Aasta tagasi sai Riinu Ameerika jõuluvanalt ühe tiigrikese, kellest sai kohemaid Riinu lemmik. Tiigrike on meiega igal poole käinud ja kõiksugu asju teinud. Vahel käib lasteaias, vahel mängutoas kaasas. Vahel sööb koos meiega, vahel vaatab, kuidas Riinu peseb. Riinu mängib temaga kindlalt iga päev.
Aga paar nädalat tagasi avastasime, et tiigrike on kadunud. Otsisime igalt poolt, eriti mina. Kuna Riinule meeldib oma asju ja mänguloomi kottidesse toppida, uurisin läbi kõik majas olevad kotid. Ei midagi. Koristasin, tegin justkui suurpuhastust. Siis ütles Riinu, et tiigrike läks Rootsi. Ja et ta tuleb jänkupühadeks tagasi. Seda juttu rääkis ta veendunult tükk aega. Mõni päev enne lihavõtteid tundsin koorma raskust - mis siis saab, kui me ei leiagi tiigrikest? Kui ta ei tulegi jänkupühadeks koju?
Paar päeva enne lihavõtteid ütles Riinu, et tiigrike ei tulegi, et ta jääbki Rootsi. Päriseks. Mul võttis täitsa kõhedaks. Ja kurvaks. Ja vastutundekoorem rõhus rinda. Mart arvas, et eks see on üks elu õppetund talle - et vahel lähevadki asjad kaotsi.
Ma ei tahtnud siiski veel alla anda. Katsusin meelde tuletada kõik kohad, kus me viimase kolme nädala jooksul käinud olime. Märtsi algul olime ühe öö Otepääl - seal oli tiigrike meil igatahes kaasa. Helistasin siis hotelli, saatsin neile pildi ja nad leidsidki tiigrikese üles! Olin nii rõõmus, et pisarad hakkasid voolama.
Õhtul enne lihavõttereedet jõudiski tiigrike koju. Nii et jänkupühadeks tagasi. Jätsime Riinule tema versiooni - et tiigrike oli Rootsis. Ehkki ta küll väga imestab, kuidas see tiigrike ikka sealt tagasi tuli? Kas ta päris ise tuli? Aga kuidas? ja millega? Terve õhtu kallistas Riinu oma tiigrikest ja naeris vabanenud naeru. Just, tema hääles oli kogunisti pingelangus. Minulgi tulid taas pisarad silma.
Ma mõtlen, et eks see maailm on ühe 3-aastase jaoks üks keeruline koht - ei tea ju veel, kuidas asjad käivad siin maailmas. Igatahes ei lase ta nüüd tiigrikest silmist.
1 kommentaar:
Ta on siin pildil nii Pipi Pikksuka nägu! ;)
Postita kommentaar