See nädal on olnud Andeka Riinu nädal.
Algas see sellest, et ma vaatasin ükspäev Riinu iluvõimlemistrenni. Seal on koos tema lasteaia kõige vanemad (ehk temaealised ja aasta nooremad). See ehk tundub imelik, et ma seda ütlen, aga juba trennis oli näha, et Riinu on teistest väga palju üle. No hoopis teine klass. Õnneks on treener seda märganud (loomulikult on, eks) ja oli päris mitu harjutust, kus teised tüdrukud tegid ühtmoodi, aga Riinul palus treener teha teistmoodi - teisel tasemel, et temagi mingi koormuse kätte saaks ja areneks. Ilmselgelt oli Riinu kõige painduvam (mis on kaasasündinud) ja kõige graatsilisem (mis on mõnevõrra õpitav ka).
Pärast trenni, kui tüdrukud ära läksid, jäin Pärtlit riidesse panema ja treener tuli minu juurde ja ütles: "Riinu on väga-väga andekas!" Lisaks sünnipärasele heale painduvusele olla tal ka hea töövõime ja kavad jäävat väga hästi meelde. Ta ütles veel, et Riinu peaks sellega kindlasti tõsisemalt edasi tegema, sest eeldused on suurepärased. Et ta peaks tegelikult juba praegu minema Jaanika võimlemiskooli, aga tema muidugi ei tahaks Riinust loobuda. Ma arvasin, et sel aastal käime vast ikka veel lasteaiatrennis edasi. Ehkki temale on see pigem mäng, kui mingi trenn. Samas see trenn ongi mäng ja tüdrukutele meeldib hirmsasti. Treener on ka nii tore!
Riinule meeldib väga, kui teda kiidetakse. Ilmselt on siin ka ahelreaktsiooni efekti: kui treener kiidab, tahab laps veel paremini teha ja siis treener kiidab jälle ja...
Rääkisin siis Mardile ka, et sihuke asi. Mart ehmatas ära ja ei olnud tõsisemast spordimõttest just erilises vaimustuses. Ise on NLiidu noorte meister olnud! Ja meistrivõistlustel käib siiani. Mingid käärid siin on, eks ole. Ehk ta teab, et tõsine sport tuleb raskelt. Vahel väga raskelt.
Mina olen seisukoha kujundamise faasis alles. Hetkel tundub mulle, et võiks ju proovida. Me ju ei tea, kuidas ta võrreldes omaealiste proffidega on. Asi, mida ma EI taha, on ise hakata oma lapse spordi orjaks. Kui tema sportimine tähendaks, et teda peab lõputult ja pidevalt kuhugi vedama, siis see mulle ei sobi. Kui ta aga veidi sirgudes suudab iseseisvalt käia ja mingit taksoteenust, nt nädalavahetuseti Tallinna või Pärnusse ei eeldata, siis miks mitte. Kui ta ise tahab.
Üks, mis mind kõhklema paneb, on Riinu saialembus. Hetkel pole ta muidugi mingi trullike, aga ilmselt mainiks profitreener, et saiakeste söömist tuleks piirata. Riinu on hea isuga normaalne laps, kindlasti mitte piitspeenike pilbas, kes iga toidu peale nina kirtsutab. Igasugu saiakesed on tema nõrkus (tunnistan, ka tema emal käivad aeg-ajalt sellised nõrkushood)...
Aga ega tema andekus ometi sellega piirdu :))
Täna lasteaias rääkis kasvataja, et nad olid käinud raamatukogus ja Riinu sai seal tõeliselt hiilata. Et ta oli olnud väga taiplik ja omanud suuri teadmisi, eelkõige loodusest ja sellega seonduvast. Näiteks oli ta puulehetundmise ajal ära tundnud isegi aroonia lehe!
Nii et andekas tüdruk... Peame nüüd selle teadmisega kuidagi edasi elama :))
3 kommentaari:
Mul oleks ka raske seda otsust teha.
Ühest küljest on nii kena vaadata neid iluvõimlejatest tüdrukuid, neil on teistsugune hoiak ja olek ja rüht ja väga kena vaadata eksole. Vahe on kohe näha.
Aga samas on Janika klubi 7-aastastel 1. klassi lastel viis trenni nädalas. See on tulevik aasta pärast. Decarteses on küll iluvõimlemisklass ka, mis peaks vähendama igapäevast sõelumist.
Aga samas kuuled siit ja sealt igasugu lugusid, mis tipnevad sellega, kuidas perearst ei luba trennist kurnatud last isegi mitte kooli...
Ise kaaluksin ka näiteks Rütmika klubi.
Samas mitte midagi teha oleks ju ka nadi, eksju. Ja pole loogiline.
See on karm teema jah, mu juuksur on selline suur saavutusvajadusega inimene, kes ise lapsepõlv ja noorpõlv otsa võimles ja võistlustantsis, miski tema väärtushinnangutes ei meeldi mulle (väga suur välisele orienteritus ja võimetus puhata...) Ta oli lapsena südamelihasepõletikuga haiglas ka.
Ja teine asi, Marta käib siin kaks korda nädalas nüüd kaasaegses tantsus ja sealne õpeteja rääkis, et iluvõimlemine liiga suures doodis tekitab tervisehädasid - nõgusselga kindlasti, aga on ka muid asju.
Mina pigem soovitaksin jääda selle leebe variandi juurde, mis teil on.
Mu tuttav sõidabki viis korda nädalas selle Jaanika kooli vahet ja lapsuke sööb autoistmel lõunat jms. Tal käib esimeses klassis. Kuulasin nende elustiili-juttu ja nii kurb kuidagi hakkas... Samas tuttava esimene laps on võistlustantsija, poiss, vabariigis kõrgel kohal, nad elavd tema vistluste rütmis nädalavahetustel. Muide selline probleem oli, et ta partner ei pidanud vastu pingele ja hakkas ülesööma, võttis viis kilo juurde ja põhjustas vinge probleemi sellega...
Ja seda olen kusagilt lugenud, et tantsijate-võimlejate hulgas on statiustlilset rohkem söömishäireid nagu buliimia.
Oeh. Ja Riinu samas ON NII ANDEKAS JA ERILINE LAPS, absoluutselt on. See tema koostöövõimekus ja nutikus. Ma täitsa igantsen teda ja Marta ka ikka räägib temast.
Jah, tippiluvõimlemine on kindlasti tervis kahjustav. Vist iga tippsort on.
Ma reaalselt hindan, et ega temast tippu vast niikuinii ei tuleks ja tal ei ole endal seda pöörast saavutusvajadust ka. Nii et jah, jätkame järgmisel aastal kas Rütmikas või mujal.
Ta ise räägib viimasel ajal hoopis, et ta tahaks viiulit õppida (Vägilaste kontsert jättis nii sügava mulje). See on ka huvitav variant. Ma pole küll täheldanud, et ta eriliselt musikaalne oleks, aga nt rahvamuusika taseme jaoks pole seda vajagi. Samas oli minu lihane lell väga tuntud viiuldaja...
Ja siis selgus loodusmuuseumis, et tal on ka suur loodushuvi ja päris head teadmised juba.
:))))
Postita kommentaar