Killukesi

Mul ei ole ühtegi Suurt Lugu, mida siia kirja panna, aga vast pakuvad vähemalt lähedastele huvi lihtsad killukesed meie elust.

I
Pärtel omanadab iga päev vähemalt ühe uue sõna. temaga saab juba väikestviisi vestelda. Ja see on ääretult vahva. Kui ta sõnadega end selgeks teha ei suuda, siis tulevad abiks näoilmed, käed, jalad ja muud kehaosad. Ta on väga ekspressiivne. Ja ilmselt tuleb temast üks jutukas tegelane. Umbes nii, nagu Riinu praegu on.

II
Riinu on nii jutukas, et ta räägib peaaegu KOGU AEG. See aga segab mõningal määral muud elutegevust, eriti söömist. Ta on niikuinii aeglase söömaga, aga kuna ta veel non-stop jutustab, siis on meie söögikorrad üks paras mäng vanemate närvidega. Kui sinna juurde lisada veel Pärtli aeg-ajalt esinevad jonnihood seoses söömisega (tema kujutab ette, et kõige parem on süüa püsti oma ebakindla titetooli peal, meie jälle aravame teisiti), siis on rahulikult ja idülliliselt mööduvad söömaajad (kus ma ei peaks kasvõi paar korda meelde tuletama, et me oleme siia kogunenenud sööma, mitte jutustama ja juhtima piiga tähelepanu sellele, et ta pole veel midagi söönud, väga haruldased). Riinu jutustab ka non-stop riidesse paneku ajal, aga kuna ta pole veel täielikult omandanud naistele iseloomulikku oskust teha mitut asja korraga, siis põhjustab ka see aeg-ajalt minu närvilisi (kuni hüsteerilisi) hüüatusi teemal: "Pane palun riidesse!!!!!!!". Teisest küljest on muidugi tore, kuidas talle meeldib kogu aega asjade üle arutleda. Ilmselt tänu sellele on ta oma ea kohta ikka üsna nutikas tüdruk, mida kinnitas ka sel nädalal esimest korda toimunud laste filosoofiaringi õpetaja. Ehk saab ta seal ringis ka veidi oma auru välja lasta...

III
Pärtel on kasvanud. Kiiresti. Nii et isegi mina näen. See koos asjaoluga, et tema sõnavara kiiresti täieneb, on õnneks kaasa aidanud laste omavahelisele suhtele, mis vahepeal minu hinnangul üsna kehva oli. Riinu pidas ikka Pärtlit titeks, kes ainult segab ja midagi ei oska. Aga nüüd hakkab Pärtel järgi võtma. Kahtlemata rõõmustab Riinut seegi, et Pärtel teda nüüd nimepidi (ehkki oma väljamõeldud) kõnetab. Kui ikka Pärtel hüüab: "Anni!", siis Riinu vastab kohe hästi rõõmsalt. Isegi mingid psühholoogiaõpikud kirjutavad, et inimestele meeldib oma nime kuulda: meie näitel on näha, et see võb olla kasvõi hüüdnimi :) Huvitav, kui hästi see Anni kinnistub? Mina igatahes olen end tabanud ka seda mõnel korral kasutamast.
Nad teevad ka muid asju juba kenasti koos, vahel nägudenalja ja vahel tagaajamist ja vahel ajavad lihtsalt üksteist naerma. Pärtel ei kisu enam nii hirmsasti asju ja talle saab paljutki seletada.

IV Tartu Raekoja platsilt oleme avastanud ühe ilmatu suure lumemäe. Kogu talve jooksul platsile maha sadanud lumi lükatakse sinna kokku. Sealt saab pepu peal alla lasta, üles ronida, igasugu asju teha. Oleme nüüd vast kolmel korral käinud seal õhtuti ronimas. Pärtel tahab kõike ise teha ja ta on ka seal ronimises juba väga osav. Igatahes väga lahe uus "mänguplats".

V Tähtvere-Supilinna spordipargi eest oleme me ka väga tänulikud. Oleme püsikunded :)
Aga allpool olev pilt on tehtud sealtasamast alguse saaval Jänese matkarajal, või õigemini sealt lähedalt, Mardi töömaja juurest.

Minu õde Anni ja teised sõnad

Pärtlil areneb kõne hooti. Nüüd on jälle väike vahespurt.
Viimase aja saavutused:
enne ütles isa kohta "iss", nüüd ütleb selgelt ja kõlavalt "issi"
ja kui issi läheb pesema, siis "iss dušš".
Miisu-komm (on üks selline laste lemmik-komm) on "nunnu-omm". Sest kõik kassid on nüüd "nunnud". Kui kass läheb oma vetsumajja, siis ütleb Pärtel: "Nunnu kaka!"

Täna hommikul panin tähele, et Pärtel on hakanud nimetama Riinut Anniks. "Anni". Nii armas.

Reisirongi kohta ütleb "tramm" (pigem "tamm"), kaubarong on "tuhh-tuhh".

Tavaline konstruktsioon on "beel nämmä", mis tähendab "veel süüa".

Samuti ütleb Pärtel "jah" ning "jaa", õigesti kasutades.

"api" tähandab "appi". Näitkes "emme api", kui ei saa ise puslet kokku või kinnast kätte.

Ma ei jõua enam täpselt kokku lugeda, aga umbes 30-50 vahel peaks olema tema sõnavarasse kuuluvate sõnade või sõnalaadsete moodustiste (mida ka sõnaks loetakse) hulk.

"Ilus poiss on elu alus..."

...
Nii laulavad uljad noored seto poisid ansamblist Zetod oma uue plaadi peal. Riinu muudkui laulab kaasa ja hõiskab: "Ilus poiss on elu alus!"
Ise itsitab natuke.
Ja siis küsib: "Aga emme, mida see tähendab?"

:)

Jäämõmm ja alaluu

Pärtli uued verbaalsed leiud ja õnnestumised tuleb igatahes kirja panna.

Eile lisandusid sõnavarasse kaks esimest liitsõna :)
ijäämõmm - jääkaru (jube naljakas konstruktsioon ju!)
alaluu - kalaluu (me sõime eile kala ja Pärtel on maailma kõige suurem kalafänn, ja kuna luud tuli välja võtta, siis me muudkui kordasime seda sõna)

Muidu on veel sellised sõnad:
ijää - jää
tee - tee (nii sõidutee kui ka see, mida juuakse. Ühtlasi tähendab "tee" ka kohvi)
iss tee - issi joob kohvi
äu - kass
nunnu - meie Miisu. Kui Mats Oskar oli siin , siis ta muudkui rääkis, et oh kui nunnu kass ja muudkui nunnu ja nunnu ning nüüd ongi Miisust saanud Nunnu.
memm - nii lumememm kui ka lumi üldiselt.

Lisandunud on ka selged "piss" ja "kaka". Pissi tulekust teatab ta siis, kui see juba mööda sääri niriseb, aga kaka tulekust õnneks ennetavalt.
Eile, kui ta oli peale õueskäimist kenasti potti pissinud, teatas ta umbes 5 minuti pärast mulle rõõmsalt: "eel piss!" (veel piss) ja tõepoolest, oligi, püksis.

Riinu kohta puudub tal endiselt igasugune sõnaline tähistus.
Mann on "ann" ja vanaema on "ana".

Kontsertikaja

Eile käisime Mardiga kontsertil. Kahekesi. Üle ma-ei-tea kui pika aja. Saime juhuslikult piletid (tänud Jürgenile!) kontsertetendusele "Memory" ja tuleb tunnistada, et nautisin seda vägagi. Kuna minu muusikaline maitse on lihtne, siis muusikalid sobivad mulle hästi. On alati meeldinud.
Sellel muusikalikontsertil leidsin ühe laheda laulu, mis pärineb etendusest (umbes 1940. aastad) "Annie, get your gun", lugu "Anything you can do". Seda laulsid Lauri Liiv ja Tanja Mihhailovna ja väga hästi laulsid! Lugu on inglise keeles ja üht head esitust võid vaadata siit, John Barrowmani ja Ruthie Henshalli esituses. Nauditav on see eelkõige inglise keele oskajatele, sest sõnad on äärmiselt olulised. See pole lihtsalt laul, vaid lugu, stoori.

Teine lugu, mis mulle meeldis, mida ma ka varem teadsin, oli muusikalist "Chess", pealkirjaks "Ma teda ju tean", inglisekeelne originaal "I know him so well" (kirjutanud ABBA-mehed). Kontserdil esitasid seda Gerli Padar ja Maarja-Liis Ilus. Ma pole iial kuulnud neid koos laulmas, aga taas kord - ilus oli!
Youtube'is saab seda lugu vaadata nt Barbara Dicksoni ja Elaine Paige'i esituses.

Igatahes võimaldas see kontsert meil tekitada arutelu ka kultuurilistel teemadel. Paraku on aurtelud muidu ikka teemal mida süüa - kes poodi - kes lastega - logistika.
Igatahes arvas Mart algul, et Maarja-Liis Ilus on ikka teistest peajagu lalumise poolest üle. Minule meeldib aga Gerli Padar rohkem. Ja mida rohkem nad laulsid, seda rohkem jäi ka Mart nõusse, et Gerli on parem. Vähemalt live-esituses, sest temas on lavalist särtsu, artistlikust jne. Maarja-Liisil on muidugi väga ilus hääl, aga laval on ta parajalt tuim tükk. Tegelikult meeldisid nad minule kõik - lisaks eelmainitud neiudele ka Maria Soomets. Meestest oli üliväga lahe, nagu alati, Hannes Kaljujärv. Täiesti super.

Kui nii kolmveerand kümne paiku koju jõudsime, valitses korteris esialgu täielik vaikus. Hetkeks mõtlesin, kas nad on tõesti magama läinud?
Aga ukse vahelt elutuppa piiludes avanes idülliline pilt: Riinu ja Mann kõhutasid põrandal (madratsil) ja Mann luges Riinule raamatut ette. Nende kõrval diivanil istus Pärtel, kes rahus ja vaikuses vaatas süvenenult oma lemmikraamatut autodest.
Absoluutselt imeline.

Summary:
We went to see a concert of songs from different musicals (a concert called "Memory").
You can click on the links and see which songs were sung, which I liked (the linked songs are not from the concert, but from You Tube).

Setu-nostalgia

Väike meediakajastus:

Tänases Postimehes on üks looke setude jõuludest.
Seda illustreerib Kalev Saare tehtud foto meie Setu-kodu pühasenurgast, tehtud kunagi 2006. a detsembris Postimehe Arteri loo jaoks.

Sportlik algus

Me oleme seda aastat tõeliselt tervislikult alustanud: iga päev ca 1,5 tundi õues, kelgumäel, suusatamas või niisama õues olnud. Isegi täna, seni kõige külmema ilmaga. Päike ju paitab ja pole nii külm ühtigi, kui kraadiklaasi järgi võiks arvata.
Peaasi, et lund veidi juurde tuleks, sest valdav osa nõlvu on kaetud puhta jääga. Kelgutada saavad nii pisid vaid kunstlumel, aga seda tuleb jagada arvukate suustajatega. Kuidagi saame hakkama. Olen vaadanud, et ega nad kuigi kaua kelgutada ei tahagi - hoopis lahedam tundub jää- ja lumetükke kelgule kuhjata ja siis see kelgutäis kuhugi hunnikusse kallata. Eriti meeldib see enese jõua ja käteosavuse proovilepanek Pärtlile.



Lisaks käisime laupäeval taas Värska veekeskuses ja veetsime seal arvata 3 või rohkem tunnikest. Väga mõnus vaheldus. Ja lastele hullupööra meeldib. Suuremad poisid olid kah ühes, need oskasid rohkem ka sealseid saunamõnusid nautida. Pisilastele piisab paarist soojast minibasseinist ja ühest tohutu hooga keerisest (Aura oma on tunduvalt magedam).

Vana aasta õnnestumised ja lootused uuele

Ehkki uus aasta on juba alanud, teen siiski, rohkem isenda ja tuleviku jaoks, väikese ülevaate meie pere möödunud aasta õnnestumistest ja edusammudest. Ebaõnnestumistest me seekord ei räägi, aga ega neid eriti ei olnud ka. Ühtegi suuremat ebaõnnestumist ega õnnetust, mis meid väga lähedalt oleks riivanud ei tulegi meelde. Õnneks.

Pärtel - kõige suurem õnnestumine on vast see, et aasta jooksul sai pisut hüsteeriliselt, pöörasest ja raskesti käsitletavast titest üks mõnus kambajõmm, kes saab asjadest aru, kui rahulikult selgitada; kes on üks suur rõõmupall ja oskab olla maailma kõige armsam väike poiss, vähemalt oma vanemate jaoks. Pärtel on valdavalt meie tegemistega nõus, on pea alati valmis igale poole minema ja tulema.
Tore on ka see, et lasteaia kollektiivi sulandumine on läinud kergelt ja ma saan seda võimalust vajadusel ja võimalusel kasutada - et teda sinna natukeseks jätta.
Uue aasta õnnestumiste nimekirja tulevad loodetavasti rääkima hakkamine ja potile küsimine. Mõlemaga on praegu veel asjad algelised.



Riinu - kõige tähtsam on kindlasti lugema ja kirjutama õppimine. Kui veel oktoobris vaatasin, et võtaks iga nädal ühe uue tähe, siis ehk saaks jõuludeks kõik tähed selgeks, siis kuidagi läks kõik hoopis kiiremini - mingil hetkel vallandusid huvi ja oskused justkui paisu tagant ning esmalt läbi kirjutamise, siis läbi veerimise said mõlemad asjad lennates selgeks. Muidugi teeb ta vigu, mõni keerulisem täht vajab vahel meeldetuletamist ja kahekordsete tähtede kasutamine on veel segane, ent üldiselt on siiski tegu vähemalt korralikult veeriva lapsega. See veerimine läheb järjest kiiremini ja toimub igal pool - telekat vaadates, bussiga sõites, ajalehti vaadates, lauda kattes. Kus aga iganes sõnu näeb, nii on vaja see kokku lugeda. Ennustan, et alanud aasta lõpuks loeb ta juba lihtsamaid raamatuid.
Võimlemine läheb ka hästi ja tundub, et võimleja-annet on temas rohkem kui muusika-annet. Mis parata, eks mõlemad vanemad on ka pigem sportlikud kui musikaalsed.
Uue aasta õnnestumiste sekka võiks lisanduda ka rattasõit ilma abiratasteta. Ujuma võiks ka õppida, aga sellega tegeleme vast põhjalikumalt järgmisel hooajal.



Mart - suurim nn edu on kindlasti professoriks saamine. Tööalaselt on vist lähiajal raske midagi enamat tahta :)

Helen - kindlaid märksõnu pole, aga naasen vaikselt nokitsedes töötavate inimeste sekka, esialgu vabakutselise toimetaja-tõlk-kirjutaja-giidina. Põnevaid tegemisi on ka ees ootamas.
Mõlemad oleme olnud jätkuvalt tublid setu-aktivistid.

Üks suurimaid muutusi meie elus oli kassi saamine. Kindlasti õnnestumine, ehkki vahel teeb ta veidi pahandust ja on muidu tüütu. Aga tegelikult on ta täiesti super kass! Nii armas meile kõigile.

Suurim uue aasta väljakutse meie pere jaoks on küsimus: kas kolida või mitte?
Pakutakse üht toredat kohta ning mingil hetkel jääb praegune elamine meie kitsaks küll. Elutuba on niikuinii nii kitsas, et kui kasvõi üks inimene on külas, on juba pisut ebamugav liikuda. Mardi suurt suguvõsa korraga külla kutsuda on ilmvõimatu. Aga selles teises kohas - seal on lausa unistuste elutuba! Vaatega otse Toomemäe nõlvale.

PS. Vanaema tehtud pildid Tähtvere spordipargist.