Kohutav kahene

Pärtlil on saabunud uus murdeaeg või murdeiga: kohutava kahese kohutavad jonnihood.
Saabus see aeg meie reisil käimise ajal või pigem, saabus seetõttu tuntavalt järsult. Ilmselt oli nii pikk ja enneolematu lahusolek ikkagi Pärtli jaoks stress. Ehkki ta oli hästi hoitud ja "ei jonninud" - või pigem just seetõttu - oli tal meie naastes vaja end korralikult emotsionaalselt välja elada. Ta on terve selle nädala olnud üliemotsionaalne, ülierutuv, kas väga-väga rõõmus või põhjatumalt õnnetu. Labiilsusega kaasneb ka enesekehtestamisperiood, piiride katsumine. Pärtel on üsna kõva kivi ja temaga olemine on viimasel ajal üks paras köiel kõndimine. Vahel saame pikema kõnni teha, aga kukume palju. Me kõik katsume praegu piire ja mõned piirid on segased meie kõigi jaoks. Eks aeg ja armastus loksutavad asjad paika.

Ka Pärtli hoidja on öeldnud, et poisil on mingi uus periood. Lastehoius tahab ta olla kõiges kõige esimene, olgu see siis kätepesujärjekord, riidesse panemine, mingi mäng, no mis tahes. Käib üks pidev võistlemine ja "kaotusega" on raske leppida.

Muu hulgas ei lase Pärtel ka end enam riidesse panna (va vahetevahel) ja pusib niikaua, kui hakkama saab. Mulle see tegelikult meeldib ja ma tunnustan tema püüdlusi ja tegusi sel rindel igati (lootes, et ehk hakkab midagi ka vanemale õele külge...). Vahel küll avastan, et nt aluspüksid on ununud jalga panemata või on särgid tagurpidi, aga see on juba pisiasi. Pärtel ei väsi pidevalt kordamast: "Mina olen juba suul poiss!", no ja ega ta mingi tita enam tõesti pole.