Milleks magada?

Ma pole aastaid nii vara pidanud ärkama kui sel aastal. Iga päev veidi pärast seitset. Seda enam ootan ma neid nädalavahetusehommikuid, mil lõpuks ometi pikalt magada saab. Teoreetliselt. Ma võiks ju veel varem magama minna, aga need hommikused magamised on niiiii mõnusad.

Sel nädalal oli teada, et väljamagamiseks on ainult laupäev, sest pühapäeva varahommikul on R-l Koolitantsu proov. Aga... laupäeva hommikul, sel ainsal kullakesel, lõi meie väike lõoke P silmad lahti täpselt 7.45. Päike paistis, ehkki kardinad olid ees. Aga täitsa valge oli. Ja kui P juba üles ärkab (puhkepäeviti on ta peaaegu alati esimene), siis ikka häälekalt. Tema pole mingi rahulikult ja vaikselt teki all mõnuleja. Tema hakkab vähkrema, häälekalt haigutama, iseendaga rääkima, jalaga vastu voodiääri taguma - heal juhul. Halvemal juhul tuleb lihtsalt voodist välja ja hakkab ringi tatsama. Veel halvemal juhul äratab kohe ka R üles, aga üldiselt on ta sellest aru saanud, et see on siiski rangelt keelatud. Ta võib tulla minu voodisse, sest linnuunega minakene olen niikuinii ärkvel kohe, kui P liigutama hakkab. Aga ega ta alati ei tahagi tulla.

No igatahes, kuna ilm oli nii ilus ja valge, siis ma suutsin oma pettumusest üsna ruttu üle saada. No täitsa kevade tunne on hommikuti! Meil on siin nii palju valgust ja avarust, et tobe ja mõtetu oleks mossitada.

Ja pealegi, varase äratuse tõttu oli mul juba kella kümneks lõunasöök - 3-liitrine potitäis boršisuppi - valmis keedetud. 

Enne lõunasööki aga veetsime veel kaks tundi Tartu maratoni lasteüritusel, kus mõlemad järeltulijad rõõmsalt ja uhkusega oma sõidu ära tegid.