Vangijutud

Riinul tekkis lasteaias üks sõbranna, nimetagem teda Kristeliks. Tibake noorem kui Riinu. Riinu rääkis iga päev Kristelist ja sellest, mis nad tegid ja rääkisid ja kuidas neil on isegi mingid saladused.

Aga ükspäev, kui ma aeda järgi läksin, leidsin Riinu ja Kristeli riietusruumis mossitamas, kumbki ühel pool rõivistut, üksteist tigedalt põrnitsemas. Nad olid riidu läinud, Riinu rääkis mulle põhjuse ka, aga minu mõistuse jaoks oli see liiga segane ja noh, 5-aastaste tülid ongi, olgem ausad, üldjuhul täiskasvanumaailma jaoks mõistetamatud. Siis ei olnud paar päeva Kristelist mingit juttu ja kui ma siis eile küsisin, et kas olete Kristeliga ära leppinud, siis vastas Riinu kindla teadmise ja sõnumiga:

"Ei, Kristel ei tulegi enam lasteaeda, ta pandi VANGI!" (Endal selline ilme, et näed, nüüd selle tüli pärast, kus Kristel tema arust loomulikult süüdi oli, pandi ta tõesti vangi. Ilme oli, ma ütleks, pisut rahulolev.) Olgu lisatud, et Kristel on nüüd tõesti vist mõned päevad puudunud.

Ma hakkasin kohutavalt naerma ja pidin teiste tuppa jooksma.
Kahjuks on seda sõnades raske edasi anda, aga see näoilme ja miimika ja kõik, koos sõnumiga, oli lihtsalt jube naljakas.