardile turgu, või õigemini seda, mis pealelõunaks turust alles on jäänud, ja ta tegi mõned pildid veel, peamiselt igasugu mereelukatest:
Sõime gyros't (türklaste kebabi-sugulane, st vardalt kraabitud grill-liha salatiga, mähituna laia saia sisse) - ülihea!, magusaid ahvatlusi ja ostsime turult söögipoolist kaasa, et hotellis natuke einestada. Hoiame jõuvarusid homseks, mil plaanime sõita linnast ca 80 km välja, Olümpose mäe jalamile ja seal natuke teistsuguse Kreekaga tutvuda! Ilmselt tuleb pikk ja väsitav päev, aga loodame näha ka ehedat maa-Kreekat.
kolmapäev, 11. november 2009
Kreeka: teine päev
Täna käisin ringi varustatuna fotoaparaadiga.
Hommikupoolsel ajal oli seal söögindusekvartalis (sest selgus, et see pole mitte ainult tänav, vaid suur-suur kvartal!) veel rohkem igasugu toitu. Kalalette sadades meetrites, ausõna. Viljad, viljad, rippuvad lihakehad, õunasuurused oliivid... uhhhh...
Piltides (vajutage pildile, siis läheb suuremaks ja on tunduvalt kõnekam), väga lühidalt, umbes nii:
Siin on toidukvartali algus, sisenen paradiisi.
Köögiviljad, puuviljad, aedviljad, juurviljad, lehtviljad...
Osake kala- ja mereannilettide võrgustikust, nii palju, kui üle inimeste peade parajas pimeduses (kuna katus on pea kohal, on see pigem nagu siseruum) pildile mahtus.
Väike näide kondiitritoodete valikust.
Pähklid, jahud, seemned, tangained, teraviljad.
Lihaletid. Püüdsin tabada tagaplaanil olevat lihunikku kirvega vehkimas, aga ei õnnestunud, kirves käis nii kiiresti ülevalt alla, purustades veiste säärekonte ja sigade selgroogu.
Oliivid.
Erineva jahvatus- ja kangusastmega pipralised.
Jahud, tangud, kaunviljad ja nende osad, terad. Selliseid pütte oli ühe leti ees umbes 50 tk, kusjuures siin pole seemneid ega pähkleid, vaid ainult teraviljad ja kaunviljad!
***************************************************
Nüüd mõned majad. Mul ei tulnud täna majade pildistamine meelde, aga mõned siin siiski on.
Kõik vanemad kirikud asuvad "augus", nagu Tartu Jaani kirikki. Kultuurkiht on ümbritseva päris märkimisväärselt kõrgeks kasvatanud.
Vaade mereäärsele tänavale. Ei mingit pikka juttu - autotee ja kohe mitmekordsed majad.
**************************
Jutujätkuks veel sellised tähelepanekud, et sagedasti vib tänaval liikumas kohata õigeusu pühamehi. Selliseid, nagu Setumaalgi, samasugustes mustades rõivastes.
Liiklus on siin lõunamaine. Suurematel tänavatel, kus on 4-5 sõidurida, on tavaline, et autod ei jää peatuma mitte ülekäiguraja taga, vaid selle peal. Tegelikult ei peatugi nad mitte punase fooritule pärast (mis annab rohelise jalakäijatele), vaid lihtsalt sellepärast, et ühtlane liiklusvoog korraks seisatab. Kui sul nüüd õnnestub mitmekordse autorivi tagant näha, et fooris on roheline (tavaliselt ei õnnestu), siis pead hakkama autode vahelt üle tee sipsima. Jalakäijate roheline on aga väga lühike. Nii et tavaliselt lõpeb asi sellega, et kui sul õnnestub jõuda kusagile tee keskele, hakkavad autod jälle liikuma ja sul on tegelikult punane tuli. Aga ega autod niikuinii kuigi kiiresti ei sõida (sest nad ei saa, muidu sõidaks küll), nii et kuidagi õnnestub teisele poole saada. Mul läks süsteemiga harjumiseks vast 3 tundi, seejärel hakkasin kohalikul kombel lihtsalt suvaliselt teed ületama.
Osa tänavaid on jälle väga kitsad. Pargitakse kahel pool teed, valdavalt on väiksed tänavad ühesuunalised. Peeglid tuleb parkides muidugi ära pöörata, ent sellele vaatamata on kriimudega peeglid pigem tavalised. Natuke tuleb naer peale, mõeldes, millise paanikahooga suhtuvad eesti autoomanikud vähimassegi kriimu oma kallikesel. Siin on pooled autod kusagilt kõksatud. Peaasi, et liiguvad.
**************
Täna õhtul õnnestub meil Mardiga vast ka koos linna peale minna. Istume mõnda mõnusasse kohalikega täidetud söögikohta. Sest selle meie hotelli köök ei kannata isegi eesti restoranikultuuriga võrreldes mingit kriitikat. Ok, hommikusöök on rikkalik (äärmiselt rikkalik ja maitsev teeglikult), aga muu... Mina pole siin eriti söönud, aga Mardi kamp on tööalaselt siia suht sunnismaiseks sunnitud ja neil ei jää muud üle, kui siin süüa... Brrr...
Hommikupoolsel ajal oli seal söögindusekvartalis (sest selgus, et see pole mitte ainult tänav, vaid suur-suur kvartal!) veel rohkem igasugu toitu. Kalalette sadades meetrites, ausõna. Viljad, viljad, rippuvad lihakehad, õunasuurused oliivid... uhhhh...
Piltides (vajutage pildile, siis läheb suuremaks ja on tunduvalt kõnekam), väga lühidalt, umbes nii:
Siin on toidukvartali algus, sisenen paradiisi.
Köögiviljad, puuviljad, aedviljad, juurviljad, lehtviljad...
Osake kala- ja mereannilettide võrgustikust, nii palju, kui üle inimeste peade parajas pimeduses (kuna katus on pea kohal, on see pigem nagu siseruum) pildile mahtus.
Väike näide kondiitritoodete valikust.
Pähklid, jahud, seemned, tangained, teraviljad.
Lihaletid. Püüdsin tabada tagaplaanil olevat lihunikku kirvega vehkimas, aga ei õnnestunud, kirves käis nii kiiresti ülevalt alla, purustades veiste säärekonte ja sigade selgroogu.
Oliivid.
Erineva jahvatus- ja kangusastmega pipralised.
Jahud, tangud, kaunviljad ja nende osad, terad. Selliseid pütte oli ühe leti ees umbes 50 tk, kusjuures siin pole seemneid ega pähkleid, vaid ainult teraviljad ja kaunviljad!***************************************************
Nüüd mõned majad. Mul ei tulnud täna majade pildistamine meelde, aga mõned siin siiski on.
Kõik vanemad kirikud asuvad "augus", nagu Tartu Jaani kirikki. Kultuurkiht on ümbritseva päris märkimisväärselt kõrgeks kasvatanud.
Vaade mereäärsele tänavale. Ei mingit pikka juttu - autotee ja kohe mitmekordsed majad.**************************
Jutujätkuks veel sellised tähelepanekud, et sagedasti vib tänaval liikumas kohata õigeusu pühamehi. Selliseid, nagu Setumaalgi, samasugustes mustades rõivastes.
Liiklus on siin lõunamaine. Suurematel tänavatel, kus on 4-5 sõidurida, on tavaline, et autod ei jää peatuma mitte ülekäiguraja taga, vaid selle peal. Tegelikult ei peatugi nad mitte punase fooritule pärast (mis annab rohelise jalakäijatele), vaid lihtsalt sellepärast, et ühtlane liiklusvoog korraks seisatab. Kui sul nüüd õnnestub mitmekordse autorivi tagant näha, et fooris on roheline (tavaliselt ei õnnestu), siis pead hakkama autode vahelt üle tee sipsima. Jalakäijate roheline on aga väga lühike. Nii et tavaliselt lõpeb asi sellega, et kui sul õnnestub jõuda kusagile tee keskele, hakkavad autod jälle liikuma ja sul on tegelikult punane tuli. Aga ega autod niikuinii kuigi kiiresti ei sõida (sest nad ei saa, muidu sõidaks küll), nii et kuidagi õnnestub teisele poole saada. Mul läks süsteemiga harjumiseks vast 3 tundi, seejärel hakkasin kohalikul kombel lihtsalt suvaliselt teed ületama.
Osa tänavaid on jälle väga kitsad. Pargitakse kahel pool teed, valdavalt on väiksed tänavad ühesuunalised. Peeglid tuleb parkides muidugi ära pöörata, ent sellele vaatamata on kriimudega peeglid pigem tavalised. Natuke tuleb naer peale, mõeldes, millise paanikahooga suhtuvad eesti autoomanikud vähimassegi kriimu oma kallikesel. Siin on pooled autod kusagilt kõksatud. Peaasi, et liiguvad.
**************
Täna õhtul õnnestub meil Mardiga vast ka koos linna peale minna. Istume mõnda mõnusasse kohalikega täidetud söögikohta. Sest selle meie hotelli köök ei kannata isegi eesti restoranikultuuriga võrreldes mingit kriitikat. Ok, hommikusöök on rikkalik (äärmiselt rikkalik ja maitsev teeglikult), aga muu... Mina pole siin eriti söönud, aga Mardi kamp on tööalaselt siia suht sunnismaiseks sunnitud ja neil ei jää muud üle, kui siin süüa... Brrr...
teisipäev, 10. november 2009
Minu Kreeka: esimene päev
Muljeid on nii palju, et ei mahu ära ei pähe, paberile ega arvutiekraanile. Püüan siiski mõned mõtted kirja panna, kirjeldamaks oma esimese Kreeka-päeva vaatlusi ja mõtteid.
Meie hotellikompleks asub linnast veidi väljas, keset metsa. Aga siit viib regulaarne shuttle-bus (ehk siis hotellibuss) mõned korrad päevas rahva alla linna ja teatud kellaaegadel saab siis tagasi tulla. Ma ütlen „alla linna“ sellepärast, et Thessaloniki asub mere ääres, kaldaäärne tänav on päris madalal ja edasi hakkab linn üsna kiirelt mäkke tõusma. Meie hotell asb juba päris kõrgel, vaatega merele ja linnale. Linnas orienteerumine on seetõttu muidugi väga lihtne: kui tundub, et ei saa aru, kuhu minna, vaata kuhu suunas tänavad laskuvad – seal on meri. Ja tänavad asuvad suht malelauakujuliselt, st risti. Mina vist ei vaadanud täna kordagi kaarti, aga mul ei olnud ka midagi otseselt vaja leida.
Ma kõndisin niisama ringi, nagu kevadine vasikas. Millal ma viimati kusagil suurlinnas niimoodi üksinda kõndisin? Tuleb meelde – täpselt 6 aastat tagasi, kui samamoodi Mardiga tema tööreisil kaasas olin – tookord oli see Montpellier’s. Riinu oli siis juba kõhus kasvamas.
Ma arvasin algul rumala peaga, et ega see Thessaloniki mulle ilmselt midagi ei paku, ma pole eriline suurlinnainimene, aga eksisin – ma täiega nautisin seda atmosfääri, võimalust rahulikult šopata, inimesi ja maju vaadata, kohvi ja kooki süüa, sihitult ekselda. Sellist asja saabki teha ainult üksinda.
Thessalonikit on raske mõne muu linnaga võrrelda, kuna ma pole just väga palju maailmas ringi rännanud. Kesklinna iseloomustavad valdavalt üsna kitsad tänavad, kõrged (5-6 korrust, umbes) majad, miljonid väikesed butiigi-tüüpi poekesed minule enamalt jaolt võõraste (ilmselt omamaiste) firmamärkide nimedega. Nende vahel kas hõredamalt või tihedamalt tuhanded erinevad söögikohad. Kõige tavalisemad on pirukapoe-kohvikulaadsed kohad, kust saab kaasa osta või koha peal süüa Kreeka spetsialiteeti – erinevaid lehetaigna(laadseid)-küpsetisi, mis täidetud erinevate täidistega (spinat, juust, šokolaad, moos, pähklid – ainult lühike nimistu neist). Palju süüakse ka võileibu, loomulikult juuakse palju kohvi, rohkesti nägin kebabigrille. On pitsakohti, pannkooogikohvikuid, eri rahvusrestorane.
Üldilmelt on Thessaloniki Balkanipiirkonnale iseloomulikult veidi räpane. Suuri prügikaste on küll palju, kuid need on ääretasa täis ning nende ümber kõrgub kasti mitte mahtunud prügikottide mägi. Majade heakord on üsna keskmine, ehkki potentsiaali on muidugi tohutult. Loomulikult pole siin kuigi palju postkaartidelt ja filmidest nähtud nunnumaju, aga elemente nendest küll – pea iga akna ees on väike rõdu ja väga sageli ka aknaluugid. Mulle meeldib kõige enam valge-sinise kombinatsioon (st valge maja siniste aknaluukide ja aknaraamidega, ilmsel „Mamma Mia!“ mõju), aga on ka teisi huvitavaid värvilahendusi, nt kreemikaskollane ja roosa. Eriti palju vaeva pole siin majade nunnutamisega või restaureerimisega nähtud. Ka suur osa hoonetest, kus sees käisin, on valdavalt viletsamas seisus, kui Eestis. Näiteks postkontor oli täielik lobudik, narmendas, sihuke 80.-ndate Eesti, kui võrrelda saab. Samas näiteks H&M poes olid marmortrepid. Tänavatel aga kasvavad mandariinipuud, kust praegusel aastaajal küpsed viljad alla potsavad ja mööduvad koolipoisid nendega jalgpalli mängivad....
Üks asi, milles Kreeka Eestile väga-väga-väga pika puuga ära teeb, on kohviku- ja söömiskultuur, söögikohtade ja poodide rohkus ja varieeruvus ning mis kõige tähtsam, saadaoleva toidupoolise tohutu valik. Tänase päeva kõige suurema šoki sain üsna veidi enne seda, kui üles hotelli tagasi sõitsin, juhuslikult jalutades ühele toidutänavale sattudes. Mul ei olnud fotokat kaasas, homme võtan ja siis teen pilti. Raske on kirjeldada, mis see on. Põhimõtteliselt kitsas jalakäijate tänav, kus kahel pool vahekäiku on letid kõige söödavaga. Tänav-vahekäigu kohal on katus. Lettidelt leiab mitmekümnes nimetuses köögivilju, aga eriti lõi mind pahviks kõiksugu kuivainete valik, mida müüakse lahtiselt püttidest, kottidest, tünnidest, kastidest, karpidest. Eri sorti riisi – palun, 5-6 sorti. Igas letis on olemas kikerherned, mida ma jumaldan, ent mida Eestis saab siiani ainult ökopoest ja siis ka hingehinnaga. Läätsed, 4-5 eri sorti ja värvi. Kõiksugu muud kaunviljad – oad ja hernelised, millele enamikust ei oska ma nimetust anda. Teraviljad ja nende tuletised (jahud, tangud, kruubid), jällegi sellises valikus, et pooli ma ei tea. Pähklid, pähklid, pähklid. Seemned, seemned, seemned. Oliiviõli pudelites, kanistrites ja tünnides.
Ma käisin ja käisin ja nutt tuli peale. Ahastus. See on võimas, millised toiduained on maailmas olemas ja kuidas meieni jõuab ainult murdosa neist! Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, et eestlased ongi ainult otra ja naerist söönud! Mina tahan kikerherneid, ja läätsi ja pähkleid ja seemneid ja kolme sorti mandariine, värskeid viinamarju ja taskukohaseid avokaadosid. Ja tundma õppida kõiki neid imelisi looduse ande, mida siinsetel lettidel nii vabalt saada on ja pange tähele, ikka palju odavamalt kui Eestis. Lähipäevil peame otsustama, kui palju kikerherneid (ja muud!) me jõuame Eestisse tassida...
Loomulikult on Thessalonikis ka ajaloolisi vaatamisväärsusi, aga nende jaoks tuleb natuke eeltööd teha. Ma leian, et niisama mingit vana kirikut vaatama minna on suht mõtetu. Oleks keegi, kes teaks rääkida... Igasugu info on siin ainult kreekakeelne ja inglise keelt nad ei oska. Homme proovin vene keelega, äkki õnnestub paremini. Aga erinevate pühakodade kontsentratsioon on siin muidugi suur, lisaks erinevad varemed ja tsässona-laadsed pisikesed palvemajakesed, mis seisavad näiliselt üsna suvalt keset tänavaid. Neist teen ka homme pilti. Kui mõne lähedalasuva kiriku kell lööb, löövad tänaval kõndivad inimesed automaatselt ja sünkroonis risti ette. Ja siis tõmbaavd suitsu edasi.
Naised kannavad ainult musta, musta ja musta. Pika päeva jooksul nägin ma mõnd musta-halli ja musta-pruuni kombinatsiooni, sekka ka pisut heldat, aga teised värvid on üsna tundmatud. Lisaks meigivad naised end tugevalt. Meikimata naisi on vast üks kahekümnest. Tartus ja isegi Tallinnas on see suhtarv oluliselt erinev, ehkki ka eesti naised olevat „hoolitsetud“, mis sageli tähendab vähemalt väikest meiki. Õnneks olen varustatud elementaarsete meigivahendite ja paari musta riidehilbuga, nii et homme proovin rohkem massi sulanduda.
Internetiga on siin pahasti. Netiühenduse saab osta, aga 90 min maksab 5 eurot. Röövimine. Paar nutikat internetisõltlasest eestlast (nagu me isegi) on aga leidnud hotelli üüratul territooriumil paar nn turvaauku, kust saab tasuda netti pääseda. Meie toas vaba wifi levi pole ja minul nii suurt valu ega vajadust pole, et hakata neile nii suurt summat maksma. Ses osas on Eesti ikka hoopis erinev riik - meil on isegi kaugliinibussides internet, rääkimata hotellidest, külakeskustest, kesklinnadest jne.
Summary: The thought about my first day in Thessaloniki. What surprises my the most is the amount, variety and availability of all kinds of foodstuff that you can get here, starting from simple cafes to open markets and streetshores that sell chick peas, all kinds of legumes, grains, seeds and nuts from jars.
Interent connection is very poor.
Meie hotellikompleks asub linnast veidi väljas, keset metsa. Aga siit viib regulaarne shuttle-bus (ehk siis hotellibuss) mõned korrad päevas rahva alla linna ja teatud kellaaegadel saab siis tagasi tulla. Ma ütlen „alla linna“ sellepärast, et Thessaloniki asub mere ääres, kaldaäärne tänav on päris madalal ja edasi hakkab linn üsna kiirelt mäkke tõusma. Meie hotell asb juba päris kõrgel, vaatega merele ja linnale. Linnas orienteerumine on seetõttu muidugi väga lihtne: kui tundub, et ei saa aru, kuhu minna, vaata kuhu suunas tänavad laskuvad – seal on meri. Ja tänavad asuvad suht malelauakujuliselt, st risti. Mina vist ei vaadanud täna kordagi kaarti, aga mul ei olnud ka midagi otseselt vaja leida.
Ma kõndisin niisama ringi, nagu kevadine vasikas. Millal ma viimati kusagil suurlinnas niimoodi üksinda kõndisin? Tuleb meelde – täpselt 6 aastat tagasi, kui samamoodi Mardiga tema tööreisil kaasas olin – tookord oli see Montpellier’s. Riinu oli siis juba kõhus kasvamas.
Ma arvasin algul rumala peaga, et ega see Thessaloniki mulle ilmselt midagi ei paku, ma pole eriline suurlinnainimene, aga eksisin – ma täiega nautisin seda atmosfääri, võimalust rahulikult šopata, inimesi ja maju vaadata, kohvi ja kooki süüa, sihitult ekselda. Sellist asja saabki teha ainult üksinda.
Thessalonikit on raske mõne muu linnaga võrrelda, kuna ma pole just väga palju maailmas ringi rännanud. Kesklinna iseloomustavad valdavalt üsna kitsad tänavad, kõrged (5-6 korrust, umbes) majad, miljonid väikesed butiigi-tüüpi poekesed minule enamalt jaolt võõraste (ilmselt omamaiste) firmamärkide nimedega. Nende vahel kas hõredamalt või tihedamalt tuhanded erinevad söögikohad. Kõige tavalisemad on pirukapoe-kohvikulaadsed kohad, kust saab kaasa osta või koha peal süüa Kreeka spetsialiteeti – erinevaid lehetaigna(laadseid)-küpsetisi, mis täidetud erinevate täidistega (spinat, juust, šokolaad, moos, pähklid – ainult lühike nimistu neist). Palju süüakse ka võileibu, loomulikult juuakse palju kohvi, rohkesti nägin kebabigrille. On pitsakohti, pannkooogikohvikuid, eri rahvusrestorane.
Üldilmelt on Thessaloniki Balkanipiirkonnale iseloomulikult veidi räpane. Suuri prügikaste on küll palju, kuid need on ääretasa täis ning nende ümber kõrgub kasti mitte mahtunud prügikottide mägi. Majade heakord on üsna keskmine, ehkki potentsiaali on muidugi tohutult. Loomulikult pole siin kuigi palju postkaartidelt ja filmidest nähtud nunnumaju, aga elemente nendest küll – pea iga akna ees on väike rõdu ja väga sageli ka aknaluugid. Mulle meeldib kõige enam valge-sinise kombinatsioon (st valge maja siniste aknaluukide ja aknaraamidega, ilmsel „Mamma Mia!“ mõju), aga on ka teisi huvitavaid värvilahendusi, nt kreemikaskollane ja roosa. Eriti palju vaeva pole siin majade nunnutamisega või restaureerimisega nähtud. Ka suur osa hoonetest, kus sees käisin, on valdavalt viletsamas seisus, kui Eestis. Näiteks postkontor oli täielik lobudik, narmendas, sihuke 80.-ndate Eesti, kui võrrelda saab. Samas näiteks H&M poes olid marmortrepid. Tänavatel aga kasvavad mandariinipuud, kust praegusel aastaajal küpsed viljad alla potsavad ja mööduvad koolipoisid nendega jalgpalli mängivad....
Üks asi, milles Kreeka Eestile väga-väga-väga pika puuga ära teeb, on kohviku- ja söömiskultuur, söögikohtade ja poodide rohkus ja varieeruvus ning mis kõige tähtsam, saadaoleva toidupoolise tohutu valik. Tänase päeva kõige suurema šoki sain üsna veidi enne seda, kui üles hotelli tagasi sõitsin, juhuslikult jalutades ühele toidutänavale sattudes. Mul ei olnud fotokat kaasas, homme võtan ja siis teen pilti. Raske on kirjeldada, mis see on. Põhimõtteliselt kitsas jalakäijate tänav, kus kahel pool vahekäiku on letid kõige söödavaga. Tänav-vahekäigu kohal on katus. Lettidelt leiab mitmekümnes nimetuses köögivilju, aga eriti lõi mind pahviks kõiksugu kuivainete valik, mida müüakse lahtiselt püttidest, kottidest, tünnidest, kastidest, karpidest. Eri sorti riisi – palun, 5-6 sorti. Igas letis on olemas kikerherned, mida ma jumaldan, ent mida Eestis saab siiani ainult ökopoest ja siis ka hingehinnaga. Läätsed, 4-5 eri sorti ja värvi. Kõiksugu muud kaunviljad – oad ja hernelised, millele enamikust ei oska ma nimetust anda. Teraviljad ja nende tuletised (jahud, tangud, kruubid), jällegi sellises valikus, et pooli ma ei tea. Pähklid, pähklid, pähklid. Seemned, seemned, seemned. Oliiviõli pudelites, kanistrites ja tünnides.
Ma käisin ja käisin ja nutt tuli peale. Ahastus. See on võimas, millised toiduained on maailmas olemas ja kuidas meieni jõuab ainult murdosa neist! Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, et eestlased ongi ainult otra ja naerist söönud! Mina tahan kikerherneid, ja läätsi ja pähkleid ja seemneid ja kolme sorti mandariine, värskeid viinamarju ja taskukohaseid avokaadosid. Ja tundma õppida kõiki neid imelisi looduse ande, mida siinsetel lettidel nii vabalt saada on ja pange tähele, ikka palju odavamalt kui Eestis. Lähipäevil peame otsustama, kui palju kikerherneid (ja muud!) me jõuame Eestisse tassida...
Loomulikult on Thessalonikis ka ajaloolisi vaatamisväärsusi, aga nende jaoks tuleb natuke eeltööd teha. Ma leian, et niisama mingit vana kirikut vaatama minna on suht mõtetu. Oleks keegi, kes teaks rääkida... Igasugu info on siin ainult kreekakeelne ja inglise keelt nad ei oska. Homme proovin vene keelega, äkki õnnestub paremini. Aga erinevate pühakodade kontsentratsioon on siin muidugi suur, lisaks erinevad varemed ja tsässona-laadsed pisikesed palvemajakesed, mis seisavad näiliselt üsna suvalt keset tänavaid. Neist teen ka homme pilti. Kui mõne lähedalasuva kiriku kell lööb, löövad tänaval kõndivad inimesed automaatselt ja sünkroonis risti ette. Ja siis tõmbaavd suitsu edasi.
Naised kannavad ainult musta, musta ja musta. Pika päeva jooksul nägin ma mõnd musta-halli ja musta-pruuni kombinatsiooni, sekka ka pisut heldat, aga teised värvid on üsna tundmatud. Lisaks meigivad naised end tugevalt. Meikimata naisi on vast üks kahekümnest. Tartus ja isegi Tallinnas on see suhtarv oluliselt erinev, ehkki ka eesti naised olevat „hoolitsetud“, mis sageli tähendab vähemalt väikest meiki. Õnneks olen varustatud elementaarsete meigivahendite ja paari musta riidehilbuga, nii et homme proovin rohkem massi sulanduda.
Internetiga on siin pahasti. Netiühenduse saab osta, aga 90 min maksab 5 eurot. Röövimine. Paar nutikat internetisõltlasest eestlast (nagu me isegi) on aga leidnud hotelli üüratul territooriumil paar nn turvaauku, kust saab tasuda netti pääseda. Meie toas vaba wifi levi pole ja minul nii suurt valu ega vajadust pole, et hakata neile nii suurt summat maksma. Ses osas on Eesti ikka hoopis erinev riik - meil on isegi kaugliinibussides internet, rääkimata hotellidest, külakeskustest, kesklinnadest jne.
Summary: The thought about my first day in Thessaloniki. What surprises my the most is the amount, variety and availability of all kinds of foodstuff that you can get here, starting from simple cafes to open markets and streetshores that sell chick peas, all kinds of legumes, grains, seeds and nuts from jars.
Interent connection is very poor.
esmaspäev, 9. november 2009
Tartu-Praha-Thessaloniki: Praha
Lapsed on loodetavasti kodus tudumas, meie Mardiga aga Praha lennuväljal öist Thessaloniki lendu ootamas. Kuna ooteaeg on ligi 6-tunnine, tegime vahepeal õhtuse Praha peal ühe tiiru. Sõime kõrtsus nimega "Švejk" (ootuspärane, eks!), mis oli väga mõnus koht, ootamatult taskukohane, ülihea kange küüslaugusupi ja loomulikult võtsime ka õlle.
Praha raekoja platsil oli midagi toidutänava laadset. Midagi sellist, nagu meil Tallinnas ja Tartus on raekoja platsidel jõululaadad, ainult et siin oli ainult toit ja jook. Iga pakkuja omaette puust putkas. Väga huvitav oli. Kui kõht poleks kohutavalt täis olnud, oleks saanud ka maitseelamuse; nüüd olime sunnitud piirduma lõhna- ja visuaalelamusega.
Plõksisime paar pilti kah.
Lihakäntsakas singiks muutumas:
Vat sellist panni tahan mina omale maale ka! Juba on plaan, et laseme keevitada. No natuke väiksema ehk... Meil käib suvel lihtsalt nii palju rahvast, mõnus oleks kambakesi lõkke ääres istuda ja kordamööda suurt panni liigutada! Kõik saaks osaleda ja mina ehk pääseks kergema vaevaga. Eks perenaisel peab ju ka lõbus olema.
Praha raekoja platsil oli midagi toidutänava laadset. Midagi sellist, nagu meil Tallinnas ja Tartus on raekoja platsidel jõululaadad, ainult et siin oli ainult toit ja jook. Iga pakkuja omaette puust putkas. Väga huvitav oli. Kui kõht poleks kohutavalt täis olnud, oleks saanud ka maitseelamuse; nüüd olime sunnitud piirduma lõhna- ja visuaalelamusega.
Plõksisime paar pilti kah.
Lihakäntsakas singiks muutumas:
Vat sellist panni tahan mina omale maale ka! Juba on plaan, et laseme keevitada. No natuke väiksema ehk... Meil käib suvel lihtsalt nii palju rahvast, mõnus oleks kambakesi lõkke ääres istuda ja kordamööda suurt panni liigutada! Kõik saaks osaleda ja mina ehk pääseks kergema vaevaga. Eks perenaisel peab ju ka lõbus olema.
neljapäev, 5. november 2009
Pärtel seletab
Täna hommikul küsis Riinu Pärtlilt selstkondliku vestluse raames, et "Pärtel, kus su lasteaed on?"
Pärtel mõtles veidi ja kukkus seletama:
"Kaugel-kaugel, siinsamas noh, lähed ja ongi. Seal ongi. Kaugel-kaugel."
Pärtel mõtles veidi ja kukkus seletama:
"Kaugel-kaugel, siinsamas noh, lähed ja ongi. Seal ongi. Kaugel-kaugel."
kolmapäev, 4. november 2009
Petrone Prindi turunduskampaania ja head viited-raamatud!
Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Seda võite teha ka teie, head lugejad!
Ja vaadake-kuulake siis neid postitatud asju, täitsa põnev kogemus.
Kampaania ise on selline:
Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.
Lugege, vaadke, mõelge!
Justini raamat "Minu Eesti" on kohutavalt naljakas. Soovitan endale hankida, või laenata! Justin ja Epp ja nende lapsed Marta ja Anna on kõik meie peresõbrad, väga lahe kamp!
Ise töötan praegu "Minu Horvaatia" kallal, mitte muidugi kirjutajana, vaid toimetajana. Näha-lugeda saab umbes suvel või suve lõpul, vist.
teisipäev, 27. oktoober 2009
Vangijutud
Riinul tekkis lasteaias üks sõbranna, nimetagem teda Kristeliks. Tibake noorem kui Riinu. Riinu rääkis iga päev Kristelist ja sellest, mis nad tegid ja rääkisid ja kuidas neil on isegi mingid saladused.
Aga ükspäev, kui ma aeda järgi läksin, leidsin Riinu ja Kristeli riietusruumis mossitamas, kumbki ühel pool rõivistut, üksteist tigedalt põrnitsemas. Nad olid riidu läinud, Riinu rääkis mulle põhjuse ka, aga minu mõistuse jaoks oli see liiga segane ja noh, 5-aastaste tülid ongi, olgem ausad, üldjuhul täiskasvanumaailma jaoks mõistetamatud. Siis ei olnud paar päeva Kristelist mingit juttu ja kui ma siis eile küsisin, et kas olete Kristeliga ära leppinud, siis vastas Riinu kindla teadmise ja sõnumiga:
"Ei, Kristel ei tulegi enam lasteaeda, ta pandi VANGI!" (Endal selline ilme, et näed, nüüd selle tüli pärast, kus Kristel tema arust loomulikult süüdi oli, pandi ta tõesti vangi. Ilme oli, ma ütleks, pisut rahulolev.) Olgu lisatud, et Kristel on nüüd tõesti vist mõned päevad puudunud.
Ma hakkasin kohutavalt naerma ja pidin teiste tuppa jooksma.
Kahjuks on seda sõnades raske edasi anda, aga see näoilme ja miimika ja kõik, koos sõnumiga, oli lihtsalt jube naljakas.
Aga ükspäev, kui ma aeda järgi läksin, leidsin Riinu ja Kristeli riietusruumis mossitamas, kumbki ühel pool rõivistut, üksteist tigedalt põrnitsemas. Nad olid riidu läinud, Riinu rääkis mulle põhjuse ka, aga minu mõistuse jaoks oli see liiga segane ja noh, 5-aastaste tülid ongi, olgem ausad, üldjuhul täiskasvanumaailma jaoks mõistetamatud. Siis ei olnud paar päeva Kristelist mingit juttu ja kui ma siis eile küsisin, et kas olete Kristeliga ära leppinud, siis vastas Riinu kindla teadmise ja sõnumiga:
"Ei, Kristel ei tulegi enam lasteaeda, ta pandi VANGI!" (Endal selline ilme, et näed, nüüd selle tüli pärast, kus Kristel tema arust loomulikult süüdi oli, pandi ta tõesti vangi. Ilme oli, ma ütleks, pisut rahulolev.) Olgu lisatud, et Kristel on nüüd tõesti vist mõned päevad puudunud.
Ma hakkasin kohutavalt naerma ja pidin teiste tuppa jooksma.
Kahjuks on seda sõnades raske edasi anda, aga see näoilme ja miimika ja kõik, koos sõnumiga, oli lihtsalt jube naljakas.
neljapäev, 22. oktoober 2009
Pärtel ja käteta koletis
Pärtel: Emme, on ju koletistel ei ole käsi?
Emme: Ei ole või?
Pärtel: Ei ole jah.
Emme: Miks neil ei ole käsi?
Pärtel: Siis nad ei saa ust lahti teha ega tuppa tulla. Siis sina pead aitama ja ukse lahti tegema, et koletis saaks tuppa tulla.
Emme: Ei ole või?
Pärtel: Ei ole jah.
Emme: Miks neil ei ole käsi?
Pärtel: Siis nad ei saa ust lahti teha ega tuppa tulla. Siis sina pead aitama ja ukse lahti tegema, et koletis saaks tuppa tulla.
Meie väike armas flegma
Täna on mul juhtunud selline päev, kus mul on natuke aega tekkinud. Ükski väga kiire töö peale ei suru, ehkki tegemisi jätkub küllaga.
Riinu on nüüd umbes ühe kuu uues lasteaias käinud ja seepärast võtisn ma ükspäev ette ja rääkisin natuke kasvatajaga sellest, kuidas Riinu on kohanenud ja millised on tema muljed.
Kasvataja ütles, et Riinu on tubli (sõna, mis ei oma tähendust, tühi sõna) - no mis iganes see võib tähendada. Tundus, et kasvataja kontekstis tähendas see, et ta saab hakkama. No kena on. Eks nad kõik saavad hakkama.
Küll aga tõi ta välja ühe probleemi, ja just nii ta seda nimetas - Riinu tähelepanu hajub väga kergesti ja ta ei suuda asju lõpetada. Ta on väga aeglane, talle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ta mingi asja ära teeks ega ringi vahtima või unistama ei jääks. Ohh, kui tuttav mure! Ma olen siiani arvanud, et ma olen ise neurootline, et see Riinu aeglus mind tõsiselt häirib. Aga kui ka kasvataja seda nimetab, siis ma näen, et ma pole oma mures üksi. Võib muidugi arutleda selle üle, et las laps olla, nagu ta on jne, aga tema aeglus häirib nii rühmatööd kui ka ausalt öeldes kodust õhkkonda. Mul on hea meel, et ta praegu lasteaeda läks - seal pole see tempo ikkagi nii hull, kui näiteks koolis, kuhu ta ju ka varsti läheb ja kus enam aeglastele ei halastata. Sestap ma loodan, et ehk on võimalik seda tempotõstmist ja tähelepanu koondamist mingile ühele tegevusele natuke harjutada. Tegelikult suudab Riinu hästi süveneda, ja on põhjalik, aga kui ümber on palju inimesi, kes kõik ka millegi huvitavaga tegelevad, siis ta jääb neid teisi vahtima, selle asemel, et oma asi lõpule viia.
Aga ehk on nii, et ta aja jooksul harjub sellega, et ümber on inimesed, kes ka kõik millegagi tegelevad. Ohh, ma ei tea. Pole ju otseselt muretsemiseks põhjust, aga kuna ülejäänud pere on meil sihuke tegutsejat-tüüpi ja pigem kiirete liigutustega, siis on Riinu-taolise melanhool-flegmaatilise tüübiga aeg-ajalt raskusi. Kusjuures minu arust on tal nii melanhoolsus kui ka flegmaatilisus ainult süvenevad tunnused. Muidugi pole ta päriselt melanhoolik-flegmaatik, vaid ikka üsna tavaline laps, kes natuke hajali ja vahel uimane, aga kui ümberringi domineerivad koleerikud jms, siis on ta ikkagi erinev.
Nüüd me siis natuke harjutame. Ma proovin rääkida, teda ette valmistada, kui tuleb mingi tegevus, kus ta ei suuda tegutseda, näiteks riidesse panemine. Et nüüd mõtle ainult riidesse panemisele ja püüa see järjest ära teha. On teatavaid edusamme, aga ta peab ikka väga teadvustama oma tegevust, et poleks seismajäämist või seda, et hakkab vahepeal tegelema muude asjadega. See on täitsa veider, kuidas temast 3 a noorem Pärtel on ennast juba kolm korda selleks ajaks riidest lahti võtnud/riidesse pannud, kui Riinu ikka veel, sukapüks näpus, lage vahib. Pärtel on selles suhtes täielik vastand - ta on väga kiirete liigutustega, otsusekindel, rõõmsameelne tegutseja. Ses mõttes ma ei imesta paratamatuse üle, et näiteks Mart näib Pärtliga hoopis paremini klappivat.
Aspekt, mis mulle selle tähelepanu hajumise juures siiski tõsiselt muret teeb, on hakkamasaamine liikluses. Kahe aasta pärast peab ta ise olema suuteline kõike jälgima. Ise koolis käima, ise üle tänava minema. Tänapäeva linnaliikluse juures on see mu suurim hirm üldse. Aga me harjutame. Juba praegu lasen Riinul vahel juhti mängida - ta näitab, kuhu minna, ja vaatab autosid. Nii vist peabki. Aga vahel on ta ikka väga udu sees. Hirmuäratavalt.
Mu isa oli ka kindlasti paras flegma. Ega vist teisiti professoriteks saadagi... Ja mu vend on ka kindlasti flegma, eks ole ju? Aga saab ka elus hakkama ja pealegi veel väga hästi. Ehkki ma mäletan, kui raske oli tal algul lasteaias ja võib-olla ka koolis?
See postitus võib küll näida murelikuna, aga tegelikult on see endast välja kirjutamise koht. Ma ju tean, et laps on laps, ja minu oma armas laps. Siiski tahaks kindel olla, et ta saab elus hästi hakkama ja on veel selle juures õnnelik ka. Eriti just seda viimast. Noh, loomulikult ma tean, et ta saab hakkama. Vaatame, mis ma poole aasta pärast kirjutan.
Kindel on see, et Riinule seal lasteaias meeldib. Tal on tekkinud uued sõbrad, uued laulud, vahvad salmikesed. Kindlust sisendab seegi, et Mart, kes on kokku puutunud väga paljude lasteaiakasvatajatega, ütles, et need on tema jaoks kõige sümpaatsemad seni nähtutest.
Mulle endale ka väga meeldis lasteaias käia, mul on see nii selgelt meeles. Aga aeg-ajalt tahab Riinu teha ka puhkepäevi. Ühe sellise vaba päeva tegime ilusa ilma puhul eile, ja riisusime aias lehti. Ja siis sai mõned kenad pildid ka.
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Peale leelokonverentsi
Selle aasta suur töö on minul nüüd tehtud. Konverents sai läbi, pilte ja natuke muudki saab vaadata Setomaa lehelt. Oli uhke ja suur ja põnev üritus, olen väga rahul. Nüüd veel vaid kõik arved jms korda saada ning siis võib edasi suunduda uute suurte tegude juurde.
Esimene suur tegu saab olema Koristamine. Viimase 4 kuu jooksul on siin korteris tehtud ainult hädakoristust ja see on ilmselgelt oma jälje jätnud. Aga enne seda tuleb teha veel õunamahla, kuivatatud õunu, kõrvitsasalatit jm. Me saime oma kasvandusest 1 hiigelsuure ja 2 keskmist kõrvitsat! Lisaks tõi vanaema Põhja-Eestist veel kaks kõrvitsat. Nii et hetkel on kõik vabad pinnad kaetud kõrvitsate ja õuntega. Vähemalt meie toidulaud ei pea masu pärast kannatama, kõik kohad on juba praegu kompotte, moose ja õunamahla (juba on tehtud 45 l) täis.
Lastel oli vahepeal stomatiit. See on üks vastik haigus, mis algab palavikuga ja läheb üle valulisteks villideks suuõõnes. Selle tagajärjel paastusid nad mõlemad kordamööda 3-4 päeva, sest lihtsalt ei saanud valu tõttu midagi süüa. Väga kurb oli, rohtu ka selle vastu pole, ainult kamistad-geeli saab valuvaigistuseks peale panna. Aga nüüd on kõik terved ja lasteaias/lastehoius tagasi.
Aga suuri ja põnevaid asju/sündmusi on ees ootamas veelgi. Jäägu need hetkel veel välja ütlemata (ei, ma ei ole rase).
Esimene suur tegu saab olema Koristamine. Viimase 4 kuu jooksul on siin korteris tehtud ainult hädakoristust ja see on ilmselgelt oma jälje jätnud. Aga enne seda tuleb teha veel õunamahla, kuivatatud õunu, kõrvitsasalatit jm. Me saime oma kasvandusest 1 hiigelsuure ja 2 keskmist kõrvitsat! Lisaks tõi vanaema Põhja-Eestist veel kaks kõrvitsat. Nii et hetkel on kõik vabad pinnad kaetud kõrvitsate ja õuntega. Vähemalt meie toidulaud ei pea masu pärast kannatama, kõik kohad on juba praegu kompotte, moose ja õunamahla (juba on tehtud 45 l) täis.
Lastel oli vahepeal stomatiit. See on üks vastik haigus, mis algab palavikuga ja läheb üle valulisteks villideks suuõõnes. Selle tagajärjel paastusid nad mõlemad kordamööda 3-4 päeva, sest lihtsalt ei saanud valu tõttu midagi süüa. Väga kurb oli, rohtu ka selle vastu pole, ainult kamistad-geeli saab valuvaigistuseks peale panna. Aga nüüd on kõik terved ja lasteaias/lastehoius tagasi.
Aga suuri ja põnevaid asju/sündmusi on ees ootamas veelgi. Jäägu need hetkel veel välja ütlemata (ei, ma ei ole rase).
neljapäev, 1. oktoober 2009
Kõik on kontrolli all
Kui me nüüd järgmine kord maale läheme, tuleb meil õuel kraanist vesi!
Sellise mängukopaga kaevatigi!
Meie elu on kenasti rööpas. Riinu käib hea meelega lasteaias, ainus, mis talle ei meeldi, on päeval magamine. Mõned korrad on ta seal magama juba jäänud. Nii umbes ülepäeviti. Aga iga päev on tal lasteaiast midagi toredat rääkida.
Pärtel käib ka kenasti oma ennelõunahoius ja on seal igavesti vahva tegija. Kasvatajaga on ta saanud väga hea klapi ja kasvataja tõeliselt kiidab teda. Nädal koos Pärtliga hoius istumist tasus end kuhjaga ära. Kasvataja on HÄSTI rahulik. Ilmselt tasakaalustab kenasti üldsemitteniirahulikku mind.
Minul on üle väga pika aja, esimest korda peale laste sündi, seega viimase 5,5 aasta jooksul tõeliselt töine aeg. Ma korraldan nädala pärast toimuvat leelokonverentsi (ca 160 osalejat!), osalen kümnetel koosolekutel, mis seotud seto asja ajamisega nii või teisiti. Muu hulgas olen ju Setomaa teadusnõukogu koordinaator ja ajalehe Setomaa kolleegiumi liige. Praegu on kuidagi nii juhtunud, et lisaks leelokonverentsile on toimumas ka palju muid kiireid asju ja nii on mul sel nädalal olnud nt 2 sellist päeva, kus mul on 2 pikka koosolekut päevas. Sellised kolmetunnised. Üks koosolek oli olude sunnil isegi meie kodus, sest Pärtel magas sel ajal lõunaund. Saime kah hakkama.
See on muidugi üsna väsitav, aga ma pean ausalt ütlema, et mõnus ka. Suurest organiseerimismõnust hakkavad vahepeal käed-jalad surisema. See on asja ilu: näha, kuidas mingite oma liigutuste ja otsuste järel hakkavad asjad teatud suunas liikuma ja korralduma. Mina küll praegu ei mõtle, et minust ei sõltu siin maailmas midagi. Vähemalt praegu sõltub ikka küll vägagi: kogu see leelokonverents on sisuliselt minu tehtud ja korraldatud, muidugi heade ja armsate abilistega.
Täna oli ERM-is üks tore näituse avamine. Setu savipäädest :))
Soovitan soojalt kõigile veidikegi setuhuvilistele:
http://www.youtube.com/watch?v=zlC9JRLqQyA
ja
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1666
Oli pidu, sai jälle laulda ja tantsida.
teisipäev, 22. september 2009
Uued algused
Meie pere on alustamas uut elu uue režiimiga, sest alates selle nädala algusest on meie peres tavaline lasteaialaps, kes käib tavalises linnalasteaias. Sügisel jätkasime küll oma väikese hoiurühmaga, ent erinevate põhjuste summana lagunes see juba kohe aasta algul (vahetult enne meie reisi) laiali ja tuli kiirelt tegutseda, et eeskätt Riinule uus mängukoht leida. Ja meil läks õnneks, saime koha Kannikese lasteaia pererühma, st sellisesse rühma, kus on eri vanuses lapsed, 2-7 a. Mulle meeldib selline rühm, on kuidagi loomulikum kui 24 üheealist. Riinu rühmas on tavalise 24 lapse asemel 20 last, mis mulle muidugi ka meeldib. Seni olen kohal näinud maksimaalselt umbes 13 last. Eriti tore on see, et üks Riinu sõber käib samuti seal rühmas!
Täna oli Riinu esimest täispäeva rühmas ja kasvatajad imestasid, et ei saaks arugi, et ta alles esimest päeva on. Et niivõrd sotsiaalne ja sisse sulandunud. Juba oli ta logopeedigi juurde veetud, kes teda samuti väga kiitnud olevat. Magama ta muidugi ei jäänud, aga eks vaatame, kuidas see asi läheb. Kaua ta ikka jaksab nii vara (kell 8!) tõusta ja mitte lõunat magada?
Esimese kahe päeva põhjal mulle väga meeldib see rühm. Seal ei kisata (see võib tuleneda ka sellest, et seal on vaid 5 poissi...), ollakse sõbralikud, hoolivad. Pererühmas on kindlasti konkurentsi vähem. Üldse on mul vähemalt Riinu osas hea meel, et see asi nii läks. Ma olen täiesti kindel, et tal on seal lasteaias PALJU huvitavam, kui seal väikses koduhoius oli. Minu peamine kaalutlus Riinu hoidu jätmisel oli oma mugavus - et ei peaks nii vara tõusma (sest lasteaias ikkagi eeldatakse, et hiljemalt kell 9 on laps kohal) ning et ma ei peaks lapsi eri kohtadesse hoidu viima. Nüüd tuleb välja, et ma pean seda siiski tegema, aga ma suutsin ka sellele positiivse aspekti leida - trenniaspekti. Et saabki rohkem liikuda. Motiveeritult.
Pärtli osas on seis veel lahtine, kuid lootust on, et vanas hoiukohas jätkab väikeste, 2-aastaste minirühm. Uue kasvatajaga, vaid ennelõunasel ajal. Sel nädalal käime uuesti harjutamas, sest uus kasvataja on täiesti võõras ja vajab harjumist. Ja kui ta siis lõpuks harjub (õnneks on koht tuttav!), siis hakkab ta seal nii paar-kolm korda nädalas hommikuti käima.
Nii et meie päevakava hakkab vähemalt mõnel päeval nädalas välja nägema nii:
9-ks Riinu oma lasteaeda
9.15-ks Pärtel oma hoidu (mis asub lasteaiast ca 2 km kaugusel)
sealt mina koju või mujale tööle
siis ca 13 Pärtlile järgi
jälle koju
ca 17 Riinule järgi.
Kui kõik otsad käia jala, teeb see kokku umbes 8-9 km päevas. Pole paha. Bussiühendus on vaid ühe kõige lühema otsa vahel teoreetiliselt olemas.
Aga praegu saab veel õnneks rattaga sõita ja Mart on ka lubanud oma õla alla panna ja vahel Riinu-otsi teha.
Ning ka minul on uus algus - ma läksin vene keele kursusele! Algkursusele. Olen väga põnevil. Nii mõnus on õppida!
reede, 18. september 2009
Lopud, II
See on pilt eileõhtuselt jalutuskäigult saare ühte tippu, mis on minu arust selle ilusa saare kõige-kõige kaunim paik, eriti õhtupäikeses, nagu sellel pildid.
A picture from a walk last night.
Aga muidu:
Hullult mõnus!!!!
Lapsed on täitsa pidevas ekstaasis, täna olid sisuliselt 3 tundi järjest vees, välja sai need ainult siis, kui pakkuda välja, et läheme rannnabaari jäätist sööma. Ja siis jälle vette! Aga vesi on tõesti soe, ma pakun. et 24-25 kraadi, õhk täna varjus 28, päikese käes ca 40. Kõige kuumem päev.
Aga nüüd on juba asjad pakitud, läheme ööseks Dubrovnikusse ja oleme homme lõunal Tallinnas tagasi.
It's crazy cool and fun here! The kids spent all morning and noon in the water, almost 3 straight hours. And the only way I could get them out of water was to offer them to have some ice-cream in the beach bar! It's really hot, the water is really warm and we just love it here!
But now our bags are packed, we are ready to leave for Dubrovnik and will be back in Estonia by tomorrow afternoon.
neljapäev, 17. september 2009
Lopud, Horvaatia
Montenegro, enne ärasõitu Horvaatia poole.
Still in Montenegro.
Nüüd olemegi juba teist päeva Horvaatia väikesaarel Lopudil, kus autod ei sõida ja päike paistab (valdavalt). siin üks Horvaatia väidetevalt paremaid ja kaunemaid liivarandu. Liivarannad nimelt ei ole siinkandis kuigi tavalised, rohkem on ikka kivi ja klibu.
Külake, kus me elame, on jällegi täielik turistikas, st põhiliselt elatakse siin turistidest. Aga sellest pole midagi, lastega reisides on see isegi mugav. Sest neile paraku igasugu kultuurilised elamused ja erinevused huvi ei paku, peaasi et saab ronida, mängida, ujuda ja süüa.
We are now in Croatia, on the island of Lopud off the coast of Dubrovnik. It's a real tourist place here, but it suits us well. Very well. There are no cars, but there are a lot of boats to look at, a lot of ice-cream, different beaches, a quiet apartment, places to play and walk.
Hetkel mul jutusoont väga pole, panen parem pilte üles.
Teel liivaranda, üle saarekese keskmäestiku.
On the way to the sand beach of Šunj, over the central massive of the small island:
Parim liivarand sooja merevee ja hullude lainetega. Tänu ilmataadile, kes tuult andis - muidu poleks seal kuuma tõttu olla saanudki!
The best beach with warm water and crazy waves. We were lucky to have some wind, otherwise it would have been too hot!
See on meie majutuskoha veranda, kus me ka sööme.
This is our balcony, where we eat:
Tellimine:
Postitused (Atom)