Muide, ka meie hotellitoa rõdult oli Olümpos täiesti vaadeldav. Sellisena:
Kõigepealt sõitsime bussiga Litohorosse, mis on väikelinnake Olümpuse jalamil ja kust saavad alguse kõik mäega seotud matka- ja ronimisrajad. Meie mäge võtta ei plaaninud, kuna riietus polnud päris sobiv ning me tahtsime näha ennekõike paari Kreeka traditsioonilist külakest, mis asuvad lähikonnas. Siiski veetsime Litohoros päris palju aega, linnake oli väga nunnu ja vaated mäele-mägedele - ikkagi täiesti hingematvad.
Jalutasime matkaradade alguseni, aga mitte kaugemale, kuna minul oli kinnisidee siiski just need külakesed ära näha. Ja ühe päevaga siiski väga palju ei jõua.
Linnakese servas leidsime kohaliku kalmistu. Kalmistud on kultuuriline nähtus - ma olen kindel, et nende regionaalseid eripärasid ja geograafilist jaotumist on teadlased uurinud, ent eestlased vist mitte. Igatahes oli see kreeka kalmistu jällegi midagi seninägematut. Üks kõige huvitavamaid asjaolusid oli fakt, et sinna olid maetud vaid 2000. aastate jooksul lahkunud inimesed ja plats tundus olevat ääreni täis, hea õnne juures võis leida veel vaid ühe koha, kuhu matta. Kuhu on maetud varem lahkunud? Kuhu maetakse järgmised? Need hauatähised on ikka väga kapitaalsed, vaevalt need lihtsalt ära võetakse ja peale maetakse? Kui keegi seda kultuurilist nähtust selgitada oskab, siis oleme tänulikud. Tähelepanuväärne oli seegi, et igal kalmul põles üks kuni mitu küünalt, ikka sellist pikka ja peenikest õigeusuküünalt. Kalmistuhooldaja käis ringi, kastis, koristas, süütas küünlaid. Ning kolmandaks, igal sellisel kapitaalsel kirstukujulisel hauatähisel oli lahkunu pilt, tavaliselt isegi kaks - üks inimesest tema noores eas, teine vanas ja väärikas.
Ja pange tähele mägesid tagaplaanil!
Mõned vaated veel Litohorost. Selliste kaunite vahemereliste sisehoovide ja fassaadide osas olen mina täiesti jõuetu, ma lihtsalt jumaldan neid (ja pelargoone)!
No nii, aga umbes varasel pealelõunal tunuds, et peaks ikkagi edasi liikuma, kui veel midagi näha taahme. Turismitöötaja oli meil edasi soovitanud taksoga liikuda, aga me siiski loobusime sellest plaanist, sest ega meil mingit kohustuslikku vaatamisväärsuste nimekirja polnud ju tarvis täis saada. Meile piisas lihtsalt Kreekas olemisest.
No aga sõitsime siis bussi- ja rongiliine kombineerides edasi, tuginedes olemaolevale viletsale kaardinässakale. Kaardilt vaadates tundus, et ehk saame mägiküladesse jala, või kohaliku bussiga, või hääletades või tõesti takso võttes selle mingi 5 km jaoks. Kohale jõudes selgus aga, et meie kaart ei kõlba kuhugi, teid oli liiga palju, kiirteele me minna ei söandanud, kogu turismindus oli selleks hooajaks välja surnud ja ühetgi taksot (ega peaaegu ka inimest) ei liikunud. Jalutasime raudteejaamast ühe rannaäärse asula suunas, ja muudkui jalutasime mööda rannaga paralleelselt kulgevat tänavat, kuni jõudsime juba järgmisesse asulasse (kuurortlinnakesse) ja siis järgmisesse ja .... Ühel hetkel sain aru, et me nendesse traditsioonilistesse küladesse ei jõua. Need asusid teisel pool kiirteed, meile siiski kättesaamatus kauguses. Kulgesime siis niisama, oli kah mõnus.
Rand - Riviera - nägi välja selline.
Üsna trööstitu, ma ütleks. Suvel on kõik muidugi murdu rahvast täis. Kuurordid on täis hotelle ja renditavaid kortermaju, aga on ka mõned nunnukohad:
Lõpuks vaatasime, et ees paistab üks kindlus, et jalutame selleni. Tuli aga välja, et see oli mitme kilomeetri kaugusel. Kuna meil midagi muud teha polnud enam niikuinii, siis kõmpisimegi läbi väljasurnud linnakestejada kindluseni välja. Ja siis sõitsime bussiga suurde linna tagasi.
Teel aga nägime lähedal nn "postil olevaid tsässonaid", st midagi Setumaa tsässonate sarnast, aga väiksemas formaadis. Need on valdavalt kellelegi lahkunule püstitatud mälestusmärgid, nii et funktsionaalne tähendus on tsässonatest siiski erinev. Mõned näited:
Natuke kahju muidugi, et päris nii ei läinud, nagu plaanitud oli, aga ega me pettunud ka pole. Me siiski nägime hoopis teistmoodi Kreekat, me kogesime ka muud kui ainult suurt linna, me mõnulesime ja vaatasime ja elasime.
Hmm, selline lohepostitus oleks vist mõistlikum teinekord juppideks teha?
Ja äkki peaks hoopis eraldi reisijutublogi tegema? Sest neis viimastes postitustes pole lastest pea sõnagi...
Lapsed muide on igati vinks-vonks, neil oli vanaemaga väga tore ja vastupidi ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar