Kokkuvõtete aeg

Head uut aastat!

Vanal aastal ei jõudnud aastat kokku võtta. Eks see mõtteis on olnud, aga kirjasõnaks vormistada pole saanud.

Ükspäev helistas Mardile üks ta sõber ja küsis, et kuidas siis ka aasta läks. Ja Mart vastas, et selline keskmine, ei midagi erilist: midagi pahasti või viltu ei läinud, aga midagi märkimisväärselt erilist head ka ei juhtunud. Mulle tundub, et nii oligi.

Hästi keskmine, tavaline aasta oli. Aga see ei tähenda sugugi, et sellel mingi negatiivne alatoon oleks. Kuna meil on väikesed lapsed, ja me ise pigem konservatiivsemat sorti, siis on stabiilsus ja rahu see, mis meile praegu sobivad. Muidugi, lotovõitu saada oleks olnud tore, aga tõenäosus oli niikuinii pea olematu. :)

Kui alustada sellest, mis plaanis, aga tegemata, võiks nimetada paar olulist märksõna:
1) kolimine - oli lootus, ent omanik mõtles ringi. Talvel tuleb ta Eestisse tagasi ja on loodetavasti asjad selgemaks mõelnud. Ka negatiivne vastus aitaks meil uusi valikuid teha. Teadmatus ei ole mõnus.
2) Setu-kodu külalistemaja - meist sõltumatu ebaõnne tõttu tuli vahele palkidega seonduv kriminaalasi, mistõttu me ei saanudki maja püsti. Sügisel, kui kohus viimaks palgid meile mõistis, oli juba liiga hilja ehitamist alustada. Nii et nüüd ootavad palgid uut kevadet, maa sulamist, et saaks vundamendist alustada.
3) Riinu ja abiratasteta jalgratas - no ei olnud Mardil seda aega ei kevadel ega sügisel (suvel maal on meil liiga halb tee, et esimesi harjutamisi proovida) . Mina ei julge, sest Riinust saab üsna kergesti õnnetusehunnik, kui tal asjad ei õnnestu, ja see ajab omakorda mind närviliseks. Aga uuel aastal ei jää muud üle - laps ei saa ju ometi abiratastega kooli minna! Mitte et ta veel kooli läheks, aga harjutamisaega peab ju ka jääma.

Minu osalusel ei ilmunud sel aastal ühtegi raamatut. Lootus on, et uuel aastal läheb ses osas jälle edukamalt. Kaks rauda on juba üsna tulises tules. Mardi kaastoimetamisel ilmus just äsja üks paks iludus, tõeline gurmaanide kinkeraamat parkidest.

Minu jaoks oli üldse üks vaikne aasta. Mida ma õieti tegin? Kasvatasin ja transportisin lapsi. Natuke tegin tööd, aga mitte palju. Laulsin, eriti suvel. Sellega loodan jätkata. Vägagi. Kevadel käisin ühel kursusel (Gordoni perekool), sügisel vene keele kursusel, sellega jätkan samuti. Aga mulle oli sihukest natuke vaiksemalt võtmist vaja. Sest olgem ausad, minu jaoks pole need "lapsehoolduspuhkused", mida ma nüüd pea 6 a teinud olen, küll mitte mingid puhkused. Ma arvan, et "puhkuse" lõppemisega, tööle minnes, alles puhkus algab. Praegu vähemalt on küll selline tunne. Ma ei saa üldse aru, kes mõtles välja nii totra väljendi nagu "lapsehooldusPUHKUS". Inglise keeles öeldakse "leave", st lahkumine. Ajutine töölt lahkumine. Mis on sisuliselt palju õigem. Aga 1. jaanuarist, ehk tänasest, olen ametlikult tagasi tööl. Juhhei. Ja muud lisatööd jäävad muidugi ka, samuti kodu, pere ja lapsed. Eks ta oravarattaks läheb, kuna Pärtel on hoius ainult hommikuti ja see teeb pere liikumisgraafikud üsna skisofreeniliseks. Aga panustame toetavale sotsiaalsele võrgustikule :)


Aga, aga, aga - tegelikult oli meil väga hea aasta ja ma kohe tahaks seda rõhutada. Kõige tähtsam on see, et kõik meie pere ja lähisugulased ja muud lähikondsed on terved. Pole olnud ühtegi tõsisemat haigust (nüüd ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja teema lukku, aga saate aru, eks).

Masu pole meid ka eriliselt näpistanud ega takistanud, me elame ikka ühtmoodi, natuke kogume ja natuke kulutame. Ei saa kurta, tõepoolest. Ehkki mul olid sel aastal ainult juhutööd (näiteks esinemised leelokooriga - ehhee, tõepoolest) ja mõned madala koormusega ettevõtmised, tilkus midagi kogu aeg ja otseselt raha pärast ma ei peakski veel tööle minema. Mõnus mõelda ja teada.

Lapsed on nagu lapsed ikka, aga väga armsad. Igasse päeva mõni nutt ja mitu naeru. Ma just vaatasin neid, et praegu on vist see aeg, kui neil on koos kõige toredam. Varem oli Pärtel liiga väike ja varsti, õige varsti kasvab Riinu "suureks" ega taha enam oma väikevennaga suurt tegemist ilmselt teha, aga praegu on neil päris hea. Eks nad ikka vahel kisuvad, aga seltsi ja rõõmu ja mõlemale sobivaid tegevusi tundub jaguvat.


Mida uuelt aastalt oodata? Jällegi, visandan vaid mõned märksõnad ja nägemused. See pole kaugeltki kõik, aga üle võlli ei taha ju ka ootusi ajada. Elumõnu peab igal juhul alles jääma.

Kõigepealt mullused tegematajätmised:
1) kolimine; kui seda ei tule, siis otsustavad ümberehitused, et kolida Pärtel ja Riinu ühte tuppa magama.
2) Setu külalistemaja üles ja töökorda. Seoses sellega tuleb mul meelde üks läinud aasta suurõnnestumine - see, et me oma maakoju lõpuks vee saime! Mitte muidugi majja, aga see, et vesi õuelgi olemas on, on meie jaoks juba tohutu kvalitatiivne hüpe.
3) Riinu abiratasteta jalgrattal sõitma ja Pärtel abiratastega rattal sõitma. Riinu sai selle selgeks enne 3 a saamist, nii et Pärtel peaks kevadel igati valmis olema. Sügisel ta veel hakkama ei saanud, sõtkus küll, aga lenks käis suvaliselt edasi-tagasi-külilimaha.
4) Riinu ujuma õpetada - ujumiskursustele on ta juba registreeritud.
5) Pärtlile võiks vist hakata kah tähti õpetama. Aga mulle tunudub, et ta on rohkem liikumise ja laulmise peal väljas. Eks vaatame, kiiret ju pole.
6) hästi palju tahaks nautida hetki. Õppida ja arendada hetkes elamist. Sest meil on väga mõnus elu ja elamine ja olemine.


Ja nüüd lõppes mõttelõng äkki otsa. Varsti jälle.