Vapustavalt vahva kahene

Pärtel suudab mind jätkuvalt üllatada. Kohe väga positiivselt.

Täna oli näiteks selline hommik, kui Riinu ei pidanud lasteaeda minema, ja mina lootisn, et magame KAUA. Nagu nöögiks hakkas Pärtel kell 7.10 siplema ja rääkima. Otsustasin temast mitte välja teha, panin teise padja pea peale ja magasin edasi. Mingi aja pärast tundsin, kuidas keegi mu jalgade peal käib- ilmselt kass, arvasin. Veel veidi aega ja tundsin, kuidas Pärtel minu kõrvale ronis, endale teki peale tõmbas ja magama puhises jääda. Ta vahel ikka, nii paar korda nädalas, ronib mulle kaissu, kui voodis ruumi juhtub olema. Täna oli. Varsti hakkas väljas juba heledamaks minema. Mingil hetkel vaatasin, et väljas juba päris valge ja oh imet, kell oli pool kümme! Nii kaua pole vist aastaid magada saanud. Uhh, kui mõnus. Mingi ime läbi magas varaärkaja Pärtel üha edasi, veidi enne 10 suutsin ta trummide põrina saatel üles saada.

Siis avastasin vannitoas, et tualetipotikaas oli üleval, nii nagu Pärtel jätab, kui ta ise pissil käib. Mina tean kindlalt, et ma jäta kunagi kaant üles. Hakkasin siis uurima, et kas Pärtel käis ise hommikul pissil, ja tuli välja, et käiski. Issake, kui rõõmus ma olin!!! Rõõmus, et mul on nii hakkaja poeg; rõõmus, et ta ei ajanud mind üles ja lasi mul välja puhata; rõõõmus, et ta tuli nii vaikselt voodisse tagasi ja jäi uuesti magama!

Mul tuli lausa pisar silma ja ma kallistasin teda ohtralt, Pärtel ei saanud ilmselt arugi, millest selline tundepuhang, tema jaoks tundus asi tavaline olevat. Väga hea, jäägu see tavaliseks, ma olen väga nõus!!! Aga ma pole kindel, et see kahe-pooleste puhul tavapärane käitumine on - tõusta vaikselt poolpimedas voodis, käia vannitoas pissil, tulla vaikselt voodisse taagsi ja jääda kohe magama.

Minu imestus on sellepärast nii suur, et ma kahtlustan, et Riinu ei läheks siiamaani ise öösel/varahommikul pissile, vaid ajaks minu üles. Ehkki me oleme rääkinud sellest, et ema uni on püha ja ta saab sellega ise hakkama. Ta lihtsalt kardab. Olgugi, et tema toas põleb öö läbi väike tuli ja hommikuvalgus tuleb läbi heledate kardinate ka teistesse tubadesse. Pigem vähkreb ja kannatab, aga ise ei lähe.

Pärtli jonnihood on tuntavalt vähenenud. Eks see enesekehtestamise periood kestab endiselt, aga üldiselt on olukord üsna stabiilne, nii nagu elu koos ühe kahe-aastasega ikka :))
Ta paneb riidesse AINULT ise ja see läheb juba päris kiiresti. Ta on ikka õudsalt tubli väike kahe-aastane. Hakkaja väike mees.