Sõpradest

Kunagi eelmise veerandi lõpus kurtis R mulle, et tal ei ole klassis eriti sõpru. Et teistele tüdrukutele meeldib edvistada ja kambas poisse kiusata. Aga temale ei meeldi, eriti ei meeldi see edvistav kisa-kära, mis sellega kaasneb. Seda ma täitsa usun. Ja poistega on ta ju alati pigem hästi läbi saanud. Ütleski, et ta ongi vahel hoopis poiste kambas.

Eks see esimene klass täiesti uues seltskonnas ongi kompamise aeg. See, kellega algul klapib, ei pruugi hiljem klappima jääda. Ja vastupidi, mõne tõelise sõbra võid leida alles 3.-4. klassis. Või veelgi hiljem.

Eks ma siis natuke muretsesin ka, aga sisimas tundus, et ehk pole väga põhjust. Sest R. läks alati kooli rõõmsana ja tuli veel rõõmsamana. Ja eks neid plikasid oli meil siin ju käinud ka.

Aga uuest aastast läks trall lahti. Korraga tekkis sõpru üha juurde. Tõsi, pigem on kinnistunud suhted teatud tüdrukutega. Üks on seesama, kelle ta juba enne kooli algust "leidis". Teine on ühe minu sõbra(nna) tütar, kellega nad enne küll teadlikult kokku puutunud ei olnud, aga ilmselt on vanemate tutvus ka tüdrukute sõbrustamisel teatud rolli mänginud. Kolmas tüdruk on ka klassiõde, kellga tal just viimasel ajal eriti hea klapp tundub olevat. Neljanda sõbranna leidis ta aga hoopis trennist - ka see tüdruk käib 1. klassis, aga teises koolis. Selle sõbrannaga on nad vast isegi kõige rohkem viimasel ajal ninapidi koos. Juhtumisi tunneb R isa väga hästi tema isa :) Väike Tartu, noh.

Mingil hetkel, umbes jaanuari lõpust hakkas väga tihe sõbrustamine ka kooliväliselt. Üks nädal oli selline, kui R-l oli iga päev keegi külas või ta ise kellegi juures külas. Panime natuke piiri peale, aga ikka oli nii intensiivne, et ma olin siin ükspäev juba täitsa väsinud. Lisaks käib suhtlemine ka naabrilastega ning ikka juhtub, et mul on söögilauas näiteks 6 inimest... Mis on tegelikult tore, sest mulle väga meeldib, kui maja on rahvast täis, aga mind häirib see, et pooled neist piigadest ei söö midagi. Kurdavad nälga, aga miski ei sobi, mida ma pakun. Aga see on juba ühe teise postituse teema. Mille ma võib-olla kunagi kirjutan. Igatahes kaks sõbrannat söövad heal meelel kõike ja see on nüüd natuke mind optimistlikumaks muutnud.

Poistega saab R ikka hästi läbi. Päris tihti räägib ta poistest, mõned nimed käivad tihedamalt läbi. Tundub, et ta suhtleb nendega päris palju. ja tundub, et neil on klassis üldiselt hea õhkkond.

Siis tulli sõbrapäev. R-l endal läks meelest ära kaarte teha /me ei pidanud seda väga oluliseks, aga ta ise sai kaardikesi küll. Kolmelt klassiõelt ja ühelt klassivennalt. Huvitav on see, et tema olevat olnud ainus, kes mõnelt poisilt kaardi sai. Veelgi enam, see poiss tegi talle kingituse ka: kinkis äärmiselt nunnu riidest sinise südame, mida saab prossina rinda kinnitada. Lihtsalt niiiii armas. Sellest poisist räägib R positiivses võtmes ja tundub, et nad on tõesti sõbrad.

Nii et praegu nagu küll kurta ei saa. Pigem pean panema piiri, et mõni õhtu ka oma perega oleks, sest eks suhtlemine ikka väsitab ka. Aga üldiselt suhtun muidugi soosivalt ja kui just pole juba neli päeva järjest mingit sõbrannatamist olnud, siis ikka luban.

Lõppu võiks huvitava asjaoluna mainida, et P-l on oma lasteaiarühmas tekkinud uus ja huvitav suhe ühe endast kaks aastat vanema tüdrukuga, kellest ta kogu aeg räägib ja kellega nad tõepoolest koos mängivat. Eriti paneb mind seejuures imestama see, et see tüdruk on täpselt sama kõva kivi kui Pärtel: domineeriv, veits käsutaja, iseteadlik, kõva boss. Aga väga ilus.:)
Mismoodi nad klapivad või mängivad, on minu jaoks praegu küll mõistatuseks jäänud.