Popp poiss

Poisteteemaliste raamatute lugemine on mind mõneti viinud ka muremõtteisse.
Koolikiusamine. Iga raamat väidab, et peaaegu kõiki mingil ajal kiusatakse. Ja et see on meie maailmas süvenev tendets.
Ma muidugi loodan, et Pärtlilt ei hakata kiusama ja ma ei tea ka, mis see võiks olla, mille pärast kiusata. Ehk kasv? Muidugi võib ta kasvada, aga arvestades tema kehvapoolset söögiisu ja tohutut liikuvust pole väga tõenäoline, et ta koolieas pikkade poiste sekka kuulub. Praegu on ta üsna keskmine või ehk veidi alla keskmise oma kasvult. Kaalust me muidugi üldse ei räägi.

Aga tüdrukute seas on ta igatahes popp ja ma usun, et see nii jääbki.
Juba eelmisel aastal, kui tal oli rühmakaaslasteks kaks temavanust tüdrukut, siis kasvataja sõnul olevat ikka täitsa sageli tõusnud tüli sellest, kes plikadest saab Pärtliga mängida ja temale lähemal olla.
Sel aastal on tal rühmas neli temavanust tüdrukut ja kui me täna läksime peale 1,5-nädalast pausi taas lasteaeda, kogunesid tüdrukud nagu mesilased tema ümber ja hakkasid sädistama, et tere Pärtel ja oi Pärtel ja tule Pärtel. See oli nii armas ja naljakas.

Ma tõesti arvan, et ta jääbki popiks :) Ja vast on tema elu selles mõttes mõneti lihtsam kui mõnel teisel eakaaslasel? Või siis mitte... ?
Enda last on küll keeruline kõrvalt hinnata, aga mulle tundub, et temas on mingi eriline sarm. Elujõud, elurõõm. Mingi positiivne energia ja sädelus, mis tõmbab naispoolt, olgu need siis kahe-, nelja- või kahekümneaastased (kahekümne aasta pärast, eks :)) )