Ma juba mitu kuud plaanin kirjutada üht pikka postitust sellest, kui erinevad on meie pere lapsed.
Mõtted on nii pikaks venind, et ei saa vedama.
Aga täna mängis elu juhuse kätte ja tõi seiga, mis osaliselt lapsi päris hästi iseloomustab.
Nimelt on Riinu selline ettevaatlik ja korralik ja kardab vigu teha. Võimalik, et esimese lapse kompleks. Näiteks kirjutamisel ta küsib-kontrollib enne pea kõik sõnad üle, enne kui kirjutama hakkab. Ehkki me pole muidugi kunagi ette heitnud, kui ta mõne vea teeb. Mitte sinnapoolegi, ma ütleks. Aga ta ise põeb.
Täna siis hakkas Riinu midagi kirjutama ja tuli minult küsima: "Kuidas Elis kirjutatakse?"
Pärtel juhtus seda kuulma, mõtles umbes pool sekundit ja teatas, absoluutse ensesestmõistetavusega hääles: "Häh: E, L, I, S!"
Ütleme nii, et Riinu sellest situatsioonist väga palju punkte ei korjanud :)
Aga Pärtel tundub kohe päris nutikas olevat. Ta tunneb kõiki tähti, sh Z, Y, W jms ning oskab päris hästi kirjutada. 4-tähelised sõnad loeb ka enam-vähem kokku. Ega keegi teda õpetanud pole, v.a. vanaema. Kui küsib, siis muidugi ütleme ja soodustame tema huvi.
Pärtel on hästi poisilik - julge, liikuv, pealehakkaja, valjuhäälne, tormakas.
Riinu on väga tüdrukulik - vahel veidi pelglik, õrnahingeline, pigem vaikne, isegi allaheitlik.
Mõne natuke õudsa filmi ajal on Riinu see, kes kartma hakkab, mitte Pärtel.
Ma ei mäleta üldse, et Pärtel oleks mingit filmi kartnud. Riinu julges nt Merineitsit alles 4-aastaselt vaadata, enne kartis neid mereelukaid.
Samas on Riinu hästi hoolitsev. Pärtel võib oma nõudlikkusega teinekord ikka päris tüütu olla, aga Riinu käib ja teenendab siis teda. Mulle tundub, et osaliselt hoolitsusinstinktist, osaliselt aga seetõttu, et ta kohe üldse ei kannata, kui keegi karjub. Karjumine on aga Pärtlil väga oluline suhtlusvahend. Sünnist saati. Ja kui meie Pärtliga vahel raksu läheme (mida kahe koleerilise tüübi puhul ikka juhtub), siis on Riinu see, kes kannatab ja kel silmad märjaks lähevad.
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)