Viies päev

Eelmisel reedel, sel kõige külmemal päeval, oli meil palju käimist ja sõitmist. Oli Riinu lasteaia jõulupidu, kus lastel oli nii tore ja vahva kava, et minul tuli vaat et pisar silma. Ja üldse oli tore. Enamik lapsi ja vanemaid on seal väga toredad.

Lasteaias oli kohutavalt palav, õues aga -20. Nii see Pärtelpoiss meil ilmselt külma sai. Külmast tuli suur nohu, nohuga ka köha. Ehkki mulle tundub, et see ongi pigem sihuke tatiköha - kuna ta nuusata ei taha ja pühib kõik kas kampsivarrukasse, diivanipatja, minu seelikusse või käterätikusse ja ühtlasti mööda nägu laiali, siis ei tule tatt eriti välja ja vajub kurku ning ajab köhima. Igatahes istun ma nüüd temaga viiendat päeva toas. Tatt on endiselt tatt. Nii et karta on, et välja ei saa enne, kui vast esimesel jõulupühal. Homme muidugi Koorverre ikka ka. Toas istumine hakkab vaikselt ajudele. Õnneks on Mart saanud Riinu lasteadea viia, nii et tema on saanud ikka õues möllata ja näeb välja nagu sügisene ladvaõun - punapõsine, ilus ja terve.

Ma ise pole saanud täpselt 10 päeva kodust välja rohkem kui ainult vaja. Sest tuli suur külm ja siis ei läinud auto käima ja siis tuli Mart tagasi ja liikus ise autoga ja selles krõbeduses ma tõesti ei tahtnud mööda linan ringi kablutada. No ja nüüd siis Pärtliga kodus. Õnneks on kingid varakult valmis varutud või vähemalt mõeldud. Vähemalt enamik.

Aga kui nüüd peaagu möödas olevale aastale tagasi vaadata, siis võib kergendatult tõdeda, et see on alles teine nohu-köha. Eelmist talve ma küll hästi ei mäleta, küllap pisemaid nohusid oli, aga oma teisel sünnipäeval oli Pärtlil küll väga suur köha. Palju suurem kui praegu. Ja peale seda polegi midagi olnud, kui üks lühem nohu ja stomatiit välja arvata. Riinul oli sügisel samuti stomatiit ja üks köhanädal. Nii et tegelikult oleks patt kurta.

Aga õue tahaks ikka. Pärtel käib kogu aeg aknal ja räägib nohuse ninasarviku häälega, et tema on juba terve ja läheme nüüd ometi juba õue kelgutama.

Küll me lähme! Üsna varsti!