esmaspäev, 28. november 2011

Laseb lahti

R on seoses kooli minekuga märgatavalt muutunud. Mulle see muutus meeldib. 7-aastaselt pidigi olema üks oluline murranguaeg: esimene iseseisvumine, eneseteadlikkuse tõus. Need jooned on väga selgelt meilgi avaldunud. Kool on R-le tõesti hästi mõjunud ja ta tuleb iga päev koju hea tujuga. Ta on hakanud kuidagi teistmoodi rääkima, hästi asjalikult. Sugulasedki mainisid siin üks päev, et enam pole tegu väikelapsega, nüüd on päris Tüdruk.

Aga see toob kaasa ka teistsuguseid hetki. Eilne päev oli märgilise tähendusega. Las ma räägin teile. R tahtis, et ma ta koolist trenni saadaksin. Seda ma esmaspäeviti ikka teen, sest koju me ei jõua. Jalutame tavaliselt käsikäes. Nii eilegi. Lapse käsi mõnusasti minu käes, jalutame ja siis korraga tuleb meie juurde üks R trennikaaslane, ühineb meiega teel trenni. Kui kaaslane jõudis meie juurde, lasi R minu käest lahti... Kohe tõmbas käe eemale. Vägagi seostatatult. Ja murdis tükikese mu südamest, sest ma teadsin: nüüd on see käes.

Emaduse järgmine faas. Lasta lahti, lasta minna, lasta lennata. Eks me elame kõik oma elu suuresti katse-eksituse meetodil, aga praegune tunne ja teadmine ütleb, et see ongi emaduse suurim proovikivi: hoida oma käsi valmis, kui lapsel on seda vaja, aga mitte ise oma kätt teisele pihku suruda. Ma räägin kujundlikult, eks ole. Et peaks olema valmis toetama, olemas olema, kui laps seda vajab, aga lasta tal minna, kui ta tahab ja tunneb, et selleks valmis on. Ehkki sellised konkreetsed hetked, nagu see eile, on valusad. Aga seda mõistavad vist ainult need, kes on ise emad... Ma ei tea, kas isad ka. Võib-olla.

pühapäev, 6. november 2011

õpib ja areneb

Seda, et P-l nutti jagub, oleme me juba ammu märganud.
Tundub, et ka lugemine tuleb tal lihtsamalt kui R.-l. Eile näiteks vaatasime gloobust, kuna isa on teisel pool ookeani, et kus ta siis on. Lapsed jäid gloobust pikemalt uurima ja õige vasrti võis kuulda, kuidas P võidukalt gloobuselt riike ja muid nimesid kokku loeb: Brasiilia! Vaikne ookean! Venemaa! Pakistan! Kolumbia! India ookean!
Arvutamisest rääkimata. R ikka treenib teda. Juba kõlavad keerukamat sorti tekstülesanded:
Üks kapten läks laevaga reisile. Ta võttis kaasa kümme madrust. Mitu inimest on laevas kokku?
P. mõtles tõesõna vaid pool sekundit ja siis juba kõlas õige vastus. Ma arvan, et 4-aastase jaoks liita hoobilt kokku 1+10 ei pruugi olla kõige lihtsam tehe. Oleks 10+1, siis veel.

10 piires ta veel päris vabalt ei arvuta, aga on sinnapoole kindlalt teel. Ütleme nii, et R. oli samal tasemel umbes aasta tagasi või veidi varem, seega on P arvutamises peaaegu 2 aastat ees. Eks oma mõju on ka sellel, ehk, et P on teine laps ja ta õpib lihtsalt jooksvalt rohkem. teine asi ka see, et nad lihtsalt on erinevad: P-l on arenenud pigem nn akadeemiline intelligents, R-l aga selgelt ja väga tugevalt emotsionaalne ja sotsiaalne intelligents.

reede, 4. november 2011

Pärtel viskab jälle kildu

Oleme Pärtliga kodus, haiged. Mõlemad. No mitte hullult, aga piisavalt, et kodus istuda.
Pärtel on ehitanud legodest mingi väikse helikopteri, tuleb minu juurde (kes ma mõnusasti diivanil lugeda püüan) ja hakkab küsima:
"Emme, kas see on ilus?"
"Mhmh"
Tõstab mingid osad ringi, küsib:
"Aga kas nii on ilus?"
"Jah"
Jälle nokitseb paar sekundit, küsib:
"Kas see on ilus?"
"Mhmh"
Jälle veits pusimist, ja küsimus:
"Kas nii on ilus?"
"Mhmh"
Tundub, et see vastus poissi enam ei rahulda ja ta küsib:
"Kas nii ilus nagu naine?"

Jessuke. Ma nii naersin. Kirjapanduna ehk polegi nii naljakas, aga kui see parajasti toimus, siis küll oli.

neljapäev, 3. november 2011

Legomees

Legod on meie kodus üha tähtsamat rolli etendamas. Eriti innustunult tegeleb nendega P., aga külallt sageli nokitsevad ka koos. Esialgu pigem küll kumbki oma projektide kalal, mitte ühistöö kallal, aga ikkagi, koos on ilmselt kuidagi mõnusam.
P. ilmutab legodega mängides ka märkimisväärset kannatlikkust. Nüüd sel sügisel on ta hakanud jooniste järgi autosid kokku monteerima. Ma olen ka proovinud ja uskuge, see nõuab kannatlikust, tähelepanelikkust ja süvenemist. Tehnilist taipu ka minu arust. Nii et see on jah, P. jaoks uus võimalus end parasjagu proovile panna.

Tegelikult meil legosid väga palju pole. Mõtlesin, et surfan veidi, äkki leian kasutatut mingi portsu. Aga see on ka nt vanaemade ja teiste lähedaste jaoks potentsiaalne jõulukingiidee.

teisipäev, 1. november 2011

Pekki!

Kui keegi nüüd esimese hooga arvab, et see on mingi noortepärane viis enda meelepaha väljendamiseks, siis see paraku eksib:). Sest juttu tuleb tõesti pekist!

Kui mina olin laps, noh selline hiline koolieelik, siis mulle hirmsasti maitses pekk. Kõige parem oli muidugi hapukapsasupipekk, aga ma lasin mõnuga iagsugust pekki, nii keedupekki kui ka praelihapekki. Minust on isegi üks vahva pilt, kus ma olen vast nii 5-aastane, hoian suud pärani lahti ja ema paneb mulle kahvliga suure tüki pekki suhu...

Aegade jooksul on toidumaailm paratamatult avardunud. Kui mina väike oli, oli saadaolev menüü ju suht ahtake. Tavaliselt keedupekki ma enam tavaliselt ei söö, aga hea praeliha küljest küll. Ma ei ole teab mis kuldsete kätega, mis puudutab liha valmistamist, aga vahel näkkab. Tgeelt üha tihedamalt näkkab. Paar päeva tagasi õnnestus meil saada Setomaalt tõelist sealiha: selline käntsakas seljatükk, millel pisut taid ja 15 cm kiht pekki kamara all. Tugevalt sisse soolatud. Olin algul nõutu, aga mõtelsin siiski proovida. Loputasin korrralikult, praadisin korra kuumal pannil, määrisin maheda taani sinepiga sisse ja panin koos kaalikalõikudega kuumaks köetud ahju (puudega köetavasse toaahju). Umbes kolmeks tunniks.

Tulemus oli hullult hea! Mitte ainult tai, mis otse sulas suus, vaid ka, või isegi pigem just see pekk! Tuli end ikka kõvasti taltsutada, et mitte üle süüa. Lapsed ei võta pekki muidugi suu sissegi, sest nad pole hea dpekki ilmselgelt saanud. Sest ega me palju pekki ei söö. Ja kui vahel söögi sees ongi midagi keedupekilaadset, siis lapsi ma seda sööma ei sunni. Aga kuna see pekk oli ikkagi nii metsikult hea, siis ma ärgitasin Riinut kui julgemat ja eksperimenteerimisaltimat naaatukene maitsma. Ja saingi ta lõpuks nõusse. Ja teate mis - muidugi talle maitses! Väga maitses. Tahtis aga üha juurde... Ma olen nüüd täiega uhke, et vähemalt üks mu lastest teab, mis on üks tõeliselt hea pekk ja oskab seda vääriliselt hinnata.