Hommikupoolsel ajal oli seal söögindusekvartalis (sest selgus, et see pole mitte ainult tänav, vaid suur-suur kvartal!) veel rohkem igasugu toitu. Kalalette sadades meetrites, ausõna. Viljad, viljad, rippuvad lihakehad, õunasuurused oliivid... uhhhh...
Piltides (vajutage pildile, siis läheb suuremaks ja on tunduvalt kõnekam), väga lühidalt, umbes nii:
Siin on toidukvartali algus, sisenen paradiisi.
Köögiviljad, puuviljad, aedviljad, juurviljad, lehtviljad...
Osake kala- ja mereannilettide võrgustikust, nii palju, kui üle inimeste peade parajas pimeduses (kuna katus on pea kohal, on see pigem nagu siseruum) pildile mahtus.
Väike näide kondiitritoodete valikust.
Pähklid, jahud, seemned, tangained, teraviljad.
Lihaletid. Püüdsin tabada tagaplaanil olevat lihunikku kirvega vehkimas, aga ei õnnestunud, kirves käis nii kiiresti ülevalt alla, purustades veiste säärekonte ja sigade selgroogu.
Oliivid.
Erineva jahvatus- ja kangusastmega pipralised.
Jahud, tangud, kaunviljad ja nende osad, terad. Selliseid pütte oli ühe leti ees umbes 50 tk, kusjuures siin pole seemneid ega pähkleid, vaid ainult teraviljad ja kaunviljad!***************************************************
Nüüd mõned majad. Mul ei tulnud täna majade pildistamine meelde, aga mõned siin siiski on.
Kõik vanemad kirikud asuvad "augus", nagu Tartu Jaani kirikki. Kultuurkiht on ümbritseva päris märkimisväärselt kõrgeks kasvatanud.
Vaade mereäärsele tänavale. Ei mingit pikka juttu - autotee ja kohe mitmekordsed majad.**************************
Jutujätkuks veel sellised tähelepanekud, et sagedasti vib tänaval liikumas kohata õigeusu pühamehi. Selliseid, nagu Setumaalgi, samasugustes mustades rõivastes.
Liiklus on siin lõunamaine. Suurematel tänavatel, kus on 4-5 sõidurida, on tavaline, et autod ei jää peatuma mitte ülekäiguraja taga, vaid selle peal. Tegelikult ei peatugi nad mitte punase fooritule pärast (mis annab rohelise jalakäijatele), vaid lihtsalt sellepärast, et ühtlane liiklusvoog korraks seisatab. Kui sul nüüd õnnestub mitmekordse autorivi tagant näha, et fooris on roheline (tavaliselt ei õnnestu), siis pead hakkama autode vahelt üle tee sipsima. Jalakäijate roheline on aga väga lühike. Nii et tavaliselt lõpeb asi sellega, et kui sul õnnestub jõuda kusagile tee keskele, hakkavad autod jälle liikuma ja sul on tegelikult punane tuli. Aga ega autod niikuinii kuigi kiiresti ei sõida (sest nad ei saa, muidu sõidaks küll), nii et kuidagi õnnestub teisele poole saada. Mul läks süsteemiga harjumiseks vast 3 tundi, seejärel hakkasin kohalikul kombel lihtsalt suvaliselt teed ületama.
Osa tänavaid on jälle väga kitsad. Pargitakse kahel pool teed, valdavalt on väiksed tänavad ühesuunalised. Peeglid tuleb parkides muidugi ära pöörata, ent sellele vaatamata on kriimudega peeglid pigem tavalised. Natuke tuleb naer peale, mõeldes, millise paanikahooga suhtuvad eesti autoomanikud vähimassegi kriimu oma kallikesel. Siin on pooled autod kusagilt kõksatud. Peaasi, et liiguvad.
**************
Täna õhtul õnnestub meil Mardiga vast ka koos linna peale minna. Istume mõnda mõnusasse kohalikega täidetud söögikohta. Sest selle meie hotelli köök ei kannata isegi eesti restoranikultuuriga võrreldes mingit kriitikat. Ok, hommikusöök on rikkalik (äärmiselt rikkalik ja maitsev teeglikult), aga muu... Mina pole siin eriti söönud, aga Mardi kamp on tööalaselt siia suht sunnismaiseks sunnitud ja neil ei jää muud üle, kui siin süüa... Brrr...
1 kommentaar:
Oh sa juudas..
Postita kommentaar