Killukesi

Mul ei ole ühtegi Suurt Lugu, mida siia kirja panna, aga vast pakuvad vähemalt lähedastele huvi lihtsad killukesed meie elust.

I
Pärtel omanadab iga päev vähemalt ühe uue sõna. temaga saab juba väikestviisi vestelda. Ja see on ääretult vahva. Kui ta sõnadega end selgeks teha ei suuda, siis tulevad abiks näoilmed, käed, jalad ja muud kehaosad. Ta on väga ekspressiivne. Ja ilmselt tuleb temast üks jutukas tegelane. Umbes nii, nagu Riinu praegu on.

II
Riinu on nii jutukas, et ta räägib peaaegu KOGU AEG. See aga segab mõningal määral muud elutegevust, eriti söömist. Ta on niikuinii aeglase söömaga, aga kuna ta veel non-stop jutustab, siis on meie söögikorrad üks paras mäng vanemate närvidega. Kui sinna juurde lisada veel Pärtli aeg-ajalt esinevad jonnihood seoses söömisega (tema kujutab ette, et kõige parem on süüa püsti oma ebakindla titetooli peal, meie jälle aravame teisiti), siis on rahulikult ja idülliliselt mööduvad söömaajad (kus ma ei peaks kasvõi paar korda meelde tuletama, et me oleme siia kogunenenud sööma, mitte jutustama ja juhtima piiga tähelepanu sellele, et ta pole veel midagi söönud, väga haruldased). Riinu jutustab ka non-stop riidesse paneku ajal, aga kuna ta pole veel täielikult omandanud naistele iseloomulikku oskust teha mitut asja korraga, siis põhjustab ka see aeg-ajalt minu närvilisi (kuni hüsteerilisi) hüüatusi teemal: "Pane palun riidesse!!!!!!!". Teisest küljest on muidugi tore, kuidas talle meeldib kogu aega asjade üle arutleda. Ilmselt tänu sellele on ta oma ea kohta ikka üsna nutikas tüdruk, mida kinnitas ka sel nädalal esimest korda toimunud laste filosoofiaringi õpetaja. Ehk saab ta seal ringis ka veidi oma auru välja lasta...

III
Pärtel on kasvanud. Kiiresti. Nii et isegi mina näen. See koos asjaoluga, et tema sõnavara kiiresti täieneb, on õnneks kaasa aidanud laste omavahelisele suhtele, mis vahepeal minu hinnangul üsna kehva oli. Riinu pidas ikka Pärtlit titeks, kes ainult segab ja midagi ei oska. Aga nüüd hakkab Pärtel järgi võtma. Kahtlemata rõõmustab Riinut seegi, et Pärtel teda nüüd nimepidi (ehkki oma väljamõeldud) kõnetab. Kui ikka Pärtel hüüab: "Anni!", siis Riinu vastab kohe hästi rõõmsalt. Isegi mingid psühholoogiaõpikud kirjutavad, et inimestele meeldib oma nime kuulda: meie näitel on näha, et see võb olla kasvõi hüüdnimi :) Huvitav, kui hästi see Anni kinnistub? Mina igatahes olen end tabanud ka seda mõnel korral kasutamast.
Nad teevad ka muid asju juba kenasti koos, vahel nägudenalja ja vahel tagaajamist ja vahel ajavad lihtsalt üksteist naerma. Pärtel ei kisu enam nii hirmsasti asju ja talle saab paljutki seletada.

IV Tartu Raekoja platsilt oleme avastanud ühe ilmatu suure lumemäe. Kogu talve jooksul platsile maha sadanud lumi lükatakse sinna kokku. Sealt saab pepu peal alla lasta, üles ronida, igasugu asju teha. Oleme nüüd vast kolmel korral käinud seal õhtuti ronimas. Pärtel tahab kõike ise teha ja ta on ka seal ronimises juba väga osav. Igatahes väga lahe uus "mänguplats".

V Tähtvere-Supilinna spordipargi eest oleme me ka väga tänulikud. Oleme püsikunded :)
Aga allpool olev pilt on tehtud sealtasamast alguse saaval Jänese matkarajal, või õigemini sealt lähedalt, Mardi töömaja juurest.