Kolm tundi kastiga...

... ehk lugu sellest, kuidas kõik geniaalne on lihtne ja vastupidi ka.

Meil tekkis majja üks kast, tugevast papist, selline paraja suurusega parajalt paks kast. Mõtlesin, et mis teen, kas viskan auto peale, et ära viia, või paneks sinna mingit kola või...

Ja siis tuli mõte: aga annaks kasti lastele ja laseks neil teha, mis tahavad. Lõigake, värvige, sodige, kleepige, rebige, lõhkuge. Ja täpselt seda nad tegidki. Kolm tundi järjest ja edasi sai kast ära pandud lubadusega, et nad võivad homme õhtul jätakata.

Viimases faasis oli kast muudetud kilpkonnakilbiks: Riinu nokitses Pärtli jaoks peaaugu ja siis Pärtel käis käpuli, kast seljas, pea kilbiaugust väljas ja oli kilpkonn. Kilp oli muidugi ohtralt kaunistatud.

Mulle meeldis. Lastel kolm tundi loomingulist ja füüsilist tegevust ning koristamist ja tülitsemist minimaalselt. Ma isegi kohe imestasin, kui kenasti nad koostööd tegid ja pikka aega arvestades oli lahkarvamusi tõesti väga vähe.

Läheb kindlasti kordamisele ja soovitan teistelegi mõnusateks vaikseteks pühapäevaõhtuteks, kui ise tahad natuke midagi muud teha...