Viies päev

Eelmisel reedel, sel kõige külmemal päeval, oli meil palju käimist ja sõitmist. Oli Riinu lasteaia jõulupidu, kus lastel oli nii tore ja vahva kava, et minul tuli vaat et pisar silma. Ja üldse oli tore. Enamik lapsi ja vanemaid on seal väga toredad.

Lasteaias oli kohutavalt palav, õues aga -20. Nii see Pärtelpoiss meil ilmselt külma sai. Külmast tuli suur nohu, nohuga ka köha. Ehkki mulle tundub, et see ongi pigem sihuke tatiköha - kuna ta nuusata ei taha ja pühib kõik kas kampsivarrukasse, diivanipatja, minu seelikusse või käterätikusse ja ühtlasti mööda nägu laiali, siis ei tule tatt eriti välja ja vajub kurku ning ajab köhima. Igatahes istun ma nüüd temaga viiendat päeva toas. Tatt on endiselt tatt. Nii et karta on, et välja ei saa enne, kui vast esimesel jõulupühal. Homme muidugi Koorverre ikka ka. Toas istumine hakkab vaikselt ajudele. Õnneks on Mart saanud Riinu lasteadea viia, nii et tema on saanud ikka õues möllata ja näeb välja nagu sügisene ladvaõun - punapõsine, ilus ja terve.

Ma ise pole saanud täpselt 10 päeva kodust välja rohkem kui ainult vaja. Sest tuli suur külm ja siis ei läinud auto käima ja siis tuli Mart tagasi ja liikus ise autoga ja selles krõbeduses ma tõesti ei tahtnud mööda linan ringi kablutada. No ja nüüd siis Pärtliga kodus. Õnneks on kingid varakult valmis varutud või vähemalt mõeldud. Vähemalt enamik.

Aga kui nüüd peaagu möödas olevale aastale tagasi vaadata, siis võib kergendatult tõdeda, et see on alles teine nohu-köha. Eelmist talve ma küll hästi ei mäleta, küllap pisemaid nohusid oli, aga oma teisel sünnipäeval oli Pärtlil küll väga suur köha. Palju suurem kui praegu. Ja peale seda polegi midagi olnud, kui üks lühem nohu ja stomatiit välja arvata. Riinul oli sügisel samuti stomatiit ja üks köhanädal. Nii et tegelikult oleks patt kurta.

Aga õue tahaks ikka. Pärtel käib kogu aeg aknal ja räägib nohuse ninasarviku häälega, et tema on juba terve ja läheme nüüd ometi juba õue kelgutama.

Küll me lähme! Üsna varsti!

Läbi elu lauluga

NB! Pildil paistvad veinipudelid EI OLE täidetud veiniga, vaid korraliku omamaise õunamahlaga.

Pärtel muudkui laulab. Tema repertuaaris on tohutult laule, peamiselt laste- ja setulaule. Sõnad jäävad pähe iseenesest ja viis tuleb nagu linnukesel. Pärtlil on kohe kindlasti hea lauluhääl ja viisipidamine. Kohe kordi parem kui Riinul, kes ka põhimõtteliselt laulab, aga pole nii märkimisväärselt laululine.
Nii et kui meil parasjagu makk ei mängi, siis Pärtel laulab ise. Ausalt, ma söön oma mütsi ära, kui sest poisist üht laulumeest ei tule. :)

Riinu seevastu laseb end lõdvalt harkspagaati, nii et silm ka ei pilgu. Seda on üsna jube vaadata. Aga ma mäletan, et kui ma kunagi lapsena iluvõimlemas käisin, siis suutsin seda minagi. Aga Riinu on kindlasti sünnipäraselt veel painduvam. Juba kohe peale sündi ütles Riinu arstist tädi, et sel lapsel on liigesed lahti. Titest peast sai tema jalgu ja käsi igatepidi kaela ja kõrva taha väänata, nüüd väänab juba ise.

Selline jutt täna. Kes laulab, kes võimleb-tantsib.

Vahelduseks ka veidi hala

Kuna külmaga saabub minul apaatne-letargiline-depressiivne periood, siis pole suutnud midagi kirjutada. Täna hakkab vaikselt eluvaim tagasi tulema. Organism vist hakkab keskkonnaga harjuma.

Mis meil siis uudist ja rõõmuks ja mureks?

Hetkel on põhiteemad seotud Pärtliga:
1) pidev dieetitamine. Iga päev on vähemalt üks söögikord, kus ta ei söö MITTE MIDAGI. Heal juhul ainult joob või sööb saia. Aga kui ta muud ei söö, siis võtab kuri ema tal ka saiatüki käest. Sest saiast, kommist ja mahlast kokku ei ela ju inimene ära. Parem nälgigu ja söögu järgmisel toidukorral normaalset toitu. Emakest jaab see närvi ja vihale. No proovigu vähemalt! Ma saan ju aru, et vahel toit ei maitse, aga ta isegi ei proovi. Kuna lasteaias antakse pidevalt makarone (sel teemal tuleb üks jutuajamine maha pidada), siis elabki ta makaronidest makaronideni. Kodus olen ma meelega nüüd makarone püüdnud vältida, samas on see ülekohtune Riinu kui tubli kõigesööja suhtes, kes ju ka makarone armastab. Riinu lasteaiamenüü on küll päris muljetavaldavalt mitmekesine ja rikkalik. Tavaliselt puudutab söögistreik õhtusööke, aga sageli ka hommikusööke. No tegelt sööb Pärtel ikka vahel ka hommikust: kui ta ikka õhtuks pole midagi söönud, siis läheb hommikupuder alla nigu lipsti, lisaks mahub sisse veel terve kohuke JA banaan (nt täna hommikul, kusjuures ta ei ole eriline kohukese- ega banaanifänn). Ei aita ka see, et päkapikk sellisele pirtsutajale midagi sussi sisse ei too ja Riinu tema kõrval mõnuga mugib. Ei, ta ikkagi lihtsalt ei söö. Ega proovigi. Ainult erilisi lemmikroogi (mis aga sageli ei vasta arusaamale tervislikust toitumisest). Ma ju tean, et 10 aasta pärast ei jõua ma nii palju valmis teha, kui palju talle sisse mahub, aga ma ju elan hetkes!

2) rasked lahkumised lasteaiahommikutel. Korraga, vast nii kümmekond päeva tagasi ei tahtnud Pärtel mind enam hommikul lasteaiast ära lasta. Asi veeres lumepallina ja nädala jooksul läks päris hulluks: ta ei lasknud mind hetkekski silmiks, nii et ma ei saanud ära hiilida, kõik konkreetsed hüvastijätud lõppesid südantlõhestava üürgamisega (mis küll lõppesid suht ruttu, kui südant kõvaks tehes, aga pisar silmanurgas silmapiirilt kadusin), mis aina hullemaks läksid. Lasteaias on käidud ometi juba mitu kuud ja talle meeldib seal, ta tahab minna ja jääda, aga ta tahab, et mina ka kogu aeg seal oleksin. See põhjustas meile kõigile koleda stressi ja kui siis Mart järjekordselt väljamaareisilt naases, tegin konkreetse ümberkorralduse: nüüdsest hakkab Mart Pärtlit lasteaeda viima. Sest seni oli nii, et Mart viis Riinu ja mina veidi hiljem Pärtli. Ma olen kuulnud, et isaga nad ei tee sellist tsirkust. Ja nii oligi- ei mingit paanikat, tragöödiat ega skandaali. Täna hommikul olin aga sunnitud ta ise viima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, juba enne. Ja ta oli ise nii vapper, et ütles, et ta täna ei nuta. Et lehvitab mulle, aga ei kisa. Ja ta oli niiiii armas ja tubli, et suutis oma lubadusest kinni pidada! Ma nägin küll, et silmad olid niisked ja suunurgad allapoole kaardus, kui ta akna juurde läks, aga ta pidas kokkuleppest kinni. Ma olen tema üle väga uhke ja see on ka põhjus, mis ma ennast täna üldise depressiooni foonil oluliselt paremini tunnen.

Riinuga on hetkel ainult puhtad rõõmud. Tema sööb kõike ja tahab juurde, on ontlik ja rõõmus ja lahke. Eks ta ikka vahel mossitab ka. Endiselt on ta väga tundlik ja hakkab kergesti nutma ning paanika igapäevaelus on kerge tulema. Nt kui eile parklas olin hädas auto väljasaamisega teiste autode vahelt, siis hakkas ta kibedasti nutma, et mis nüüd saab. Selline reageering on nii tavaline, et ma vahel suudan seda isegi ennetada, öeldes: "Riinu, nüüd on meil selline ja selline olukord, natuke on keeruline, aga palun ole sina rahulik ja ära muretse, siis on minul kergem lahendus välja mõelda." Ega ma ise ka just rahu kuubis pole, nii et eks ta ikka minusse on.


Aga nüüd pean jooksma läbi kange külma jälle Pärtli lasteaeda. Praeguste ilmadega liigume ühe peatuse jagu bussiga. Kärus istuda oleks küll liiga külm. Pärtlile muidugi bussid meeldivad.


Ja kes oskab pakkuda nõu, lahendusi ja lohutust kahe esmamainitud probleemi puhul, siis palun, kommentaarium on teile avatud!

Kontekstiväliselt

Leidsin netiavarustest sellise loo. Ühe eksperimendi kirjelduse.

***************************************************

Üks maailma parimaid viiuldajaid Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas. See oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund: ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse
mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:

Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud… kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

entel-tentel...

Pärtel kuulab Entel-Tenteli plaati ja laulab kaasa:
"Entel-tentel, flikadell!" (tahab öelda "frikadell", tegelikult peaks olema"trika-trei")