Pärtel on väga kenasti hakkamasaav tüüp. Eriti kui mind - ema - läheduses ega silmapiiril pole. Tüüpiline, eks. Igatahes püüan endale selgelt teadvustada, et ta tuleb palju paremini toime, kui mina seda oodata oskan. Tuleb lihtsalt talle võimalus anda. Eks inimene on ju mugav - loomulikult kasutab tema minu hoolitsusinstinkti ja -harjumust ära.
Mul on viimasel kuul palju abi olnud mitmest loetud või veel lugemisel olevast raamatust, mis käsitlevad poiste kasvamist ja kasvatamist. Eelkõige kasvamist. Sest mina olen perest, kus meesinimesed olid sellised flegma-tüüpi: nii mu isa kui ka vend. Ehkki ma mäletan, et vend ikka kisas küll sama vanalt, kui Pärtel, aga vähemalt muul ajal oli rahulik... :)) Mu onu, kellega suviti palju koos maal olime, on samuti pigem selline rahulik ja tasakaalukas. Ja Mart olevat ka olnud lapsena kuulekas tupsununnu. Nii et Pärtel ja tema ürgne poisilikkus on minu jaoks olnud üsna uudne kogemus.
Need raamatud on tõesti head.
Põhitõed (minu jaoks):
- rahmeldamine on normaalne, poisid ongi (üldjuhul, eks) liikuvamad kui tüdrukud, nad peavad saama oma energiat välja elada ja seda tuleb neile ka võimaldada;
- piirid on olulised;
- neil on raskem tundeid väljendada, sest miskipärast neile seda ei õpetata - ainult tüdrukutele õpetatakse. Nüüd ma siis püüan Pärtliga ka tunnetest rääkida (tema tasemel muidugi);
- "mehed ei nuta" on jama - seda ma teadsin muidugi enne ka ja meil ei ole see teemaks olnud, et "Ära nuta, sa oled ju poiss, poisid ei nuta" - minu arust oleks see umbe rumal;
- poisi elu on pidev võistlus ja võitlus ja võrdlus. See oli veidi uudne. Ma ei kujutanud ette, et see asi nii tõsine igal tasandil on. Kui ma nüüd selle teadmisega oma last vaatan, mõistan teda paremini küll.
- ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse ja põhjus võib olla absoluutselt mis iganes. Kuulge mehed, kes te seda lugema satute, palun öelge ausalt, kas teid kiusati koolis ja kuidas ja mis tunde see teis tekitas? Väidetavalt on kiusamine seotud just sellega, et poistele pole õpetatud tundeid ja nad siiralt ei suuda mõista, et teisel on väga halb.
Iseloom on Pärtlil endiselt koleeriline, ta on väga liikuv, rahmeldav, hästi kannatamatu, spontaanne, aga väga terane, väga terane. Naljamees. Teeb meile ikka tsirkust. Ükspäev me Riinuga naersime kõhud kõveraks, kui Pärtel meile mingitt pantomiimi tegi. Pärtel on hakkaja, tegutseja, kiire mõtlemise ja liigutustega. Tõelise Poisina vajab ta pidevalt mingit füüsilist kontakti ja seetõttu ongi pidevalt majas togimine, nügimine, torkimine, tõuklemine. Talle oleks teist poissi kõrvale vaja. Sest mul lihtsalt kahju õrnahingelisest Riinust, kes olude sunnil pidevalt tema poksikott on. Kusjuures ma saan nüüd lugemuse najal aru, et selline nügelemine on ka normaalne ja ma püüan Pärtliga ikka iga päev veidi mürada (ta jumaldab seda!!!), aga sellest ei piisa. Andke nõu. Sügisest tahaks temaga kindlasti mingisse trenni minna - hea oleks just mingi kontaktsport.
Armastab endiselt autosid, eriti filmi "Autod" tegelasi. Sünnipäevakingisoovidki olid vastavad ja need õnnestus ka täita. Heal meelel vaatab raamatuid, põhiliselt muidugi autodest. Õnneks on tal hea sõber K., kes huvitub hoopis muudest asjadest - näiteks kosmosest - ja seetõttu on Pärtli sõnavaras ka selline termin nagu Must Auk :). See on tõesti supersõber, kellega nad pea kunagi ei kakle. Aga paraku ei nügele ka, sest sõber on seda va flegmasorti, kellele sellist kontakttõuklemist pole vist loomuomaselt vaja... Nii et see lünk on ikka täitmata.
Lasteaias on talve jooksul vähe käinud, sest tervis on alt vedanud. Oleme palju kahekesi kodus olnud ja sellest periooditi ka lolliks läinud. Toredaid hetki ja aegu on muidugi rohkem olnud. Pärtel on köögis kõva abimees, aitab mul igasugu asju teha. Koos toome puid (tema töö on pliidipuud korvi laduda), imeme tolmu. Pärtlil pole seda, et "ei viitsi", mis Riinul on hästi tugevalt sees. Nad on lihtsalt erinevad. Pärtel on ka hea tehnilise taibuga, erinevalt oma õest, kes on tõeliselt unelev kunstnikuhing, nagu ma järjest enam taipan...
Tähed on kõik selged, loeb enamjagu 4-tähelisi sõnu kokku (mitte siiski kõiki). Arve loeb umbes 30-ni, aga sageli läheb kusagil 20.-te keskel veidi segamini. Oleme viimasel ajal mänginud palju lihtsaid lauamänge, mis õpetavad arve, kannatust ja kaotamist. Sama ülesannet täidab lihtne kaardimäng "Linnade põletamine".
Hea oli oma mõtted kirja panna. Ja ma tean, kui tore on neid siit aastate pärast lugeda - siis, kui poisist kasvab noormees ja mees.
Ja mul on väga hea meel, et meie peres on üks paras "tüüp" Pärtel, kes sunnib mind pidevalt arenema ning leidma uusi tasakaaluasendeid. Alati (päris sageli?) see ei õnnestu, aga ma kindlasti püüdlen selle poole.
LISATUD:
Kel sama vanad lapsed, sellele võib huvi pakkuda ka arvuline statistika:
4-aastane Pärtel on 103 cm pikk ja kaalub 14,5 kg. Ehkki kaalusime paar nädalat tagasi peale haigust, nii et ma väga loodan, et see number on tegeliikult ehk ikkagi 15 kg...
Igatahes sihuke kilu poiss. 15 kg tundub päris vähe. Aga no ei tule seda kaalu, kui laps sekunditki paigal ei püsi!
5 kommentaari:
Palju õnne veelkord 4-aastasele Pärtlile ja tema perele! Minu meelest on ka 4-aastased juba hoopis suuremad kui kolmesed, kes on sageli veel titekesed. See klikk käib ära kusagil natuke enne nelja, kui vaatad, et ohoo, nüüd on laps juba suur :)
Mõõtudest-kaalust - nädala pärast neljane Kiki on napp meeter, kaalu on see-eest 17 kilo :)
Pärtel on jah suur juba, noorhärra K tundub tema kõrval ikka väike, kuigi vahe on ainult pool aastat.
Poiste kiusamisest: ehk ei ole asi siiki nii hull, sest kui vaatan oma pere täiskasvanud meeshinge pealt, siis kui keegi midagi ebasõbralikku ütleb, ta 1) ei pane seda üldse tähele või 2) ei lase ennast sellest segada, samas kui naisinimesed võivad teiste öeldu pärast pikalt põdeda ja kuulda hukkamõistu ka sealt, kus seda üldse polegi. Postel on enesekindlus suurem, noh.
* ehmatav on lugeda sellest, et peaaegu kõiki poisse mingil ajal kiusatakse.
kas mitte kõiki inimesi mingil ajal kellegi poolt ei kiusata? tüdrukuid kiusati ja narriti meie klassis minu meelest sama palju kui poisse. ja tüdrukute meetodid on enamasti vastikumad, nagu ka üks mu tuttav õpetajagi kinnnitas, kellel on kogemusi nii poiste-, kui tüdrukuklassidega.
No vat, ma ka ei tea, mis selle kiusamisega on... Miksipärast on neis poiste raamatutes sellest hästi palju juttu. Meil kiusati ka ikka mõlemaid, aga ilmselt on see poiste kius jah teistmoodi ja nad ei pruugi selle üle kurta. Mis pole ju ka hea. Pärast eluks ajaks põnts, aga keegi pole tähelegi pannud, et mingi probleem on...
See rahmeldamine ja eriti just ronimine on meilgi kandev teema. Kui Pärn Villem kunagi ammu lae alla riiulite otsa hakkas ronima ja juhuslikult külla sattunud isikud selle üle kulme kergitasid ja appi tõttasid, olin pigem arvamusel, et poistele kulub üks pisike ronimine ikka ära. Aga kui tegelane nüüd ca 10 meetri kõrgusel katuseharjal kaksiratsi istumas käib ja näilise kergusega roove nagu redelit pidi üles-alla sahmerdab, siis hakkab minul silme ees küll virvendama. Olen otsustanud siis lihtsalt kuhugi nägemisulatusest kaugemale minna, sest mulle tundub allatulekut ja ettevaatust kriiskav ema kuidagi tobe ja eeskuju mitte vääriv. olen aru saanud, et ega see pabistamine midagi muuda, mõned teod salajaseks ehk ainult. Aga jah, emade närvid saavad seoses poistega kõvasti vatti, samas nagu ikka - rõõm on teistpidi ka mitmekordne ;)
Postita kommentaar