Pipi

Täna oli Riinu lasteaias sõbrapäeva tähistamine nii, et tüdrukud olid Pipid ja poisid Karlssonid:

Sportlikult

Möödunud nädal möödus laste, eriti Riinu jaoks eriliselt sportlikult.

E: Riinul lasteaias võimlemistrenn
T: lastega Arenas ujumas (veidi üle tunni vees)
K: Riinul lasteaias võimlemistrenn
R: Riinu Lõunakeskuses uisutamas, lasteaiarühmaga
L: Setumaal sünnipäeval, paar tunnikest tiigile rajatud uisuväljal, kelgul, pepulaual
P: Tähtveres suusatamas, mõlemad. Riinu sõidab päris kenasti. Isa õpetab neid ikka mäest alla laskma. Eile sõitis Riinu mingist päris suurest mäest alla ja jäi lõpuks iga kord püsti ja oli ise selle üle hästi õnnelik. Ja siis veel suusatasime staadionil ka, ma arvan, et ta mingi 3 km sõitis küll kokku ära. Lauskmaal lükkab ta päris kiiresti. Ma vaatan, et kaks korda ma enam temast kiirem polegi. Pärtel sai ka laskumisnõksu uuesti kätte.

Peadpidi esivanemais - huvitavaid fakte

Fakte laste esivanematest:

Riinu ja Pärtli isaisapoolse vanavanavanaisa ja vanavanavanaema perre sündis 13 last, kellest 7 suri lapsena ja üks teismelisena. Ellu jäi 5 last, neist tänasesse jõudnud järeltulijaid on vaid kahel. Kõige suurem ongi Mardi vanaisa (kes oli neist 13-st noorim) järelkasv, ehkki vanaisal-vanaemal endal oli/on vaid kaks last (üks neist siis Mardi isa, eks - keeruline, ma tean).
Mardi vanaisa ja ta 12 õde-venda sündisid ajavahemikus 1890-1907 ehk siis 17 aasta jooksul. Noorima ja viljakaima poja Märdi (või Martin-Eduardi) sündides oli ema Mai 42- ja isa Jakob 46-aastane.

Muidugi oli vanasti laste suremus suur, aga kas nii suur suremus oli siiski tavaline?

Teine huvitav teema oleks nende laste nimed - igaühel kaks nime (Mardi vanaisal isegi 3), kokku siis 27 eesnime 19.-20. sajandi vahetusest.
Muuhulgas Anna, Marta, Kaarel, Iida, Jaan, Eliise, Aukusd (pole minupoolne trükiviga), Wuldemar, Teerese ja Juhhanes.

Kolm tundi kastiga...

... ehk lugu sellest, kuidas kõik geniaalne on lihtne ja vastupidi ka.

Meil tekkis majja üks kast, tugevast papist, selline paraja suurusega parajalt paks kast. Mõtlesin, et mis teen, kas viskan auto peale, et ära viia, või paneks sinna mingit kola või...

Ja siis tuli mõte: aga annaks kasti lastele ja laseks neil teha, mis tahavad. Lõigake, värvige, sodige, kleepige, rebige, lõhkuge. Ja täpselt seda nad tegidki. Kolm tundi järjest ja edasi sai kast ära pandud lubadusega, et nad võivad homme õhtul jätakata.

Viimases faasis oli kast muudetud kilpkonnakilbiks: Riinu nokitses Pärtli jaoks peaaugu ja siis Pärtel käis käpuli, kast seljas, pea kilbiaugust väljas ja oli kilpkonn. Kilp oli muidugi ohtralt kaunistatud.

Mulle meeldis. Lastel kolm tundi loomingulist ja füüsilist tegevust ning koristamist ja tülitsemist minimaalselt. Ma isegi kohe imestasin, kui kenasti nad koostööd tegid ja pikka aega arvestades oli lahkarvamusi tõesti väga vähe.

Läheb kindlasti kordamisele ja soovitan teistelegi mõnusateks vaikseteks pühapäevaõhtuteks, kui ise tahad natuke midagi muud teha...

Julgus rindu!

Üks paari viimase päeva tugevamaid, rahuldust pakkuvamaid emotsioone on olnud seotud Riinuga.
No eks ma olen kirjutanud, et ta on pigem selline vaikne, vahel natuke kaasalohiseja (seda muidugi pigem endast vanemate sõbrannadega, mis on muidugi ka loogiline), vahel natuke tahtejõuetu.

Aga elu näitab, et saab asja küll :)

Riinul on juba teist satsi võimalik Lõuankeskuse uisuväljal oma lasteaiarühamaga uisutamas käia. Novembris käisime, kord nädalas, ja nüüd veebruaris uuesti. Kui varem oli tegemist ainult raamiga koperdamisega ja natukese ringitatsamisega, siis reedel käis mingi plõks ja mingi nõks ning laps läks lendama. Ei, mitte liuglema, kaugel sellest, aga hakkas vähemalt liikuma. Väga kiiresti kusjuures. Esialgu on see pigem jääd mööda jooksmine, aga treener ütles, et see on loomulik areng. Mulle meeldis, kuidas see plõks käis: treener korraldas neile ühe mängu, sihukese natuke võidu peale, aga laste jaoks huvitava ja tõesti mängulise. Kiiruse peale. Ja Riinu vist unustas ära, et ta ju veel ei oska, ja pani jooksu, nii et ma pidin teda vaadates imestusest jääle potsama. Lahe! Mulle meeldib, et temas lõi välja võiduind. Ma olen natuke kahelnud, kui palju temas seda on. Kuigipalju võiks ju ikka olla, on elus huvitavam. MInu jaoks nimelt polnud oluline see, et kui kiiresti ta sõidab või keda võidab, vaid just võiduind ja julgus proovida.

Teine tore oli see, et me käisime oma leelokooriga Baltica festivali ülevaatusel. Kuna enamusel on lapsed niikuinii kogu aeg sabas ja kaasas, siis tegimegi lastekava, st lapsed laulsid osad laulud ise. Neil oli üks päris keeruline laul, kus nad kordamööda pidid värsiridu eest ütlema. Nii on palju raskem laulda kui üksi tervet laulu eest võttes. Riinu oli eestütlejatest kõige väiksem. Proovis oli probleem, et nad kippusid liiga vaikselt laulma ja eks sai neid siis natuke ajupestud, et nad ikka kõva häält teeks. Riinul ikka juhtub, et ta langeb võõraste ees verest ära ja räägib nii vaikselt, et keski ei kuule. Ja pabinas võib suuremalgi segi minna, kus parajasti järjega ollakse. Aga õnneks ei osanud lapsed vist suurt pabistada (erinevalt mõnest kooriliikmest - aga mitte minust!) ja laulsid veatult, puhtalt ja kõval selgel häälel. No ikka palju paremini, kui olime arvestanud :) Ja Riinu oli nii julge ja nii vahva ja nii hästi hakkama saav, et ma olin tõesti südamest rahul. Sest esinemisjulgus kulub elus ikka väga-väga ära. See on tulevikuks üliväärtuslik pagas.

Natuke oli kahju, et Pärtel, kes proovides ka kaasa laulis, seda ülevaatusel ei teinud. Sest tema oleks žürii täiesti relvituks teinud. Proovis oli ikka kuulda, kuidas ta teised lihtsalt üle laulab. Kui tema suu lahti teeb, oleks teised justkui taustalauljad.