Neli pool!

Ükspäev rääkisime lastega sünnipäevadest ja aastaaegadest ja et millal kellelgi sünnipäev on. Vestluse käigus ilmnes, et P. on juba (peaaegu) neli ja pool. Nüüd käib P. ringi, rind uhkusest paisumas ja teatab kõigile, et ta on JUBA NELI POOL! See on vahel väga naljakas, täielik situatsioonikoomika. Näiteks seltsis ta täna R. uute klassikaaslastega ja üritas neile selgeks teha, kui äss mees ta on, sest ta on juba NELI POOL!

P. on üldse meil sihuke alfa-isase tüüpi tegelane. Ta tahab olla liider, ta tahab olla füüsiliselt väga võimekas. No on ikka mage küll, tema vaatevinklist, eks ole, kui sa pead leppima seejuures asjaoluga, et sa oled peres kõige väiksem! Ilmselt on osa tema stressist, mis on tipneb kiunumise ja rahulolematusega, seotud just sellega, et tal on kujutlus (või soovunelm?) iseendast kui jube ässast mehest ja kui siis miski ikka ei õnnestu, sest füüsilised parameetrid ei võimalda, siis on ta jube pettunud. Aga kui õnnestub, siis on ta tükiks ajaks hässssti rahulolev. Särav, mõnus, lahe, muhe.

Õnneks areneb füüsis praegu päris kiiresti. Näiteks kui ta suve algul ei jõudnud meil maal veel ühest mäest jalgrattaga üles sõita, siis suve lõpuks juba jõudis. Jalgratta kui sõiduriista valdamine on vabalt käpas ja seda on ta osanud terve suvi mõnusalt nautida.