veel juttu vol X

Pärtel on nii jutukas, et täitsa väike hirm tuleb tuleviku ees... :)
Nüüd on tal juba palju kolmesõnalisi lauseid:
nt "nunnu jälje iin. Tapa-tapa-tapa. Beel nunnu jälje!" - kassi jäljed on siin. Kass on kõndinud tipa-tapa. Veel kassijäljed!
"emme tuttu iia" - emme tuleb siia magama
"(e)taha beel nämmä" - ei taha rohkem süüa
"Anni jäi aia" - Riinu on lasteaias/jäi lasteaeda
"tuhh-tuhh näha" - näeme rongi
Olulised sõnad on "(s)iia" ja "nii". Suurem osa asjadest saab nende kahe sõna baasil ära aetud :)

Uus õpitud nimi on Nora (tema päevahoiusõber), mida Pärtel hääldab "No-a".

Iseloomu ja järjekindlust näitab ka.
Täna Riinu käis peale: "Pärtel, ütle: Nora"
Pärtel: "(e)taha!"
Riinu: "ütle ikka!"
Pärtel: "(e)taha!"
jne veel kümme korda.
Ja kui siis Riinu loobus, hõikas Pärtel rõõmsalt "No-a!"

Pärtel räägib, vol IX

Ma kirjutan natuke veel järjejuttu Pärtli kõne arengust.
Varsti räägib ta juba nii palju, et enam pole mõtet kirja panna.

Nüüd on selge, et "käbi"kohta ei ütle Pärtel "babi", nagu mina omal ajal, vaid hoopis "bäbi".
karu pole enam "mõmm", vaid "mõmmi"
ja kommi ei küsita mitte "omm", nagu varem, vaid ilusti "ommi!".
Veel on selged praegusel aastaajal strateegiliselt tähtsad meditsiiniterminid, nagu "tatt", "nohu" ja "köha".

Selgeks on saanud ka "tahan- ei taha", ehkki pigem kõlab see praegu "taha" ja "e-taha".
Liha kohta hakkas lõpuks "liha" ütlema.

Enam-vähem saabki ta juba verbaalselt hakkama. Algtasemel küll, aga asi seegi.

Tukaga tüdruk

Mõnel tüübil tulevad ajal, kui peaks lõunaund magama, ikka huvitavad mõtted pähe. Näiteks endal natuke juukseid lõigata. Ja siis veel natuke... noh, kuni vähemalt päris eest polegi enam midagi lõigata. Ja siis puistata see juuksepahmakas oma voodi taha ja tulla üles näoga, nagu poleks midagi juhtunud. Kusjuures mul läks tubli tunnike, enne kui ma aru sain, mis Riinu juures korraga nii teistmoodi on.
Õnneks piirdus ta siiski vaid tukaga, mis on nüüd üsna ülilühike. Umbes nagu Audrey Hepburnil mõnes vanas filmis.
Huvitav, kas see on mingi kohustuslik etapp tüdruklapse arenguloos - endal salaja juukseid lõigata?
Tema sõber Marta tegu seda suvel, aga tema tulemus oli märksa hullem - lõppes poisipeaga. Mina ei mäleta, et mina oleksin endal lõiganud, aga võib-olla siiski lõikasin?

uued sõnad, vol VIII

Nüüdseks olen ma enam kui kindel, et Pärtel siiski kunagi rääkima hakkab :)
Uusi sõnu lisandub ikka kohe mitu tükki päevas.

Praegu on popid 2-silbilised h-tähte sisaldavad sõnad- lausa uskumatu, kui palju neid meie igapäevaelus on: pähe, mähe, taha, maha, tähe (täht, täheke), saha, paha, nohu, näha jne.
Täna ütles ta oma esimese 3-sõnalise lause: "Anni tass põmm"- Riinu kruus läks ümber.
Ja veel ütles ta selgelt oma ja Riinu lasteaiakasvataja Heddy nime. Nüüd on tal kaks nime, mida ta õigesti ütleb: Anna (temavanune sõbraplika) ja Heddy, ehkki see kõlab rohkem nagu Ädi.

Annalt õppis ta täna selgeks ka olulise sõna: "auto". Enne oli ikka "trll". Kuna Anna seda nii kenasti ütles, siis ma üritasin Pärtlit kah veenda, et "No ütle: auto. Ütle: auto!". Pärtel vaatas autopilti, ajas huuled torru, vaatas mulle otsa ja ütles selgelt: "Auto".

Sõnastik Pärtliga suhtlemiseks, vol VII

Tuleb lihtsalt kirja panna.

"ati" - arsti-. Nt arstiauto, arstiteemalised mänguasjad
"oo" - onu, aga "tädi" on tädi!
"trlll-tee" - autotee
"tuhh-tuhh-tee" - raudtee
"papa" - pepu
"pipi" - Pipi Pikksukk, aga miskipärast ka üks Riinu sinine mantel ja täna ütles ta seda ka oma aluspükste kohta, mis on eriti imelik, sest mina olevat väiksena täpselt samuti rääkinud. "pipi" olid püksid..
Oma ema juttudele tuginedes, ja tema kinnitusel tundubki, et Pärtli kõne areneb oma sõnadega, nagu minugi kõne olevat omal ajal olnud. Tal on palju nn oma sõnu.
Mõned näited minu kunagisest sõnavarast (ema juttude põhjal):
"Babi ambi iis" - käbi on ämbri sees
"uka uude" - ukse juurde
"aka uude" - akna juurde

Arvata võib, et Pärtli kõne jääb veel mõneks ajaks kõrvalseisjaile parajaks mõistatuseks, ent vähemalt mina saan aru :) Vahel, isegi enamasti saavad ka isa ja vanaema aru.
Ja uusi toredaid uudissõnu tekib juurde peaegu iga päev.
Püsige lainel!

alaopa - Pärtli sõnavara vol VI

Aina naljakamaks läheb.
Nimelt peab Pärtel kala ja liha samaks asjaks, ühise nimetajaga "ala" (pehme l-ga). Kala ja liha armastab ta väga. Kõiksugu juurikad ja muud jubedad köögiviljandused võiks tema poolest pigem olemata olla.
Pall on aga "opa".

Arvake ära, mis on "alaopa"?
Lihapall!

Ma nimelt tegin täna lihapalle ja rääkisin talle, et näe, need on lihapallid.
"Alaopa" - noogutas Pärtel arusaajalt kaasa.

Ja kui me lõpuks magama läksime, hüppas ta voodis üles-alla ja karjus "Beel alaopa! Beel alaopa! Beel alaopa!"

Ehk "Andke mulle veel lihapalle!"

lihtsalt armas

Kahjuks ei võimalda meie fotokas erilisi ilupilte teha. Ja töödelda ma neid ei oska.
See on hulga üsna halbade piltide hulgast üks korralikumaid...

Ja see on pilt peale pisukest elementaarset töötlemist, mida ma alles õpin.
On ju siiski parem?

Vahel võib ka nii...

Kui pühapäeval on kodus natuke igav ja parasjagu kuskile väga minna pole, siis võib näiteks maskeeruda. Riinu maalingust (algul kollane kassike) on osa tema enda tehtud ning tema soovil joonistasin mina pärast "kurja kiskja" näo peale. Siis tahtis muidugi Pärtel ka, sest tema tahab kõike samamoodi, nagu Riinu.

Õhtul läksime niimoodi poodi ja tegime paljudele inimestele seega lõbusa tuju.


Summary:
Riinu wanted to be a sweet yellow cat, but later turned into a "wild predator", as she said. The painting is partly done by me, partly by herself. And Pärtel wanted to be painted as well. He was very happy with his.
Later we went to a food store and the kids brought smiles to many faces...

Silmad märja koha peal

Ma kahtlustan, et see kerge vesistamine tuleb minu emapoolsest suguvõsast. Mina olen alati olnud üsna kergelt nutma hakkav, aga mida rasedus ja laps edasi, seda hullemaks see läheb. Mäletan, et juba keskkooli ajal "Tuulest viidud" filmi vaadates minul pisarad voolasid, sellal kui mu kaks sõbrannat mind napakaks pidasid ja mu üle ilmselt peenikest naeru pidasid. Filmid panevad mind katastroofiliselt kergesti nutma. Ma ju tean, et see on väljamõeldis, aga vaatamise hetkel pole sellest teadmisest mingit kasu. No ei suuda end kontrollida. Ja kas peaks? No üldiselt on natuke jama kinost nutetud silmadega välja tulla...

Niipalju siis sissejuhatuseks.

Käisime Mardiga esimest korda Tasku megakinos "Cinamon". Valisin filmiks "Austraalia" ja takkajärgi loen, et see on klassifitseeritud "pisaraidkiskuvaks melodraamaks". Ma oleks pidanud teadma! See on see kõige hullem kategooria (ehkki mina olen suuteline pisarat kiskuma ka komöödiat vaadates)! Aga mis sest enam. Igatahes on mul hea meel, et me vaatasime suurel ekraanil just seda, imeliste Austraalia loodusvaadetega mammutfilmi (kestis peaaegu 3 tundi).

Aga ega mina pole meie pere ainus õrnahingeline. Mulle tundub, et Riinu on veel kraadike hullem (ja ega vanaema meil kah teistmodi pole...) . Sest temal kisuvad liigutuspisara välja ka kõige pisemad asjad. No näiteks on too kunagi eelpool mainitud Merineitsi-film. Alati, kui Ariel ja prints lõpuks abielluvad, tuleb Riinul pisar. Ehkki ta on seda juba umbes 25 korda näinud.

Meeleliigutus tekib tal ka olmes. Pole harvad juhud, mil sööme õhtust, Riinu jääb korraga ainiti enda ette vaatama, ütleb kerge ohkega, pigem õhates: "Täna on nii mõnus õhtu..." ja juba tuleb tal pisar ja ta tuleb ja peidab pea mu õlale ja nuuksub natuke. Eriti kergesti tekib see tunne tal siis, kui küünal ka põleb.

Täna aga oli selline situatsioon, et mina ja Riinu käisime Lõunakeskuses uisutamist proovimas, Pärtel oli aga samal ajal isaga üleval mängutoas. Seal on üks suur liutoru, kust saab ilmselt päris kenakese hoo sisse ja mis ulatub otsapidi mitu korrust allapoole, kuhu lapsevanemad ei pääse. No ja täna olevat juhtunud nii, et mingid poisid olevat Pärtli sealt torust alla lükanud. Ja Pärtel muidugi ehmatas ja kisas pisut, kui ta lõpuks maandus. Mida ei saa talle ka pahaks panna. Lõpuks palus Mart mingil suuremal tüdrukul Pärtel uuesti üles aidata (see nõuab teatavat vilumust, ronimist ja orienteerumist) ja siis oligi kõik jälle korras. Kui Mart meile seda rääkis, jäi Riinu väga murelikuks. Muudkui korrutas, et olid ikka pahad poisid. Kui siis lõpuks koju saime, oli Riinu ikka veel sellest sündmusest väga häiritud, tal oli Pärtlist nii kahju. Ja siis ta läks ja kallistas Pärtlit kõvasti, endal silmad pisarais. Pärtel vaatas, et oh, lahe, kallistame jah. Tema oli juhtunu juba ammu unustanud...