Tegus aeg

Peale remondi on meil veel mõned "projektid".

Üks neist on "Kogu pere kahele rattale" ehk P. abiratastest priiks. Mart käis temaga eelmisel nädalal harjutamas ja sõit tuli suht kohe kenasti välja, aga pidurdamine ja rattale saamine olid päris lootusetud. Nüüd võtsin mina omakorda järje üle. Keerasin sadula allapoole ja võtsin nõuks temaga muudkui harjutada. Algus oli nutune, sest P. laseb oma emotsioonid ja pettumused kohe täiel häälel taevasse ja seda kukkumist ja kobistamist oli palju. Eile veel ta nõksu lätte ei saanud. Aga täna sai! Jah, vahel natuke veel koperdab, aga üha rohkem on seda, et saab ühe hooga peale nagu vana kala. Täna ma toetasin vaid paar esimest korda sadulast ja rohkem enam mitte.

Arvestades P. iseloomu ja seda, kui ruttu tekkis tal tahtmine ratas nurka visata, sest ei tule kohe välja, on meil olnud väga edukad ja rõõmurikkad kaks päeva. Ta soostus siiski edasi proovima ja sai õnnestumistest palju jõudu. Täna käisime juba igal pool sõitmas, mina esialgu veel rattata kaasas jooksmas. Üks kord veel ja siis ma võin juba ise oma ratta selga istuda. Praegu on see, et ma pean olema valmis teda toetama, kui ta pealeminekul nt vastu majaseina on suundumas.

R.-l on omad arengud. Olen teda nüüd veidi üksi rattaga sõitma lubanud. Praegu on linn üsna autotühi ja hea natuke iseolemist harjutada. Kuna me oleme rattaga hästi palju sõitnud, pea terve kevade ratastel lasteaeda ja tagasi, peaks tal reeglid selged olema. Eks ma muretsen ka, aga ma pean laskma tal minna ja teda usaldama. Ta pole varem tahtnud, aga niimoodi järk-järgult piire laiendada on hea. Praegu ta käib Karupargis jaa maal olles naaberkülas. Ma näen, kuidas see, et ma teda usaldan, annab talle vajalikku eneseusku ja -kindlust. Meie uues kodus saab see rattavärk muidugi palju raskem olema. Kurb, aga nii see on.