Ving ja virr

Pikk vaheaeg, ninad koos toas ja õues, segipaisatud unegraafikud ja põhjalik rutiinipuudus viis meie lapsed tänaseks seisu, mis oli muutumas väljakannatamatuks. Ehkki me magasime kõik mehiselt kella 10-ni, käis terve päev üks ving ja virr, ving ja virr, ving ja virr. Loomulikult polnud neid sellise ärkamisaja puhul mõtet lõunaunne saata, ja takkajärgi tundub, et äkki ikka oleks pidanud panema, vähemalt Pärtli. Ja õues ei saanud ka kaua olla, sest temperatuur oli -18. Isegi hea, et pool tunnikest nina külma saime.

Muu hulgas oli mul sünnipäev, aga kuna seegi aasta oli sünnipäeva ajaks kogu sellest vaheajatamisest jaks väljas ja mõistus otsas, siis ei kutsunud me seekord targu mitte ühtegi külalist. Kuna ma ei jõudnud enam kannatada, läksin kella 6 paiku õhtul hoopis tööle - ühe autori juurde tema loost vestlema. Lapsed jäid isa ja Matsiga koju ning loomulikult lõpetasid korrapealt ka vingu ja virri. Olid kukununnud ja jäid kella 8 paiku 3 minutiga magama. Tüüpiline. Emad on vist enamasti need stressipadjad, kellele oma ving ja virr välja valatakse.

Ma tõesti tahaks vahel ikka oma sünnipäeva pidada. Aga mitte sellisel ajal, olematutes ruumioludes ning olukorras, kus kõik lähedasemad sõbrad, keda oleks kutsunud, on niikuinii kusagil ÄRA. Aga nii on see ju peaaegu alati olnud. Ma ei suuda ette kujutada, kas sünnipäeva jaoks on veel viletsamat aega (ema, ära palun isiklikult võta, sind ega isa ma selles küll ei süüdista :) Pealegi on teada, et ma oleks pidand juba jõulu paiku sündima. Mida ma küll ootasin?? :)) Et äkki on uuel aastal ikka parem?

Aga homme on veel üks puhkepäev... Püüan selle üle rõõmustada, ehkki ootan juba peatselt algavat, rahustavat rutiini.... Ooo, rutiin, mu arm.

Homme lubasin Riinuga midagi kahekesi teha. Sest sellisteks kahekesi olemisteks on just meil omavahel tavaelus väga vähe võimalusi. Ma arvan, et meile mõlemale on seda väga vaja. Poisid teevad, mis tahavad ja meie ka!