Minu Kreeka: esimene päev

Muljeid on nii palju, et ei mahu ära ei pähe, paberile ega arvutiekraanile. Püüan siiski mõned mõtted kirja panna, kirjeldamaks oma esimese Kreeka-päeva vaatlusi ja mõtteid.

Meie hotellikompleks asub linnast veidi väljas, keset metsa. Aga siit viib regulaarne shuttle-bus (ehk siis hotellibuss) mõned korrad päevas rahva alla linna ja teatud kellaaegadel saab siis tagasi tulla. Ma ütlen „alla linna“ sellepärast, et Thessaloniki asub mere ääres, kaldaäärne tänav on päris madalal ja edasi hakkab linn üsna kiirelt mäkke tõusma. Meie hotell asb juba päris kõrgel, vaatega merele ja linnale. Linnas orienteerumine on seetõttu muidugi väga lihtne: kui tundub, et ei saa aru, kuhu minna, vaata kuhu suunas tänavad laskuvad – seal on meri. Ja tänavad asuvad suht malelauakujuliselt, st risti. Mina vist ei vaadanud täna kordagi kaarti, aga mul ei olnud ka midagi otseselt vaja leida.

Ma kõndisin niisama ringi, nagu kevadine vasikas. Millal ma viimati kusagil suurlinnas niimoodi üksinda kõndisin? Tuleb meelde – täpselt 6 aastat tagasi, kui samamoodi Mardiga tema tööreisil kaasas olin – tookord oli see Montpellier’s. Riinu oli siis juba kõhus kasvamas.

Ma arvasin algul rumala peaga, et ega see Thessaloniki mulle ilmselt midagi ei paku, ma pole eriline suurlinnainimene, aga eksisin – ma täiega nautisin seda atmosfääri, võimalust rahulikult šopata, inimesi ja maju vaadata, kohvi ja kooki süüa, sihitult ekselda. Sellist asja saabki teha ainult üksinda.

Thessalonikit on raske mõne muu linnaga võrrelda, kuna ma pole just väga palju maailmas ringi rännanud. Kesklinna iseloomustavad valdavalt üsna kitsad tänavad, kõrged (5-6 korrust, umbes) majad, miljonid väikesed butiigi-tüüpi poekesed minule enamalt jaolt võõraste (ilmselt omamaiste) firmamärkide nimedega. Nende vahel kas hõredamalt või tihedamalt tuhanded erinevad söögikohad. Kõige tavalisemad on pirukapoe-kohvikulaadsed kohad, kust saab kaasa osta või koha peal süüa Kreeka spetsialiteeti – erinevaid lehetaigna(laadseid)-küpsetisi, mis täidetud erinevate täidistega (spinat, juust, šokolaad, moos, pähklid – ainult lühike nimistu neist). Palju süüakse ka võileibu, loomulikult juuakse palju kohvi, rohkesti nägin kebabigrille. On pitsakohti, pannkooogikohvikuid, eri rahvusrestorane.

Üldilmelt on Thessaloniki Balkanipiirkonnale iseloomulikult veidi räpane. Suuri prügikaste on küll palju, kuid need on ääretasa täis ning nende ümber kõrgub kasti mitte mahtunud prügikottide mägi. Majade heakord on üsna keskmine, ehkki potentsiaali on muidugi tohutult. Loomulikult pole siin kuigi palju postkaartidelt ja filmidest nähtud nunnumaju, aga elemente nendest küll – pea iga akna ees on väike rõdu ja väga sageli ka aknaluugid. Mulle meeldib kõige enam valge-sinise kombinatsioon (st valge maja siniste aknaluukide ja aknaraamidega, ilmsel „Mamma Mia!“ mõju), aga on ka teisi huvitavaid värvilahendusi, nt kreemikaskollane ja roosa. Eriti palju vaeva pole siin majade nunnutamisega või restaureerimisega nähtud. Ka suur osa hoonetest, kus sees käisin, on valdavalt viletsamas seisus, kui Eestis. Näiteks postkontor oli täielik lobudik, narmendas, sihuke 80.-ndate Eesti, kui võrrelda saab. Samas näiteks H&M poes olid marmortrepid. Tänavatel aga kasvavad mandariinipuud, kust praegusel aastaajal küpsed viljad alla potsavad ja mööduvad koolipoisid nendega jalgpalli mängivad....

Üks asi, milles Kreeka Eestile väga-väga-väga pika puuga ära teeb, on kohviku- ja söömiskultuur, söögikohtade ja poodide rohkus ja varieeruvus ning mis kõige tähtsam, saadaoleva toidupoolise tohutu valik. Tänase päeva kõige suurema šoki sain üsna veidi enne seda, kui üles hotelli tagasi sõitsin, juhuslikult jalutades ühele toidutänavale sattudes. Mul ei olnud fotokat kaasas, homme võtan ja siis teen pilti. Raske on kirjeldada, mis see on. Põhimõtteliselt kitsas jalakäijate tänav, kus kahel pool vahekäiku on letid kõige söödavaga. Tänav-vahekäigu kohal on katus. Lettidelt leiab mitmekümnes nimetuses köögivilju, aga eriti lõi mind pahviks kõiksugu kuivainete valik, mida müüakse lahtiselt püttidest, kottidest, tünnidest, kastidest, karpidest. Eri sorti riisi – palun, 5-6 sorti. Igas letis on olemas kikerherned, mida ma jumaldan, ent mida Eestis saab siiani ainult ökopoest ja siis ka hingehinnaga. Läätsed, 4-5 eri sorti ja värvi. Kõiksugu muud kaunviljad – oad ja hernelised, millele enamikust ei oska ma nimetust anda. Teraviljad ja nende tuletised (jahud, tangud, kruubid), jällegi sellises valikus, et pooli ma ei tea. Pähklid, pähklid, pähklid. Seemned, seemned, seemned. Oliiviõli pudelites, kanistrites ja tünnides.

Ma käisin ja käisin ja nutt tuli peale. Ahastus. See on võimas, millised toiduained on maailmas olemas ja kuidas meieni jõuab ainult murdosa neist! Ja ma ei taha kuulda sõnagi sellest, et eestlased ongi ainult otra ja naerist söönud! Mina tahan kikerherneid, ja läätsi ja pähkleid ja seemneid ja kolme sorti mandariine, värskeid viinamarju ja taskukohaseid avokaadosid. Ja tundma õppida kõiki neid imelisi looduse ande, mida siinsetel lettidel nii vabalt saada on ja pange tähele, ikka palju odavamalt kui Eestis. Lähipäevil peame otsustama, kui palju kikerherneid (ja muud!) me jõuame Eestisse tassida...

Loomulikult on Thessalonikis ka ajaloolisi vaatamisväärsusi, aga nende jaoks tuleb natuke eeltööd teha. Ma leian, et niisama mingit vana kirikut vaatama minna on suht mõtetu. Oleks keegi, kes teaks rääkida... Igasugu info on siin ainult kreekakeelne ja inglise keelt nad ei oska. Homme proovin vene keelega, äkki õnnestub paremini. Aga erinevate pühakodade kontsentratsioon on siin muidugi suur, lisaks erinevad varemed ja tsässona-laadsed pisikesed palvemajakesed, mis seisavad näiliselt üsna suvalt keset tänavaid. Neist teen ka homme pilti. Kui mõne lähedalasuva kiriku kell lööb, löövad tänaval kõndivad inimesed automaatselt ja sünkroonis risti ette. Ja siis tõmbaavd suitsu edasi.

Naised kannavad ainult musta, musta ja musta. Pika päeva jooksul nägin ma mõnd musta-halli ja musta-pruuni kombinatsiooni, sekka ka pisut heldat, aga teised värvid on üsna tundmatud. Lisaks meigivad naised end tugevalt. Meikimata naisi on vast üks kahekümnest. Tartus ja isegi Tallinnas on see suhtarv oluliselt erinev, ehkki ka eesti naised olevat „hoolitsetud“, mis sageli tähendab vähemalt väikest meiki. Õnneks olen varustatud elementaarsete meigivahendite ja paari musta riidehilbuga, nii et homme proovin rohkem massi sulanduda.

Internetiga on siin pahasti. Netiühenduse saab osta, aga 90 min maksab 5 eurot. Röövimine. Paar nutikat internetisõltlasest eestlast (nagu me isegi) on aga leidnud hotelli üüratul territooriumil paar nn turvaauku, kust saab tasuda netti pääseda. Meie toas vaba wifi levi pole ja minul nii suurt valu ega vajadust pole, et hakata neile nii suurt summat maksma. Ses osas on Eesti ikka hoopis erinev riik - meil on isegi kaugliinibussides internet, rääkimata hotellidest, külakeskustest, kesklinnadest jne.


Summary: The thought about my first day in Thessaloniki. What surprises my the most is the amount, variety and availability of all kinds of foodstuff that you can get here, starting from simple cafes to open markets and streetshores that sell chick peas, all kinds of legumes, grains, seeds and nuts from jars.

Interent connection is very poor.