Pekki!

Kui keegi nüüd esimese hooga arvab, et see on mingi noortepärane viis enda meelepaha väljendamiseks, siis see paraku eksib:). Sest juttu tuleb tõesti pekist!

Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...

Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.

Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.