teisipäev, 29. märts 2011

Pärtel 4

Meil on nüüd suur poiss majas. Minu jaoks on kolmesed ikka veel üsna tited, aga vat neljane, see on juba kõva (ise)tegija :)
Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.

Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid  sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.

Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):
  • rahmeldamine on normaalne, poisid ongi (üldjuhul, eks) liikuvamad kui tüdrukud, nad peavad saama oma energiat välja elada ja seda tuleb neile ka võimaldada;
  • piirid on olulised;
  • neil on raskem tundeid väljendada, sest miskipärast neile seda ei õpetata -  ainult tüdrukutele õpetatakse. Nüüd ma siis püüan Pärtliga ka tunnetest rääkida (tema tasemel muidugi);
  • "mehed ei nuta" on jama - seda ma teadsin muidugi enne ka ja meil ei ole see teemaks olnud, et "Ära nuta, sa oled ju poiss, poisid ei nuta" - minu arust oleks see umbe rumal;
  • poisi elu on pidev võistlus ja võitlus ja võrdlus. See oli veidi uudne. Ma ei kujutanud ette, et see asi nii tõsine igal tasandil on. Kui ma nüüd selle teadmisega oma last vaatan, mõistan teda paremini küll.
  • ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse ja põhjus võib olla absoluutselt mis iganes. Kuulge mehed, kes te seda lugema satute, palun öelge ausalt, kas teid kiusati koolis ja kuidas ja mis tunde see teis tekitas? Väidetavalt on kiusamine seotud just sellega, et poistele pole õpetatud tundeid ja nad siiralt ei suuda mõista, et teisel on väga halb.
Need punktid tulid mul praegu spontaalselt meelde, aag neid on veel kümneid. Ma naudin seda lugemist ja mõistmist. Ei saa muidugi öelda, et elu nüüd kardinaalselt kohe ideaalseks muutuks, sest iseloomud ju jäävad, aga ehk õnnestub mõnigi tervam nurk ümaramaks siluda.

Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui  Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.

Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.

Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...

Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".

Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.

Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.

LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!

kolmapäev, 23. märts 2011

Tuulerõuged 2

Kauaoodatud tuulerõuged on Pärtlile lõpuks pihta saanud.
Tõesõna, ma tõesti ootasin ja lootsin, et ta enne kooliaega ja ammugi enne meheiga selle haiguse läbi põeb.
Kurb on ainult see, et kuna ta oli esmaspäeval ja teisipäeval köha-nohuga kodus, siiis sel nädalal on mul ainult üks tööpäev - täna.
Nagu ka mitmel nädalal selle talve jooksul. Sest Pärtel köhis ligi kaks kuud ja lõpuks selgus, et tal oli kopsuklamüüdia, siis tuli otsa veel kõrvapõletik ja no nüüd on ta jälle nohus. Esimese pärislasteaiatalve taak?
Varem pole Pärtel kuigi palju haige olnud, aga see talv on küll vilets olnud. Kohe tõesti. Talv, mine ära. Tervis, tule tagasi. Aga täpid on tõesti teretulnud. Iseasi, kas nüüd mingi sünnipäevapidu ka võimalik on...

esmaspäev, 14. märts 2011

Veel üks kool :)

Täna oli lasteaias kiri Riinu vanematele:
Lapsega toimunud vestluse põhjal kutsume last Karlova kooli muusikaklassi katsetele. (Sõnastus pole see, mis teates)

Selgus, et sealt koolist on käidud lasteaialapsi läbi kuulamas-vaatamas.
Päris huvitav.
Pole küll täheldanud, et Riinu eriliselt musikaalne oleks, aga ta laulab julgelt ja on ju laulnud küll ja küll, eriti rahvalaule.

Kuna Karlova jääb meist peaaegu "valgusaastate kaugusele", siis me sinna katsetele siiski ei lähe.

kolmapäev, 2. märts 2011

Kooliplaanid, lühidalt

See aeg on siis nüüd käes. Laps läheb sügisel kooli.
Aga millisesse? Seda me veel ei tea.

Sõelal on kolm võimalust, mida on päris palju.

1) pärast kevadist kolimist saab meie piirkonnakooliks Kesklinna kool. See on põhikool, mis asub enam-vähem meie maja kõrval. Väike, hiljuti vingelt renoveeritud-juurdeehitatud. Seal käivad paar sõpra. Kelle vanemad on vist üldjoontes rahul.

2) teine kodule väga lähedal olev kool on Katoliku kool. See on katsetega kool, inglise keele erikallakuga kool, kus eripärana lisandub üks tund usuõpetust nädalas. Samuti põhikool. Inglise keelt iga päev alates 1. klassist. Seos kirikuga on: tähtpäevadel käiakse kirikus, hommikuti on koolis hommikuring. Algklassid (2 paralleeli) on eraldi majas, suurel vahetunnil käiakse õues. Kõik tuttavad vanemad, kelle lapsed seal käivad, on ülirahul. Ka need, kes algul pigem skeptilised olid. Kool on õppemaksuga (mis pole väga suur).

3) Miina Härma. Katsed. Sisse saavad pigem eelkoolitatud lapsed. Mina pole tahtnud eelkoolitust teha. Ma olen näinud seda, mismoodi lapsi treenitakse ja stressi aetakse. No ei ole vaja seda lapsele ega perele. Vanemate ja laste arvamused koolist on seinast seina. Mõnele meeldib, mõnele kohe üldse mitte. Selles ollakse ühel meelel, et õppimine on seal au sees. Meil on see värk, et seal koolis käivad kõik meie laste Tartu-sugulased (ühe erandiga) ja suure tõenäosusega saavad sinna sel aastal sisse ka kaks Riinu eakaaslast-sugulast (kõvasti eeltreenitud lapsed. Katsetele me siiski läheme, kui saab sisse, siis on see üks võrdväärne valik teiste seas. St ma pole küll kindel, et kui ta saaks sisse, siis oleks see ka kindel valik. Oleneb, oleneb... paljudest asjadest, nt õpetajast.

Mulle tundub, et Härmasse sissesaamise võimalus on üsna 50-50, nagu öeldakse. Riinu on tugevalt keskmine paljudes asjades, aga takistuseks võib saada ta aeglus. Lihtsalt mõtleb liiga kaua mingi ülesande peale, et see ikka perfektselt teha ja sinna see aeg kaob. Võib-olla.

Eks ole näha. Põnev aeg on, aga mingit survet pole ei lastele ega vanematele (ma loodan). Vähemalt esialgu ei ole keegi tugevat Härma-survet avaldanud, ehkki arvestades laste isapoolse suguvõsa ajalugu ja traditsioone, siis justkui isegi võiks olla. Huvi tuntakse küll.

teisipäev, 1. märts 2011

Poisid on lahedad

Täna on ühe Riinu ja Pärtli lasteaiarühma poisi sünnipäev. Ta on Riinu eakaaslane, saab 7-aastaseks.
Huvitaval kombel on Riinu ainus tüdruk oma rühmast, kes on sünnipäevapeole kutsutud.

Kui Mart tõmbas selle uudise peale esialgu kulmu kipra, siis mind see just rõõmustab. Minu arust on väga-väga hea, et ta saab poistega ka hästi läbi, mitte ei ela ainult mingis omas printsessimullis. Poisse on neil rühmas vähe - eakaaslasi 2, aasta nooremaid ka 2 ning lisaks käputäis pudinamaid, nagu Pärtel. Ma olen aru saanud, et suured poisid on hästi tihedas omaette kambas (kamba olulisust poiste puhul kinnitavad ka mitmed poiste kasvatamise teemalised raamatud, mis mul praegu käsil on) ning seetõttu mind tegelikult täitsa üllatab, et Riinu sünnipäevale kutsuti. Ma olen küll jutust aru saanud, et ta nendega ikka vahel mängib, lisaks on tal nende kahe eakaaslase seas ka oma silmarõõm (päriselt ka), aga ikkagi veidi üllatab, positiivselt.

Kui ma vaatan praeguseid teismelisi (eriti neid, kes on sugulased), siis ma näen, et elutervema ellusuhtumisega on just need, kes suudavad edukalt suhelda mõlema sugupoolega. Neil on elu kindlasti palju lihtsam, pingeid on mõneti vähem, sest neil on teist sugupoolt mõnevõrra kergem mõista.

Päris huvitav, mis juttu Riinu ise pärast räägib - siis, kui talle ilmselt mõneti ootamatult selgub, et ta on ainus tüdruk kambas :)


HILJEM:
Riinu oli väga-väga rõõmus ja õnnelik seal sünnipäeval. Ma pole teda kohe tükk aega niiii rõõmsana näinud. Oligi ainus tüdruk ja see oli väga lahe.