Vahelduseks ka veidi hala

Kuna külmaga saabub minul apaatne-letargiline-depressiivne periood, siis pole suutnud midagi kirjutada. Täna hakkab vaikselt eluvaim tagasi tulema. Organism vist hakkab keskkonnaga harjuma.

Mis meil siis uudist ja rõõmuks ja mureks?

Hetkel on põhiteemad seotud Pärtliga:
1) pidev dieetitamine. Iga päev on vähemalt üks söögikord, kus ta ei söö MITTE MIDAGI. Heal juhul ainult joob või sööb saia. Aga kui ta muud ei söö, siis võtab kuri ema tal ka saiatüki käest. Sest saiast, kommist ja mahlast kokku ei ela ju inimene ära. Parem nälgigu ja söögu järgmisel toidukorral normaalset toitu. Emakest jaab see närvi ja vihale. No proovigu vähemalt! Ma saan ju aru, et vahel toit ei maitse, aga ta isegi ei proovi. Kuna lasteaias antakse pidevalt makarone (sel teemal tuleb üks jutuajamine maha pidada), siis elabki ta makaronidest makaronideni. Kodus olen ma meelega nüüd makarone püüdnud vältida, samas on see ülekohtune Riinu kui tubli kõigesööja suhtes, kes ju ka makarone armastab. Riinu lasteaiamenüü on küll päris muljetavaldavalt mitmekesine ja rikkalik. Tavaliselt puudutab söögistreik õhtusööke, aga sageli ka hommikusööke. No tegelt sööb Pärtel ikka vahel ka hommikust: kui ta ikka õhtuks pole midagi söönud, siis läheb hommikupuder alla nigu lipsti, lisaks mahub sisse veel terve kohuke JA banaan (nt täna hommikul, kusjuures ta ei ole eriline kohukese- ega banaanifänn). Ei aita ka see, et päkapikk sellisele pirtsutajale midagi sussi sisse ei too ja Riinu tema kõrval mõnuga mugib. Ei, ta ikkagi lihtsalt ei söö. Ega proovigi. Ainult erilisi lemmikroogi (mis aga sageli ei vasta arusaamale tervislikust toitumisest). Ma ju tean, et 10 aasta pärast ei jõua ma nii palju valmis teha, kui palju talle sisse mahub, aga ma ju elan hetkes!

2) rasked lahkumised lasteaiahommikutel. Korraga, vast nii kümmekond päeva tagasi ei tahtnud Pärtel mind enam hommikul lasteaiast ära lasta. Asi veeres lumepallina ja nädala jooksul läks päris hulluks: ta ei lasknud mind hetkekski silmiks, nii et ma ei saanud ära hiilida, kõik konkreetsed hüvastijätud lõppesid südantlõhestava üürgamisega (mis küll lõppesid suht ruttu, kui südant kõvaks tehes, aga pisar silmanurgas silmapiirilt kadusin), mis aina hullemaks läksid. Lasteaias on käidud ometi juba mitu kuud ja talle meeldib seal, ta tahab minna ja jääda, aga ta tahab, et mina ka kogu aeg seal oleksin. See põhjustas meile kõigile koleda stressi ja kui siis Mart järjekordselt väljamaareisilt naases, tegin konkreetse ümberkorralduse: nüüdsest hakkab Mart Pärtlit lasteaeda viima. Sest seni oli nii, et Mart viis Riinu ja mina veidi hiljem Pärtli. Ma olen kuulnud, et isaga nad ei tee sellist tsirkust. Ja nii oligi- ei mingit paanikat, tragöödiat ega skandaali. Täna hommikul olin aga sunnitud ta ise viima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, juba enne. Ja ta oli ise nii vapper, et ütles, et ta täna ei nuta. Et lehvitab mulle, aga ei kisa. Ja ta oli niiiii armas ja tubli, et suutis oma lubadusest kinni pidada! Ma nägin küll, et silmad olid niisked ja suunurgad allapoole kaardus, kui ta akna juurde läks, aga ta pidas kokkuleppest kinni. Ma olen tema üle väga uhke ja see on ka põhjus, mis ma ennast täna üldise depressiooni foonil oluliselt paremini tunnen.

Riinuga on hetkel ainult puhtad rõõmud. Tema sööb kõike ja tahab juurde, on ontlik ja rõõmus ja lahke. Eks ta ikka vahel mossitab ka. Endiselt on ta väga tundlik ja hakkab kergesti nutma ning paanika igapäevaelus on kerge tulema. Nt kui eile parklas olin hädas auto väljasaamisega teiste autode vahelt, siis hakkas ta kibedasti nutma, et mis nüüd saab. Selline reageering on nii tavaline, et ma vahel suudan seda isegi ennetada, öeldes: "Riinu, nüüd on meil selline ja selline olukord, natuke on keeruline, aga palun ole sina rahulik ja ära muretse, siis on minul kergem lahendus välja mõelda." Ega ma ise ka just rahu kuubis pole, nii et eks ta ikka minusse on.


Aga nüüd pean jooksma läbi kange külma jälle Pärtli lasteaeda. Praeguste ilmadega liigume ühe peatuse jagu bussiga. Kärus istuda oleks küll liiga külm. Pärtlile muidugi bussid meeldivad.


Ja kes oskab pakkuda nõu, lahendusi ja lohutust kahe esmamainitud probleemi puhul, siis palun, kommentaarium on teile avatud!